Paastumine

Tundsin sel aastal pärast talve eriti tugevalt seda, kuidas mu sees on energia, aga see ei pääse välja. Pärast Kuubalt tulekut imes üks sügav auk mind vaikselt endasse ja ma olin täiesti võimetu end kuidagi aitama. Magasin tundide järgi väga korralikult, koormus koolis ja tööl ei olnud suur, aga ma tundsin, kuidas vaikselt ja valutult sinna auku vajun. Energia hüüdis hääletult mu sees, aga ma ei osanud midagi teha, et end aidata. Kuubalt saabumisest alates läksin magama 3 või 4 öösel, sest siis oli sealse aja järgi kell umbes 10 õhtul ning ärkasin siin kell 11 või 12 päeval kella peale. Ja ma olin nii väsinud, et loengutes lihtsalt pea nokkis iga jumala kord. Kuna lapsest peale on meie peres olnud vaikiv tablettide vastane sõda, siis mingisuguse vitamiinipurgi või ma ei tea, mille kallale ma ei läinud. Otsustasin abi otsida paastumisest. Tean inimesi, kes sellega on vähi seljatanud, mitmeid kergemaid haiguseid ning muidugi saanud meeletu energia.Nii kui kui kestab paast, tuleb paastu sisse minna ja sealt välja tulla. Sisse minekuks piisab sellest, kui liha menüüst välja jätta ning puhastada organism salatite abil, palju vedelikku (vesi ja taimeteed) tarbides. Reede hommikul sõitsime Maaritiga Viljandi poole, esiistmel oli meie kaaslaseks suur pudel Eviani. Poeskäik oli muidugi omaette nali, meie ostukorv koosnes 6st pudelist Evianist, 6st sidrunist ja vatipadjakestest. Kohale jõudes anti meile pool liitrit ravimtaimede teed, sellist mustjat tummist segu, mis pidi siis 3-7h pärast kõik sooled tühjaks tegema. Neli tundi pärast mustja segu joomist pidi alustama tavalise ürditee joomist, mis oli koguaeg termosega köögikapil. Esimesel päeval tundsin ma nälga just siis hommikul, kui autos sõitsime ja ma veejoomist alustasin. Vahepeal käisin teeäärses grilli kohas pissil ja muidugi need grillilõhnad ei aidanud mind isude ja kõhutühjuse juures eriti. Esimesel päeval õnnestus meil kohe ka massaaži saada, mina sain meemassaaži, mis väljutab hästi mürke ja muidugi silub nahka. Teisel päeval kell 16.00 võis alustada enda kaasa toodud pudelivee joomist. Joomise ajal pidi silmas pidama lihtsat reeglit: joon seni, kuni süda on paha. Teine päev on paastuja jaoks kõige raskem: on neid, kes oksendavad, kes minestavad jne. Maarit ärkas kerge nõrkusega, selle peletamiseks võtsime all köögis lusikaga mett keele alla ning hingasime õues värsket õhku. Mina läksin kell 9 lümfimassaaži, jällegi väljutab mürke, stimuleerib ainevahetust ja mida kõike tervislikku veel.Ja siis tekkis mul lihtsalt kohutav söögiisu. Just isu. Kõht ei olnudki tühi, sest sooled oli puhkeasendis, midagi ei töötanud, aga oli lihtsalt isu. Sel päeval ma muidugi kuritarvitasin ka meepurki, mis ainsa toiduainena meie köögis oli ja mida iga päev 2 lusikat süüa võis. Ma sõin sel päeval umbes 4 teelusika täit. Iga päeva juurde kuulus muidugi ülimõnus saun. Kolmanda päeva hommikul, kui paljud juba hallide nägudega ringi käisid, kalpsasime me Maaritiga talumaja esimesele korrusel ja sealt õue pikale tiirule põldude vahel. Minul kaks kapuutsi peas ja teetass käes, Maaritil vesi näpus. Õhtul ootas kojusõit ees ja poodiminek. Kiusatus, mõtlesime meie ega olnud väga julged poodi astuma. Isegi ei suuda imestada, aga need lihaletis vedelevad lihatükid ei paelunud üldse, pigem oleksin tahtnud puuvilju süüa, aga see oli keelatud. Paastujärgselt