May 08, 2007

Sahtlist

Nende kitsaste tänavate kohal hõljus magus lõhn. Inimesed naeratasid. Majade katustel tantsiskles tuul. Tippis varvastega aknalaudadel. Keskpäeva kuldses säras ei häirinud see kedagi. Väikese valge maja terrassil toetas pead kätele halli habemega mees. Ta tuhmid linakarva püksid olid kortsus, mürkroheline eest nööbitav särk vajanuks pesemist. Kiilanevalt pealaelt säras vastu päike, kuid kõrvade peale jätkus juukseid veel tubli pahmaka jagu. Tema silmad olid vesihallid. Peaaegu sama hallid kui juuksedki. Sügavad vaod silme all moodustasid tihedaid jõesängi rägastikke. Need kortsud ei olnud tekkinud kurjusest. Vahest ehk oli temas valu. Peidetud valu. Ta võis olla mees, kes elas kõik mured endasse. Ta ei tahtnud, et selles naeratavas linnas tekitaks üks päevinäinud mees kellegi südamesse raske tunde. Ta tahtis üksi olla, jälgida, kuidas elu mööda voolab ja mitte kunagi naeratada. Koos tühja klaasiga. Just nii inimesed teda kirjeldasid, aga mitte keegi ei pidanud teda räpakaks ega eemaletõukavaks. Pigem hoovas temast mõistmist ja elutõdesid. Vanamees istus nõnda päevi, hommikuid ja õhtuid. Miks ta seal nõnda aega veetis, ei teadnud keegi. Ta tegi alati ühtmoodi. Istus kõige tänavapoolsemas lauas, tühi klaas ees ja pea kätele toetumas. Vahepeal tõstis ta kulmud veidi kõrgemale. Aga ainult nii pisut, et näoilme sellest üsna vähe muutus. Keegi ei teadnud, mida too mees jõi, sest klaas oli alati tühi. Sedagi ei teatud, miks keegi teda baarist välja ei ajanud. Seal ta istus, pea kätele toetumas, tühi klaas ees ja kulmud vahest harva kerkimas. Magus lõhn voolas mängleva kiirusega mööda kitsaid suvekuumusest tuliseid tänavaid. Inimesed naeratasid. Hoolimata kuumusest ja magusast lõhnast, mis õhu veel paksemaks ja raskemini hingatavaks tegi, nad naeratasid. Ainsad, kes vanamehe harva käega viipama pani, olid tuvid, kes räämas laualt puru nokkima lendasid. Kurrud silme all liikusid õige pisut, kui ta käega aeglase viipe kerge suunaga selja taha tegi.Ta ei olnud kuri. Tema leebe loomus ei lasknud isegi tuvidele, kes öösel puhtaks pestud väljakud keskpäevaks täis mustasid, liiga teha. Ega isegi mitte kuri olla.
Päevad Gardiinia tänavatel olid pikad ja kuumad. Aga inimesed naeratasid. Naeratas ka Ana, kes tillukese baari hämara leti tagant ainsa külalise käeviibete tunnistajaks oli. Tüdruk jalutas kord tunnis laua juurest mööda, kus elutõed koos mehega istusid, ja uuris, kas saab palavuse leevendamiseks vett pakkuda või kõhutühjust toiduga leevendada. Peaaegu alati oli vanamehe vastus üks- ta liigutas oma pead vaikselt vasakule ja siis tagasi õlgade vahele. Üksikutel päevadel aastas, kui kuumus ka Gardiinia üksi jättis, jalutas Ana mehe laua äärde, nihutas tooli nii palju laua alt välja, et mahtus sellele istuma ja lihtsalt istus ning vaatas. Ta püüdis aru saada, mida mees näeb. Mida on küll vaadata päevi, nädalaid, kuid, aastaid täpselt samalt toolilt samadele väikestele tänavatele, kus elavad täpselt need samad inimesed, kes siis, kui vanamees istumist alustas.
Ühel päeval, kui Ana vanamehe pilku püüdis tabada, et lauda istumiseks luba küsida, mühatas mees vaikselt ja liigutas oma kortsulist kätt laual. Esimest korda nende aastate jooksul, mil noor tüdruk oli püüdnud vanameest kõnetada, tegi vastaspool sellest välja. Mis sest, et mühatus, aga seegi oli edasiminek. Ana tõmbas jalad oma pika luitunud kleidi alla, põimis heegeldatud rätiku õlgadele ja vaatas meest, tühja klaasi ja seda pilku.
Vanamees: "Oled sa kunagi armastanud?"'
Ana: "Jah..."
