Punasesse merre uppuma

Peab tõdema, et hipid need seal lõkkeplatsil eelmisel õhtul ei olnud. Oli hoopis kamp jõmpsikaid, kes pidutseid. Ja hommikusöögi lauas suures sööklas perekonnad, peamiselt venelased. Perekond nägi välja umbes täpselt nii: isa, kolm särginööpi lahti, karvkate higise keha taustal turritamas, naine, vähemalt kolm last süles, vaikselt huuli torutamas. Ja siis lapsed, need väikesed väänikud, kes üle omletihaisuse söökla kisasid nagu ratta peal. Meie, kaks hipit, laiad püksid jalas, rätikud peas, istusime ja vangutasime päid.

Ari, va meistermees, oli meile õnneks sukeldumisinstruktori sebinud, kes meid siis Meduza sukeldumisklubis ootas. Või pidi ootama, aga sellest kõigest kohe.

Tirisime 30 kraadises novembrikuumuses need suured seljakotid selga ja sõitsime kohale. Keda aga ei olnud, oli see sukeldumisinstruktor. Mis sest ikka, meid pandi laua taha ootama kuniks paberid korda aetakse, meile briifi mees leitakse ja siis muidugi instruktorid. Alguses ei olnud see ootamine üldse kohe meelt mööda, aga hetke pärast silmasime baari nurga taga mõnusaid valgeid diivaneid ning sättisime end sinna nagu laisad kassid.

Ja pisut pärast seda hakkas see Meduza klubi tõelise hipiparadiisina tunduma. Patsidega, patsideta, rõngastatud, rõngastamata, tattoodega, musklitega ja pruuuuuunide silmadega poolpaljad Mehed seilasid ringi, kes oli just veest tulnud, kes minemas, kes vaatas lihtsalt ringi, lootuses mõni Eva leida, aga kahjuks pidid nad kõik tõdema, et see oli paradiis vaid meile. Sest me olime pea ainsad naised ja ooo, milline silmailu. Mõnus muusika, tuuleke juustes sasimas ja poolpaljad kehad. Õhk sel lõunatunnil oli tunnetest tulvil.

Õigepea tegi meile briifingu üks vahva ca 50 aastane väga heas vormis ja päevitunud iirlane, siis ulatas meile üle leti silmapilgutuse saatel kogu varustuse väga sharmaant juut ning lõpuks tuli veest sukeldujate tandem: vanema ja viisakas nokamütsiga tüüp, tõenäoliselt Austraaliast või kuskilt sealt ning puhas juut, sünnimärgiga keset põske ja nii selgete näojoontega noormees, et mulle sai kohe selgeks, et temaga ma ei sukeldu, vastasel juhul tõmban vett kurku, upun ära ega näe teda enam kunagi. Grete nõustus minuga. Aga ikka sattusin mina olema see, kes selle tõelise Jahve kätetööga sukelduma läks.

Loetud minutitega olime juba Punase mere liivases põhjas, katsusime kalu, vaatasime korallide liikumist ja siis äkki, ma ei tea, mis juhtus, aga ma näitasin paaniliselt, et pean üles liikuma. Voolitud näojoontega noormees palus, et rahuneksin, aga ma ei saanud. Vesi imbus maskist sisse, toru vahelt suhu ja ma pidin hingama, aga ei olnud mingisugust võimalust, et siis kuidas. Lõpuks haaras mind täielik paanika, rebisin kätega toru suust ja hakkasin maski peast võtma, aga instruktor takistas ning näitas käega et viib mu üles. Ma ei tea, kui kaua see jändamine kestis, aga ülesminek oli pagana pikk, mu suu oli vett täis ja mul ei olnud enam midagi hingata. Ma usun, et tundsin seda, mida inimesed, kes kohe-kohe upuvad. Nägin vaid lähenevaid päikesekiiri ja lainetavat veepinda ja teadsin, et kohe olen pinnal, ellujäämisinstinkt oli nii suur. Kui ma siis lõpuks veest välja sain, rebisin maski lõpuks eest ja podisesin: Fuck, this water is fucking salty, fuck! Ja sülitasin mitmeid kordi tulisoolast vett suust, ent tundsin, kuidas see samal ajal mu hingetorus kõrvetas.

Kui ei oleks seda kuuma Hedonist olnud, ei oleks ma ka tõenäoliselt vetesügavustesse taas laskunud. Kuid tema õrnalt üle minu juuste libisev käsi oli kõik, mida vajasin, tatistasin maski täis, puhastasin oma vaatevälja ja moodustasin oma nimetissõrmest ja pöidlast rõnga, näitamaks, et kõik on kõige paremas korras.

Edasi oli kõik imeline, noormees ujus mu kõhu all, võttis toru suust ja puhus mulle vastu mu nägu, Grete möödus ja mina tegin pikka nina, mida ta muidugi ei julgenud seal 8m sügavusel vaadata, kartuses südamest naerma hakata.

Sukeldumast tulles oli päike keskpäeva ületanud ning Meduza rahulik atmosfäär veel enam sukeldujaid kohale toonud, kõik muidugi mehed.

Enam ma ei muretsenudki oma tulitava hingetoru ega ka uppumissurma pärast, lesisime seal valgetel diivanitel veel tunnikese, lastes soojal päikesel endid õrnalt paitada. Ja siis taksosse ja Jordaania piirini. HURRRRAAAAAA!

Rõskest pesuruumist uhkesse üksildusse

Piia saatis sõnumeid ja helistas mitmeid kordi, siis keegi numbrilt 00008167 (mis number see on??) ja meie Gretega püüdsime mööda kitsaid Jeruusalemma vanalinna tänavaid joostes sellest tänavate ja turgude rägastikust ning lõhnast, kus segunevad araabia maiused, imalmagusad naisteparfüümid, tuhanded ürtide ja maitseainete värvikad kooslused, pääseda. Lõpuks, kui Damascuse väravast tänavale viivatest treppidest kaks astet korraga üles jooksin, silmasin Piiat lahtise uksega autos istumas, Ari oli nähtavasti meid otsima läinud. Oh, ei, seda küll vaja ei olnud, et ta näeb lihakaupmeeste kõrvalt sisse viivat koridori, mille põrand on teadmata põhjustel alati libe ja vesine, vahel lebab maas mõni "turujäänus"mõne looma kehaosa näol, teine kord jällegi on ligasel põrandal mõned verejäljed. Ja et see trepp viib külma kivipõrandaga hostelisse, mille omanikuks palestiinlane ja kelle juures töötab kindlasti mõni selline araablane, kes heebrea keelt ikka väga ei tönka. Ooo, Jumal, aita!

Ari tuli ka autosse ja tuli siis lõpuks välja, et mõlemad olid meid otsimas käinud ja meie Jeruusalemma kodu näinud. Piia raputas pead ja ütles, et on jõudnud vanusesse, kus hindab mugavust. (Aga seal oli ju mugav).

Sooja voodit (Aga voodis hakkaski pärast 10min soe).

Veetsee ja vannitoa lähedust (Aga pesema ja pissile jõudiski ju ukse avamise ja täpselt pärast seitset sammu üle koridori astumist ning ukse enda järelt kinni tõmbamisega).

Ari ütles, et Eilati sukelduma minnes paneb ta meile väga laheda koha kinni, kus ööbivad sellised rändurid just nagu mina ja Grete. Noored, kes sukelduvad, ei karda rännata ja kogeda, kes elavad paljuski rohelist elu, ei tapa ega söö loomi, riietuvad vaid naturaalsetesse kangastesse jne. Muidugi ma tahtsin sinna minna, nende inimestega vesipiipu telgis patjadel lösutades tõmmata, maailma poliitikast, kunstist, kirjandusest, fotograafiast ja muidugi rännakutest nii eneses kui enesega rääkida.

Ma olin isegi nii elevil, et Surnumeres hulpimine ei olnud enam nii nauditav kui esimestel kordadel. Püsisin vees vaevu 20minutit, siis kiheles juba siit ja sealt ja ma tahtsin juba hipikommuuni poole sõitma hakata.

Pärast järjekordset salatiga shwarmat me juba bussis istusimegi- Grete lahtikäidaval istmel bussijuhi kõrval, mina nende vahel põrandal. Ümberringi mustas taevas ning särasid tähed. Täpselt nii nagu ma neid mäletasin- nii selgete ja säravatena. Bussijuht tegi kurvikatel kõrbeteedel ohtlikke möödasõite ja ületas pidevalt kiirust ning meie seal nina vastu lina nägime kõike esimesena ja muudkui ohhetasime, et kohe saame surma. Lõpuks ikka ei saanud, jõudsime Eilati, mille Vegase stiilis hotellid kumasid öises pimeduses kaugele; tuled vilkusid ja sähvisid ning üle vee paistis Jordaania, öine Aqaba.

Me ei pidanud bussijaamas vajalikuks aega raisata vaid leppisime kohe esimese taksojuhiga, kes oli tegelikult oma pojale vastu tulnud, kuna aga sõjaväelaste bussijuht sõitis aeglasemalt, kui meie oma, ei olnud neid veel kohal ja mees viskas meid Beit Sefer Sadesse ära. BSS on siis tõlkes nagu metsakool vms.

Läheb ju kokku küll: lahedad pikajuukselised hipid, inimesed, kellel on oma materiaalsest elust villand saanud ja oma maise vara maha müünud, on nad otsustanud end nüüd looduse ja metsakooli kätte anda.

Valvur ei teinud teist nägugi, kui värvast sisse marssisime, aga olles veendunud, et ju me need võtmed ikka värava juures putkas valvava turva käest saame, vantsisime tagasi. Suur musklimägi küsis, kas ma heebrea keelt ka räägin. Ei noh, see veel puudus, et ma räägin heebrea keelt pärast vene, soome, hispaania, inglise, mõningase prantsuse ja portugali keele ning et ma niigi oma keelt väänan ja samal ajal rääkimisega rögastama püüan õppida, sest ma tahan araabia keele selgeks saada.

Lõpuks sai tüüp aru, mis võtmed pidi meile andma, meie aga ei saanud aru, kus meie maja siis asub, otsisime pimedas õues päris pikalt, kuni ühe aia alt tuli koer välja ja asus oma õhtusele jalutuskäigule. Selle peale läks mul junn jahedaks ja me otsustasime asja mõistusega võtta ja alguses dushiruumideks arvatud maja oligi meie oma.

