November 26, 2008

Peamiselt shwarmast ja inimestest

Kell 7 hommikul Tel Avivis oma sajakordse kihi riietega lennukist mööda tunnelit väljudes hingasin sügavalt ja tundsin, et olen õiges kohas.



Autos linna poole sõites vaatasin seda sama maastikku, seda sama taevast, millest pidin lahkuma üle aasta tagasi, pärast unustamatut reisi. Lokikestega juudipoisid, pikad nöörid vöölt alla looklemas ning kipad kindlalt peas, ruttasid kooli, vanamees tee peal peatas autosid, et ka kõige pisemad juudi tüdrukud oma pikkade seelikutega üle tee jõuaksid. Mul oli hea meel olla kohal. Aga teadsin, et hing on veel rahulikum, kui kuulen araabia keelt ja olen Jeruusalemmas või ületan Jordaania piiri. Midagi ei ole teha, see kant tõmbab mind mingil seletamatul moel. Muusika, inimesed, kultuur, kombed, söök, suhtumine, olemine, hingetõmbed, salapära ja veel midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna.
Panime kotid koju, magasime paar tundi ning sõitsime rongiga tagasi Tel Avivi, et kiirelt linnale ring peale teha, keset kõndimist tundsime mõlemad, et kõht on tühi ja nii me siis ühte kebabi putkasse sisse astusime. Karvaste kätega, plägase põllega lahke näoga mees vaatas meid, kord üht siis teist ning vaatas siis küsivalt meile otsa. Oleks ma siis osanud vaid vastata, sest terve tema pea kohal rippunud menüü oli heebrea keeles, mis on muide väikeste kohtade puhul väga okei nii Iisraelis kui ka teistes Lähis-Ida riikides. Hoolimata sellest, et ma menüüst midagi ei mõiganud, teadsin, et
tahan shwarmat koos hummuse, fuuli, salati ja lihaga, äkilisuseks lisasin paar marineeritud piprakauna. Grete võttis samasuguse. Istusime päevinäinud toolidel ja ägisesime mõnust. Grete esimene Lähis-Ida shwarma.
Kui Yafosse (vanalinna) jõudsime, oli ümberringi pime, kuid isegi pimedas on ranna ääres seisev Yafo kena ning vaade tuledes Tel Avivile nii rahustav. Hommikul ennustatud vihm hakkas õigepea sadama ning meie suundusime mõnusale kohvile enne kui bussipeatuse otsingud algasid.
Iisraelis on üldjuhul teed küsides nii, et inimeste näod ei ole väga entusiastlikud, et nad sind aitama peavad. Loomulikult nad püüavad, aga üldjuhul ei tea nad, kus asuvad nende kodulinna tänavad, poed, bussipeatused. Aga sellegi poolest nad juhatavad sind ja see on minu meelest tore. Või noh naljakas, kui kaks noort müüjannat Castro poes kahepeal püüavad mõistatada, kuidas me siis rongijaama nüüd saaksime. Üks pakub üht suunda, teine teist, lõpuks lepivad kokku hoopis kolmanda suuna. Seal bussipeatust ei olnud. Lõpuks käisime keskväljakul olnud kella järgi kõik suunad läbi, kuni viimases suunas, pimeda maantee ääres seisis uhkes üksinduses pooleldi purunenud bussipeatus, mille katusel lainetas vihmavesi. Tund aega bussi oodanud, otsustasime takso peatada, aga kui enne sõitis taksosid hordides mööda, olid nüüd kõik kliente täis. Aga nagu kartes meist ilma jääda, keeras nurga tagant välja buss, mida me olime seal õhtujaheduses oodanud.

