Kuidas shaping lady olla

19.30 vuhises Kristel oma tulipunase coupega mulle hoovi ja astus tikk-kontsadel ning klassikalises mustas liibuvas seelikus koridori. Kristelil oli eelmisel nädalal sünnipäev ja täna tähistasime kahekesi siis vananemist. Poolel teel restorani Lucca hakkasime muljetama oma shapingu treeneritest. Mina käin Aia tänaval ja Kristel Mardi tänaval samale firmale kuuluvas väikeses spordiklubis, kus peaasjalikult voolitaksegi naiste kehasid just sellisteks nagu nad ideaalis olema peavad, ehk siis tunnid täis valusat matil jalgadega taeva poole vehklemist, kaigaste, hantlite ja ma ei tea millega veel käte ja seljalihaste voolimist. Kristeli treener on malbelt naeratav Ljuba, kelle trenni ma lubasin enam mitte minna, kuna viimane kord lõppes sellega, et järgmisel hommikul ma kukkusin voodist välja ja terve päeva lonkasin. Ta oli mind eelmise päeva trennis "õigesse" asendisse väänanud ja selle tulemusena keeldus mu puus järgmisel päeval töötamast. Minu treener on Leena, kes Kristeli arvates näeb hea välja, aga võib vabalt üle 40 aasta vana olla. Põhiliselt olemegi me see kuu aega, mil jälle trennis oleme käinud rääkinud sellest, kuidas üks või teine treener trenni annab ning kui vana Leena olla võiks. Nii ka täna, aga see oli alles algus. Luccas ulatas kepsjalgadel kõikuv meeldiv ettekandja meile menüüd ja küsis, mida juua soovime. Muidugi coca-colat! Tore, et seekord kohe lighti ei pakutud, sest see ei lähe kohe mitte. Vahemärkusena olgu öeldud, et Kristel tarbib tavaliselt 2l coca-colat päevas. Sõltlane! Ma leevendasin coca-colast tulenevaid kaloreid lisaks tellitud jääveega, mille pinnal hõljus sidruniviil. Eks see üks enesepett ole. Eeltoiduks bruchettad ja suvikõrvits oliiviõli ning küüslauguga. Küüslauk pidi ju tervislik olema. Peatoiduks tellis Kristel piprast veisefileed, mina poolküpset pardirinda, juurde soovisime grillitud ürdi ja küüslaugu kartuleid, mida aga ei olnud. Järgnes dialoog...
Meie: "Mida me siis nüüd võtame?" Ise hoolikalt lisandite nimekirja lugedes. Herneste, aurutatud juurikate ja
salatite vahele jäi vist kartulipuder, mida restorani nüüd küll sööma ei tulnud.
Ettekandja: "Aurutatud käägiviljad äkki?" Hästi abivalmilt, hea, et ei noogutanud stiilis: ooojaaa, nii head ja tervislikud.
Kristeli silmad tõusid menüült minu silmade kõrgusele, et näha reageeringut. Ma hakkasin naerma. Ning kolmekesi korraga laususime: "Friikartulid."
Ettekandja: "Eesti naised on hakanud viimasel ajal enda eest hoolitsema."
Mina: "Jah, nemad küll, aga me lsööme ikka need friikartulid ära ja homme läheme trenni."
Ettekandja lahkus naeratades.
Ja nii ongi. Me joome coca-colat, sööme friikartuleid kell 8.30 õhtul ja Kristel tellis veel ühe coca, et söök paremini alla libiseks.
Enne lahkumist otsustasime linnas meie õhtusöögi magustoiduga lõpetada. Kuigi ma ei ole suur magusasõber, on mul oma lemmik magus olemas. Clazzis on üks taldrik, kus on šokolaad erinevates võimalustes koos maasikamoosi ja mõnusa kastmega. Just kaks sellist me otsutasime nahka pista.
Kristel: "Mida Ljuba ja Leena ütleksid?"
Triin: "Nemad ju nii ei tee, söövad oma näisidmenüüd, kuhu igal hommikul kuulub 2 teelusikat nisukliisid, pool õuna, lõunaks jogurt, hautatud kapsas ja väike kalatükk, õhtuks jälle nisukliid."
Ilma naljata just sellise näidismenüü me mõlemad trenni minnes saime. Aga kohe otsustasime me seda ka mitte jälgida, sest vastasel juhul oleksime nädala pärast surnud või kuskil poe ukse taga vesiste nägudega coca-colat ja kohukesi vaatamas.
Kristel: "Ma olen trenni minekust saadik kaks kilo juurde võtnud, ma ei suuda nende söödikutega koos elada."
Kristeli boyfriend ja tolle sõber koostavad endale mõnus taldriku kõige hea ja paremaga iga päev pärast trenni, Kristel vaatab umbes 10min vesise suuga pealt, siis läheb poiste palumise peale MacDonaldsisse neile sööki tooma. Seal leti ees neid burgereid jälgides mõtleb ta trennis valatud higile ja kulutatud kaloritele ning loeb kaloreid, mida poisid kohe endale sisse sööma hakkavad. Ja sel hetkel otsustab Kristel enam mitte nii palju süüa ning võtab kõigest lasteeine.
On neid, kes trenni täie tõsidusega võtavad, kaalu tahavad langetada ja nemad just shapingukava ideaalsed jälgijad ongi. Meie jaoks on trenn eelkõige mõnusa olemise tekitaja. Inimene peab end paaril korral nädalas liigutama, et pekk üle püksiääre ühel hetkel voolama ei hakkaks ja jaksaks trepist ilma suurema hingeldamiseta 4 korrusele kõndida. Trenn aga ei tähenda kindlasti mitte juurikaid, nisukliisid, pooleks lõigatud õunu ja liitrite kaupa vett.
Enne Clazzist lahkumist leidsime shapingurateing 90%le vastava neiu, kelle keha oli imepeenike ja piitseps olematu. Miks aga ta 100%ks kunagi ei saa, vaat seepärast, et kindlasti ühe tõsise shapingutreener kritiseeriks ta liialt suuri rindu. Kui ta kaotaks kuidagigi rinnust 5cm, oleks ta ideaalne shaping lady koos 83cm puusaümbermööduga.
Elagu Kristel, 2l coca-colat ja tema terve ellusuhtumine!