Hingasin sügavalt, vaatasin üle hoovi sillerdavat Punast merd ning kuulasin muusikarütme, mis eemalt majadest kostusid ning kujutasin jälle ette lahedaid hipisid, mindi teed ja õuna tubakaga vesipiipu. Ja siis avanes uks. Narid üksteise järel ja tilluke külmkapp. Kui teised hipid magasid kõik koos kuskil lahedas naridega majas, siis meie maksime pea tuhat krooni, et kahekesi üksilduses pikutada. Otsustasime kohe, et olgu need green peace people nii lahedad kui tahes, homme pärast sukeldumist lahkume kas kuhugi linna hostelisse või vantsime üle piiri Jordaaniasse.

Mõeldud, tehtud. Uinusin ma tol ööl igastahes meie maja taga oleva laagriplatsi diskorütmide saatel. Beyonce, Ricky, Enrique, Nelly, Britney...

Peamiselt shwarmast ja inimestest

Kell 7 hommikul Tel Avivis oma sajakordse kihi riietega lennukist mööda tunnelit väljudes hingasin sügavalt ja tundsin, et olen õiges kohas.

Autos linna poole sõites vaatasin seda sama maastikku, seda sama taevast, millest pidin lahkuma üle aasta tagasi, pärast unustamatut reisi. Lokikestega juudipoisid, pikad nöörid vöölt alla looklemas ning kipad kindlalt peas, ruttasid kooli, vanamees tee peal peatas autosid, et ka kõige pisemad juudi tüdrukud oma pikkade seelikutega üle tee jõuaksid. Mul oli hea meel olla kohal. Aga teadsin, et hing on veel rahulikum, kui kuulen araabia keelt ja olen Jeruusalemmas või ületan Jordaania piiri. Midagi ei ole teha, see kant tõmbab mind mingil seletamatul moel. Muusika, inimesed, kultuur, kombed, söök, suhtumine, olemine, hingetõmbed, salapära ja veel midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna.

Panime kotid koju, magasime paar tundi ning sõitsime rongiga tagasi Tel Avivi, et kiirelt linnale ring peale teha, keset kõndimist tundsime mõlemad, et kõht on tühi ja nii me siis ühte kebabi putkasse sisse astusime. Karvaste kätega, plägase põllega lahke näoga mees vaatas meid, kord üht siis teist ning vaatas siis küsivalt meile otsa. Oleks ma siis osanud vaid vastata, sest terve tema pea kohal rippunud menüü oli heebrea keeles, mis on muide väikeste kohtade puhul väga okei nii Iisraelis kui ka teistes Lähis-Ida riikides. Hoolimata sellest, et ma menüüst midagi ei mõiganud, teadsin, et

tahan shwarmat koos hummuse, fuuli, salati ja lihaga, äkilisuseks lisasin paar marineeritud piprakauna. Grete võttis samasuguse. Istusime päevinäinud toolidel ja ägisesime mõnust. Grete esimene Lähis-Ida shwarma.

Kui Yafosse (vanalinna) jõudsime, oli ümberringi pime, kuid isegi pimedas on ranna ääres seisev Yafo kena ning vaade tuledes Tel Avivile nii rahustav. Hommikul ennustatud vihm hakkas õigepea sadama ning meie suundusime mõnusale kohvile enne kui bussipeatuse otsingud algasid.

Iisraelis on üldjuhul teed küsides nii, et inimeste näod ei ole väga entusiastlikud, et nad sind aitama peavad. Loomulikult nad püüavad, aga üldjuhul ei tea nad, kus asuvad nende kodulinna tänavad, poed, bussipeatused. Aga sellegi poolest nad juhatavad sind ja see on minu meelest tore. Või noh naljakas, kui kaks noort müüjannat Castro poes kahepeal püüavad mõistatada, kuidas me siis rongijaama nüüd saaksime. Üks pakub üht suunda, teine teist, lõpuks lepivad kokku hoopis kolmanda suuna. Seal bussipeatust ei olnud. Lõpuks käisime keskväljakul olnud kella järgi kõik suunad läbi, kuni viimases suunas, pimeda maantee ääres seisis uhkes üksinduses pooleldi purunenud bussipeatus, mille katusel lainetas vihmavesi. Tund aega bussi oodanud, otsustasime takso peatada, aga kui enne sõitis taksosid hordides mööda, olid nüüd kõik kliente täis. Aga nagu kartes meist ilma jääda, keeras nurga tagant välja buss, mida me olime seal õhtujaheduses oodanud.

Pärast päeva Tel Avivis liikusime Jeruusalemma. Kuna Ari viis meid oma lapsepõlve falafeli kohta hommikust sööma, läksime bussi peale kuskilt kõrvalisest kohast, nii et buss oli juba pilgeni rahvast täis, küll kohvritega turiste, kes lennujaama sõitsid, küll kipadega juute, püstolitega poisse ja tüdrukuid. Kuskil tee peal õnnestus Gretel esimesse pinki istuda ning mulle viipas üks vana India naine. Vahva, mulle meeldib, millise huviga inimesed teineteisesse suhtuvad, kuidas bussisõidud ei möödu iial igavalt, üksi iPodi kuulates. Alati hakkavad bussnaabrid jutt puhuma, nii ka juhtus minuga. Vana armas hallipäine tädi päris, kas ma inglise keelt oskan ja läkski lahti. Selle tunniga, mil me käänulistest teedest aeglaselt üles Jeruusalemma poole minna ponnistasime, kuulsin tädi terve elukäigu ära. Pikki aastaid tagasi otsustasid kaks noort Indiast- tädi ja tema mees- Iisraeli kolida, juudihing kutsus. Juudamaal ootasid noori paremad elamistingimused ning töökohad, samuti olla see olnud armastus esimest silmapilgust. Nii kaunile maale oleks olnud patt mitte jääda. Pere kõik viis last kasvasid siin väikesel maalapil, kus rohelus sulab tulisoolaseks Surnumereks ning kõrbeväljadelt puhub suvekuudel kõrvetavalt kuum tuul, nii et nina limaskestal hakkab valus. Tädi on olnud lesk juba 10 aastat, tema ükski laps ei ole juudiga abielus. Pea kõik kaasad on mõnest araabia maast. Mõni ütleks, et needus, aga tädi naeratas heatahtlikult, võttis mul käest ja lausus: "Minu hing on ammu õnnelik, sest ma olen näinud, millised head inimesed minu perekonda on sattunud ja nad kõik armastavad minu India karrit. Tulevad ja söövad ning võtavad kojugi kaasa."

Tädi rääkis oma reisimiskirest, kuidas ta igal aastal Indias käib, siis üht õde Inglismaal külastab ning siis veel tütart Kanadas ja poega New Yorkis. Ja selle kõige juures vaatas ta aknast välja kiitsakatele puudele ning ütles, et Jeruusalemm on ikkagi ta kodu.

Läbinud kotikontrolli bussijaamas, vantsisime vanalinna poole. Otsustasin minna tagasi kohta, kus ööbisin eelmisel korral. Kuigi oma olemuselt väga askeetlik koht, on see ikkagi nii suure hingega väike kodu, kuhu tead, et saad iga kell varjule minna. Kui keegi minemas, otsige hostelit Fayssal otse Damascuse väravast üle tee. Öö dorm toas maksab 30 sheekelit ehk pisut alla 100 krooni. Sellisel aastaajal nagu praegu peab leppima külma toaga, katteks üks tekike. Meil õnnestus omanikuga ühes toas magada ning kuna vihm oli rünnanud omanikku tema paksus tagis, siis otsustas ta väikesed soojuslambid enda voodi ette tuua ja toolile oma jaki riputada. Meie sättisime ka oma jalanõud ja rätikud hõõguvate lampide lähedusse.

Fayssalis pesema minek on ka praegusel hetkel julgustükk omaette, sest peldik ja pesemine asuvad eraldi ruumis ning külmad kivipõrandad ja rõsked seinad ei tee olemist kohe kuidagi soojaks. Nii tulebki kohe nahka maha võttev tuline vesi lahti keerata ja oodata kuni aur 70cm X 70cm kabiini kuumaks kütab. Aga see kõik on vastuvõetav ühele rändurile, seda enam, et tee selle maja "lounge area-s"on tasuta, vesipiip maksab 25 krooni ning meeletu sotsialiseerumine hakkab kohe käima, tavaliselt ei jõua sa lavatsile veel oma peputki maha potsatada. Rääkimata siis jalgade mugavasse asendisse sättimisest jne.

Olles pisut meid kagusest jälginud, sigareti läitnud ning meid oma kortsude vahelt piilunud, astus üks vanamees äkki ligi, libistas enda pruunides viigipükstes jalad toolile ning hakkas meid aeglaselt küsitlema. Alates päritolust kuni meie reisi mõtteni. Mis selgus oli see, et onu oli puhas venelane, aastaid tagasi rändama hakanud ajakirjanik, kirjanik, tõlk ja mis kõik veel. 12 aastat tagasi otsustas ta aga Iisraeli jääda, kuna korterit ta endale lubada ei saa, siis elab ta tolles samas hostelis ning teenib nüüdseks raha reisijuhina, sest venelasi käib Jeruusalemmas ikka väääga palju. Uskuge mind, kui te kunagi neid Nutumüüri ääres kohtate saate kaugelt juba aru, millised venelased on. Tavaliselt on neil kõigil totrad kollased nokamütsid, ühte moodi t-särgid või siis on naistel mingid lehvivad sallid peas, samal ajal, kui jalas on nii lühikesed püksid, et perse on kohe kohe välja tulemas. Vist seepärast, et nad on "araabia maale" tulnud ja siin lihtsalt ei ole sünnis oma juukseid näidata. Igastahes näevad nad kordi litsakamad oma roosa lilleliste hõljuvate sallidega välja kui meikimata ja juukseid mittekatvad naised, kes teavad, et püksid võiksid ikka põlved ära katta.

