Ma olen mõelnud viimase kolme päeva jooksul seal kuskil verivorstide ja kapsaste söömise vahel, et milleks meie neid jõule siis õieti peame. Tähistame Jeesuse sünnipäeva või on need jõulud midagi sellist, mida lihtsalt inertsist peetakse, sest pea terve ilm nii teeb? Ma arvan, et neid viimaseid va uskmatuid on rohkem, neid, kes lihtsalt kogunevad peredega, et end kurguni täis süüa, olles eelnevalt jõulukuul enda krediitkaardid mitmekordsetesse miinustesse ostnud. Minu jaoks ei ole jõulud iial olnud kellegi sünnipäeva tähistamine- ühe kalendri järgi elavad teevad seda nagunii 25.detsembri ja teise kalendri järgijad kümme päeva hiljem 7.jaanuaril. Ja kolmandate jaoks ei ole üldse jõule. On hoopis sellised pühad nagu Eid ul Fitr ja ‘Īd al-Aḑḩā (millega märgistatakse islamis püha palverännaku hadži lõppu). Elame ühel planeedil, aga oleme kõik nii erinevad. Meie, Eurooplased, elame asjade maailmas, tuues põhjuseks ühe poisslapse sündi, ostame end hulluks ja peame niimoodi jõule. Samal ajal on lugematul arvul moslemeid teinud läbi raske palverännaku Saudi Araabiasse Mekasse, saanud aru endast, Jumalast ja teab, milliste järeldusteni jõudnud, uute tasanditeni küündinud. Nad usuvad. Meie mitte. Mu ema ja isa kinkisid mulle jõuludeks tillukese raamatu "Eesliga Sevennides", mille vahel olevale kaardile oli mu ema nii ilusti kirjutanud: "Aastas pole ühtki tänamispüha. Kalendris peaks olema üks päev, mil saaksime teha kingitusi inimestele, kes eelneval aastal meie heaks midagi teinud, ja neid kallistada."Ma arvan, et meil ei peaks see isegi kalendris kirjas olema, võiksimegi jõulud selliseks pühaks muuta. Ja kallistusest täiesti piisaks, ma ei pea lugu küünlajalgadest ja šokolaaditahvlitest, esimesi on mul kodus eelmistest aastatest küllaga ja šokolaad ei mahu pärast kapsast ja verivorste nagunii enam kuskile peale taskute :)Paljud ütlevad, et jõulude ajal on õigus olla aus ja laduda lagedale oma tunded ja seni ütlemata asjad. Miks ma seda jõuludeks pean hoidma, miks ei või ma koguaeg aus olla ja kui keegi minu vastu on hea olnud, miks pean ma mingi tähtpäevani ootama, miks ei võiks me kõik oma lähedasi tänada kohe, neid kallistada, oma tundeid tunnistada.Minu jaoks on jõuludel senine tähendus kadunud ja ma usun, et sel aastal asendus see millegi lihtsamaga. Kuna aga lihtsad asjad ongi kõige keerulisemad, siis võttis kaua aega enne kui ma mõistmiseni jõudsin ja jõulutunde enda südames õigesse kohta suutsin paigutada. Mulle meeldib endiselt kingitusi teha, aga ma ei pea selleks jõule ootama, ma võin niisama ka kinkida. Ja kui ma tahan kallistada, siis ei pea ma ka selleks jõule ootama, ma võin niisama kaela langeda."And i blessed God that i was free to wander, free to hope and free to love."Travels with a Donkey in the Cevennes
Eesti Meestest ma juba kirjutasin, kirjutan nüüd siis ka Eesti Naistest. Tavaliselt inspireerib mind miski kirjutama, nii ka sel korral. Käisin täna viimast korda enne pühi trennis, rapsisin nii palju kui suutsin, et ikka kapsast ja kartulit saaks jõuluõhtul sisse ajada ilma, et süümepiinad pärast iga rasvast nõretavat ampsu mind kuskilt näpsitaksid.Igaljuhul pärast trenni pesemas oli minu paremal käel üks hoolitsetud tütarlaps ja samasugune iludud minust vasakul pool. Pesime seal pühas rahus, kuni üks neist iludustest hakkas küünenahka närima, olles sellega ühele poole saanud, torkas oma kunstküüned ninna ja nokkis kõik tatikollid väga avalikult oma ninnust välja. Lõpetuseks rögastas ta pesuruumi põrandale!!!Teine tütarlaps tühjendas seepeale häälekalt oma nina sinnasamasse põrandale! Mina siis astusin vasakule ja paremale põigeldes põrandal voolavatest kollikestest eemale. Vaatasin suu töllakil ega osanud nagu seisukohta võtta. Laseks ka läraka põrandale, ütleks midagi või oleks vait. Olin siis lõpuks vait ja vaatasin neid väga põlgliku pilguga. Naised!
Mis naine ma olen, kui ma jõuludest ei kirjuta! Jah, just nii mu sõber mulle ütles. Muidugi ma kirjutan, teie kõigi heaks meeleks. Minu head mälestused jõuludest pärinevad ajast, kui meil veel oma maja Ülemiste järve taga ei olnud, me elasime Siili tänaval neljatoalises korteris, teisel korrusel. Meil oli koer Morgen ja igal aastal ootasin ma kõige rohkem detsembri kuud, kui hakkasid käima päkapikud ja kui lõpuks päädis asi maale sõiduga, kus oli alati paks-paks lumi, hanged vaat, et katuseni, kuused vajusid lume all vastu maad ja vanaema pidi ahju mitu korda päevas kütma. Tuppa astudes lõi vastu alati selline õige jõululõhn, segu verivorstist, piparkoogist, mandariinidest ja praksuvatest puudest pliidi all. 24. detsembri õhtul tuli alati jõuluvana, kellele tuli sada korda luuletust lugeda, sest vanaema oli teinud ju kingitused, samuti onupere, siis mu ema ja siis veel mu isa ka. Ausõna, ma nautisin iga hetke. Nautisin isegi öötunde põrandal vatitekil magades, sest terve maja oli rahvast täis ja nooremad lükati ikka põrandale. Aga mul ei olnud selle vastu midagi, et vanaema nooruspõlve suur sitsist öösärk seljas sinna jääkülmade just verandalt tuppa toodud vatitekkide vahele end libistada. See kõik oli kuidagi nii soe ja mõnus.Asi hakkas koos lagunema siis kui ma sain teada, et minu ema ongi see, kes varastel hommikutundidel, enne minu üles äratamist mu sussi käib täitmas ja mina teda lolli peaga päkapikuks kutsun. Siis, kui onupoeg sündis, meie onutütrega teada saime, et igal aastal mängib jõuluvana mu isa ja otsustasime onupoja lõbustamiseks selle ülesande üle võtta. Jah, ma olen vähemalt 3 aastat jõuluvana mänginud, vatist habe ees ja vanaisa hommikumantel seljas. Esimesel aastal onupoeg pelgas, siis hakkas juba põlvel istuma. Nüüd on asi nii kaugel, et temagi vist ei usu jõuluvanasse.Siis saime me endale maja, ega saanud enam endile lubada paariks päevaks terve perega maale minekut, sest maja vajas kütmist, kassid ja koer toitmist. Siis jäid harvadeks talved, mil jõululaupäeval lumi ka maas oli. Kadus tasapisi see kõik, millest ma hoolinud olin, mida armastanud ja kalliks pidanud. Viimane piisk minu jõuluootuse lämmatamiseks oli vanaisa surm sellel suvel. Kõik on suureks kasvanud- onutütar vihkab maale ööseks jäämist, sest peab nende samade külmade vatitekkide vahel magama, ema ja isa ei suuda ühist aega leida, et maale sõita, mina lasen end meelega tööle panna. Sel aastal kadus ka rõõm ja tuhin kingitusi teha. Käin läbi ostukeskuse selleks, et teisele poole keskust saada, vaatan neid hulluvaid inimesi nagu ei oleks nad minuga ühelt planeedilt. Mind ei huvita, mul on ükskõik! Niisiis, mind te seal ühena nende seast sel aastal ei leia.Üle kõige igatsen seda vanaema kollase maja sooja lõhna jõululaupäeval, villaseid sokke, mida ta iga jumala aasta kinkis ja seda melu, mida meie väike pere vanaisa toodud kiitsaka tuledes kuuse ees igal aastal nautis.Mulle ei meeldi jõulud, mis on mul praegu, minu pärast võivad nad sama hästi ka olemata olla. Jõuludest on saanud pikk püha, kus korraldatakse stiilipidusid ja leitakse põhjus viina juua. Lame, minu meelest. Ma annaksin kõik, et istuda seal, kus 5 aastat tagasi, oma vanaisa, vanaema, onu, onu naise, onutütre, onupoja, ema ja isaga ning akna taga langevate suurte helvestega.