tuleb väga täpselt jälgida, mida sööd ja kuidas paastust välja tuled. Liha tohib alles nädala pärast süüa, kui on läbitud kolme päevane paast. Kala on lubatud aurutatult ent maitsestamata kujul kolmanda päeva õhtul. Enne kuulub paastust tulija põhimenüüsse kuivatatud teraleib, väherasvane keefir, porgandisalat ananassiga, kaerahelbe kört, köögivilja keeduleem ja järgmisel päeval leemest eemaldatud köögiviljadest püree. Ahjaa, et kuidas siis see mulle mõjus.Ma arvan, et minust saab edaspidigi paastuja. Ma ei tea küll kas ideaalne, kes aastas 4-6 korda paastub, aga paar-kolm korda teen seda kindlasti. Esimesel ja teisel päeval on loid olla, aga kolmandal päeval vallandus see energia, mis seni kuskil kinni oli.Paastu ajal on oluline oma keha kuulata, kui on uni, tuleb magada, isegi kui päeval magamine veidrana tundub. Juba kaks päeva lähen ma magama nagu vanasti, kesköö paiku ning ärkan ise, ilma kellata poole üheksa paiku. Need, kes tahavad paastu ebatervislikkusest rääkida, hoidku oma kommentaarid endale. Keha on nagu masin, kui me auto viime hooldusesse, siis millal meie keha puhkab. Magades on vale vastus. Ikka peab ta meie hilistel õhtutundidel sisse vintsutatud sööki seedima. Kehale peab puhkust andma ja ma usun, et paast on õige tee.

Lapsed maal: kukk Peedu ja seapõiest õhupall

Ma proovin uuesti kirjutada sellest, millest lubasin, ehk lapsepõlvest maal. Ajendas mind kirjutama kuulujutt Viru keskuse lastest, kes pidavat sealsetes peldikutes siivutusi korda saatma ja üks jutuajamine, mida hetkeks keskuse teise korruse pingil istudes kuulma juhtusin. Lühidalt oli jutt räme, hõlmates suhuvõtmist, dildosid jne, muud pole midagi, aga seda rääkisid alla 14 aastased lapsed. Tattnokad. Ja muidugi ajendas mind kirjutama tänapäeva hukkaläinud noorusest see, kuidas mõned päevad tagasi CC Plaza kommipoes kummikomme kotti toppides, keeras välimuse järgi 13 aastane poiss viiekroonise rulli, võttis pea tühjast kommikastist sidrunihapet, laotas selle enda peo peale ja demonstreeris sõpradele, kuidas ta kokat tõmbab, tavaliselt. Jep. Ja hiljem kutsus oma tatikatest sõpru portveini jooma, lubades, et küllap keegi neile ikka ostab. Mina, vana inimene, ok, mitte oluliselt neist vanem, raputasin pead ja ütlesin vanamuti kombel sellele viksi sametise jakiga kokatõmbajale, et kõva narkomaan oled ikka küll ja maksin oma kummikarude eest ning trampisin poest välja. Ma usun, et paljus on süüdi kodune kasvatus (raske uskuda, et ma seda nüüd niimoodi sõnastasin, aga olen aru saanud, et nii on ja Viru keskus lapsi ei kasvata). Mina näiteks veetsin kuni koolini kogu oma aja maal, vanaema ja vanaisa kollases majas Tudus, kus elas ja elab endiselt mitte rohkem kui 500 inimest, kelledest küla vahel võib päeva jooksul heal juhul 10 näha.Kooli minnes veetsin maal kõik koolivaheajad.Minu mängukaaslaseks oli naabripoiss Robi, kellega meil oli oma kontor pargis redelitel. Kohe selgitan. Redelid on need A-kujulised asjandused, millele heina pannakse ja kui veel heinategu ei olnud alanud, olid redelid toetatud vastu hiiglaslikku puud nii, et neist moodustus koht, kus istuda ja pisut kõrgemale laud. Kujutate ette, et 16 a tagasi olid mul ja Robertil juba arvutid seal kontoris:) (ehk siis me kujutasime ette, et kogu töö käib arvutitel ja klõbistasime oma näppe vastu puitu).Ei minu ega Robi vanaema ei