Pärast päeva Tel Avivis liikusime Jeruusalemma. Kuna Ari viis meid oma lapsepõlve falafeli kohta hommikust sööma, läksime bussi peale kuskilt kõrvalisest kohast, nii et buss oli juba pilgeni rahvast täis, küll kohvritega turiste, kes lennujaama sõitsid, küll kipadega juute, püstolitega poisse ja tüdrukuid. Kuskil tee peal õnnestus Gretel esimesse pinki istuda ning mulle viipas üks vana India naine. Vahva, mulle meeldib, millise huviga inimesed teineteisesse suhtuvad, kuidas bussisõidud ei möödu iial igavalt, üksi iPodi kuulates. Alati hakkavad bussnaabrid jutt puhuma, nii ka juhtus minuga. Vana armas hallipäine tädi päris, kas ma inglise keelt oskan ja läkski lahti. Selle tunniga, mil me käänulistest teedest aeglaselt üles Jeruusalemma poole minna ponnistasime, kuulsin tädi terve elukäigu ära. Pikki aastaid tagasi otsustasid kaks noort Indiast- tädi ja tema mees- Iisraeli kolida, juudihing kutsus. Juudamaal ootasid noori paremad elamistingimused ning töökohad, samuti olla see olnud armastus esimest silmapilgust. Nii kaunile maale oleks olnud patt mitte jääda. Pere kõik viis last kasvasid siin väikesel maalapil, kus rohelus sulab tulisoolaseks Surnumereks ning kõrbeväljadelt puhub suvekuudel kõrvetavalt kuum tuul, nii et nina limaskestal hakkab valus. Tädi on olnud lesk juba 10 aastat, tema ükski laps ei ole juudiga abielus. Pea kõik kaasad on mõnest araabia maast. Mõni ütleks, et needus, aga tädi naeratas heatahtlikult, võttis mul käest ja lausus: "Minu hing on ammu õnnelik, sest ma olen näinud, millised head inimesed minu perekonda on sattunud ja nad kõik armastavad minu India karrit. Tulevad ja söövad ning võtavad kojugi kaasa."
Tädi rääkis oma reisimiskirest, kuidas ta igal aastal Indias käib, siis üht õde Inglismaal külastab ning siis veel tütart Kanadas ja poega New Yorkis. Ja selle kõige juures vaatas ta aknast välja kiitsakatele puudele ning ütles, et Jeruusalemm on ikkagi ta kodu.
Läbinud kotikontrolli bussijaamas, vantsisime vanalinna poole. Otsustasin minna tagasi kohta, kus ööbisin eelmisel korral. Kuigi oma olemuselt väga askeetlik koht, on see ikkagi nii suure hingega väike kodu, kuhu tead, et saad iga kell varjule minna. Kui keegi minemas, otsige hostelit Fayssal otse Damascuse väravast üle tee. Öö dorm toas maksab 30 sheekelit ehk pisut alla 100 krooni. Sellisel aastaajal nagu praegu peab leppima külma toaga, katteks üks tekike. Meil õnnestus omanikuga ühes toas magada ning kuna vihm oli rünnanud omanikku tema paksus tagis, siis otsustas ta väikesed soojuslambid enda voodi ette tuua ja toolile oma jaki riputada. Meie sättisime ka oma jalanõud ja rätikud hõõguvate lampide lähedusse.


Fayssalis pesema minek on ka praegusel hetkel julgustükk omaette, sest peldik ja pesemine asuvad eraldi ruumis ning külmad kivipõrandad ja rõsked seinad ei tee olemist kohe kuidagi soojaks. Nii tulebki kohe nahka maha võttev tuline vesi lahti keerata ja oodata kuni aur 70cm X 70cm kabiini kuumaks kütab. Aga see kõik on vastuvõetav ühele rändurile, seda enam, et tee selle maja "lounge area-s"on tasuta, vesipiip maksab 25 krooni ning meeletu sotsialiseerumine hakkab kohe käima, tavaliselt ei jõua sa lavatsile veel oma peputki maha potsatada. Rääkimata siis jalgade mugavasse asendisse sättimisest jne.