Ma olen selline planeerija. Kuigi need, kes mind teavad ei pruugi uskuda, siis tegelikult on mu elu alasti umbes kaheks aastaks planeeritud. Alati kukub aga nii välja, et elu teeb omad korrektuurid ja ikka liigun ringiga mööda oma esialgsetest plaanidest. pero no pasa nada! Teed on kurvilised ja mulle meeldib avastada uusi kurve ja oodata, millal pööre läbi saab, et võiks juba kurvitagust näha. Noh, anyways, ma otsustasin septembris, et puhkan terve novembri. Kuna ma aga ei oska puhata, siis ma lihtsalt lubasin tempovabamalt võtta. Ma ei ole julgenud enne midagi kirjutada ega öelda, aga tundub, et on juba kuu viimane päev ja ma tõesti olen suutnud novembri vabamalt võtta. Esimene plaan, mis täielikult täitus. Käisin Hispaanias, tegin pikki jalutuskäike, käisin poodlemas (muidugi ei olnud midagi osta), sõin sushist ja mereandidest end ogaraks, tulin tagasi ja ostsin trennikaardi üle ma ei tea kui pika aja. Nii ma siis oma päevi sisustanud olengi: Ärkan nii hilja kui võimalik, kui kool on hiljem, siis käin kohe trennis ära, kui kool on varem, broneerin treeningu hiljem, pärast haaran poest vähemasti kaks kilo mandariine ja kobin koju, et pisut kirjutada või telekat vaadata ning siis Une Matile järgneda.See nädalavahetus toimub aga üleminek: ma pean oma vabalt võtmise vahetama rabamise vastu. Koolis on esimesed eksamid kohe-kohe, raha on vaja teenida, et Kuubal ei peaks iga öö rannaliival magama. Jah, minu järgmine sihtpunkt on Kuuba:) 9.jaanuar lendan Londonisse, veedan öö seal ning 10.kohe Kuubale! Gretega praktiliselt unistustes elamegi. Unistame sellest, kuidas pea ees ookeanisse sukeldume, värviliste kaladega veealust maailma avastame, liivas end edasi-tagasi rullime, värviliste inimestega kohtume, Kuuba lõhnast joobume ja pisikesi külasid avastame. Oeh! Praegu siin kodus pärast body tone´i trenni Grey anatoomiat vaadates, mandariine õgides, mullivett juues ja kukalt sügades raputan ma pead ja mõtlen, et tahaks koguaeg vabalt võtta:) Kahjuks käib see aga intervallidega: kiire-kiire rabelemine ja siis nagu enese premeerimine mõnede kaunite hetkedega. Mulle meeldib, see rabelemine paneb neid hetki hindama.
Kell on 13.54, mu läpakal saab kohe aku tühjaks, aga ma tahan selle sissekande ära kirjutada.
Berliinis algas eile öösel rongijuhtide streik, mis tähendab seda, et rongid käivad tavapärase 6-15 minuti tagant, iga 40 minuti tagant. Otsustasin riskida ja jõudsingi lennujaama. Kuna mingi sitapea varastas mu rahakoti, oli mul hostelist lennujaamani jõudmiseks üks pilet pluss 13 eurot sularaha. Takso jäi kohe mängust välja.
Nüüd ma istun siin kohvikus, mõnus võiku kõhus ja Coca-cola laua peal ning kirjutan. Ühtäkki on mu ümber tekkinud palju laudu, kus istuvad mehed, Eesti mehed. Mul peaks ju hea meel olema oma keelt ja oma inimesi kohata, aga üldse ei ole. Ma lihtsalt vaatan neid ja mul on häbi, et ma nendega ühte rahvust jagan. Eranditult kõik nad näevad välja nagu soomlased, näost hallid või õlle tagajärjel pisut punakad ja õhetavad, neil on õllekõhud, väljaveninud kampsunid ja t-särgid, nad lösutavad laua peal ja mugivad võileiba nii, et puru lendab. Kasimatud ja kasvatamata.
Muidugi võileivaga lauda tulles hädaldavad nad kõva häälega:
„Tra, ostan siin võileiva ja Coca ja maksan 7 euri, mine nagu vittu, eks.”
Teine teeb selle peale krooksu ja noogutab.
Väga härrasmehelik.
Mina kõrvallauas teesklen, et olen kuskilt mujalt. Mina neid ei tunne, mina ei ole samalt maalt.
„Tra, ikka nii kallis,” ei saa üks töllmokk võileiva hinnast üle.
Kusjuures need Berliini lennujaama Marche kohviku baquetted on alati jube head ja värsked. Mida nad kurat virisevad. Nii tüüpiline, mitte miski pole hea.
„Kle sa oled kuidagi näost ära.”
„No, kurat, vähese viina viga, eile oli esimene päev sel kuul, kus ma olin kaine, aga kurat, ma ütlen, et see oli ka viimane.” Hahhaaa, naeravad need töllmokad koos.
Teises lauas istuvad kaks „100 kilo mehe ilu” ja söövad punetavate nägudega pintsaku nööbid lahti neid võileibu ja muudkui ägisevad rõõmust. Vastik hakkab. Nagu kuradi sadamas oleks ja vaataks soomlaseid. Siis me räägime, et soomlased on veidrad ja joovad palju. Ega meie mees välismaa lennujaamas parem välja ei näe.
Esimese eestlaste laua kõrval on laud rootsi või norra mehi, väga lihtsad, joped seljas ja tennised jalas, aga nad räägivad vaikselt, joovad kohvi, ei krooksu ja naeratavad kenasti. Väga lihtsad ja meeldivad. Ju eestlase jaoks tähendab lihtsus kohe krooksumist, läkastamist ja räme olemist.
Ja siis nad imestavad, miks Eesti naised välismaa mehe üles leiavad ja neile naiseks lähevad. Hakake endi eest hoolitsema, lõpetage see kuradi vingumine kõige ja kõigi üle, püüdke naeratada ja teisi oma probleemides mitte süüdistada ning naistele meeste mitte koerte eest olla, kes kodus ei püsi, tilbendavad ühe posti juurest teise juurde ja märgistavad territooriumit, siis hakkavad naised teid ka austama ega lähe välismaale. Aga mida mina ka siin lennujaamas oma tühja akuga tean. Ja küllap on juba hilja ka, ega matslust välja ei juuri.
S9 rongis teel hostelisse kohtasin kahte Ameerika tsikki, kes õpivad Barcelonas ja kes oma mentaalset väärarengut kõva häälega demonstreerisid.
Tüdruk nr 1 (ilus pruunisilmne malbe iludus, pikkade pruunide juustega): „Is this to Alexanderplatz?” ise oma spordikotti ja veel suuremas jopes olevat sõbrannat kättpidi rongi tarides.
Üks veetlev saksa naine aitas neid, vastas küsimustele, mis kohati kõlasid väga piinlikult.
Tüdruk nr 1: „How is thank you in german?”
Tüdruk nr 2 (ka malbe tüdruk, aga mitte nii ilus ja sihvakas, kui esimene): „We know nothing about Germany, what so ever.”