lubanud meid tuppa mängima ega tube segamini ajama, niisiis me olime hommikust õhtuni õues. ja meil ei olnud kunagi igav. Mäletan vaid korda, kus vanaema lubas Robi tuppa. Kell oli 7 hommikul, oli soe ja päikeseline juulikuu hommik, mina aga teada tuntud magajana nägin magusamaid unesid ja keerasin teist külge, Robert, kes alati kell 6 silmad lahti tegi oli juba tänaval oma rattaga ja muudkui hüüdis: "Triiiiiiiiin, Triiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin!" Ise edasi-tagasi sõites. Lõpuks sai mu vanaemal siiber, ta äratas mu üles ja kutsus naabripoisi tuppa. Nii me siis multikaid koos vaatasime mõnda aega, aga siis hakkas juba igav ja me läksime ikka õue. Kord kui vihma sadas, pani Robi vanaisa nende hoovi postide peale laia laua ning me pugesime sinna 30cm laiuse laua alla ja aiapostide vahele vihmavarju.Kord saatis mu vanaema meid piima kellelegi viima, õues oli jälle lämbe suvine ilm ja ühtäkki teepervel kärnkonna silmates, tuli meile Robiga meelde, kuidas külatädi kord rääkis, et kärnkonn piima sees pidavat viimast riknemast hoidma. Egas midagi- tehtud, mõeldud. Konnake lendas mannergusse ja meie olime õnnelikud, et külatädile mõeldud piim ei lähe hapuks. Järgnevat ma muidugi ei kirjelda, sest meie ilus kavatsus tuli välja.Gretega kolisime alati suve alguses verandale elama, sügisel nii hilja kui võimalik sealt tagasi tuppa. Verants oli meie absoluutne lemmik. Eriti armastasin ma suviseid hommikuid, mil plekkkatusel tantsiv vihm meid äratas, aga siis kohe jälle uinutas. Kui vihmasadu tugevamaks paisus, tuli mõningatesse kohtadesse meie puidust laes plastiliini toppida,

sest vihmapoiss tilkus sisse.Päeval mängisime me laudas saadet, mis oma ülesehituselt sarnanes kokasaatega: "Tere, täna oleme me siin laudas, et tutvustada maatöid, oi ettevaatust, et kaameramees kanakaka sisse ei astu." Muudkui tutvustasime, mida me nüüd teeme, ise samal ajal munevaid kanu kergitades, et näidata mitu muna on juba oma tee pessa leidnud ja siis kühveldasime muidugi hooga sõnnikut laudast välja.Kui vaja võtsime kassil sünnitust vastu, vaatasime pealt, kuidas siga tapeti ja vanaema verd suurde potti lasi, et hiljem verivorsti teha. Talvel meenutasid verejäljed lumel veel mitu päeva seatappu, enne kui uus lumi jäljed peitis. Hullupööra ootasin ma iga kord päeva, mil vanaisa seaaedikut puhastab, sest kui kogu jama välja roogitud, kuni põrandani välja, pandi sinna värske põhk, siis ronisime Gretega sinna aedikusse ja hakkasime notsusid taga ajama selles 1,5m X 1,5m aedikus. Kord olime meie sigadel otsas, siis sead meil. Aga äge oli. Vägev oli ka heinategu. Siis ma muidugi nii ei arvanud, sest vanaisa ajas vara üles, vanaema tegi kaasa vormileiba suhkruga ning jõhvikamorssi. Mis sest, et heinamaa asus 5min kaugusel kodust, ei olnud mingisugust aja raiskamist, ega ka kojutulemist. Lõuna toimus lepapuude varjus kivi otsas ja siis jälle riisuma, nii et õhtuks olid pihud villis. Märksa nauditavam oli heina koju toomine, meie Gretsiga olime kastiautos heinalaadungi ostas, vanaisa sõitis. Lakka läksime ka meie talluma, et rohkem mahuks. Õhtu lõpetas saun. Pärast kipitasid sääred nii mis kole torkivatest heinakõrtest ja puhtast nahast. Aga uni tuli magus ja ma nii armastasin neid õhtuid. Siis kasvatasin ma üles vahva kuke Peedu. Vanaemaga avastasime, et meil on kana, kelle ma hiljem Auroraks