Tagasi tulles selle mehe juurde, kes rääkis aeglaselt, pikalt oma lausete üle mõeldes. Mees kirus Venemaad ikka nii, et oli kirutud, tema ei saanud aru, miks oli vaja neil Eesti ja teised Baltiriigid endale haarata. Veel tundis ta huvi, kas Anne Veski veel laulab ja meie meelde tuletamise peale meenus talle pikk poiss telekast, kes esitas väga teravaid küsimusi. Urmas Ott. Kahjuks pidime onu küsimused katkestama, sest Roleen koos oma sõpradega ootas. Roleen on noor nainec Palestiinast, kes elab Jeruusalemmas, töötab Reutersile ning kellest ma loo kirjutasin, nüüd siis kohtusime esimest korda silmast silma. Laua taga istus veel tema poiss-sõber, kellest ma suurt midagi ei tea, vend, kes mitmeid ja mitmeid kordi vangis istunud. Ärge muretsege, kedagi ta ei tapnud, lihtsalt tuline araablase veri lööb välja, kui tegemist on juutide ja palestiinlaste omavaheliste suhetega, nii ongi see veri sundinud teda politseile kallale minema ja juutidega kaklema. Laua taga istus veel 26 aastane abielus palestiinlanna, kes sai kaheks päevaks loa Jeruusalemma, et USA viisat taotleda. Järgmisel päeval pidi ta taas piiri ületama ja Palestiinasse pöörduma. Ning siis oli Nidal, noor ajakirjanik Gazast, kes ühes pommiplahvatuses oma jala kaotas. Ja siis ma vaatasin neid noori seal laua ümber, nende elu on olelusvõitlus, enda kodumaa eest ja õiguste eest võitlemine, et neil oleks lihtne elu, mitte toit, mida tuuakse Egiptusest läbi tunnelite, mitte pimedad õhtud elektrita ja kütteta, kui peaks pommitamiseks minema.

Aga sellest hoolimata on nad lõbusad ja nii avatud. Ma olin saanud salli õlult visata ja mindilimonaadi tellida, kui Nidal juba pool oma elust mulle rääkida oli jõudnud. Ta ütles, et Gaza on ta kodu, aga ta ei saa sinna tagasi minna. Kui ta Jeruusalemma operatsioonile toodi, siis otsustas ta siia ennast paika sättida. Ma ei tea, kas kindlustus maksab, aga poiss on endale kauni maja üürinud, mis maksab talle iga kuu umbkaudu 20 000 krooni, mis ei ole just väike summa. Arst on lubanud uue jalaga käia vaid mõned tunnid päevas, ent Nidal lonkab kepi toel võluv naeratus näol pisaraid alla neelates hommikust hiliste õhtutundideni, ta ei taha, et jala kaotuse tõttu tal midagi nautimata jääks. See pidev võitlus ning enesetõestamine on neil kaasa sündinud ja meil jääb vaid üle vaadata ning sellest õppida. Ja muidugi mõelda, kas ikka minu probleemid on päriselt probleemid või elame me pseudoprobleemide maailmas, kus tõesti sääsest võib väga lihtsalt elevant saada.

Maailma igavaima lennujaama tiitel läheb, põmm põmm, Riia lennujaamale

Mõned kuud tagasi Iisraeli odavaid lennupileteid leida püüdes, istusime mitmeid õhtuid Gretega minu voodis, kummalgi läpakas süles ning sõrm ootusärevalt taeva poole sirutumas ja tähelepanu nõudmas, ent siis taas alla langemas. Odavad lennupiletid ja Iisrael ei lähe kohe kuidagi kokku. Kui Hispaaniasse on võimalik lennata nii 10 000.- kui 2000.- eest, siis Juudamaale pääsemiseks ei ole suurt valikut, läbi Praha, Riiast või Saksamaalt-kokku maksad ikka sama hinna. Eelmise korra naasmist Iisraelist ja pikka bussisõitu Riiast meenutan ma siiani halb maik suus, seekord tahtsime lennata, aga lõpuks kukkus välja nii, et meie nina eest said mõistliku hinnaga piletid otsa ning taas tuli bussipilet tasku pista, hiiglaslik seljakott pagasiruumi lajatada ning tagumikule üks laksakas anda, et see toolil istumisest kangeks ei läheks. Bussijuht kihutas Riia poole nagu pöörane, nii kiiresti, et valged maantee triibud sulandusid üheks jutiks, mis välgukiirusel kaugusesse kadusid.
Tänu sellele, et magasin, läks sõit kiiresti. Õhtuses Riias lehvitas naerul näoga vihmakardin, nii et minu niigi päevinäinud valged tennised värvusid esimeste sekunditega veel hallimaks kui nad enne olid ning suur varvas imbus märjaks. Lennujaama jõudes näitasid kellaseierid pisut üle 10 õhtul, kuna kõht pisut korises ning lõhnariiul vajas täiendust panime vaimu valmis heaks äraolemiseks. Check-in lasti ka nii vara ära teha ning turvaväravates vahtisid väsinud nägudega ametnikud, kes lihtsalt noogutasid, et kõik on korras.
Esimene kohvik oli kinni, teine punase valge triibulise lindiga piiratud, kolmandas koristati ja laamendati kastrulitega ning lõhnad tukkusid kustus tuledega poes ja akna taga laiutas vihm üle akende, ise naerdes.
Tõmbasime end plekktoolidele ootele, ehk tehakse ikka mõni kiosk lahti. Aga ei midagi ka pärast tunnist passimist. Meie toolist paremal seisid uhkes üksinduses kaks automaati, üks kutsus lahkelt kohvile, teele ja kakaole, teine pakkus šokolaadi, peamiselt vahvliga, mis minu lemmik ei ole, kartulikrõpse ja erinevaid jooke, alustades tavalisest Coca Colast kuni Lighti ja Zeroni välja.
Korjasin kotipõhjast oma Euro mündid kokku ja esitasin Gretele oma tellimuse. Nõnda me oma aega sisustasimegi, automaati münte libistades, numbrikombinatsioone sisse toksides ja siis jälgides seda, kuidas automaat nagu aeglane teenindaja restoranis end liigutas ning kuidas seejärel potsti või pauh-pauh krõpsud, Colad, kohvid auku kukkusid ja valmisid.
Pärast nii mõndagi arvukat pakki krõpse, šokolaadi, jooke ja kohvi tuli minul uni. Jälle. Pressisin jalad rauast käsitugede alt läbi, tõmbasin oma pika kampsuni üle selja ning uinusin. Nägin unes sooja ilma, päikest, millel oli veel laiem naeratus, kui sellel totral vihmakardinal, mis mängeldes vastu aknaid tagus ning inimesi, keda kõiki lihtsalt tahaks armastada, sest nad on nii head.
Ja siis kuulsin ma laeva mööda sõitvat, mille ruuporist hüüti midagi...
See oli kutse meie lennule, mis nelja tunni pärast maandus Tel Avivis.

Iisrael-Jordaania-Liibanon-Süüria

Armsad sõbrad ja blogihuvilised,

minu sihtkoht on siis nüüdseks selgeks saanud. Mind ümber veenda ei saa, sest piletid ja plaanid on kinnitatud.

Lahkun Eestist 27.oktoobril Tel Avivi, seejärel Iisraelist Jordaaniasse, et öelda sõpradele tere, vaadata üle Punane meri ja sukeldumisvõimalused ning Petra beduiinid ja siis juba ootab ees susservusser skeem Ammanist lennukiga Beiruti, kus maandudes unustame oma vanad passid ja astume riiki uue passiga. Kui veab antakse viisa ja lastakse maale. Kui ei vea, siis oleme piletirahast ilma ning peame ka uued piletid Ammani ostma. Kui veab, siis saame maale ning lahkume sealt läbi Süüria Jordaaniasse ning Jordaaniast Palestiina aladele ja siis juba Iisraeli tagasi. Hoian teid kõige kursis, luban. Ahmad lubas juba eelmisel korral, et tema telgis on internet ;)

Wagidest ja nudismist

Ma juba hoiatan ette, et räägin kõigest ja korraga, sest mul on sügismasendus siis ametlikult kohale jõudnud, või noh ma kutsun seda nii, sest am ei tea tegelikult, kuidas masendus välja näeb.Eile õhtul sattusin lobisema Mallega, kellega kunagi koos Versust tegime. Malle jäi meelde muidugi oma hull blondi juuksepahmakaga, oojaaa, te ei ole sellist enne näinud, ning teemadega, mida ta alati koosolekule kaasa tõi. Alati ta nihverdas end sinna, kuhu tollal 17 aastases ei saanud ja tegi lugusid, oo milliseid. Sama vanalt püüdis ta saada Eestit külastanud Ronaldoga intervjuud, sest Mallel oli jalkamaailmas käpp sees ja peal ja ma ei tea, kus veel:)Nüüd elab Malle Inglismaal ja need jutud, mida ta eile msnis rääkis...Ühesõnaga sealmail käibki elu nii nagu USA tiineka filmides- valitakse kooli ilusamaid inimesi ja võitjad saavad raha panuse eest koolielu aktiivsemaks muutmise eest vms, kui su kutt on jalgpallur, siis sa oled Naine ja reaalselt ongi olemas tüdrukud, kes tahavad saada WAG-i ametit. Nad küsivad ja uurivad, mida peab tegema, et saaks jalkamängija omale meheks. Sellised Tegijad peavad elama ühes piirkonnas, mis on teistest tunduvalt kallima ja kui sa ei ela, siis ei kuulu ka gruppi.Malle hoiab madalat profiili, ta ei ütle, et tema exkutt mängib liigas(?) head hooaega. "No names," ütles Malle. ja muigas kavalalt ja ma kujutan ette, kuidas ta enda juukseid seepeale raputas. Samuti ei ütle ta teatud seltskonnas, et on olnud väga lähedal Ronaldole ja teistele jalkaässadele. Põhimõtteliselt on tal WAG-i elu käega katsutav, aga teda ei huvita, lihtsalt naljakas tundub talle see kõik.http://www.thespoiler.co.uk/index.php/category/wag-of-the-daySiis homme sõidavad Londonisse elama Egon ja Kadri, keda ma nii väga armastan. Kellegagi ei saa nii palju kvaliteethuumorit, kasvõi kell 3 öösel nende suitsuses köögis luuletusi ringis kirjutades.Üks päev räägin teile ka korteri petuskeemist, mida mustad, peamiselt Nigeeriast, läbi viivad, et lollidelt Ida-Eurooplastelt raha välja pressida.Enne Eestist ära minemist, tegid nad elupulli, nimelt algas see kõik ühel ööl jommis peaga, ei tea, kas seal taga oli munaliköör, mida nad Levikas jõid (mis minulgi tänu Kadrile nüüd kodus kapis on) või miski muu, igastahes läksid noored Olde Hansa terrassile, Kadri rebis tissid paljaks ja jooksis üle suure terrassi, kuhu mahub 100 inimest istuma. Ja see ei ole veel kõik. Kuna nalja ei saanud piisavalt, läksid nad Riigikogu ette, koorisid kõik riided peale jalanõude ära ja hakkasid hullunult ringi jooksma, taksojuht peatus, inimesed vaatasid, aga lõpuks enam ei jaksanud külma õhku sisse ahmida ja Egonil sai võhm otsa, nii et nad otsustasid mäest alla kõndida ja koju minna. Niisama alasti, tissid üles-alla hüplemas, noku jalge vahel tolknemas otse Kapi tänavale Wismari juurde. Õues oli mõni kraad sooja. Armastan teid, tibulinnud. Varsti jookseme kolmekesi Londoni öistel tänavatel alasti:)

