Ropendav itaallane ja mäest allaveerev rekka

Konkskäega võõras Alicantest osutus normaalseks inimeseks, kui tema ja ta sõprade veidrad kalduvused kõrvale jätta. Veel samal õhtul kui olime Alicante konkskäe juurde oma pakid maha saanud ja sada korda tema poole lõuaga kassi üle jõudnud imestada, ütles mees, et peame hoopis tema sõbra juurde kolima. Seal pidavat hea muusika, rohkem ruumi ja konditsioneer olema. Mis meil, ränduritel, paremate tingimuste vastu ikka olla sai. Kolisime sisse tema magamistuppa. Peale mehe elas seal veel tema suur draakonilaadne elajas, kes pidevalt muusikataktis pead noogutas ja keelega üle enda ja vahepeal ka peremehe näo limpsas. Pluss veel kaks tuba kõlarite, tossumasinate, diskopallide ja vilkuvate tuledega. Tüüp istuski terved päevad kodus ja mängis muusikat. Hästi koledat tantsumuusikat. Draakon jällegi noogutas peaga kaasa. Meestel ei olnud enne hospitalityclubist keegi käinud ja nemad olid meiega nagu pisut kohmetud.
Mina vana unustaja suutsin aga Anna-Maria autosse jätta oma prillid, mis oli kätte vaja saada, sest muidu ei näeks ma siin seda blogi kirjutada :) Prillid sain kätte ja lahked sõbrad viisid meid linnaäärsesse bensujaama, kust saaksime hääletama hakata. Aga arvake mis? Nii kui autost välja sain ja lehvitada jõudsin, märkasin, et oh jama küll, aga telefon jäi nende autosse. Selline pudrupea ma siis olengi. Nüüd saan aru, mida ema motleb, kui ütleb, et vaata, et sa ennast varsti kuhugi maha ei unusta. Nojah, pärast seda, kui olime veel kolme hääletajaga bensujaamas autokohtade pärast võidelnud ja näinud poolakast kidurat meest, kes seljakott seljas Poolast Portugali jalgsi kavatses jõuda (ja ma usun, et jõuab ka, kui ta juba loode Hispaaniasse välja oli jõudnud), saime nahksisustusega Volgswageni peale. Jälle sain suu lahti imestada inimeste rumaluse ja väiklase mõtlemise üle. 20 aastane inglise rikaste vanemate võsuke, kes juba 12 kuud Benidormis elanud, aga ikka ei räägi sõnakestki hispaania keelt. Nojah, minule ei pidanudki see korda minema, aga natuke õlgu võttsi ikka kehitama. Sa elad ja töötad teisel maal, teises kultuuris ja sa ei tee vähimatki, et sellest natuke osa saada?
Benidormis tassisime oma asjad tornmajadega ääristatud randa ja panime kämpingu pästi, kuni helistas Anna-Maria, et leidis telefoni. Anyways, lõpuks pakkisime asjad ja panime padavai bussi peale, et tagasi Alicantesse jõuda ja mu telefon haarata. Buss jäi 45 minutit hiljaks ja Ernesto oli tüdimusest sinine. Vabanduseks andsime talle õlle ja kartulikrõpsud, mida ta jumaldama pidavat. No naeratuse võlusime küll välja ja Anna-Maria ning Ernesto viisid meid Valencia poole tagasi ühte suurde bensiinijaama. Meile esmapilgul sobis, sest üle tee olid peaaegu valmis viinamarjad istanduses ja bensukas ise ka korralik. Jama läks lahti siis, kui selgus, et bensukas pannakse tunni pärast kinni ja töötaja vangutas pead, kui kuulis, et tahame sinna ööbima jääda. Siis oli asi otsustatud- kott viinamarju täis ja kähku kuhugi autosse. Keegi meid eriti peale võtta ei tahtnud, sest meil olid kotid ja me nägime rääbakad välja ja pealegi ei ole Hispaanias kombeks hääletada. Ja pealegi on teada lugu hääletajate tapmisest ja kadumasaamisest kuskil kümme aastat tagasi. Lõpuks tuli üks kena noormees, kelle väikesesse sport Fordi me end pressisime. Ja kujutate ette, ta sõitis meie pärast öösel üle 60km oma kodukohast edasi, et meile sobiv bensujaam leida. Tegi isegi ettepaneku meid sihtkohta viia, kui bensu kinni maksame. Nii häid inimesi ikka naljalt ei leia. Tolles bensukas, mis meile lõpuks sobis, kohtusime taas nende Alicante hääletajatega, kellega hommikul bensukas

võitlema pidime. Niiii kummaline, kuidas teed ristuvad. Me olime selle aja jooksul juba 2 korda Alicantes käinud, korra Benidormis ja poole tee peale Valenciasse sõitnud. Ja nüüd maandusime samas kohas. Meie jäime kohviku terrassile magama, nemad said edasi ühe väga väga väikese autoga.
Hommikul hakkasid rekkad liikuma ja ausalt öeldes vaadati meid kaht väga kahtlevalt. Lõpuks saime ühe itaallase peale, kes iga korda itaalia keeles ropendas kui midagi viltu laks. Ta lubas meid läbi Almeria Granada lähistele viia, kust me siis edasi peaksime Malagasse hääletama. Esimesed kaks tundi oli autos vaikus, harvadel hetkedel kostus vaid terava ninaga mehe suust sõimu, meie magasime, sest öö õues oli oma töö teinud. Oi ja kui ta lõpuks Almerias oma kauba maha oli laadinud ja juttu rääkima hakkas, siis ei paistnudki sel lõppu tulevat. Granada mägistel teedel, kust tema rekka jälle sõimu saatel u 20 km tunnis üles ronis, mõtlesin, et siia me nüüd jääme.
Granada lähistel saime kuumas bensujaamas pisut sildiga ringi siiberdada, kui üks tume töömees meid peale võttis ja 20km enne Malagat bensukas maha pani. Sealt õnnestus meil tuttuue bmw peale saada.
Naljakas hääletamise juures on see, et siin maal ei ole see tavaks. Ja kui Kersti räägib, et tuli Eestist siia, siis vaadatakse teda pisut veidralt nagu ei usukski. Autojuhid vangutavad pead ja kordavad: "See on ohtlik!" Kui see on ohtlik ja piima juua on ohtlik, siis tekib küsimus, mis siin elus üldse ohutu on?
Praegu läheme minu lemmikkunstniku Picasso muuseumisse, aga homme räägin meie fantastilisest elukohast pikemalt. Ma olen leidnud enda inspiratsiooniallika, korteri, millest olen alati und näinud, aga mitte kunagi päriselt näinud.