nimetasin, kellele meeldib munade haudumine, mitte nende munemine. Niisiis sain vanaema nõusse, et me laseksime Auroral tibusid ilmale tuua. Nii läski, vanaisa tegi tibudele kasti, millele pani võrgu peale, et kanakull väiksekesi ära ei saaks viia. Mina keetsin toas muna, hakkisin kahvliga peeneks ja käisin tibusid toitmas. Piisavalt vanad, saime aru, et üks ei ole teps mitte kana, oli teine suur ja meenutas kangesti noort kukke, mina sain ta endale ja panin nimeks Peedu. Alguses oli ka tema kastis, aga kuna ma teda ikkagi hellitada tahtsin, lasin teda nööri otsas vanaema piinlikult ilusate peenarde vahele, hiljem aga omapäi kõndima, Kui vanaema tuli, siis tarvitses mul vaid kõvasti Peeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeedu karjuda, kui väike must tegelane põõsaste vahel minu poole jooksis. Vägev kukk, huh? :)Maarit rääkis nädal tagasi, et tema lapsepõlvgi möödus maal majas, kus elasid koos mitu põlvkonda ja vanatädi, kes lastelastele seapõiest õhupalli tegi ja need siis mängima kutsus. Maarit polnudki siis enam teab, mis väike. Vanatädi arvas, et lapsed võiksid tema Siberaegsest mängiasjast huvituda. Ja huvitusidki, sest see oli omamoodi äge ja erines sinistest, kollastest ja rohelistest õhupallidest, mida poest raha eest sai. Mida ma öelda tahan, on see, et elu ja loodus kasvatavad, Viru keskus ja tehiskeskkond mitte. Inimene, kes kasvab pulgakommide, hamburgerite ja ostukeskustega, ei saa iial looduses hakkama, ei oska iial oma keha kuulata, ei saa iial aru sellest, milleks ta elus võimeline on. Ta on inimene, kes pead langetades nõustub kõigega, mis temaga juhtub, tal ei ole usku, et ta on millekski enamaks võimeline, et tema on see, kes oma elu teeb. Määrab selle, kasrada kaldub vasakule või paremale. Põlvkond, kes mulle ja mu sõpradele peale kasvab on habras ning mõjutatav. Nende vanavanemad ei ela maal ja kui elavad, siis eelistavad need noored keskuses hängida või kinos sõpradele kokatõmbamist näidata. Vanavanemad saadetakse julmalt perse.Äh, mis ma ikka soiun, mina tean, kuidas käib seatapp, kuidas lehmale pulli otsitakse ja kui ei leita, siis kunstlik viljastamine tehakse, kuidas heina tehake ja seda, et oblikasupp maitseb hästi.

Lahkuminekutest ja loobumistest

Siin keskpäevase päikese käes Raekoja platsil kohvi juues ja kirjutades, sulavad mu silme all viimased lumehunnikud, munakividelt kaovad iga minutiga märjad laigud ning inimesed naeratavad laialt. Kevad on ametlikult käes ja ma tunnen, kuidas igal hommikul nähtamatu käsi libistab oma sooja pihu üle mu sassis juuste ning mina manan näole suure naeratuse, selle nähtamatu käe omanik ütleb mulle igal hommikul: Rise and shine! Ma olen selline lendlev inimene, kes laseb endani harva, aga kui laseb, siis nii sügavale, et hiljem on raske lahti lasta. Ma ei räägi siin ilmtingimata suhetest, ma räägin kõigest. Ma ei vaimustu kunagi kergesti. On asju, mida ma armastan juba enne kui neid päriselt näinud olen ning on asju, millesse kiindun tasapisi, nende konarlusi ja õõnsuseid avastades. Viimasel ajal on elu sundinud loobuma, võibolla isegi mitte loobuma, vaid lihtsalt ise oma käike tehes mõned asjad minult rebinud. Kõigiga juhtub. Nädal tagasi rääkisin Franciscoga, kellele kuuluvas vanalinnakorteris Malagas alati olen, see korter on näinud mind lõbusana, kurvana, rõõmust naervana ja suurest kurvatusest