Tüdruk nr 1: „Damn, do we need to validate our tickets?”
Naine: „Yes, outside are red boxes, there you can do it!”
Tüdruk nr 2: „Are you crazy, i´m not going to leave without you. Let´s pretend we are stupid tourists.”
Tundus, et tüdruk nr 2 hakkas asjale pihta saama, aga selle vahega, et nad ei pea teesklema, nad ongi lollid.
Mina: „This train is gonna stay here 8minutes more, you go quickly.”
Tüdruk nr 1 jooksis ja tegi asja ära, seni kuni nr 2 küüsi näris ja muretses, kas sõbranna jõuab ikka 2m kauguselt rongile tagasi.
Siis tuli välja, et nad õpivad Barcelonas, kus ka Naine oli aasta aega õppinud ja oma eluarmastuse leidnud ja nüüd pendeldabki kahe riigi vahet. Just, selle kõigeni siis meie jutt jõudis.
Tüdruk nr 2: „I know like what you feel, my boyfriend lives in New York, it is sooooo hard.”
Naine noogutab, õnneks heliseb ta telefon ja ta on neist tüdrukutest vabastatud.
Tüdruk nr 1 minu poole pöördudes: „So, you are from Germany?”
Mina: „No, from Estonia,” ise kapuutsi muiates, sest nagunii nad küsivad, mis firma või mis võileib see on.
Tüdruk nr 1 peaaegu kiljatades: „NOoooooooooooooo way, my good friend is from Estonia.”
Mina: „Oh, really, Estonia is so small, i probably know her.”
Tüdruk nr 1: „Her name is….her name is… what is her name? He….Heeee, Helga, Helgeee, something like that, i can´t remember at the moment.”Nii palju siis parimast sõbrast, kelle nime isegi ei suuda meenutada. Ma küll tean oma väga heade sõprade, osade nende sõprade ja ka paljude oma tuttavate nimesid. Aga noh, ma olen ka Eestist.
Ma ei jaksa kogu seda lolli juttu, mida need kaks malbet ajasid, siia kirja panna, aga ma sain täisülevaate nr 2 boyfriendist ja nende suhtest, sellest, kuidas nad mõlemad Barcelonas õpivad ja sellest, kuidas ühest saab elukutseline hispaania keele õpetaja.
Tüdruk nr 1: „You came from BCN?”
Mina: „Yes i did.”
Tüdruk nr 2: „Wow, why you where there?”
Mina: ”Spain is like my other home, you know, i have friends there.”
Tüdrukud punnitavad silmi ja muudkui imestavad, kui lahe ma olen.Tüdruk nr 2 pärast u 4 minutilist vaikust: „It is probably late to ask, but where is Estonia?”And there i was, sitting in S9 totally amazed. Ühel on sõbranna Eestist ja ta vaatab ka küsivalt mulle otsa. Jeeeeesus! Püha koraan küll!Mina: “It is fine that you don´t know, it is close to…”Tüdruk nr 2: “ Georgia ?”Mina: “Nooooo, it is close to Finland, Latvia, Lithuania, Russia .”Tüdruk nr 1 ilmselgelt segaduses, mis asi on Latvia ja Lithuania: ”OK, I know now, coz I know where Russia is.”Siis nad küsisid, kas ma tean, mis on couchsurfing, sest selle kaudu nad Berliinis öömaja saidki.Mina: “Yes, I know what couchsurfing is, i´m member.”Tüdruk nr 2: “OK, it is just that some people don´t know, we thought that you are one of those.”Mina: “Well, i´m not.” Minu väljapigistatud naeratus oli neile vist nähtav ja nad jäid omaette midagi arutama, kuni 5 minuti pärast nad ikkagi pidid minuga JÄLLE rääkima hakkama.Tüdruk nr 1: “Soooo, how many languages you know?”Tüdruk nr 2: “We know two- English and German.” No ja muidugi oli ta selle üle uhke. Mõelge ometi- kaks keelt! Huhh, must be hard!Mina: “Estonian, English, Finnish, Spanish, Russian and French, I study Portuguese and Arabic, of course I can´t speak them all fluently, but I can manage.”Tšikid olid vait.Tüdruk nr 1 pärast piinlikku vaikust teisele: “French sounds good, or Portuguese, it is also easy for us, since we know Spanish.”Tüdruk nr 2 tahtmata keele teemadel peatuda: “What do you think about boys in Spain ?”Ma olin muidugi pisut hämmeldunud, aga mis seal ikka.Mina: “They are fine, but since I have many Spanish friends and all of them are quite sexy and good looking, I don’t find Spanish men extremely sexy. And when somebody calls you Rubia or Guapa just ignore it or answer Moreno or Guapo and they will leave you alone.”Tüdruk nr 1: “Once I called one man abuelo, it means grandfather.”Siia otsa tuli veel paar hispaaniakeelset lauset, kõva aktsendiga. Mina muigasin ja muigas väga kena habetunud noormees, kes lennukis üle vahekäigu mu kõrval oli istunud.Õnneks tuli minu peatus, aga enne seda sain veel ühe pirni.Tüdruk nr 2: “Could you please tell us how many stops are left?”Mina: “Til´your stop?”Tüdruk nr 2: “Yes, we have no map.”Sellised tüdrukud siis. Esimest korda Berliinis, ei oska tere öelda, pärast seda, kui keegi neile seletanud on, kuidas see siis on, siis nad ei suvatse seda meelde jätta ja küsivad veel 3 korda, kuidas tere on. Siis ei ole neil kaarti. Aga püha jumal, oluline on see, et nad on New Yorkist, nad õpivad Hispaanias, räägivad suuuuuuuuuuuuuuure aktsendiga hispaania keelt, teavad, mis on coushsurfing ja oskavad veel ühte keelt- inglise keelt. Ja muidugi teadsid nad seda, et lumi on lahe ja et Berliinis on parim ööelu terves Euroopas.Jeiiii! Thumbs up, people!
Minu jaoks on Berliin alati lihtsalt koht, kus peatud öö ja siis edasi minna oma sihtkohta. Mulle Berliin ei meeldi, nii hall, nii kurblik, nii üksik. Võib-olla on selles süüdi muidugi see, et ma saabun alati pimedas, alati on külm aastaaeg, tavaliselt on sadanud vihma või lund ja ma olen oma tagumiku otsast külmetanud ja kõrvad vajavad toasoojusesse jõudes veel pisut hõõrumist. See kord siia tulles oli Kerttu see, kes mu päästis, olles lennukis ja kohe minuga nõus Berliinis öö veetma. Tulles Barcelonast olin enam kui kindel, et ühtegi sõpra ma teel ei „tee” (make friends), nii et pean selle õhtu ja öö uhkes üksinduses veetma. Jõudsin hostelisse, panin asjad ära, sidusid salli ümber pepu, sest külm oli hoolimata t-särgist, sviitrist, dressipluusist ja nahktagist, haarasin World Press Photo 2007 võistluse raamatu kaasa ja läksin sushit sööma.
Kitano on mu lemmik sushi koht, ettekandja oli jälle seesama naeratav noormees. Tellisin suure kannu jaapani rohelist teed ja sushi valiku. Tegevust jätkus koos lugemisega oma kaheks tunniks. Siis tuli uni ja ma otsustasin lendlevaid lumehelbeid trotsides hostelisse tagasi kõndida. Mitte ühtegi inimest, nii hall ja nii inetu. Just nii ma Berliini näen. Võib-olla on asi ka selles, et meil Eestis oli samamoodi ja kui praegu oma välismaa tuttavatelt küsin, et kuidas siis Eesti ja kuidas Tallinn meeldivad, siis nad noogutavad, imetlevad vanalinna, aga ülejäänu pidi ikka täis nõuka olema oma hallide suurte monstrumitega ja nii tegelikult ju ongi. Ja võib-olla sellepärast olengi ma Hispaaniasse armunud, et seal on nii värviline, kaasaarvatud inimesed, ka kõige hallimal päeval on tunne, et võiks kohe armuda esimesse vastutulevasse pruunisilmsesse poissi.
