Punasesse merre uppuma

Peab tõdema, et hipid need seal lõkkeplatsil eelmisel õhtul ei olnud. Oli hoopis kamp jõmpsikaid, kes pidutseid. Ja hommikusöögi lauas suures sööklas perekonnad, peamiselt venelased. Perekond nägi välja umbes täpselt nii: isa, kolm särginööpi lahti, karvkate higise keha taustal turritamas, naine, vähemalt kolm last süles, vaikselt huuli torutamas. Ja siis lapsed, need väikesed väänikud, kes üle omletihaisuse söökla kisasid nagu ratta peal. Meie, kaks hipit, laiad püksid jalas, rätikud peas, istusime ja vangutasime päid.

Ari, va meistermees, oli meile õnneks sukeldumisinstruktori sebinud, kes meid siis Meduza sukeldumisklubis ootas. Või pidi ootama, aga sellest kõigest kohe.

Tirisime 30 kraadises novembrikuumuses need suured seljakotid selga ja sõitsime kohale. Keda aga ei olnud, oli see sukeldumisinstruktor. Mis sest ikka, meid pandi laua taha ootama kuniks paberid korda aetakse, meile briifi mees leitakse ja siis muidugi instruktorid. Alguses ei olnud see ootamine üldse kohe meelt mööda, aga hetke pärast silmasime baari nurga taga mõnusaid valgeid diivaneid ning sättisime end sinna nagu laisad kassid.

Ja pisut pärast seda hakkas see Meduza klubi tõelise hipiparadiisina tunduma. Patsidega, patsideta, rõngastatud, rõngastamata, tattoodega, musklitega ja pruuuuuunide silmadega poolpaljad Mehed seilasid ringi, kes oli just veest tulnud, kes minemas, kes vaatas lihtsalt ringi, lootuses mõni Eva leida, aga kahjuks pidid nad kõik tõdema, et see oli paradiis vaid meile. Sest me olime pea ainsad naised ja ooo, milline silmailu. Mõnus muusika, tuuleke juustes sasimas ja poolpaljad kehad. Õhk sel lõunatunnil oli tunnetest tulvil.

Õigepea tegi meile briifingu üks vahva ca 50 aastane väga heas vormis ja päevitunud iirlane, siis ulatas meile üle leti silmapilgutuse saatel kogu varustuse väga sharmaant juut ning lõpuks tuli veest sukeldujate tandem: vanema ja viisakas nokamütsiga tüüp, tõenäoliselt Austraaliast või kuskilt sealt ning puhas juut, sünnimärgiga keset põske ja nii selgete näojoontega noormees, et mulle sai kohe selgeks, et temaga ma ei sukeldu, vastasel juhul tõmban vett kurku, upun ära ega näe teda enam kunagi. Grete nõustus minuga. Aga ikka sattusin mina olema see, kes selle tõelise Jahve kätetööga sukelduma läks.

Loetud minutitega olime juba Punase mere liivases põhjas, katsusime kalu, vaatasime korallide liikumist ja siis äkki, ma ei tea, mis juhtus, aga ma näitasin paaniliselt, et pean üles liikuma. Voolitud näojoontega noormees palus, et rahuneksin, aga ma ei saanud. Vesi imbus maskist sisse, toru vahelt suhu ja ma pidin hingama, aga ei olnud mingisugust võimalust, et siis kuidas. Lõpuks haaras mind täielik paanika, rebisin kätega toru suust ja hakkasin maski peast võtma, aga instruktor takistas ning näitas käega et viib mu üles. Ma ei tea, kui kaua see jändamine kestis, aga ülesminek oli pagana pikk, mu suu oli vett täis ja mul ei olnud enam midagi hingata. Ma usun, et tundsin seda, mida inimesed, kes kohe-kohe upuvad. Nägin vaid lähenevaid päikesekiiri ja lainetavat veepinda ja teadsin, et kohe olen pinnal, ellujäämisinstinkt oli nii suur. Kui ma siis lõpuks veest välja sain, rebisin maski lõpuks eest ja podisesin: Fuck, this water is fucking salty, fuck! Ja sülitasin mitmeid kordi tulisoolast vett suust, ent tundsin, kuidas see samal ajal mu hingetorus kõrvetas.

Kui ei oleks seda kuuma Hedonist olnud, ei oleks ma ka tõenäoliselt vetesügavustesse taas laskunud. Kuid tema õrnalt üle minu juuste libisev käsi oli kõik, mida vajasin, tatistasin maski täis, puhastasin oma vaatevälja ja moodustasin oma nimetissõrmest ja pöidlast rõnga, näitamaks, et kõik on kõige paremas korras.

Edasi oli kõik imeline, noormees ujus mu kõhu all, võttis toru suust ja puhus mulle vastu mu nägu, Grete möödus ja mina tegin pikka nina, mida ta muidugi ei julgenud seal 8m sügavusel vaadata, kartuses südamest naerma hakata.

Sukeldumast tulles oli päike keskpäeva ületanud ning Meduza rahulik atmosfäär veel enam sukeldujaid kohale toonud, kõik muidugi mehed.

Enam ma ei muretsenudki oma tulitava hingetoru ega ka uppumissurma pärast, lesisime seal valgetel diivanitel veel tunnikese, lastes soojal päikesel endid õrnalt paitada. Ja siis taksosse ja Jordaania piirini. HURRRRAAAAAA!

