Maroko Barca südames ehk slut, how much!

Eile olin kella 7ks oodatud Marju juurde päris Hispaania veinile ja tortillale. Marju kolis aprillis Barcelonasse, töötas 5 kuud hostelis ja nüüd naudib pereema rolli. Phillip ja kiisu Kribu, kelle need kaks hipit Sitgesest päästsid vajavad hoolitsevat naisekätt.
Hispaanias olemisega süveneb muidugi minul alati manana suhtumine kõigesse. Nii oligi, tegin viimaseid sisseoste Barcelonas- töötlemata öko oliiviõli, Jereze jerri, un poco de jamon ja jõudsin koju 15minutit enne seitset. Siis olin ma muidugi nii näljane, et pidin ilmatingimata ühe tomatisupi keetmise ette võtma. Sibulat, küüslauku, punast paprikat, peterselli jne jne, Adrian lösutas diivanil ja üritas inspiratsiooni leida, et oma koomiksitegelast Bubit erinevates versioonides joonistada, vahepeal käis köögis sibulat ja paprikat oma võikule varastamas. Lõpuks, kui supp valmis sai, oli kell juba ammu 7 läbi. Lüristasin supi kiirelt sisse, ampsasin Corte Inglesist ostetud oliivikukleid peale, vahetasin pluusi vähe värskema vastu, sidusin juuksed lohakalt pealaele krunni ja olin valmis. Siis aga ütles mister kunstnik, et tal tuli just 5 uut ideed ja ta peab need kohe kindlasti üles joonistama ja üles kirjutama, muidu läheb meelest ära. Niisiis, läksin ma Marju ja Phillipi juurde üksi. Adrian luges enne minekut sõnad peale:

„Vaata, ma tean, et sa saad endaga suurepäraselt hakkama, oled rännanud väga veidrates kohtades, aga nendel tänavatel elab palju immigrante Marokost, Pakistanist jne. Ma lihtsalt ütlen.”
Mina: „Üritad hirmutada, jah?”

Ja hakkasin astuma. Ühes käes vein külakostiks, teises hästi väikeseks kokku volditud kaart, kust vahepeal oma rajalpüsimist kontrollisin.
Ma ei tea, kas olid need Adriani sõnad või mis, igatahes nägin ma enda ümber tavapärasest rohkem purjus musti inimesi, kerjuseid, ka purjus, muideks.
Väikesed tänavad keerasid järjest paremale, aga seda, mis mul vaja oli, seda ei tulnud ega tulnud, aga purjus immigrantide ja jõllitavate silmapaaride arv järjest kasvas. Lõpuks ometi silmasin korralikku tänavat, just selle nimega, mis mul vaja oli, keerasin sisse ja imestasin, miks Adri nii halvasti oli rääkinud. Sellest vähe suuremast tänavast keeras vasakule tänav, kus Marju elab. Sammusin edasi. Hästi armas pikk ja väga kitsas tänav. Auto sinna sõitma ilmselgelt ei oleks mahtunud. Peakohal kõrgusid majad nagu tahaksid nad sulle kohe peale vajuda oma pesu täisriputatud rõdudega. Kahe vastastikku paikneva ühe maja rõdult oleks päris mugavalt teise maja rõdule saanud hüpata ilma erilisi akrobaatilisi oskusi omades.
Samal ajal, kui ma Sant Pere Mitja tänavasse armusin, armusin nendesse üksteise poole küünitavatesse rõdudesse, imetlesin vanasid rattakolusid, millega inimesed sellel kitsal tänaval kaarutasid. Ja siis kui ma oma armunud silmad taevalaotusest maapinnale tagasi tõin nägin teineteisele järgnevaid tuledes aknaid: ühes rippusid poolikud lehmakehad, lehk oli ilmselgelt ka see, miks mu silmad taevalaotuses enam ei olnud, teisest aknast paistis kamp mehi telekat vaatamas ja coca-colat joomas, kolmandas lõikas üks mees teisel juukseid väga algeliste vahenditega, neljandas ootas müüja oma poodi kundesid, number 38 maja juures mängis kari väikeseid poisse pooltühja valge-rohelise kirjut palli. Miks ma neist räägin nii nagu oleks siin tegu millegi erilisega? Sest Adrianil oli õigus. See oli täielik väike kitsas ja pikk Maroko, mis on enda territooriumile ka mõned pakistaanlased lubanud. Mehed olid mustad, väikesed poisid nendes samades villastes kampsunites, millega nad suvel Marokos 45 kraadiga kõrbekuumust nahavahele üritasid mitte lasta. Aga nad ei olnud oma maal, nad olid sellel veidral tänaval, mis tundus nii ilus ja millesse ma juba armunud olin. See ei tee nüüd muidugi seda tänavat kuidagi halvemaks, vastupidi lisab veel enam omapära ja värvi. Pigem hakkasin ma mõtlema sellele, kuidas ma koju lähen, üksi ja väga blond.
Marju juures oli vahva, jõime seda päris Hispaania vaadiveini, mida järgmise tänava vinoteegis müüakse 1,2 euri liiter. Jõime 2 liitrit ära ja sõime tortillat peale. Või oli see vastupidi. Kell 11 pidi Phillip hostelisse öövahetusse minema, otsustasin temaga koos välja minna, aga Marju ei lubanud. Lõpuks läksime pool tundi hiljem koos välja, et enne keskööd mu lempar Itaalia jäätise kohta jõuda, kus pakutakse tumeda šokolaadi ja pipra jäätist ning ehtsaid Sitsiilia cannolisid, mida ma viimati pea kaks aastat tagasi Sitsiilias sõin, mmmmm!
Marju on pisut hull, heas mõttes. Selline teistsugune ja eriline, massist eristuv. Ja kui keegi midagi ütleb, siis ei jää ta kunagi ühtki sõna võlgu. Panime nende maja ukse kinni ja hakkasime mööda seda nunnut tänavat sammuma, minu pilk jäi pidama ees passivatele mustadele immigrandi poistele. Marju rõkkas rõõmust ja nii me aeglaselt aga kindlalt selle kamba suunas liikusime. Meeste juures tegi Marju mingi häälitsuse, mis neis tekitas tunde nagu nad peaksid kuidagi sekkuma. Ja nii oligi.