Eile olin kella 7ks oodatud Marju juurde päris Hispaania veinile ja tortillale. Marju kolis aprillis Barcelonasse, töötas 5 kuud hostelis ja nüüd naudib pereema rolli. Phillip ja kiisu Kribu, kelle need kaks hipit Sitgesest päästsid vajavad hoolitsevat naisekätt.
Hispaanias olemisega süveneb muidugi minul alati manana suhtumine kõigesse. Nii oligi, tegin viimaseid sisseoste Barcelonas- töötlemata öko oliiviõli, Jereze jerri, un poco de jamon ja jõudsin koju 15minutit enne seitset. Siis olin ma muidugi nii näljane, et pidin ilmatingimata ühe tomatisupi keetmise ette võtma. Sibulat, küüslauku, punast paprikat, peterselli jne jne, Adrian lösutas diivanil ja üritas inspiratsiooni leida, et oma koomiksitegelast Bubit erinevates versioonides joonistada, vahepeal käis köögis sibulat ja paprikat oma võikule varastamas. Lõpuks, kui supp valmis sai, oli kell juba ammu 7 läbi. Lüristasin supi kiirelt sisse, ampsasin Corte Inglesist ostetud oliivikukleid peale, vahetasin pluusi vähe värskema vastu, sidusin juuksed lohakalt pealaele krunni ja olin valmis. Siis aga ütles mister kunstnik, et tal tuli just 5 uut ideed ja ta peab need kohe kindlasti üles joonistama ja üles kirjutama, muidu läheb meelest ära. Niisiis, läksin ma Marju ja Phillipi juurde üksi. Adrian luges enne minekut sõnad peale:
„Vaata, ma tean, et sa saad endaga suurepäraselt hakkama, oled rännanud väga veidrates kohtades, aga nendel tänavatel elab palju immigrante Marokost, Pakistanist jne. Ma lihtsalt ütlen.”
Mina: „Üritad hirmutada, jah?”
Ja hakkasin astuma. Ühes käes vein külakostiks, teises hästi väikeseks kokku volditud kaart, kust vahepeal oma rajalpüsimist kontrollisin.
Ma ei tea, kas olid need Adriani sõnad või mis, igatahes nägin ma enda ümber tavapärasest rohkem purjus musti inimesi, kerjuseid, ka purjus, muideks.
Väikesed tänavad keerasid järjest paremale, aga seda, mis mul vaja oli, seda ei tulnud ega tulnud, aga purjus immigrantide ja jõllitavate silmapaaride arv järjest kasvas. Lõpuks ometi silmasin korralikku tänavat, just selle nimega, mis mul vaja oli, keerasin sisse ja imestasin, miks Adri nii halvasti oli rääkinud. Sellest vähe suuremast tänavast keeras vasakule tänav, kus Marju elab. Sammusin edasi. Hästi armas pikk ja väga kitsas tänav. Auto sinna sõitma ilmselgelt ei oleks mahtunud. Peakohal kõrgusid majad nagu tahaksid nad sulle kohe peale vajuda oma pesu täisriputatud rõdudega. Kahe vastastikku paikneva ühe maja rõdult oleks päris mugavalt teise maja rõdule saanud hüpata ilma erilisi akrobaatilisi oskusi omades.
Samal ajal, kui ma Sant Pere Mitja tänavasse armusin, armusin nendesse üksteise poole küünitavatesse rõdudesse, imetlesin vanasid rattakolusid, millega inimesed sellel kitsal tänaval kaarutasid. Ja siis kui ma oma armunud silmad taevalaotusest maapinnale tagasi tõin nägin teineteisele järgnevaid tuledes aknaid: ühes rippusid poolikud lehmakehad, lehk oli ilmselgelt ka see, miks mu silmad taevalaotuses enam ei olnud, teisest aknast paistis kamp mehi telekat vaatamas ja coca-colat joomas, kolmandas lõikas üks mees teisel juukseid väga algeliste vahenditega, neljandas ootas müüja oma poodi kundesid, number 38 maja juures mängis kari väikeseid poisse pooltühja valge-rohelise kirjut palli. Miks ma neist räägin nii nagu oleks siin tegu millegi erilisega? Sest Adrianil oli õigus. See oli täielik väike kitsas ja pikk Maroko, mis on enda territooriumile ka mõned pakistaanlased lubanud. Mehed olid mustad, väikesed poisid nendes samades villastes kampsunites, millega nad suvel Marokos 45 kraadiga kõrbekuumust nahavahele üritasid mitte lasta. Aga nad ei olnud oma maal, nad olid sellel veidral tänaval, mis tundus nii ilus ja millesse ma juba armunud olin. See ei tee nüüd muidugi seda tänavat kuidagi halvemaks, vastupidi lisab veel enam omapära ja värvi. Pigem hakkasin ma mõtlema sellele, kuidas ma koju lähen, üksi ja väga blond.
Marju juures oli vahva, jõime seda päris Hispaania vaadiveini, mida järgmise tänava vinoteegis müüakse 1,2 euri liiter. Jõime 2 liitrit ära ja sõime tortillat peale. Või oli see vastupidi. Kell 11 pidi Phillip hostelisse öövahetusse minema, otsustasin temaga koos välja minna, aga Marju ei lubanud. Lõpuks läksime pool tundi hiljem koos välja, et enne keskööd mu lempar Itaalia jäätise kohta jõuda, kus pakutakse tumeda šokolaadi ja pipra jäätist ning ehtsaid Sitsiilia cannolisid, mida ma viimati pea kaks aastat tagasi Sitsiilias sõin, mmmmm!
Marju on pisut hull, heas mõttes. Selline teistsugune ja eriline, massist eristuv. Ja kui keegi midagi ütleb, siis ei jää ta kunagi ühtki sõna võlgu. Panime nende maja ukse kinni ja hakkasime mööda seda nunnut tänavat sammuma, minu pilk jäi pidama ees passivatele mustadele immigrandi poistele. Marju rõkkas rõõmust ja nii me aeglaselt aga kindlalt selle kamba suunas liikusime. Meeste juures tegi Marju mingi häälitsuse, mis neis tekitas tunde nagu nad peaksid kuidagi sekkuma. Ja nii oligi.
Nemad, üksteise võidu: „Slut! Come and suck my dick! How much? Bitches!”
Ja nagu ma juba ütlesin, ei jää Marju kunagi midagi võlgu ja seegi kord ei olnud erandiks.
Marju tervele kambale: „Go back to Africa!”
Ma ei ole kindel, kas nad peale koledate sõnade ja how muchi midagi oskasid, aga sellele lausele jäi vastus tulemata.
Võtsime 2 Cannolit ja ühe piprajäätise ning jalutasime edasi, teadmata kuhu.
Marju: „Kas sa Q Bar´i tead?”
Mina: „Jah, ma käisin seal oma sõpradega paar päeva tagasi peale sushi söömist.”
Marju: „Mulle hullult meeldib see koht, sinna lähemegi.”
Q ees seisab turvamees ja vaatab, kuidas me oma Cannolisid sisse vehime, Marju, ise sõrmi puhtaks lakkudes: „Hola!”
Turvamees: „Pues, tienes tickets?”
Marju: ”Que, how much, cuanto es?”
Põhimõtteliselt olid mõlemad välismaalased, kes teineteist hispaania keeles üle tahtsid trumbata. Lõpuks saime sisse niisama, haarasime õlle ja coca ja läksime teisele korrusele punastele nahktoolidele istuma. Kuna kõik teised kohad olid kinni, siis meie kõrvallauda potsatasid varsti kolm sellist pisut üle 30 aastast Hispaania meest, üks oli päris kena. Noh igatahes hakkasid nad meiega varsti rääkima, sest me olime just väga tulises vestlushoos ja oli ju vaja teada saada, kust heledad tüdrukud tulevad. Mina soperdasin oma hispaania keeles ja üks arvas, et ma elan Barcelonas, sest ma pidavat hästi rääkima. Nojah, õnneks ta ei hakanud minuga ajaloost ega poliitikast rääkima, siis ta oleks aru saanud, et enda ja oma maa tutvustamisega mu keeleoskus ka piirdub, hea aktsent on hispaaniakeelse muusika ja teleka kuulamise tulemus.