Unistustest tõelisusse

Ma olen jõudnud siis sinna punkti, kus kool peaks olema lõpetatud, sihid selged ja vaated paigas. AGA, noh nagu ühele lillelapsele kohane kiigun ma hetkel maa ja taeva vahel. Kooli ma kevadel ei lõpetanud, sest sellist teemat, mis mind ennastunustavalt ja kirglikult kirjutama ning uurima paneks, ma ei leidnud ja pole siiani leidnud. Uus katse on siis nüüd, püüan oktoobri lõpuks teema leida, kirjutama asuda ja koolikoorma õlult saada kevadeks. Ma tahan veel siinkohal öelda keskkooli lõpetajatele, et ärge tormake läbi udu kinniste silmadega ülikooli poole, võtke parem aega mõtlemiseks, ilmas ringi vaatamiseks, tutvumiseks. Tasapisi hakkab siis pilt kujunema sellest, mida sa tõeliselt tahad. Iseennast tule õppida tundma. Minu õpihimu tuli alles eelmisel sügisel, kolmandale kursusele minnes. Vaatasin esmakordselt siis teiste erialade aineid ning võttisin erinevaid aineid teistest osakondadest. Mõistsin, mis mind huvitab ja millest ma tõeliselt huvitun. Ühesõnaga ja kahesõnaga olen ma siis hetkel punktis, mille ületuse korral on maailma kirevad uksed valla ja mind ootab meeletu maailm: Aafrika oma erinevate hõimudega, Ladina-Ameerika nõiad, vapustab loodus ja metsikud kogemused, hullumeelselt lahe Lähis-Ida ja salapärane Aasia. Ma elan oma unistustele...ja tean, et annan endast kõik, et need unistused ka täituksid. Sel suvel käisin korraks Hispaanias, seda ka suve alguses ja edasi olen kannatanud Eestimaa jäist ja kõledat suve. Viimase paari-kolme aasta jooksul esimest korda suvel Eestis, aga selle varem saabunud sügismasenduse likvideerisin juba eos. Ostsin lennupileti Iisraeli ja sealt mu selle sügisene matk ja seiklus alguse saab, suundudes edasi Egiptusesse ja Jordaaniasse. Mina, mu seljakott ja armas Grete. Avastame kõik kõige tolmusemad urkad, Punase Mere värvilisemad kalad ning väikesed beduiinikülakesed, äkki jõuan Jordaaniasse mäe otsa ka oma beduiini sõpradele külla.

Pildid on eelmise aasta suvest, fantastilisest reisist Iisraeli ja Jordaaniasse.

Majanduse keerulised ajad

Majanduses on rasked ajad, või vähemasti sellise kunstliku olukorra on loonud meedia. Meie ajakirja igakuised reklaamitellijad kärbivad tootmist ja reklaamile minevat raha, seega nad enam ühtäkki reklaami ei telli. Inimesi koondatakse peaaegu iga päev, sama osakonna teine inimene hakkab sama palga eest kahe inimese tööd tegema, ajakirjanikud peavad rohkem ja pikemaid lugusid kirjutama, raha makstakse niigi nirusele palgale juurde vähe. Kuna ma olen suur trennis käija, siis minu jaoks oli oluline sportimisvõimalus, millest firma üle poole kinni maksis. Et te siis teaksite, siis see võeti kõigepealt meilt ära. Nüüd pean oma kesklinna klubi millegi haisvama, treeningute poolest kesisema ja kesklinnast kaugemal asuva vastu vahetama, sest ise üle tuhande krooni kuus maksta ma ei raatsi. Parem jätkan oma ülepäevaseid 35 kilomeetriseid rattasõite või teen kodus suure trennipalliga harjutusi või terrassil joogat.Teiseks kaotati igakuised firma koosistumised. Neist mul väga kahju pole, sest ma ei olnud seal just tihe külaline, ent kahju on ikka, kui inimeselt võetakse suures firmas ära võimalus kohtuda ühise laua taga inimestega, keda muidu iga päev ei kohtakski.Viimasel koosolekul ma siis mõtlesin, et ehk peaks töökohta vahetama, samas on see koht mulle nii armas ja veel armsam on mulle vabadus. Tavaliselt käin kontoris õhtuti või siis kui kool on läbi või siis, kui mul tuleb inspiratsioon kirjutada üksinda suures vaikuses, näiteks nädalavahetuseti, kus suure maja peale on tööl võibolla kümme inimest ja need ka kuskil teistel korrustel. Pluss on see minusugusele rändavale liblikale üks hiiglama mõnus koht, kus oma kirjutisi ja pilte avaldada.Eks elus nii olegi: saad palju raha ja head töötingimused, ent tööd teed ka looma kombel ning lähedastega jõuad kohtuda juhuslikult vannitoa uksel, vetsu järjekorras, köögis hommikul võileiba kokku klopsides, samal ajal kui teised laua taga kohvilõhnal end hellitada lasevad ning mõnusat putru söövad. Või siis teenid enamvähem palka, tingimused on ka enamvähem, eelarvet kärbitakse pidevalt, palgatõusu pole oodata, aga on muud väärtused, mis selle kõik taevasse kaaluvad. Kombinatsiooni neist kahest on vähe.

Õues on hakanud päike päris tuliselt kõrvetama, panen rüperaali kinni seks korraks.

Paastumine

Tundsin sel aastal pärast talve eriti tugevalt seda, kuidas mu sees on energia, aga see ei pääse välja. Pärast Kuubalt tulekut imes üks sügav auk mind vaikselt endasse ja ma olin täiesti võimetu end kuidagi aitama. Magasin tundide järgi väga korralikult, koormus koolis ja tööl ei olnud suur, aga ma tundsin, kuidas vaikselt ja valutult sinna auku vajun. Energia hüüdis hääletult mu sees, aga ma ei osanud midagi teha, et end aidata. Kuubalt saabumisest alates läksin magama 3 või 4 öösel, sest siis oli sealse aja järgi kell umbes 10 õhtul ning ärkasin siin kell 11 või 12 päeval kella peale. Ja ma olin nii väsinud, et loengutes lihtsalt pea nokkis iga jumala kord. Kuna lapsest peale on meie peres olnud vaikiv tablettide vastane sõda, siis mingisuguse vitamiinipurgi või ma ei tea, mille kallale ma ei läinud. Otsustasin abi otsida paastumisest. Tean inimesi, kes sellega on vähi seljatanud, mitmeid kergemaid haiguseid ning muidugi saanud meeletu energia.Nii kui kui kestab paast, tuleb paastu sisse minna ja sealt välja tulla. Sisse minekuks piisab sellest, kui liha menüüst välja jätta ning puhastada organism salatite abil, palju vedelikku (vesi ja taimeteed) tarbides. Reede hommikul sõitsime Maaritiga Viljandi poole, esiistmel oli meie kaaslaseks suur pudel Eviani. Poeskäik oli muidugi omaette nali, meie ostukorv koosnes 6st pudelist Evianist, 6st sidrunist ja vatipadjakestest. Kohale jõudes anti meile pool liitrit ravimtaimede teed, sellist mustjat tummist segu, mis pidi siis 3-7h pärast kõik sooled tühjaks tegema. Neli tundi pärast mustja segu joomist pidi alustama tavalise ürditee joomist, mis oli koguaeg termosega köögikapil. Esimesel päeval tundsin ma nälga just siis hommikul, kui autos sõitsime ja ma veejoomist alustasin. Vahepeal käisin teeäärses grilli kohas pissil ja muidugi need grillilõhnad ei aidanud mind isude ja kõhutühjuse juures eriti. Esimesel päeval õnnestus meil kohe ka massaaži saada, mina sain meemassaaži, mis väljutab hästi mürke ja muidugi silub nahka. Teisel päeval kell 16.00 võis alustada enda kaasa toodud pudelivee joomist. Joomise ajal pidi silmas pidama lihtsat reeglit: joon seni, kuni süda on paha. Teine päev on paastuja jaoks kõige raskem: on neid, kes oksendavad, kes minestavad jne. Maarit ärkas kerge nõrkusega, selle peletamiseks võtsime all köögis lusikaga mett keele alla ning hingasime õues värsket õhku. Mina läksin kell 9 lümfimassaaži, jällegi väljutab mürke, stimuleerib ainevahetust ja mida kõike tervislikku veel.Ja siis tekkis mul lihtsalt kohutav söögiisu. Just isu. Kõht ei olnudki tühi, sest sooled oli puhkeasendis, midagi ei töötanud, aga oli lihtsalt isu. Sel päeval ma muidugi kuritarvitasin ka meepurki, mis ainsa toiduainena meie köögis oli ja mida iga päev 2 lusikat süüa võis. Ma sõin sel päeval umbes 4 teelusika täit. Iga päeva juurde kuulus muidugi ülimõnus saun. Kolmanda päeva hommikul, kui paljud juba hallide nägudega ringi käisid, kalpsasime me Maaritiga talumaja esimesele korrusel ja sealt õue pikale tiirule põldude vahel. Minul kaks kapuutsi peas ja teetass käes, Maaritil vesi näpus. Õhtul ootas kojusõit ees ja poodiminek. Kiusatus, mõtlesime meie ega olnud väga julged poodi astuma. Isegi ei suuda imestada, aga need lihaletis vedelevad lihatükid ei paelunud üldse, pigem oleksin tahtnud puuvilju süüa, aga see oli keelatud. Paastujärgselt tuleb väga täpselt jälgida, mida sööd ja kuidas paastust välja tuled. Liha tohib alles nädala pärast süüa, kui on läbitud kolme päevane paast. Kala on lubatud aurutatult ent maitsestamata kujul kolmanda päeva õhtul. Enne kuulub paastust tulija põhimenüüsse kuivatatud teraleib, väherasvane keefir, porgandisalat ananassiga, kaerahelbe kört, köögivilja keeduleem ja järgmisel päeval leemest eemaldatud köögiviljadest püree. Ahjaa, et kuidas siis see mulle mõjus.Ma arvan, et minust saab edaspidigi paastuja. Ma ei tea küll kas ideaalne, kes aastas 4-6 korda paastub, aga paar-kolm korda teen seda kindlasti. Esimesel ja teisel päeval on loid olla, aga kolmandal päeval vallandus see energia, mis seni kuskil kinni oli.Paastu ajal on oluline oma keha kuulata, kui on uni, tuleb magada, isegi kui päeval magamine veidrana tundub. Juba kaks päeva lähen ma magama nagu vanasti, kesköö paiku ning ärkan ise, ilma kellata poole üheksa paiku. Need, kes tahavad paastu ebatervislikkusest rääkida, hoidku oma kommentaarid endale. Keha on nagu masin, kui me auto viime hooldusesse, siis millal meie keha puhkab. Magades on vale vastus. Ikka peab ta meie hilistel õhtutundidel sisse vintsutatud sööki seedima. Kehale peab puhkust andma ja ma usun, et paast on õige tee.