nutvana. Minu inspiratsioonikorter, millesse armusin enne, kui seda pärislt näinud olin. Ärge küsige kuidas, aga nii see oli. Kaks suve tagasi Hispaanias hääletades oli see minu ja Kersti staap, meie kindlus, kuhu iga kell tulla. Seal sündis suur osa minu blogist, siis kui kell juba varaseid hommikutunde kõndis, Kersti, tekk üle pea, magas ning Sade vaikselt laulis ja paksud kardinad rõduuste ees tuule käes lainetasid. Francisco ütles, et müüs mõlemad oma restoranid ära, andis korteri ära ning otsis tasuvama ning liikuvama töö. See oli löök, mida ma kõige vähem ootasin. Ma armastan seda korterit, tal on mulle eriline tähendus ka siis, kui seda enam pole. Mida ma aga tean on see, et Malaga lahkub mu lemmikpaikade hulgast Hispaanias. Olen vist halb seletaja, aga see tunne on mu sees olemas. Malaga on turistikoht, mina selliseid ei salli, aga see korter tekitas erilise aura. Kuidas ma võtmed näpus mööda väikeseid tänavaid poodi kõndisin ja hiljem poekottidega päikesesoojadel tänavakividel tänavamuusikuid nautisin ja vaatasin mööduvaid inimesi või meest ja naist, kes selle sama muusikajärgi ennastunustavalt tantsisid, vaid teineteisele. Või, kuidas ma eelmisel suvel Marokost tulin, hing segamini, pea mõtteid täis ja teisel hetkel juba mõtetest tühi, ma olin esimest korda oma mõtetega üksi. Ilma ainsagi võimaluseta kelleltki midagi küsida. Minu kolme rõduga korter aitas mind. Malaga on sellisena täis mälestusi, millest ma ei ole nõus loobuma. Loobusin pelgupaigast, mida nüüd vaid tänavalt möödudes võin jälgida, ent mälestusi ei luba ma kellelgi võtta.See sama lugu pani mind inimestele mõtlema. Ja ma mõtlen, et miks küll me loobume liiga kähku. Miks me lööme tihti käega asjadele, millel võiks tulevikku olla, aga me ütleme pärast esimest tagasilööki, et ju elu tahtis nii või ju oli siis ette määratud. Mis kuradi ettemääratud? Mis elu tahtis nii? Kes see elu selline on, et meile asju ette kirjutab. Ma usun, et teatud asjad on inimesele sündides tõesti "ette kirjutatud", ent kuidas me saame öelda mõne suhte puhul nii, kui me ise ei ole pingutanud või laseme teisel poolel egoistlikult ostustada. Mulle meeldis kinos seinal rippuva filmi plakatil öeldu: "Vahetevahel on vaja armastust veidi tagant tõugata." Ja ma ei räägi siin ainult mees pluss naine või naine pluss naine või mees pluss mees sügavamatest suhetest, ma räägin kõiksugu tunnetest, paaridest, sõpradest, tuttavatest. Tihti me lihtsalt vaatame, kuidas teine inimene kaugusesse kaob ja me ise ei tee selleks vähimatki. Vahest võibolla polegi millestki loobuda, meile vaid tundub, et on. On olnud vaid segased tunded tänavate rägastikus, lendlevad õhus, majanurkade vaikuses. Ma istun siin edasi ja püüan oma segastele mõttekäikudele mingisugused sadamad ja sihtpunktid leida, aga ma palun, et te kõik mõtleksite endale oluliset inimeste, paikade, olukordade peale ning mõelge, milliseid neist tasuks tugevamini kinni hoida, milliseid tagasi võita, milliseid endaga kaasas kanda. Mina järjestasin enda omad. Tean, et kui olen olnud sunnitud millestki lahti laskma ja päevavalguses tunnistan, et elu läheb edasi ja ma olen lahti lasknud, siis õhtupimeduses üksinda tulevad segased tunded tagasi ja ma olen ikka seal hetkes, kui tagasilöök tuli. Mu pea on segamini ja ma ei oska olla õnnelik. Hommikul tuleb see nähtamatu käsi ja kõik on jälle särav.