Nemad, üksteise võidu: „Slut! Come and suck my dick! How much? Bitches!”

Ja nagu ma juba ütlesin, ei jää Marju kunagi midagi võlgu ja seegi kord ei olnud erandiks.

Marju tervele kambale: „Go back to Africa!”

Ma ei ole kindel, kas nad peale koledate sõnade ja how muchi midagi oskasid, aga sellele lausele jäi vastus tulemata.

Võtsime 2 Cannolit ja ühe piprajäätise ning jalutasime edasi, teadmata kuhu.
Marju: „Kas sa Q Bar´i tead?”
Mina: „Jah, ma käisin seal oma sõpradega paar päeva tagasi peale sushi söömist.”
Marju: „Mulle hullult meeldib see koht, sinna lähemegi.”

Q ees seisab turvamees ja vaatab, kuidas me oma Cannolisid sisse vehime, Marju, ise sõrmi puhtaks lakkudes: „Hola!”
Turvamees: „Pues, tienes tickets?”
Marju: ”Que, how much, cuanto es?”
Põhimõtteliselt olid mõlemad välismaalased, kes teineteist hispaania keeles üle tahtsid trumbata. Lõpuks saime sisse niisama, haarasime õlle ja coca ja läksime teisele korrusele punastele nahktoolidele istuma. Kuna kõik teised kohad olid kinni, siis meie kõrvallauda potsatasid varsti kolm sellist pisut üle 30 aastast Hispaania meest, üks oli päris kena. Noh igatahes hakkasid nad meiega varsti rääkima, sest me olime just väga tulises vestlushoos ja oli ju vaja teada saada, kust heledad tüdrukud tulevad. Mina soperdasin oma hispaania keeles ja üks arvas, et ma elan Barcelonas, sest ma pidavat hästi rääkima. Nojah, õnneks ta ei hakanud minuga ajaloost ega poliitikast rääkima, siis ta oleks aru saanud, et enda ja oma maa tutvustamisega mu keeleoskus ka piirdub, hea aktsent on hispaaniakeelse muusika ja teleka kuulamise tulemus.
Kuna Hispaanias võib siseruumides suitsetada, siis oli see Q tol õhtul nagu udulooriga kaetud heinamaa ja minu läätsedega silmad kuivasid. Lahkusin baarist kunstniku (selle kena, kes meie kõrvallauas istus) visiitkaardiga. Võite vaadata ta kunsti http://www.artleg.com/
Marjul oli ilmselgelt hoog sees ja me läksime tema vanasse töökohta hostelisse Kabul. Tema haaras õlle, mina hängisin niisama ja mõtlesin, kuidas kurat ma üksi mööda jahisadama äärt nüüd siis koju jõuan. Just seda sama kohta, kus see Jamaica You Know What I Mean mees oli.
Otsustasin oma veini ja tortillat täis kõhu ette punnitada ja rasedat teeselda, äkki siis ei tülitata. Õnneks jõudsin pärast paari hüüet ja vilistamist koju, kõndides sõiduteede vahele jääval haljasalal, et saaksin kohe bussile ette hüpata kui mingi tont jälle küsima tuleb: „Slut, how much?”
Ja üldse, kas ma näen välja nagu minu käest saaks midagi?
Kõige ohtlikumad ja ka kõige kiiremad tol ööl olid kell 3 spordiriietes vastu jooksvad korralikud mehed. Kui päeval oled töömees, tuleb spordiks aega leida öösel. Õige suhtumine, selle asemel, et baaris end seaks juua ja õllekõhule pekki kasvatada.