Lapsed maal: kukk Peedu ja seapõiest õhupall

Ma proovin uuesti kirjutada sellest, millest lubasin, ehk lapsepõlvest maal. Ajendas mind kirjutama kuulujutt Viru keskuse lastest, kes pidavat sealsetes peldikutes siivutusi korda saatma ja üks jutuajamine, mida hetkeks keskuse teise korruse pingil istudes kuulma juhtusin. Lühidalt oli jutt räme, hõlmates suhuvõtmist, dildosid jne, muud pole midagi, aga seda rääkisid alla 14 aastased lapsed. Tattnokad. Ja muidugi ajendas mind kirjutama tänapäeva hukkaläinud noorusest see, kuidas mõned päevad tagasi CC Plaza kommipoes kummikomme kotti toppides, keeras välimuse järgi 13 aastane poiss viiekroonise rulli, võttis pea tühjast kommikastist sidrunihapet, laotas selle enda peo peale ja demonstreeris sõpradele, kuidas ta kokat tõmbab, tavaliselt. Jep. Ja hiljem kutsus oma tatikatest sõpru portveini jooma, lubades, et küllap keegi neile ikka ostab. Mina, vana inimene, ok, mitte oluliselt neist vanem, raputasin pead ja ütlesin vanamuti kombel sellele viksi sametise jakiga kokatõmbajale, et kõva narkomaan oled ikka küll ja maksin oma kummikarude eest ning trampisin poest välja. Ma usun, et paljus on süüdi kodune kasvatus (raske uskuda, et ma seda nüüd niimoodi sõnastasin, aga olen aru saanud, et nii on ja Viru keskus lapsi ei kasvata). Mina näiteks veetsin kuni koolini kogu oma aja maal, vanaema ja vanaisa kollases majas Tudus, kus elas ja elab endiselt mitte rohkem kui 500 inimest, kelledest küla vahel võib päeva jooksul heal juhul 10 näha.Kooli minnes veetsin maal kõik koolivaheajad.Minu mängukaaslaseks oli naabripoiss Robi, kellega meil oli oma kontor pargis redelitel. Kohe selgitan. Redelid on need A-kujulised asjandused, millele heina pannakse ja kui veel heinategu ei olnud alanud, olid redelid toetatud vastu hiiglaslikku puud nii, et neist moodustus koht, kus istuda ja pisut kõrgemale laud. Kujutate ette, et 16 a tagasi olid mul ja Robertil juba arvutid seal kontoris:) (ehk siis me kujutasime ette, et kogu töö käib arvutitel ja klõbistasime oma näppe vastu puitu).Ei minu ega Robi vanaema ei lubanud meid tuppa mängima ega tube segamini ajama, niisiis me olime hommikust õhtuni õues. ja meil ei olnud kunagi igav. Mäletan vaid korda, kus vanaema lubas Robi tuppa. Kell oli 7 hommikul, oli soe ja päikeseline juulikuu hommik, mina aga teada tuntud magajana nägin magusamaid unesid ja keerasin teist külge, Robert, kes alati kell 6 silmad lahti tegi oli juba tänaval oma rattaga ja muudkui hüüdis: "Triiiiiiiiin, Triiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin!" Ise edasi-tagasi sõites. Lõpuks sai mu vanaemal siiber, ta äratas mu üles ja kutsus naabripoisi tuppa. Nii me siis multikaid koos vaatasime mõnda aega, aga siis hakkas juba igav ja me läksime ikka õue. Kord kui vihma sadas, pani Robi vanaisa nende hoovi postide peale laia laua ning me pugesime sinna 30cm laiuse laua alla ja aiapostide vahele vihmavarju.Kord saatis mu vanaema meid piima kellelegi viima, õues oli jälle lämbe suvine ilm ja ühtäkki teepervel kärnkonna silmates, tuli meile Robiga meelde, kuidas külatädi kord rääkis, et kärnkonn piima sees pidavat viimast riknemast hoidma. Egas midagi- tehtud, mõeldud. Konnake lendas mannergusse ja meie olime õnnelikud, et külatädile mõeldud piim ei lähe hapuks. Järgnevat ma muidugi ei kirjelda, sest meie ilus kavatsus tuli välja.Gretega kolisime alati suve alguses verandale elama, sügisel nii hilja kui võimalik sealt tagasi tuppa. Verants oli meie absoluutne lemmik. Eriti armastasin ma suviseid hommikuid, mil plekkkatusel tantsiv vihm meid äratas, aga siis kohe jälle uinutas. Kui vihmasadu tugevamaks paisus, tuli mõningatesse kohtadesse meie puidust laes plastiliini toppida,

sest vihmapoiss tilkus sisse.Päeval mängisime me laudas saadet, mis oma ülesehituselt sarnanes kokasaatega: "Tere, täna oleme me siin laudas, et tutvustada maatöid, oi ettevaatust, et kaameramees kanakaka sisse ei astu." Muudkui tutvustasime, mida me nüüd teeme, ise samal ajal munevaid kanu kergitades, et näidata mitu muna on juba oma tee pessa leidnud ja siis kühveldasime muidugi hooga sõnnikut laudast välja.Kui vaja võtsime kassil sünnitust vastu, vaatasime pealt, kuidas siga tapeti ja vanaema verd suurde potti lasi, et hiljem verivorsti teha. Talvel meenutasid verejäljed lumel veel mitu päeva seatappu, enne kui uus lumi jäljed peitis. Hullupööra ootasin ma iga kord päeva, mil vanaisa seaaedikut puhastab, sest kui kogu jama välja roogitud, kuni põrandani välja, pandi sinna värske põhk, siis ronisime Gretega sinna aedikusse ja hakkasime notsusid taga ajama selles 1,5m X 1,5m aedikus. Kord olime meie sigadel otsas, siis sead meil. Aga äge oli. Vägev oli ka heinategu. Siis ma muidugi nii ei arvanud, sest vanaisa ajas vara üles, vanaema tegi kaasa vormileiba suhkruga ning jõhvikamorssi. Mis sest, et heinamaa asus 5min kaugusel kodust, ei olnud mingisugust aja raiskamist, ega ka kojutulemist. Lõuna toimus lepapuude varjus kivi otsas ja siis jälle riisuma, nii et õhtuks olid pihud villis. Märksa nauditavam oli heina koju toomine, meie Gretsiga olime kastiautos heinalaadungi ostas, vanaisa sõitis. Lakka läksime ka meie talluma, et rohkem mahuks. Õhtu lõpetas saun. Pärast kipitasid sääred nii mis kole torkivatest heinakõrtest ja puhtast nahast. Aga uni tuli magus ja ma nii armastasin neid õhtuid. Siis kasvatasin ma üles vahva kuke Peedu. Vanaemaga avastasime, et meil on kana, kelle ma hiljem Auroraks nimetasin, kellele meeldib munade haudumine, mitte nende munemine. Niisiis sain vanaema nõusse, et me laseksime Auroral tibusid ilmale tuua. Nii läski, vanaisa tegi tibudele kasti, millele pani võrgu peale, et kanakull väiksekesi ära ei saaks viia. Mina keetsin toas muna, hakkisin kahvliga peeneks ja käisin tibusid toitmas. Piisavalt vanad, saime aru, et üks ei ole teps mitte kana, oli teine suur ja meenutas kangesti noort kukke, mina sain ta endale ja panin nimeks Peedu. Alguses oli ka tema kastis, aga kuna ma teda ikkagi hellitada tahtsin, lasin teda nööri otsas vanaema piinlikult ilusate peenarde vahele, hiljem aga omapäi kõndima, Kui vanaema tuli, siis tarvitses mul vaid kõvasti Peeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeedu karjuda, kui väike must tegelane põõsaste vahel minu poole jooksis. Vägev kukk, huh? :)Maarit rääkis nädal tagasi, et tema lapsepõlvgi möödus maal majas, kus elasid koos mitu põlvkonda ja vanatädi, kes lastelastele seapõiest õhupalli tegi ja need siis mängima kutsus. Maarit polnudki siis enam teab, mis väike. Vanatädi arvas, et lapsed võiksid tema Siberaegsest mängiasjast huvituda. Ja huvitusidki, sest see oli omamoodi äge ja erines sinistest, kollastest ja rohelistest õhupallidest, mida poest raha eest sai. Mida ma öelda tahan, on see, et elu ja loodus kasvatavad, Viru keskus ja tehiskeskkond mitte. Inimene, kes kasvab pulgakommide, hamburgerite ja ostukeskustega, ei saa iial looduses hakkama, ei oska iial oma keha kuulata, ei saa iial aru sellest, milleks ta elus võimeline on. Ta on inimene, kes pead langetades nõustub kõigega, mis temaga juhtub, tal ei ole usku, et ta on millekski enamaks võimeline, et tema on see, kes oma elu teeb. Määrab selle, kasrada kaldub vasakule või paremale. Põlvkond, kes mulle ja mu sõpradele peale kasvab on habras ning mõjutatav. Nende vanavanemad ei ela maal ja kui elavad, siis eelistavad need noored keskuses hängida või kinos sõpradele kokatõmbamist näidata. Vanavanemad saadetakse julmalt perse.Äh, mis ma ikka soiun, mina tean, kuidas käib seatapp, kuidas lehmale pulli otsitakse ja kui ei leita, siis kunstlik viljastamine tehakse, kuidas heina tehake ja seda, et oblikasupp maitseb hästi.