Olles pisut meid kagusest jälginud, sigareti läitnud ning meid oma kortsude vahelt piilunud, astus üks vanamees äkki ligi, libistas enda pruunides viigipükstes jalad toolile ning hakkas meid aeglaselt küsitlema. Alates päritolust kuni meie reisi mõtteni. Mis selgus oli see, et onu oli puhas venelane, aastaid tagasi rändama hakanud ajakirjanik, kirjanik, tõlk ja mis kõik veel. 12 aastat tagasi otsustas ta aga Iisraeli jääda, kuna korterit ta endale lubada ei saa, siis elab ta tolles samas hostelis ning teenib nüüdseks raha reisijuhina, sest venelasi käib Jeruusalemmas ikka väääga palju. Uskuge mind, kui te kunagi neid Nutumüüri ääres kohtate saate kaugelt juba aru, millised venelased on. Tavaliselt on neil kõigil totrad kollased nokamütsid, ühte moodi t-särgid või siis on naistel mingid lehvivad sallid peas, samal ajal, kui jalas on nii lühikesed püksid, et perse on kohe kohe välja tulemas. Vist seepärast, et nad on "araabia maale" tulnud ja siin lihtsalt ei ole sünnis oma juukseid näidata. Igastahes näevad nad kordi litsakamad oma roosa lilleliste hõljuvate sallidega välja kui meikimata ja juukseid mittekatvad naised, kes teavad, et püksid võiksid ikka põlved ära katta.

Tagasi tulles selle mehe juurde, kes rääkis aeglaselt, pikalt oma lausete üle mõeldes. Mees kirus Venemaad ikka nii, et oli kirutud, tema ei saanud aru, miks oli vaja neil Eesti ja teised Baltiriigid endale haarata. Veel tundis ta huvi, kas Anne Veski veel laulab ja meie meelde tuletamise peale meenus talle pikk poiss telekast, kes esitas väga teravaid küsimusi. Urmas Ott. Kahjuks pidime onu küsimused katkestama, sest Roleen koos oma sõpradega ootas. Roleen on noor nainec Palestiinast, kes elab Jeruusalemmas, töötab Reutersile ning kellest ma loo kirjutasin, nüüd siis kohtusime esimest korda silmast silma. Laua taga istus veel tema poiss-sõber, kellest ma suurt midagi ei tea, vend, kes mitmeid ja mitmeid kordi vangis istunud. Ärge muretsege, kedagi ta ei tapnud, lihtsalt tuline araablase veri lööb välja, kui tegemist on juutide ja palestiinlaste omavaheliste suhetega, nii ongi see veri sundinud teda politseile kallale minema ja juutidega kaklema. Laua taga istus veel 26 aastane abielus palestiinlanna, kes sai kaheks päevaks loa Jeruusalemma, et USA viisat taotleda. Järgmisel päeval pidi ta taas piiri ületama ja Palestiinasse pöörduma. Ning siis oli Nidal, noor ajakirjanik Gazast, kes ühes pommiplahvatuses oma jala kaotas. Ja siis ma vaatasin neid noori seal laua ümber, nende elu on olelusvõitlus, enda kodumaa eest ja õiguste eest võitlemine, et neil oleks lihtne elu, mitte toit, mida tuuakse Egiptusest läbi tunnelite, mitte pimedad õhtud elektrita ja kütteta, kui peaks pommitamiseks minema.


Aga sellest hoolimata on nad lõbusad ja nii avatud. Ma olin saanud salli õlult visata ja mindilimonaadi tellida, kui Nidal juba pool oma elust mulle rääkida oli jõudnud. Ta ütles, et Gaza on ta kodu, aga ta ei saa sinna tagasi minna. Kui ta Jeruusalemma operatsioonile toodi, siis otsustas ta siia ennast paika sättida. Ma ei tea, kas kindlustus maksab, aga poiss on endale kauni maja üürinud, mis maksab talle iga kuu umbkaudu 20 000 krooni, mis ei ole just väike summa. Arst on lubanud uue jalaga käia vaid mõned tunnid päevas, ent Nidal lonkab kepi toel võluv naeratus näol pisaraid alla neelates hommikust hiliste õhtutundideni, ta ei taha, et jala kaotuse tõttu tal midagi nautimata jääks. See pidev võitlus ning enesetõestamine on neil kaasa sündinud ja meil jääb vaid üle vaadata ning sellest õppida. Ja muidugi mõelda, kas ikka minu probleemid on päriselt probleemid või elame me pseudoprobleemide maailmas, kus tõesti sääsest võib väga lihtsalt elevant saada.



No comments: