Rõskest pesuruumist uhkesse üksildusse

Piia saatis sõnumeid ja helistas mitmeid kordi, siis keegi numbrilt 00008167 (mis number see on??) ja meie Gretega püüdsime mööda kitsaid Jeruusalemma vanalinna tänavaid joostes sellest tänavate ja turgude rägastikust ning lõhnast, kus segunevad araabia maiused, imalmagusad naisteparfüümid, tuhanded ürtide ja maitseainete värvikad kooslused, pääseda. Lõpuks, kui Damascuse väravast tänavale viivatest treppidest kaks astet korraga üles jooksin, silmasin Piiat lahtise uksega autos istumas, Ari oli nähtavasti meid otsima läinud. Oh, ei, seda küll vaja ei olnud, et ta näeb lihakaupmeeste kõrvalt sisse viivat koridori, mille põrand on teadmata põhjustel alati libe ja vesine, vahel lebab maas mõni "turujäänus"mõne looma kehaosa näol, teine kord jällegi on ligasel põrandal mõned verejäljed. Ja et see trepp viib külma kivipõrandaga hostelisse, mille omanikuks palestiinlane ja kelle juures töötab kindlasti mõni selline araablane, kes heebrea keelt ikka väga ei tönka. Ooo, Jumal, aita!

Ari tuli ka autosse ja tuli siis lõpuks välja, et mõlemad olid meid otsimas käinud ja meie Jeruusalemma kodu näinud. Piia raputas pead ja ütles, et on jõudnud vanusesse, kus hindab mugavust. (Aga seal oli ju mugav).

Sooja voodit (Aga voodis hakkaski pärast 10min soe).

Veetsee ja vannitoa lähedust (Aga pesema ja pissile jõudiski ju ukse avamise ja täpselt pärast seitset sammu üle koridori astumist ning ukse enda järelt kinni tõmbamisega).

Ari ütles, et Eilati sukelduma minnes paneb ta meile väga laheda koha kinni, kus ööbivad sellised rändurid just nagu mina ja Grete. Noored, kes sukelduvad, ei karda rännata ja kogeda, kes elavad paljuski rohelist elu, ei tapa ega söö loomi, riietuvad vaid naturaalsetesse kangastesse jne. Muidugi ma tahtsin sinna minna, nende inimestega vesipiipu telgis patjadel lösutades tõmmata, maailma poliitikast, kunstist, kirjandusest, fotograafiast ja muidugi rännakutest nii eneses kui enesega rääkida.

Ma olin isegi nii elevil, et Surnumeres hulpimine ei olnud enam nii nauditav kui esimestel kordadel. Püsisin vees vaevu 20minutit, siis kiheles juba siit ja sealt ja ma tahtsin juba hipikommuuni poole sõitma hakata.

Pärast järjekordset salatiga shwarmat me juba bussis istusimegi- Grete lahtikäidaval istmel bussijuhi kõrval, mina nende vahel põrandal. Ümberringi mustas taevas ning särasid tähed. Täpselt nii nagu ma neid mäletasin- nii selgete ja säravatena. Bussijuht tegi kurvikatel kõrbeteedel ohtlikke möödasõite ja ületas pidevalt kiirust ning meie seal nina vastu lina nägime kõike esimesena ja muudkui ohhetasime, et kohe saame surma. Lõpuks ikka ei saanud, jõudsime Eilati, mille Vegase stiilis hotellid kumasid öises pimeduses kaugele; tuled vilkusid ja sähvisid ning üle vee paistis Jordaania, öine Aqaba.

Me ei pidanud bussijaamas vajalikuks aega raisata vaid leppisime kohe esimese taksojuhiga, kes oli tegelikult oma pojale vastu tulnud, kuna aga sõjaväelaste bussijuht sõitis aeglasemalt, kui meie oma, ei olnud neid veel kohal ja mees viskas meid Beit Sefer Sadesse ära. BSS on siis tõlkes nagu metsakool vms.

Läheb ju kokku küll: lahedad pikajuukselised hipid, inimesed, kellel on oma materiaalsest elust villand saanud ja oma maise vara maha müünud, on nad otsustanud end nüüd looduse ja metsakooli kätte anda.

Valvur ei teinud teist nägugi, kui värvast sisse marssisime, aga olles veendunud, et ju me need võtmed ikka värava juures putkas valvava turva käest saame, vantsisime tagasi. Suur musklimägi küsis, kas ma heebrea keelt ka räägin. Ei noh, see veel puudus, et ma räägin heebrea keelt pärast vene, soome, hispaania, inglise, mõningase prantsuse ja portugali keele ning et ma niigi oma keelt väänan ja samal ajal rääkimisega rögastama püüan õppida, sest ma tahan araabia keele selgeks saada.

Lõpuks sai tüüp aru, mis võtmed pidi meile andma, meie aga ei saanud aru, kus meie maja siis asub, otsisime pimedas õues päris pikalt, kuni ühe aia alt tuli koer välja ja asus oma õhtusele jalutuskäigule. Selle peale läks mul junn jahedaks ja me otsustasime asja mõistusega võtta ja alguses dushiruumideks arvatud maja oligi meie oma.

Hingasin sügavalt, vaatasin üle hoovi sillerdavat Punast merd ning kuulasin muusikarütme, mis eemalt majadest kostusid ning kujutasin jälle ette lahedaid hipisid, mindi teed ja õuna tubakaga vesipiipu. Ja siis avanes uks. Narid üksteise järel ja tilluke külmkapp. Kui teised hipid magasid kõik koos kuskil lahedas naridega majas, siis meie maksime pea tuhat krooni, et kahekesi üksilduses pikutada. Otsustasime kohe, et olgu need green peace people nii lahedad kui tahes, homme pärast sukeldumist lahkume kas kuhugi linna hostelisse või vantsime üle piiri Jordaaniasse.

Mõeldud, tehtud. Uinusin ma tol ööl igastahes meie maja taga oleva laagriplatsi diskorütmide saatel. Beyonce, Ricky, Enrique, Nelly, Britney...