Lahkuminekutest ja loobumistest

Siin keskpäevase päikese käes Raekoja platsil kohvi juues ja kirjutades, sulavad mu silme all viimased lumehunnikud, munakividelt kaovad iga minutiga märjad laigud ning inimesed naeratavad laialt. Kevad on ametlikult käes ja ma tunnen, kuidas igal hommikul nähtamatu käsi libistab oma sooja pihu üle mu sassis juuste ning mina manan näole suure naeratuse, selle nähtamatu käe omanik ütleb mulle igal hommikul: Rise and shine! Ma olen selline lendlev inimene, kes laseb endani harva, aga kui laseb, siis nii sügavale, et hiljem on raske lahti lasta. Ma ei räägi siin ilmtingimata suhetest, ma räägin kõigest. Ma ei vaimustu kunagi kergesti. On asju, mida ma armastan juba enne kui neid päriselt näinud olen ning on asju, millesse kiindun tasapisi, nende konarlusi ja õõnsuseid avastades. Viimasel ajal on elu sundinud loobuma, võibolla isegi mitte loobuma, vaid lihtsalt ise oma käike tehes mõned asjad minult rebinud. Kõigiga juhtub. Nädal tagasi rääkisin Franciscoga, kellele kuuluvas vanalinnakorteris Malagas alati olen, see korter on näinud mind lõbusana, kurvana, rõõmust naervana ja suurest kurvatusest nutvana. Minu inspiratsioonikorter, millesse armusin enne, kui seda pärislt näinud olin. Ärge küsige kuidas, aga nii see oli. Kaks suve tagasi Hispaanias hääletades oli see minu ja Kersti staap, meie kindlus, kuhu iga kell tulla. Seal sündis suur osa minu blogist, siis kui kell juba varaseid hommikutunde kõndis, Kersti, tekk üle pea, magas ning Sade vaikselt laulis ja paksud kardinad rõduuste ees tuule käes lainetasid. Francisco ütles, et müüs mõlemad oma restoranid ära, andis korteri ära ning otsis tasuvama ning liikuvama töö. See oli löök, mida ma kõige vähem ootasin. Ma armastan seda korterit, tal on mulle eriline tähendus ka siis, kui seda enam pole. Mida ma aga tean on see, et Malaga lahkub mu lemmikpaikade hulgast Hispaanias. Olen vist halb seletaja, aga see tunne on mu sees olemas. Malaga on turistikoht, mina selliseid ei salli, aga see korter tekitas erilise aura. Kuidas ma võtmed näpus mööda väikeseid tänavaid poodi kõndisin ja hiljem poekottidega päikesesoojadel tänavakividel tänavamuusikuid nautisin ja vaatasin mööduvaid inimesi või meest ja naist, kes selle sama muusikajärgi ennastunustavalt tantsisid, vaid teineteisele. Või, kuidas ma eelmisel suvel Marokost tulin, hing segamini, pea mõtteid täis ja teisel hetkel juba mõtetest tühi, ma olin esimest korda oma mõtetega üksi. Ilma ainsagi võimaluseta kelleltki midagi küsida. Minu kolme rõduga korter aitas mind. Malaga on sellisena täis mälestusi, millest ma ei ole nõus loobuma. Loobusin pelgupaigast, mida nüüd vaid tänavalt möödudes võin jälgida, ent mälestusi ei luba ma kellelgi võtta.See sama lugu pani mind inimestele mõtlema. Ja ma mõtlen, et miks küll me loobume liiga kähku. Miks me lööme tihti käega asjadele, millel võiks tulevikku olla, aga me ütleme pärast esimest tagasilööki, et ju elu tahtis nii või ju oli siis ette määratud. Mis kuradi ettemääratud? Mis elu tahtis nii? Kes see elu selline on, et meile asju ette kirjutab. Ma usun, et teatud asjad on inimesele sündides tõesti "ette kirjutatud", ent kuidas me saame öelda mõne suhte puhul nii, kui me ise ei ole pingutanud või laseme teisel poolel egoistlikult ostustada. Mulle meeldis kinos seinal rippuva filmi plakatil öeldu: "Vahetevahel on vaja armastust veidi tagant tõugata." Ja ma ei räägi siin ainult mees pluss naine või naine pluss naine või mees pluss mees sügavamatest suhetest, ma räägin kõiksugu tunnetest, paaridest, sõpradest, tuttavatest. Tihti me lihtsalt vaatame, kuidas teine inimene kaugusesse kaob ja me ise ei tee selleks vähimatki. Vahest võibolla polegi millestki loobuda, meile vaid tundub, et on. On olnud vaid segased tunded tänavate rägastikus, lendlevad õhus, majanurkade vaikuses. Ma istun siin edasi ja püüan oma segastele mõttekäikudele mingisugused sadamad ja sihtpunktid leida, aga ma palun, et te kõik mõtleksite endale oluliset inimeste, paikade, olukordade peale ning mõelge, milliseid neist tasuks tugevamini kinni hoida, milliseid tagasi võita, milliseid endaga kaasas kanda. Mina järjestasin enda omad. Tean, et kui olen olnud sunnitud millestki lahti laskma ja päevavalguses tunnistan, et elu läheb edasi ja ma olen lahti lasknud, siis õhtupimeduses üksinda tulevad segased tunded tagasi ja ma olen ikka seal hetkes, kui tagasilöök tuli. Mu pea on segamini ja ma ei oska olla õnnelik. Hommikul tuleb see nähtamatu käsi ja kõik on jälle särav.

Rassism keskturu elektrikute seas

Jajaa, ma tean, et ma lubasin paljudele sellest vahejuhtumist rääkida, isegi Piiale Iisraeli saatsin sõnumi kutsega õhtul seda lugulaulu oma silmaga kaema tulla, aga ma lihtsalt ei viitsinud kirjutada. Ah, et millest ma sogan, kohe räägin.Elan linnast väljas, Peetri külas ja sõidan marsaga linna, sest ma olen liiga laisk, et autojuhi lubade tarvis kooli teooria eksamit uuendada ja ARK-i minna. Auto ootab mind juba 2 aastat maja ees. Mõneti on see laiskus ka selles kinni, et otseselt mul kuskile koguaeg sõita ei ole vaja, vahest kui on, siis on ju takso või sõbrannad olemas ja pealegi meeldib mulle ühistranspordis inimesi vaadata. vahest võin üpris totaka mulje jätta, aga ausalt öeldes nagu väga ei huvita. Minu istekoht on alati hoolikalt valitud, silmas pidades muidugi seda, et ma võimalikult paljusid inimesi sealt näeksin. Kunagi, kui ma nii palju aega kodus voodis kirjutades mööda ei saatnud, siis ma võtsin ette reise trammiga Baltijaamast Kopli poole ja siis sealt tagasi Kadriorgu, kõige põnevamad inimesed tulid peale alati kuskil Linnahalli kandis ja siis võis peatuseid liigitada vabalt selle järgi, kui vanad inimesed peale tulid. Ühesõnaga, nüüd olen ma läinud üpris kaugele sellest, millest rääkima pidin hakkama. Mina, Peetri küla, laupäevane päev ja 11.30 Jüri marsa nr 214.PS! Marsas ma istmeid ei vali, sest tihti on lihtsalt pole midagi valida, peab püsti seisma.Paar nädalat tagasi jagasin pikka rida marsa lõpus koos kahe töötansoomeskannantosse tüübiga, mõlemal oli vahvasti paar esihammast puudu ja nõnda nad mõnusalt väga sotsiaalpoliitilisfilosoofilist vestlust pidasid. Minu kõrvad hakkasid liikuma, kui jutt läks Inglismaal koos neegritega töötamise peale. Järgnebki dialoog kahe puuduvate hammaste, vatiinijope, siilisoengu, viltuse lõua ja tossudega tüübi vahel marsas nr 214, millest lubasin nii mõnelegi juba ammu kirjutada.A: "Tead, seal Inglismaal, onju, seal ma töötasin koos täiesti neegriga, must noh, nagu öö. Nii et pimedas oleksin ta jalust jooksnud mitmel korral. ja tead, mis mulle kohale ei jõua? See, et neile orjadele makstakse nagu mingi 13 naela tunnis, see on ju seal Mosambiigis mõne kõvema kuti kuupalk. Tead, kuidas minu meelest peaks olema? Peaks olema nii, et see, kust sa tuled määrab su palga. Need vaesed neegrid peaksidki kuus 13 naela teenima."B: "Noh, aga sul ka on Eestis ju palk väiksem, kui seal Inglismaal?"A: "Mis sa oled nende poolt vä? Üks neeger oleks mind pimedas ehmatanud surnuks ju. Mina olen valge ja peangi rohkem teenima."B: "Mõistan, ma olen su sõber ju. Aga mul seal Keskturul on ka ju nii, et need kuradi Pakistanlased eks on siia kolinud. Mõtle meie maale. Ja üks päev läks ühel Ahmadil pirn läbi ja siis kindaga susis seal midagi, oma musti näppe ei olnud julgust välja võtta, lõpuks kutsus minu, maksis 100 ja palus, et ära vahetaksin."A: "Ma ütlen, sünnist peale vaatavad, et lihtsamini saaks, mustad, raisk. Mida nad siia ronivad, olgu oma kodus."See vestlus kestis nii kaua kuni mina lõpuks vihast sinisena marsal turu juures kinni lasin pidada ja edasi jalutada otsustasin. Võibolla kestis see vestlus edasi, ei huvita, lihtsalt vihale ajas, kui kuradi rassistlikud võivad ühed inimesed olla. Meil on nendel mustadelt õppida ja neil kindlasti meilt ka, aga me ei räägi siin mingisugusest vahe tegemisest. Ei tea, mille poolest need hammasteta ahvid paremad on kui must mees näiteks Mosambiigist või tahmanäpp Pakistanist?Ja punkti pani mu oma isa sellel esmaspäeval, mil pärast mu sünnipäeva koju sõites minu jutu peale, kuidas ma oma suurendatud foto väikesest imearmsast Kuuba tüdrukust suure toa seinale teleka taha panen, ta lihtsalt ütles resoluutse ei, aga olles enda eist ilmselgelt pisut üllatunud, püüdis olukorra naljaks keerata. "Mis must Kuuba tüdruk, kui sa selle sinna paned, siis ostan nii suure teleka, et midagi kuhugi ette ega taha ei mahu, ülemiselt korruselt saab ka telekat vaadata ja see must tüdruk ei mahu kuskile."Minu vanemad põhjendavad oma vastumeelsust tumedate vastu sellega, et meie ühiskond ei ole valmis (noh kui näiteks valgel naisel on mustaga v mulatiga v vahet pole mis värvi tumedamaga laps) ja et laps kannatab.Ja nii me sünnitamegi rassismi. Püüame lastes juba varases eas tekitada tunnet, et must on imelik, valge on normaalne.Maarit rääkis täna vahva loo sellest, kuidas tema endise kuti perekonnas on keegi Rootsi mees, kelle mõlemad lapsed, poiss ja tüdruk, on endale mustad kaasad leidnud ja kui siis ükskord ühise laua taga istuti ütles üks tilluke Eesti sugulane sellele, kes veini kallas: "Vala neegrile ka veini!"Lapsesuu räägib seda, mida kodus räägitakse :)