Rõskest pesuruumist uhkesse üksildusse

Piia saatis sõnumeid ja helistas mitmeid kordi, siis keegi numbrilt 00008167 (mis number see on??) ja meie Gretega püüdsime mööda kitsaid Jeruusalemma vanalinna tänavaid joostes sellest tänavate ja turgude rägastikust ning lõhnast, kus segunevad araabia maiused, imalmagusad naisteparfüümid, tuhanded ürtide ja maitseainete värvikad kooslused, pääseda. Lõpuks, kui Damascuse väravast tänavale viivatest treppidest kaks astet korraga üles jooksin, silmasin Piiat lahtise uksega autos istumas, Ari oli nähtavasti meid otsima läinud. Oh, ei, seda küll vaja ei olnud, et ta näeb lihakaupmeeste kõrvalt sisse viivat koridori, mille põrand on teadmata põhjustel alati libe ja vesine, vahel lebab maas mõni "turujäänus"mõne looma kehaosa näol, teine kord jällegi on ligasel põrandal mõned verejäljed. Ja et see trepp viib külma kivipõrandaga hostelisse, mille omanikuks palestiinlane ja kelle juures töötab kindlasti mõni selline araablane, kes heebrea keelt ikka väga ei tönka. Ooo, Jumal, aita!

Ari tuli ka autosse ja tuli siis lõpuks välja, et mõlemad olid meid otsimas käinud ja meie Jeruusalemma kodu näinud. Piia raputas pead ja ütles, et on jõudnud vanusesse, kus hindab mugavust. (Aga seal oli ju mugav).

Sooja voodit (Aga voodis hakkaski pärast 10min soe).

Veetsee ja vannitoa lähedust (Aga pesema ja pissile jõudiski ju ukse avamise ja täpselt pärast seitset sammu üle koridori astumist ning ukse enda järelt kinni tõmbamisega).

Ari ütles, et Eilati sukelduma minnes paneb ta meile väga laheda koha kinni, kus ööbivad sellised rändurid just nagu mina ja Grete. Noored, kes sukelduvad, ei karda rännata ja kogeda, kes elavad paljuski rohelist elu, ei tapa ega söö loomi, riietuvad vaid naturaalsetesse kangastesse jne. Muidugi ma tahtsin sinna minna, nende inimestega vesipiipu telgis patjadel lösutades tõmmata, maailma poliitikast, kunstist, kirjandusest, fotograafiast ja muidugi rännakutest nii eneses kui enesega rääkida.

Ma olin isegi nii elevil, et Surnumeres hulpimine ei olnud enam nii nauditav kui esimestel kordadel. Püsisin vees vaevu 20minutit, siis kiheles juba siit ja sealt ja ma tahtsin juba hipikommuuni poole sõitma hakata.

Pärast järjekordset salatiga shwarmat me juba bussis istusimegi- Grete lahtikäidaval istmel bussijuhi kõrval, mina nende vahel põrandal. Ümberringi mustas taevas ning särasid tähed. Täpselt nii nagu ma neid mäletasin- nii selgete ja säravatena. Bussijuht tegi kurvikatel kõrbeteedel ohtlikke möödasõite ja ületas pidevalt kiirust ning meie seal nina vastu lina nägime kõike esimesena ja muudkui ohhetasime, et kohe saame surma. Lõpuks ikka ei saanud, jõudsime Eilati, mille Vegase stiilis hotellid kumasid öises pimeduses kaugele; tuled vilkusid ja sähvisid ning üle vee paistis Jordaania, öine Aqaba.

Me ei pidanud bussijaamas vajalikuks aega raisata vaid leppisime kohe esimese taksojuhiga, kes oli tegelikult oma pojale vastu tulnud, kuna aga sõjaväelaste bussijuht sõitis aeglasemalt, kui meie oma, ei olnud neid veel kohal ja mees viskas meid Beit Sefer Sadesse ära. BSS on siis tõlkes nagu metsakool vms.

Läheb ju kokku küll: lahedad pikajuukselised hipid, inimesed, kellel on oma materiaalsest elust villand saanud ja oma maise vara maha müünud, on nad otsustanud end nüüd looduse ja metsakooli kätte anda.

Valvur ei teinud teist nägugi, kui värvast sisse marssisime, aga olles veendunud, et ju me need võtmed ikka värava juures putkas valvava turva käest saame, vantsisime tagasi. Suur musklimägi küsis, kas ma heebrea keelt ka räägin. Ei noh, see veel puudus, et ma räägin heebrea keelt pärast vene, soome, hispaania, inglise, mõningase prantsuse ja portugali keele ning et ma niigi oma keelt väänan ja samal ajal rääkimisega rögastama püüan õppida, sest ma tahan araabia keele selgeks saada.

Lõpuks sai tüüp aru, mis võtmed pidi meile andma, meie aga ei saanud aru, kus meie maja siis asub, otsisime pimedas õues päris pikalt, kuni ühe aia alt tuli koer välja ja asus oma õhtusele jalutuskäigule. Selle peale läks mul junn jahedaks ja me otsustasime asja mõistusega võtta ja alguses dushiruumideks arvatud maja oligi meie oma.

Hingasin sügavalt, vaatasin üle hoovi sillerdavat Punast merd ning kuulasin muusikarütme, mis eemalt majadest kostusid ning kujutasin jälle ette lahedaid hipisid, mindi teed ja õuna tubakaga vesipiipu. Ja siis avanes uks. Narid üksteise järel ja tilluke külmkapp. Kui teised hipid magasid kõik koos kuskil lahedas naridega majas, siis meie maksime pea tuhat krooni, et kahekesi üksilduses pikutada. Otsustasime kohe, et olgu need green peace people nii lahedad kui tahes, homme pärast sukeldumist lahkume kas kuhugi linna hostelisse või vantsime üle piiri Jordaaniasse.

Mõeldud, tehtud. Uinusin ma tol ööl igastahes meie maja taga oleva laagriplatsi diskorütmide saatel. Beyonce, Ricky, Enrique, Nelly, Britney...