Vanamees: "Armastanud nii, et iga kord, kui sa oma silmad avad ähvardab see sinust tüki rebida. Ta käib su kannul ja tuletab end pidevalt meelde... ja sina, püüdes olla nii tugev, näpistad end ja püüad sisendada, et see kõik möödub. Lõpuks lõpetad näpistamise ja uute väljakutsete otsimise. Sa loobud võitlemast ja lased tundel olla?"
Ana: "Ei."
Vanamees: "Luba, et kui armastad ja oled valmis end andma, siis sa ei hoia seda endale, luba, et sa ei valeta, et võita aega, sest sul on tunne, et kuskil on võibolla hoopis keegi teine, aga sa lihtsalt pole teda veel kohanud. Luba, sest muidu lased selle tunde mööda end näpistades ja tundeid alla surudes, kuigi need teevad haiget."
Vanamees jäi vait ja libistas pilgu sinna, kus see oli seisnud aastaid.
Peatänava kõrval pisikesel tänaval kükitas otse massiivsete hallide hoonete vahel tilluke kollastes toonides pisikese rõduga maja. Rõdul oli kaks potti roose ja apelsinipuu. Apelsinipuu õitses igal kevadel nii nagu ei õitsenud isegi peatänava kiriku kõrval kasvavad suured puud. Martha, maja perenaine, oli võrreldes teiste inimestega sama tilluke, kui tema maja võrreldes hallide hoonetega.
Martha istus oma väikeses valges kleidis rõdul, ees punaste lilledega põll. Martha istus nii päevi, hommikuid ja õhtuid. Vahest toetas ta oma pea kätele ja ohkas. Magus lõhn pani ta harvadel hetkedel naeratama.
Täna olid ta silmad väsinud kaugusesse vaatamast. Kedagi ju ei tulnud. Nii ta siis istus. Põrnitses enese jalgu. Vahetevahel pead tõstes ja tühja pilguga taevalaotust silmitsedes.
Milline oli taevas? Tol hetkel hele hele sinine. Roosakate varjudega loojuva päikese taustal. Jäi tunne nagu voolaks taevas üksik jõgi. Sama üksik nagu Martha. Nii nägi tema taevast. Ta oli kurb, et nemad kahekesi-taevas ja lillelise põllega Martha -ei saa koos istuda. Kuidas küll maailm nii ebaõiglane on?
Mõtted jooksid päikesepoolsel rõdul roosipottide vahel võidu. Midagi edasiviivat aga peatuma ei jäänud. Suured mõtted olid lagunenud tillukesteks, mis nüüd üksteisega võidu tiirlesid. Mõtted olid kaotanud tähenduse. Tuul sahistas apelsiinipuu õites. Päikesekiired mängisid voodi segamini linade vahel peitust.
Martha libistas oma väikesed käed, mis Manuelo kätesse alati uppusid, üle näo. Esimene pisar voolas üle kuuma põse. Kurbus tahtis välja. Ja Martha lubas. Martha ei nutnud kunagi, aga täna nuttis. Gardiinias sadas vihma. Maailmas sadas vihma. Martha südames sadas vihma. Ta põimis käed uuesti ümber põlvede ning pisarad voolasid. Kastes märjaks kleidi. Valge riie sai tumedad sõbrad, mis aina kuivasid ja tekkisid siis kuskile lähedusse uuesti. Martha oli väsinud. Läbi pisarate heitis ta apelsiniõitele pilgu ja vajus siis sügavamale suure tooli embusesse.
Nii võis ta tooli suurt kaisutust tunda tunde, vahest terveid päevi, aegajalt vaid oma kurku terrassi laual lebavast tassist kastes.
Martha oli loomult kurb naine, isegi kõige suurema tahtmise juures ei oleks ta suutnud toast väljuda ega oma tooli jätta, et lihtsalt kõndima minna.

Naise elus oli olnud mees, noor kena sõdur, kes ühel päeval lihtsalt kadus. Martha teadis, kuhu, aga ei rääkinud sellest iial. Inimesed Gardiinias teadsid sosistada, isegi puud sahistasid öises tuules kurvast loost, mis lõppes kahe südame purunemisega. Manuelo oli istunud selles samas korvtoolis, vaadates tänavat ja proovides tunda seda magusat lõhna, mis alati kõrgematele korrustele jõuda ei tahtnud. Olles nõnda end paika sättinud, painutas ta oma käe väikese puidust lauani, põimis oma kohmakavõitu, ent hoolitsetud käed ümber sigari, libistas selle siis enda ninani ja hingas sõõmu tubakalõhna. Tema silmad olid siis alati suletud ja nina kergelt taevapoole sirutatud nagu võtnuks ta päikest. Sigari laualt kättesaamine, nuusutamine ja selle läitmine võis vahest ka tunnikese tema ajast võtta. Naudinguteks ei olnud tal iial ajast kahju.