Te quiero, amor

Ma ei raatsinud Kuubal olles päikest, salsat, värvilisi inimesi, ürgset loodust ja seda imelist aurat ja mulli, milles hõljusin mitte kuidagi raisata aeglasele internetile ja siin kirjutamisele. Igal juhul teen seda nüüd, trotsides oma voodis teki all rõvedat Eesti ilma ja vihaseid inimesi, kes kunagi mitte millegagi rahul pole.Kuubal on kõik nii lihtne: inimesed istuvad päevast päeva maja ees, kiiguvad edasi-tagasi kiiktoolides, lehvitavad möödujatele, kes peatuvad, nendega vahetavad mõned laused. Nendest lausetest võib aga ühtäkki pikk, minuteid või ka tunde kestev jutuvada saada. Inimesed on siirad, naeratavad ja armastavad. Iga kuubaka jaoks on oluline tema perekond ja isegi noorele on pühaks missiooniks leida enda kõrvale inimene, kellega abielluda ja lapsi saada. Need inimesed lihtsalt teavad, kuidas armastada ja hoida. Meie teed ristusid soome poisi Samiga, kes oli paar päeva varem rannas tutvunud kohalike meestega ja nendega nüüd siis õhtuti koos hängiski. Paar päeva pärast meie kohtumist ristusid meie teed ka tema sõpradega. Toredad inimesed, ei püüdnud midagi pähe määrida, huvitusid meist, meie eludest, mitte rahakotist, mis tegelikult pooltühjana kotipõhjas kaasas tolknes. Pärast esimest õhtut ja paari salsa tantsu oli selge, et nemad meile selle pagana salsa selgeks õpetavad. Neil oli selline eesli kannatus meiesuguste puupuusadega, et sobisid õpetajateks küll. Noh võibolla oli nendega päevast-päeva hängimine viga, sest asi lõppes kahe kurva silmapaariga, kui minemas olime. Teise päeva veetsime üksikul rannal, mis oli iseenesest kena ja metsik, aga meist paar meetrit eemal lebas roosades trussikutes mustanahaline, kes pärast 15 minutilist meie liivas hullamist jälginuna püsti tõusis, rahulikult oma taevastesse avarustesse tõusnud meheuhkuse laiade lühikeste pükstega kattis ja siis põõsasse ca 10 minutiks kadus. Teadagi, mida tegema. Meie salsa õpetaja küsis veel samal õhtul üle, et kas me ikka saime aru, et me seda meest erutanud olime. Õhtul läbisime sama raja: jalutasime mööda valgustamata linnateid randa, sealt edasi mööda täielikku pimedust mööda rannaäärt, kus kostsid ainult lained ja vahetevahel haaras silm pimedas mööda randa jooksvad krabid, kes tõenäoliselt meie sammude eest põgenesid, edasi oli vaja ületada sild, mis oli rohkem nagu kaks palki koos aukudega, kust mul näiteks jalg läbi libises. Siis tuli läbida küla koos keset teed magavate sigadega ning lärmavate koertega. Lõpuks rannas, olin ma õnnelik, tagasitee veel ootas, aga ma lootsin sellele ainsale mojitole, mille kavatsesin juua. Seal me lamasime, taevalaotus oli tähtedest kirev, meri nii vahune ja hirmutav, et iga kord, kui hiiglaslikud lained vastu kive pekslesid, tundsin ma hirmu, selline tunne nagu need laineksid oleksid tulnud, et sind kaasa viia. Ragner nüsis tähekumas rannast leitud kivil laimi ja valmistas imehead mojitot. Istusime vaikuses, mina, Grete, 2 kuubikut ja meie soome sõber Sami. Vaat, see on vabadus. Sa tuled keset ööd, viskad end üksikule rannale selili, hoiad käes mojitot ja su kõrval on inimesed, kes oskavad seda hetke nautida, ilma igasuguse lobata. Vastu randa pekslevad hiiglaslikud lained ning lugematul arvul tähti virvendab su ees. Hiljem libistasime end üle selle sama silla, vahetasime kodus riided ja läksime tantsima El Ranchoni. Pärast pidu, mis juba kell 1 oma uksed sulges, kobisime Ragneri juurde sööma ja siis koju. Pärast seda päeva olid aga kaks meest kindlad, et just meie oleme neile need õiged. Maja ees hüvasti jättes, haaras Mister Salsa mu käe, hoidis seda enda südamega ühel kõrgusel, vaatas oma sügavate silmadega minu mitte nii sügavatesse silmadesse ja teatas: "Te quiero!" Mina lipsasin selle peale tuppa. Mis asja, ta armastab mind? Hallooo, nii need asjad ei käi. Ma arvan, et tundsin sellel hetkel ennast nii nagu mehed, kui naine neile pärast esimest nädalat kohtamisi armastust avaldab.Järgmised paar päeva lasime endale salsat õpetada, Grete õpetaja muudkui korrutas, et tema abiellub selle tüdrukuga, mõnele teatas, et Grete on juba tema abikaasa. Minu õpetaja oli pisut tagasihoidlikum, tegi üle laua silma ja kutsus tantsima. Meie viimasel õhtul hingasin mõnes mõttes kergendatult, et enam seda ülevoolavat headust ja hoolitsemist ei pea taluma, teisalt oli kahju kahte murtud südant vaadata, kelledest üks vaikuses oma südamevalu välja elas, teine aga Gretele korrutas, et mis sest, kui tüdruk teda ei armasta, mees selle eest armastab palavalt. Seisime viimast korda meie maja ees, et hüvasti jätta. Ja siis haaras minu tagasihoidlik austaja mu käe ja küsis vaiksel häälel: "Ütle, kas on midagigi, mis sulle minus meeldib?"Mina muidugi tahtsin naerma hakata, aga suutsin kuidagi selle naeru kenaks naeratuseks võluda.Seepeale noogutasin, et teda mitte väga kurvana sinna seisma jätta pärast lahkumist."Mis asi siis?""Noooo, lihtsalt.""Mis asi? Või äkki ma ei meeldi sulle üldse?""Ah jäta, ma ju tantsisin sinuga. Sa oled kõige parem tantsija.""Tead, kui sa paari aasta jooksul tagasi tuled, siis ma tahan sinuga abielluda, sest ma tõesti armastan sind. Sa oled kõige erilisem naine, keda näinud olen."Näete siis, mina vaatasin suurte silmadega seda juttu ja hoolimata sellest, et minu jaoks oli ta suhteliselt võõras inimene, tundsin ma, et see, mida ta just öelnud oli, oli nii õige. MItte selles mõttes, et ma eriline oleks vms. Lihtsalt viis, kuidas nad elavad oma lihtsuses. Nad ärkavad hommikuti, lähevad tööle, õhtuti teevad staadionil trenni, õhtul keerutavad jalga ja liigutavad puusi salsarütmis. Ja kui nad on leidnud inimese, kes nende meelest neile sobida võiks, siis nad haaravad sarvist, lihtsalt nii ongi. Ei mitte midagi pealetükkivad, nad teevad seda kõike lihtsalt. Ja nii ongi. Meie siin vaagime nädalaid, kuid, vahest aastaid ja ega me kaugemale jõua. Järgmisel päeval bussi peale minnes oli nii kahju vaadata täiskasvanud meest nii murtuna seal seismas. Minu õpetaja tegi tööd, Grete oma puhkas ja tuli meile lehvitama. Istusime viimasesse ritta, krabasin aknal kardina eest ja muudkui lehvitasin. Kui buss vaikselt liikuma hakkas, panin päikeseprillid ette ja lasin tillukestel pisaratel üle põskede voolata. Kõik see kokku oli nii kurb. Mind oli võlunud nende lihtsus, nii valus oli inimest seal seismas ja tõsiselt igatsemas näha ning ühtlasi tähendas Baracoas lahkumine pikka tagasiteed Havanasse-21h bussisõitu- ning viimane omakorda lennujaama ja kojutulekut.

Te quiero Cuba!

