Berliini hall aura

Minu jaoks on Berliin alati lihtsalt koht, kus peatud öö ja siis edasi minna oma sihtkohta. Mulle Berliin ei meeldi, nii hall, nii kurblik, nii üksik. Võib-olla on selles süüdi muidugi see, et ma saabun alati pimedas, alati on külm aastaaeg, tavaliselt on sadanud vihma või lund ja ma olen oma tagumiku otsast külmetanud ja kõrvad vajavad toasoojusesse jõudes veel pisut hõõrumist. See kord siia tulles oli Kerttu see, kes mu päästis, olles lennukis ja kohe minuga nõus Berliinis öö veetma. Tulles Barcelonast olin enam kui kindel, et ühtegi sõpra ma teel ei „tee” (make friends), nii et pean selle õhtu ja öö uhkes üksinduses veetma. Jõudsin hostelisse, panin asjad ära, sidusid salli ümber pepu, sest külm oli hoolimata t-särgist, sviitrist, dressipluusist ja nahktagist, haarasin World Press Photo 2007 võistluse raamatu kaasa ja läksin sushit sööma.
Kitano on mu lemmik sushi koht, ettekandja oli jälle seesama naeratav noormees. Tellisin suure kannu jaapani rohelist teed ja sushi valiku. Tegevust jätkus koos lugemisega oma kaheks tunniks. Siis tuli uni ja ma otsustasin lendlevaid lumehelbeid trotsides hostelisse tagasi kõndida. Mitte ühtegi inimest, nii hall ja nii inetu. Just nii ma Berliini näen. Võib-olla on asi ka selles, et meil Eestis oli samamoodi ja kui praegu oma välismaa tuttavatelt küsin, et kuidas siis Eesti ja kuidas Tallinn meeldivad, siis nad noogutavad, imetlevad vanalinna, aga ülejäänu pidi ikka täis nõuka olema oma hallide suurte monstrumitega ja nii tegelikult ju ongi. Ja võib-olla sellepärast olengi ma Hispaaniasse armunud, et seal on nii värviline, kaasaarvatud inimesed, ka kõige hallimal päeval on tunne, et võiks kohe armuda esimesse vastutulevasse pruunisilmsesse poissi.