Kuna Hispaanias võib siseruumides suitsetada, siis oli see Q tol õhtul nagu udulooriga kaetud heinamaa ja minu läätsedega silmad kuivasid. Lahkusin baarist kunstniku (selle kena, kes meie kõrvallauas istus) visiitkaardiga. Võite vaadata ta kunsti http://www.artleg.com/
Marjul oli ilmselgelt hoog sees ja me läksime tema vanasse töökohta hostelisse Kabul. Tema haaras õlle, mina hängisin niisama ja mõtlesin, kuidas kurat ma üksi mööda jahisadama äärt nüüd siis koju jõuan. Just seda sama kohta, kus see Jamaica You Know What I Mean mees oli.
Otsustasin oma veini ja tortillat täis kõhu ette punnitada ja rasedat teeselda, äkki siis ei tülitata. Õnneks jõudsin pärast paari hüüet ja vilistamist koju, kõndides sõiduteede vahele jääval haljasalal, et saaksin kohe bussile ette hüpata kui mingi tont jälle küsima tuleb: „Slut, how much?”
Ja üldse, kas ma näen välja nagu minu käest saaks midagi?
Kõige ohtlikumad ja ka kõige kiiremad tol ööl olid kell 3 spordiriietes vastu jooksvad korralikud mehed. Kui päeval oled töömees, tuleb spordiks aega leida öösel. Õige suhtumine, selle asemel, et baaris end seaks juua ja õllekõhule pekki kasvatada.
Adri läks esmaspäeva õhtul pärast tööd sõpradega IKEAsse, mina ei viitsinud, otsustasin turule viinamarju ja tomatisupi materjali ostma minna ja ühe mõnusa jalutuskäigu teha. Muidugi pärast turgu ja poodi olin ma jälle nii väsinud, et otsustasin mitte kodus süüa teha, härra kunstnik läks nagunii sõpradega näksima ja mida ma siis üksi seal kokkan ja Hispaania reality showsid vaatan. Ühes käes poekott, teises viinamarjad läksin, Sushiya-sse sushit sööma. Sushiya on selline kiirsushi koht, aga väga maitsev. Minu taldrik lõhe maki ja tuna maki ning kahe toore kaheksajala tükiga ning klaasi veiniga läks maksma 11,60, mis on Barcelona kohta väga odav värk. Kõht täis, vein peas sumisemas, jalutasin mööda tillukesi tänavaid mere poole ning ületasin tee ja mõtlesin pisut lõigata. Läksin mööda vee, jahtide ja pargi vahelist ala, kus päeval on palju inimesi, aga pimedas kogunevad seal mingid kambad ning vaid tervisesportlased lippavad sealt kiiresti mööda.
Silmasin enda ees ööpimeduses välkuvaid valgeid silmi musta näo taustal. Esimene karjus juba: Hola! See ei mõjunud, karjus teine: Hello! See ka ei mõjunud, otsustasid nad kõik koos Hola ja Hello läbisegu karjuda. Ikka ei mõjunud, olin neist peaaegu möödas, kui viimane seni vaikuses istunud ja kamraadide viimse päeva hüüdeid kuulanud tüüp püsti hüppas ja neegrikombel loivates kaasa hakkas minuga kõndima. Mina kiirendasin sammu oma poekoti ja viinamarjadega, tema muudkui seletas.
Ma kirjutan siia meie dialoogi, tema puhul kujutage ette sellist rahulikku neegri jou jou juttu, pisukese jamaica aktsendiga, minu puhul naeratavat nägu, et ta mulle jumala eest nuga ei annaks või putka taga oma nokut ei käsiks katsuda.
Tema: Wheeere are you from, my sweet lady?”
Mina: „From Estonia.”
Tema: „Oooh, i know people from Estonia, sweet people, sweet, you know what i mean?”
Mina: „Yes, how come you know people from Estonia?”
Tema: „You think i don´t have friends? I met them couple of days ago.”
Mina: „Mhm, it means you know whole Estonia now.”
Tema: „How is Estonia, how are people?”
Mina: ”Estonia is cold, you would probably freeze to death there and people also have cold hearts!”
Tema: „You are hot as fire, you know what i mean, i want to come and visit your country.”
Mina: ”I told you, it is cold!”
Tema: You are my heating, you know what i mean?”
Mina: „Sooo, where are you from and what are you doing in here?”
Tema: „I´m from Jamaica, have you been there? But i live in Sudan at the moment. I came here couple of months ago to see the life. You know what i mean?”
Ju ma teadsin, mida ta mõtles, tuli siia inimestelt raha välja pressima ja parema elu lootuses, tõenäoliselt „kohtas” neid eestlaseid ka siis, kui nende rahakotid pihta pani ja hiljem dokumente vaatama hakkas.
Edasi püüdsin ma talle rääkida, kui mõjuvõimsad sõbrad mul siin on, töötavad pangas ja puha ja et ma ise olen ajakirjanik ja et ma reisin jne, noh et impressida teda ja panna ta arusaama, et tal ei ole mingit lootust. Aga tema arvas, et me oleme kokku loodud.
Tema: „You know, i´m sad i met you so late, i´m dreaming about a party with you, you know what i mean.”
Mina: Well, i assume i know. But life is unfair sometimes, nothing to do.”
Minu maja ette jõudes muutus mees eriti julgeks, oma hambavahet paljastades hakkas mu telefoninumbrit nuiama. Mitte enam stiilis you know what i mean, aga umbes nii, et kui sa ei anna, siis tulen vägisi sinuga sinna üles kaasa. Ma läksin riskile välja, andsin oma numbri, ta küsis, kas ma tema oma ei tahagi, ma siis kobasin kotis, tegin kurba nägu ja ütlesin, et telefon on kodus, kuigi see selles pisikeses kotis mulle üha uuesti ja uuesti pihku sattus. Riskisin ja palusin tal endale kõll teha, et ta numbri saaksin. Ja nagu ma arvanud olingi, ei olnud tal krediiti, et helistada, nii et ma ei jäänud vahele ei sellega, et mul tegelikult telefon kotis oli ja ma ei ole nüüd vastutav selle eest, et kas ma võtan temaga ühendust või ei. Kuna tal krediiti pole, siis ta minuga tõenäoliselt kunagi ühendust ei võta. Võib-olla saadab ühe sõnumi, jäädes vastuseta, loobub.
Tõmbasin maja ukse kinni ja lihtsalt vaatasin pimedast koridorist, kuidas ta mööda mereäärset sõprade juurde tagasi lonkis. Pisut kahju ka, aga no sellise mehega küll pidu ei taha panna, vahet pole mis sorti peoga meil tegu on ja kus see toimub, kas Jamaical, Barcelonas või Sudaanis.
Pühapäeval lasi Sofia mulle ja Adrianile uksekella, helin kajas üle valgusküllase korteri ja vaat et veel suurtest rõduustest välja üle jahisadama, oeh, Barcelona. Lippasime alla üht mõnusat jalutuskäiku tegema. Sofia on üliarmas ja veetlev brasiilia neiu. Õpib praegu Barcas, enne seda oli Itaalias. Jalutasime päris pikalt, nautisime päikest ja vaatasime rannaliival raamatut lugevaid inimesi. Pärast paari tundi vantsimist olid kõhud tühjad ja läksime sööma. Mina sõin hiiglasliku sooja võileiva jamon serranoga ja maitsetaimedega, Adri ja Sofia näksasid kana metsiku riisi ja ürtidega. Söögi lõpetanud ja plaaninud koju minna, kohtasime Sofia sõpru, kes olid teel Bornis toimuvale stiiliturule, kus noored disainerid oma asju müüsid, DJ plaate keerutas ja bändid muusikat tegid. Läksime nendega kaasa. Soetasin kaks vahvat hipipluusi ja nautisin muusikat. Pärast läksime Adrianiga lahku- tema koju, mina veel ostukeskusesse oma lemmikpoodi Love Store. Mõni minut poes tiirutanud ja kehamaalinguteks mõeldud šokolaadi otsustanud osta avastasin, et mul pole rahakotti. Tõstsin oma kaamera, telefoni, passi ja muud jubinad kotist välja, ainus mis puudu oli, oli mu pruun rahakott koos raha ja kaartidega. Mis tähendas, et no dinero! Eksole!