Kuuba avatus

Muljed Havanast skipin ma kohe, sest nagu paljud teist teavad, siis ei ole ma mingisugune suurlinna plika. Kardan vinguhaisu nagu pussipauku, larmavad inimesed ja mustad linnatanavad ei ole minu mangumaa. Havana on omamoodi lahe, selline sipelgapesa, kus koguaeg sagitakse ringi, suured varvilised ameeriklased liuglevad mooda tanavaid, keegi uritab pidevalt sulle midagi pahe maarida voi toksib sind oma köntidega ja palub raha. Kirjutan siia nuud jooksvalt, kus ja mis me teinud oleme, kui Eestis tagasi olen, kirjutan hindadest, kohtadest, bussidest ja inimestest rohkem ja puhendunumalt, sest tegelikult on siin oldud pea 2 nadalat mind inspireerinud, kui oleksin oma lapkaga siin, siis kindlasti ainult kirjutaksin, muidugi samal ajal turkiissiniseid laineid palmi all jalgides ja kookosepiima luristades. Hehee.Parast monusat rannapaeva otsustasime veel uhe oo Havanas olla ja jargmisel paeval Vinalesesse porutada. Ma olin netis pilte nainud monusast maastikust ja hobustega meestest, aga rohkem nagu midagi ette ei osanud kujutada. Ajavahe tottu oleme me olnud muidugi nagu vanad laiskvorstid, nii kui kuskile maha istume voi voodit naeme, huppame me pea ees ja suleme silmad. Magame uhesonaga koguaeg. Umbes pool teed nautisin ma segast unenagu, siis tuli vaike snaki peatus. Kuna siinmaal ei ole nii, et lahed koduuksest valja ja saad osta, mida ainult tahad igast tanava poest, siis ei ole tee peal baarides ka valik teab, mis suur. Kartulikropsud maitsevad nagu papp kerge peekonihaisuga, aga tuKola on kuubalaste versioon Coca-Colast ja seda oleme me siin joonud. Igal juhul, sellest baarist ei ostnud me midagi, sest bussist moni sentimeeter edasi seisis tume neegriplika kast kaes ja muus banaane. Noh, me siis motlesime, et oi kui cool, lahme ostame, nagu mustlased arbuuse vahest Eestis muuvad. Hinnaks utles chikk un peso. Me ladusime letti oma peso (turisti raha peso convertiblet, 1peso vordub u 12 EEK), et ta meile banaani annaks, ise motlesime, et pisut kallis nagu maa kohta, kus terved tee aared banaane tais on. ja oh meid lollakaid, chikk hakkas siis oma kastist neid tolmuseid banaane meile katte laduma. See tahendab, et uks banaan oleks maksnud 1 kohaliku peso ehk moneda nacionali, mis vordub u 50 eesti sendiga. Nii me siis bussi ronisime, ise onnest saravad oma banaanihunniku ule. Mida rohkem Vinalesele lahemale joudsime seda monusamaks loodus muutus. Palmid kuidagi saravamaks ja lopsakamaks, lehed puudel suuremaks, majad muutusid huttideks, inimesed soitsid hobustega ja lapsed ajasid paljajalu kanu taga. Vinalese bussijaama joudes nagin juba aknast, kuidas uks vaga vana hallipaine tadi hoiab A4 lehte kaes koos kirjaga: Triin y amiga! Nii armas, esimest korda elus oli keegi sildi teinud ja ootas mind. Meie uus kodu oli avar ja vahva. Saime endale tanavpoolse toa, nii et hommikul kell 5 vois kuulda koige varasemat kukke kiremas, sellele jargnes ilmselt mees autoga, kes kiremise peale ules oli tousnud ja siis kell 6 juba elu kihas. Inimesed ootasid tanaval bussi, millel ilmselt mingit graafikut ei olnud, sest moni ootas monel hommikul umbes tunnikese koos jalge ees siblivate kanade ja kukkedega. Meie kodu kulas elas 14 000 inimest. Jajah, tundub suur, aga tegelikult labis kula uks suurem tanav, mida mooda autod soitsid ja moned risti kulgevad korvaltanavad, kus inimesed elasid. Mida inimesed Kuubal teevad? Mulle tundub, et midagi erilist. Kastitais mehi soidab paar korda paevas kuhugi poole, voib arvata, et naiteks poldudele toole. Teised inimesed istuvad maja ees kiiktoolides ja lihtsalt passivad. Huuavad holaaa, lehvitavad voi ajavad naabrinaisega juttu. Vinaleses on tunne, et aega on koikide nende kiirete asjadega ja tegelikult ei peaks me uldse kiirustama nii mottetult. Teisel paeval votsime kohe uhe tuubi koos hobustega ja laksime orgude vahele kappama. Oeh! Ei suuda mina seda uldse kirjeldada: maed on kaetud pikkade palmidega ja meenutavad vihmametsa, sellised maed vahelduvad orgudega, kus laiuvad tubakapollud ja hutid, kus tubakat rullitakse ja kui moni turist sinna satub, siis pakutakse tallegi uks hea sigar koos jallegi kookose seest pakutava piimaga, millesse on alati voimalik lisada rummi, mett ja sidrunit. Uhte sellisesse me ratsutasime. Roheliste silmadega kohalik Romeo toi parima rummi oma hutist valja ja laks peoks. Parast tunnist plakutamist olime sobrad koos teise hobusepoisiga tulnud Mehhiko paariga, kellega teekonda jatkasime. Kui meie ostetud 4 tundi labi said, tegid hobusepoisid ettepaneku teha veel 2 tundi retke uhte tillukesse kulla, kus peetakse kukevoitlust, seltskonnas ringleb kovasti rummi ja on tunda verelohna. Muidugi pidime me maksma, aga olime nous. Kui juba hobuseseljas olen, siis voib ju minna. "Kyla" oli keset poosaid asetsev ring, mille ymber istusid igas vanuses mehed, ringi sees kaisid teised mehed, yhes kaes rumm, teises plasttopsid. Voite siis arvata, mehed olid monusalt svipsis ja voitluseks valmis. Kukkedel katkutakse jalgade kyljest suled ara ning pannakse nad nooriga kinni paikese katte, sest vastased peavad yhes kaalus olema. Arvatakse, et mida peenem, seda sitkem. Vahetult enne voitlust pannakse neile vahaga teravad kannused kylge ja tupsutatakse sulgede vahele vett, et nahka pisut niisutada. Lopuks viiakse kaks kukke ringi, enne teevad inimesed panuseid, et kes voidab. Siis tulevad omanikud kukkedega, poks kuulutatakse avatuks ja laheb lahti. Publik moirgab, plaksutab, oigab. Mina yritasin yle nende hyplevate peade pilte teha. Avavoitluses olid vastamisi pruun ja valge. Voitluse kaotab see, kellel rohkem verd tuleb, kes vahem liigutada suudab. Kaotaja tapetakse, voitja laheb edasi. Kogu voistluse seeria voitnud kukk lastakse karja kanadega kokku, et veel voitluskukkesid saada. Selleks ajaks kui voitja kanadega kokku lastakse on ta tihti pime ja vigane, aga kova mees ikka. Vaatasime yhe matsi ara ja hakkasime tagasi ratsutama. Vagev, aga rohkem vaadata ei tihka. Jargmisel paeval laksime Cayo Levisale, saarele, kuhu saab tunnise bussisoiduga mooda vaikeseid kylateid ja pooletunnise praamisoiduga. Praam ei ole muidugi mingi Saaremaa praam ja tegelikult ei raagi ma siinkohal ka mingisugusest sadamast, sest siinne sadam oli lihtsalt silm merre ja praam yks alus kus istuda sai pea ainult kapten, teised hangisid taga mootori juures. Saar ise oli imearmas, tyhi rand, koos valge liiva ja siniste lainetega, aga noh ilmaga meil ei vedanud. Alguses oli pilves, keerasime end rannatoolile kookoselehtedest varju alla kerra, aga siis tousis ka tuul ja hakkas sadama, nii et pogenesime baari katuse alla varjule. Kylmetasime 5 tundi enne kui tagasi oma vaikesesse kylla saime. S6brad, netiaeg on taas labi saanud, pean kahjuks lahkuma, aga lahipaevil jalle. Hetkel, kui teie minu reisi alguspaevist loete, olen ma juba Baracoas, saare ida osas ja naudin siinset metsikut loodust.

Viva Fidel! Viva Cuba! Viva la revolucion!

Cubanisimo!Et te koik teaksite, siis Kuubal on internetiga nigelad lood: kallis ja aeeeeglane.Teiseks on oues koguaeg muusika, paike ja naeratavad inimesed, nii et tegelikult naudin ma arvutist eemal olemist taiega. Aga selleparast ei jaa seiklustest kirjutamata, lihtsalt aega votab. Aga aega on, eksju. Manana! 9. jaanuaril, kui me Gretega Tallinna lennujaama porutasime, olid meil seljas seljakotid, kaes iga reisija piibel Lonely Planet ja teadmine, et oo Londonis veedame me turklasest Yussui juures, kellega olin couchsurfingu kaudu paar emaili vahetanud ja teadsime seda, et Yosvani, kellele ka kirjutasin on meile Havanas oomaja kinni pannud.That was it! Ei tundnud justkui vajadust midagi pikemalt planeerida riigi jaoks, mis on nii kaugel, kus ma iial kainud ei olnud ja millest ma midagi oodata ei osanud. Peale mojitode ja salsa ofkoooors!Yussuf tuli meile lennukasse oma tulipunase ratsuga- vana, tulipunase Audiga- vastu. Ei mina saa aru, kuidas see mees kull turklane on- juuksed on heleheledad, nahk valge ja kaed pole ka karvased nagu kebabi meestel on. Igastahes kihutasime me tema ratsuga "tema poodi" eirates koiki liiklusmarke ja piiranguid. Noh et ikka kui mark naitas 50, siis tema spidokas 120. Muideks, minu jaoks oli esimene kord soita vasakpoolse liiklusega ja veel ees istudes. Nii et iga kord kui ta sajaga kurvi vottis, sulgesin ma silmad, sest ausona oli tunne, et see vastutulev auto soidab kohe kulje maha. Lopuks joudsime me tema "poodi", mis oli kebabi putka! meid suruti kohe taha ruumi kartulite ja kastrulite vahele vanadele toolidele. Uksepiidale toetas end Yussufi vend (ikka kebabimehe moodi) ja vatras oma tunnikese Kuuba revolutsioonist, venelastest, araablastest ja muidugi sellest, kuidas tema kui turklane, kes magedes venemaale nii lahedal elab kahte viimast vihkab. Venelased on lihtsalt nome rahvas ja araablased pole neile midagi head peale usu toonud. Muidugi ei olnud see mingi monoloog, meil oli ikka tosine usulispoliitiline arutlus. Tund ja moni minut hiljem haaras ta oma asjad ja laks minema, meie passisime koos ketsupi ja friikartulitega taga ruumis oma 3 tundi, kuni poiss koik kliendid onnelikuks tegi, pliidid koristas ja ruumi tuulutas. Lopuks joudsime tema koju, mis oli nagu videolaenutus, kusi, mida tahad, koike on. I wonder: kas ta kunagi kinost ei ole kuulnud?Noh ja jargmisel paeval peale 9 tunnist vaga monusat lennusoitu (Virginairi teenindus tegi kull silmad ette koikidele teistele, kellega lennanud olen) joudsimegi Kuubale. Esimene mulje aknast vaadates oli nagu varakevadine Hispaania, pruunikas muru ja uksikud palmid. Lennukast valjudes oli asi juba parem:suures ameerika autod, akendest murtsuv salsa, passivad inimesed teede aares. Midagi Maroko ja Hispaania segu, valjaarvatud need autod muidugi. Casasse joudes selgus, et meid oodati paev varem, aga onneks oli abivalmis Rosa korvaltanavast nous meid enda illegaalsesse tuppa lubama. Otsustasime linnas voimalikult vahe aega veeta, nii et jargmisel paeval kihutasime illegaalse taksoga randa. Illegaalsed on pea alati, vahemalt Havanas suured ameeriklased, jeiiii! Mees tuli parast jargi ka. Selline service! Joime rannas kookose seest piima ja nautisime muusikuid, kes olid kontrabassi liiva sisse tassinud ja tirisid seda edasi-tagasi.