Hea oli, et olin Adri juures, mu ema ja Grete kandsid raha talle, ta võttis mulle välja, aga tobe olukord ikka. Nagu rahatu hunt. Ja mitmes kord see juba on, kui mind paljaks varastatakse. Aga esimene kord Hispaanias. Sitapead!
19.30 vuhises Kristel oma tulipunase coupega mulle hoovi ja astus tikk-kontsadel ning klassikalises mustas liibuvas seelikus koridori. Kristelil oli eelmisel nädalal sünnipäev ja täna tähistasime kahekesi siis vananemist. Poolel teel restorani Lucca hakkasime muljetama oma shapingu treeneritest. Mina käin Aia tänaval ja Kristel Mardi tänaval samale firmale kuuluvas väikeses spordiklubis, kus peaasjalikult voolitaksegi naiste kehasid just sellisteks nagu nad ideaalis olema peavad, ehk siis tunnid täis valusat matil jalgadega taeva poole vehklemist, kaigaste, hantlite ja ma ei tea millega veel käte ja seljalihaste voolimist. Kristeli treener on malbelt naeratav Ljuba, kelle trenni ma lubasin enam mitte minna, kuna viimane kord lõppes sellega, et järgmisel hommikul ma kukkusin voodist välja ja terve päeva lonkasin. Ta oli mind eelmise päeva trennis "õigesse" asendisse väänanud ja selle tulemusena keeldus mu puus järgmisel päeval töötamast. Minu treener on Leena, kes Kristeli arvates näeb hea välja, aga võib vabalt üle 40 aasta vana olla. Põhiliselt olemegi me see kuu aega, mil jälle trennis oleme käinud rääkinud sellest, kuidas üks või teine treener trenni annab ning kui vana Leena olla võiks. Nii ka täna, aga see oli alles algus. Luccas ulatas kepsjalgadel kõikuv meeldiv ettekandja meile menüüd ja küsis, mida juua soovime. Muidugi coca-colat! Tore, et seekord kohe lighti ei pakutud, sest see ei lähe kohe mitte. Vahemärkusena olgu öeldud, et Kristel tarbib tavaliselt 2l coca-colat päevas. Sõltlane! Ma leevendasin coca-colast tulenevaid kaloreid lisaks tellitud jääveega, mille pinnal hõljus sidruniviil. Eks see üks enesepett ole. Eeltoiduks bruchettad ja suvikõrvits oliiviõli ning küüslauguga. Küüslauk pidi ju tervislik olema. Peatoiduks tellis Kristel piprast veisefileed, mina poolküpset pardirinda, juurde soovisime grillitud ürdi ja küüslaugu kartuleid, mida aga ei olnud. Järgnes dialoog...
Meie: "Mida me siis nüüd võtame?" Ise hoolikalt lisandite nimekirja lugedes. Herneste, aurutatud juurikate ja
salatite vahele jäi vist kartulipuder, mida restorani nüüd küll sööma ei tulnud.
Ettekandja: "Aurutatud käägiviljad äkki?" Hästi abivalmilt, hea, et ei noogutanud stiilis: ooojaaa, nii head ja tervislikud.
Kristeli silmad tõusid menüült minu silmade kõrgusele, et näha reageeringut. Ma hakkasin naerma. Ning kolmekesi korraga laususime: "Friikartulid."
Ettekandja: "Eesti naised on hakanud viimasel ajal enda eest hoolitsema."
Mina: "Jah, nemad küll, aga me lsööme ikka need friikartulid ära ja homme läheme trenni."
Ettekandja lahkus naeratades.
Ja nii ongi. Me joome coca-colat, sööme friikartuleid kell 8.30 õhtul ja Kristel tellis veel ühe coca, et söök paremini alla libiseks.
Enne lahkumist otsustasime linnas meie õhtusöögi magustoiduga lõpetada. Kuigi ma ei ole suur magusasõber, on mul oma lemmik magus olemas. Clazzis on üks taldrik, kus on šokolaad erinevates võimalustes koos maasikamoosi ja mõnusa kastmega. Just kaks sellist me otsutasime nahka pista.
Kristel: "Mida Ljuba ja Leena ütleksid?"
Triin: "Nemad ju nii ei tee, söövad oma näisidmenüüd, kuhu igal hommikul kuulub 2 teelusikat nisukliisid, pool õuna, lõunaks jogurt, hautatud kapsas ja väike kalatükk, õhtuks jälle nisukliid."
Ilma naljata just sellise näidismenüü me mõlemad trenni minnes saime. Aga kohe otsustasime me seda ka mitte jälgida, sest vastasel juhul oleksime nädala pärast surnud või kuskil poe ukse taga vesiste nägudega coca-colat ja kohukesi vaatamas.
Kristel: "Ma olen trenni minekust saadik kaks kilo juurde võtnud, ma ei suuda nende söödikutega koos elada."
Kristeli boyfriend ja tolle sõber koostavad endale mõnus taldriku kõige hea ja paremaga iga päev pärast trenni, Kristel vaatab umbes 10min vesise suuga pealt, siis läheb poiste palumise peale MacDonaldsisse neile sööki tooma. Seal leti ees neid burgereid jälgides mõtleb ta trennis valatud higile ja kulutatud kaloritele ning loeb kaloreid, mida poisid kohe endale sisse sööma hakkavad. Ja sel hetkel otsustab Kristel enam mitte nii palju süüa ning võtab kõigest lasteeine.
On neid, kes trenni täie tõsidusega võtavad, kaalu tahavad langetada ja nemad just shapingukava ideaalsed jälgijad ongi. Meie jaoks on trenn eelkõige mõnusa olemise tekitaja. Inimene peab end paaril korral nädalas liigutama, et pekk üle püksiääre ühel hetkel voolama ei hakkaks ja jaksaks trepist ilma suurema hingeldamiseta 4 korrusele kõndida. Trenn aga ei tähenda kindlasti mitte juurikaid, nisukliisid, pooleks lõigatud õunu ja liitrite kaupa vett.
Enne Clazzist lahkumist leidsime shapingurateing 90%le vastava neiu, kelle keha oli imepeenike ja piitseps olematu. Miks aga ta 100%ks kunagi ei saa, vaat seepärast, et kindlasti ühe tõsise shapingutreener kritiseeriks ta liialt suuri rindu. Kui ta kaotaks kuidagigi rinnust 5cm, oleks ta ideaalne shaping lady koos 83cm puusaümbermööduga.
Elagu Kristel, 2l coca-colat ja tema terve ellusuhtumine!
Inimeste elu kulgeb erinevaid teid mööda: mõni valib tee, mis kulgeb otse, teisele meeldib mööda kurve kulgeda ja kogeda. Mõni inimene on realist, teine elab unistustes, on vist nii, et need realistid lähevad otse, unistajad avastavad kurve. Ma olen alati vist kurve avastanud või vähemalt tahtnud avastada. Jah, just tahtnud. Nii teevad paljud, võtavad nõuks jälgida südant, avastada ümbrust, luua seoseid, jälgida, mõelda, tunda, aga kunagi ei julge oma südant vabaks lasta. Ja lõpuks, kui tõesti sind ümbritsev loob õhkkonna, milles tunned, et võidki end vabaks lasta, südamele ja tunnetele voli anda, siis mõne aja pärast kõik muutub. Sa naudid, vaatad taevasse ja näed igal pilvel oma nägu ning tunnetad samblal puude peal iseloomu, sa oled lõpuks kõigega nii rahul. Su hingetõmbed on saanud uue värskuse ja sõnad värvikama kuue, heateod ei oota enam vastutasu- sa lihtsalt oled hea inimene, tunnetad, kulged ja oled- elad omas mullis. Seal mullis on kõik ilus, kuni tuleb keegi, kes on osa sellest mullist ja süüdi hingetõmmete värskuses, libistab oma täpselt voolitud käe tasahilju taskusse, tõmbab välja pea nähtamatu nõela ja torkab sellega su mulli sisse augu, ise eemale hüpates ja seda kõike pealt vaadates. Sina püüad ka välja saada, aga nõelatorge oli liialt väike, et mahuksid. Pressid enda käsi ja nägu vastu mulli siseseina ja tunned, kuidas need seinad sulle ainult rohkem peale vajuvad ja siu võimuses ei ole midagi teha, sa lämbud iseenda mulli sees. Aeglane surm ilusas kuues, selle mulli sees, kus kõik oli alles ilus olnud.
Nii purustatakse mulli.
Nende kitsaste tänavate kohal hõljus magus lõhn. Inimesed naeratasid. Majade katustel tantsiskles tuul. Tippis varvastega aknalaudadel. Keskpäeva kuldses säras ei häirinud see kedagi. Väikese valge maja terrassil toetas pead kätele halli habemega mees. Ta tuhmid linakarva püksid olid kortsus, mürkroheline eest nööbitav särk vajanuks pesemist. Kiilanevalt pealaelt säras vastu päike, kuid kõrvade peale jätkus juukseid veel tubli pahmaka jagu. Tema silmad olid vesihallid. Peaaegu sama hallid kui juuksedki. Sügavad vaod silme all moodustasid tihedaid jõesängi rägastikke. Need kortsud ei olnud tekkinud kurjusest. Vahest ehk oli temas valu. Peidetud valu. Ta võis olla mees, kes elas kõik mured endasse. Ta ei tahtnud, et selles naeratavas linnas tekitaks üks päevinäinud mees kellegi südamesse raske tunde. Ta tahtis üksi olla, jälgida, kuidas elu mööda voolab ja mitte kunagi naeratada. Koos tühja klaasiga. Just nii inimesed teda kirjeldasid, aga mitte keegi ei pidanud teda räpakaks ega eemaletõukavaks. Pigem hoovas temast mõistmist ja elutõdesid. Vanamees istus nõnda päevi, hommikuid ja õhtuid. Miks ta seal nõnda aega veetis, ei teadnud keegi. Ta tegi alati ühtmoodi. Istus kõige tänavapoolsemas lauas, tühi klaas ees ja pea kätele toetumas. Vahepeal tõstis ta kulmud veidi kõrgemale. Aga ainult nii pisut, et näoilme sellest üsna vähe muutus. Keegi ei teadnud, mida too mees jõi, sest klaas oli alati tühi. Sedagi ei teatud, miks keegi teda baarist välja ei ajanud. Seal ta istus, pea kätele toetumas, tühi klaas ees ja kulmud vahest harva kerkimas. Magus lõhn voolas mängleva kiirusega mööda kitsaid suvekuumusest tuliseid tänavaid. Inimesed naeratasid. Hoolimata kuumusest ja magusast lõhnast, mis õhu veel paksemaks ja raskemini hingatavaks tegi, nad naeratasid. Ainsad, kes vanamehe harva käega viipama pani, olid tuvid, kes räämas laualt puru nokkima lendasid. Kurrud silme all liikusid õige pisut, kui ta käega aeglase viipe kerge suunaga selja taha tegi.Ta ei olnud kuri. Tema leebe loomus ei lasknud isegi tuvidele, kes öösel puhtaks pestud väljakud keskpäevaks täis mustasid, liiga teha. Ega isegi mitte kuri olla.
Päevad Gardiinia tänavatel olid pikad ja kuumad. Aga inimesed naeratasid. Naeratas ka Ana, kes tillukese baari hämara leti tagant ainsa külalise käeviibete tunnistajaks oli. Tüdruk jalutas kord tunnis laua juurest mööda, kus elutõed koos mehega istusid, ja uuris, kas saab palavuse leevendamiseks vett pakkuda või kõhutühjust toiduga leevendada. Peaaegu alati oli vanamehe vastus üks- ta liigutas oma pead vaikselt vasakule ja siis tagasi õlgade vahele. Üksikutel päevadel aastas, kui kuumus ka Gardiinia üksi jättis, jalutas Ana mehe laua äärde, nihutas tooli nii palju laua alt välja, et mahtus sellele istuma ja lihtsalt istus ning vaatas. Ta püüdis aru saada, mida mees näeb. Mida on küll vaadata päevi, nädalaid, kuid, aastaid täpselt samalt toolilt samadele väikestele tänavatele, kus elavad täpselt need samad inimesed, kes siis, kui vanamees istumist alustas.
Ühel päeval, kui Ana vanamehe pilku püüdis tabada, et lauda istumiseks luba küsida, mühatas mees vaikselt ja liigutas oma kortsulist kätt laual. Esimest korda nende aastate jooksul, mil noor tüdruk oli püüdnud vanameest kõnetada, tegi vastaspool sellest välja. Mis sest, et mühatus, aga seegi oli edasiminek. Ana tõmbas jalad oma pika luitunud kleidi alla, põimis heegeldatud rätiku õlgadele ja vaatas meest, tühja klaasi ja seda pilku.
Vanamees: "Oled sa kunagi armastanud?"'
Ana: "Jah..."
Vanamees: "Armastanud nii, et iga kord, kui sa oma silmad avad ähvardab see sinust tüki rebida. Ta käib su kannul ja tuletab end pidevalt meelde... ja sina, püüdes olla nii tugev, näpistad end ja püüad sisendada, et see kõik möödub. Lõpuks lõpetad näpistamise ja uute väljakutsete otsimise. Sa loobud võitlemast ja lased tundel olla?"
Ana: "Ei."
Vanamees: "Luba, et kui armastad ja oled valmis end andma, siis sa ei hoia seda endale, luba, et sa ei valeta, et võita aega, sest sul on tunne, et kuskil on võibolla hoopis keegi teine, aga sa lihtsalt pole teda veel kohanud. Luba, sest muidu lased selle tunde mööda end näpistades ja tundeid alla surudes, kuigi need teevad haiget."
Vanamees jäi vait ja libistas pilgu sinna, kus see oli seisnud aastaid.
Peatänava kõrval pisikesel tänaval kükitas otse massiivsete hallide hoonete vahel tilluke kollastes toonides pisikese rõduga maja. Rõdul oli kaks potti roose ja apelsinipuu. Apelsinipuu õitses igal kevadel nii nagu ei õitsenud isegi peatänava kiriku kõrval kasvavad suured puud. Martha, maja perenaine, oli võrreldes teiste inimestega sama tilluke, kui tema maja võrreldes hallide hoonetega.
Martha istus oma väikeses valges kleidis rõdul, ees punaste lilledega põll. Martha istus nii päevi, hommikuid ja õhtuid. Vahest toetas ta oma pea kätele ja ohkas. Magus lõhn pani ta harvadel hetkedel naeratama.
Täna olid ta silmad väsinud kaugusesse vaatamast. Kedagi ju ei tulnud. Nii ta siis istus. Põrnitses enese jalgu. Vahetevahel pead tõstes ja tühja pilguga taevalaotust silmitsedes.
Milline oli taevas? Tol hetkel hele hele sinine. Roosakate varjudega loojuva päikese taustal. Jäi tunne nagu voolaks taevas üksik jõgi. Sama üksik nagu Martha. Nii nägi tema taevast. Ta oli kurb, et nemad kahekesi-taevas ja lillelise põllega Martha -ei saa koos istuda. Kuidas küll maailm nii ebaõiglane on?
Mõtted jooksid päikesepoolsel rõdul roosipottide vahel võidu. Midagi edasiviivat aga peatuma ei jäänud. Suured mõtted olid lagunenud tillukesteks, mis nüüd üksteisega võidu tiirlesid. Mõtted olid kaotanud tähenduse. Tuul sahistas apelsiinipuu õites. Päikesekiired mängisid voodi segamini linade vahel peitust.
Martha libistas oma väikesed käed, mis Manuelo kätesse alati uppusid, üle näo. Esimene pisar voolas üle kuuma põse. Kurbus tahtis välja. Ja Martha lubas. Martha ei nutnud kunagi, aga täna nuttis. Gardiinias sadas vihma. Maailmas sadas vihma. Martha südames sadas vihma. Ta põimis käed uuesti ümber põlvede ning pisarad voolasid. Kastes märjaks kleidi. Valge riie sai tumedad sõbrad, mis aina kuivasid ja tekkisid siis kuskile lähedusse uuesti. Martha oli väsinud. Läbi pisarate heitis ta apelsiniõitele pilgu ja vajus siis sügavamale suure tooli embusesse.
Nii võis ta tooli suurt kaisutust tunda tunde, vahest terveid päevi, aegajalt vaid oma kurku terrassi laual lebavast tassist kastes.
Martha oli loomult kurb naine, isegi kõige suurema tahtmise juures ei oleks ta suutnud toast väljuda ega oma tooli jätta, et lihtsalt kõndima minna.
Naise elus oli olnud mees, noor kena sõdur, kes ühel päeval lihtsalt kadus. Martha teadis, kuhu, aga ei rääkinud sellest iial. Inimesed Gardiinias teadsid sosistada, isegi puud sahistasid öises tuules kurvast loost, mis lõppes kahe südame purunemisega. Manuelo oli istunud selles samas korvtoolis, vaadates tänavat ja proovides tunda seda magusat lõhna, mis alati kõrgematele korrustele jõuda ei tahtnud. Olles nõnda end paika sättinud, painutas ta oma käe väikese puidust lauani, põimis oma kohmakavõitu, ent hoolitsetud käed ümber sigari, libistas selle siis enda ninani ja hingas sõõmu tubakalõhna. Tema silmad olid siis alati suletud ja nina kergelt taevapoole sirutatud nagu võtnuks ta päikest. Sigari laualt kättesaamine, nuusutamine ja selle läitmine võis vahest ka tunnikese tema ajast võtta. Naudinguteks ei olnud tal iial ajast kahju.
Minu ja Oksana vahelised dialoogid kostuvad tihti nagu monoloogid. Seisad ja lihtsalt räägid iseendaga. Su kõrval seisab keha, aga ta räägib ka iseendaga.
Mõned päevad tagasi käis Eestis Ojos de brujo- kõige värviküllasem bänd maamunal. Ja nüüd said mu sõnad otsa. Jah! Elus on vähe asju, mille headuse seletamiseks ei ole lihtsalt sõnu või need sõnad, mis korraks sobivad tunduvad, muutuvad liig väikesteks, et neid kasutada. Nii ma siis ütlen, et te jäite paljust ilma. Kohe alguses võtsime koha sisse otse lava ette, täpselt keskele. Teineteise kõrval rütmi plaksutades ja tantsides seisime me truult lõpuni.
Oksana (enne kui ODB lavale tuli ja õhku tossu lasti): "Mul läheb silme eest uduseks!"
Mina: "Mhm! Väga."
Oksana (siis kui ODB juba laval oli): "Vaata seda taustalauljat, oi-oi!"
Mina: "Nii hea!"
Edasi tajusin teatud hetkedel, kui ma muusikast taevas olin, Oksana pilke, mis mind hetkeks jälgisid ja siis kohe laval toimuvast kinni said püütud.
Ja harvadel hetkedel lendas meie suust roppuseid, sest need ilusad sõnad olid ilmselgelt liig haprad, et mujer de flamenco tantsu, löökriistade meeste tulisust ja veel ei tea mille mida kirjeldada.
"ley de gravedad...
no necesito tener alas pa volar
ley de gravedad...
el viento gira y la veleta sigue igual "
Kaia läitis teise suitsu ja lainetas vaikselt oma pikkadel jalgadel muusika taktis. Meie ülemus vaatas ja pööritas heatahtlikult silmi.
Ülemus: "Kaia, sa teed suitsu? Ei oleks üldse arvanud."
Kaia: "Miks?"
Ülemus: "Sa oled selline malbe, Triinust õhkab..."
Mina: "Mida must õhkab?"
Ülemus: "Lõunamaist pahelisust."
Ja mina arvasin, et olen malbus ise...
...praegu on mul selline tuju juba kolmandat nädalat, et ma vallutaksin kõik mäed, teeksin kõiki asju korraga, ei magaks, ei sööks. Ja naudiksin ülevoolavat õnnetunnet. Tegelikult seostan ma õńnetundega mittemidagi tegemist, aga seekord siis teisiti.
Suures tuhinas ostsin lennupiletid Iisraeli ja tagasi. Minu suur õde abiellub! Jeijeieijee! Lennupiletid olemas, läksin Lonely Planetit jahtima. Iisraeli tutvustavad LP´d olid otsas, küll sain Middle Easti tutvustava LP. Kaks ööd põles minu toas tuli hiliste öötundideni, lihtsalt nii põnev maailma. Siis hakkasin mõtlema, et kui ma juba sealkandis olen, võiksin ju kuskile naaberriiki elu kaema minna. Nojaa, aga naaberiigid on kõik juudimaaga vaenujalal- niisiis ei ole võimalik minna Iraani, Iraaki, Liibanoni ega ka Egiptusesse pärast seda, kui su passi on löödud Iisraeli tempel. Ainus võimalus on Jordaania. Mitte kindlasti ainus, sest usun, et kuidagi saaks ka teistesse riikidesse, aga kuna lähen üksi, ei tahaks kuskil piiril vaidlema hakata ega murjamite seaduseid ümber kirjutama hakata.
Tundub, et mu blog ei jää ainult Hispaania pilvepiiril jalgade kõlgutamiseks :) Varsti kolin end siit kuskile paremasse keskkonda, kus piltide riputamine mugavam on.
Ma ju tean, et tulen tagasi, ma tean, sest ma ei saa ilma Hispaaniata. Sellest hoolimata on iga kord pagana raske minna. Vahet ei ole, kas olen siin seljakotiga matkamas voi kohvriga ringi uitamas. Kahju on mul alati. Mul on kahju jatta seda paikesepaistet, avatud inimesi, suuri naeratusi ja seda kodust ohku. Eesti on armas ja ma tahan oma sopru naha, aga Hispaania on mulle vahemalt sama oluline.
Oues on praegu jahe, aga taevas on sinine ja paike sarab. Ja ma tean, et kohe pean ma oma kohvri peale istuma minema, et see kinni laheks ja ma tean, et ma teen seda niiiiiiiii vastumeelselt. Josep kusis, kas meil on aega temaga kokku saada ja juttu raakida ja kohvi juua. Ma tahaksin oma Josepit naha, tema tudrukust raakida ja lihtsalt olla oma sopradega koos, aga ma pean Eestisse minema. Ja mul on nii kahju lahkuda Adrianist, kes on meile nagu suur vend olnud. Hammastav, kuidas inimesed juhtumisi sobivad. Fantastiline Barcelona kolmik- mina, Kristel ja Adrian.
Meie maja all on toidupood, mis on avatud vist kull iga kell. Pakistani ja india ja kes teab, mis mehed seal seda peavad. Eile ohtul kui Super Furry Animalsi ja veel mingi bandi segu koosseisu kontserti kuulamast tulime loi kell juba sudaoo tunde ja see pakistani urgas oli ikka veel lahti. No tegelikult ei ole see mingi urgas, paris normaalne pood, aga natuke kallis, sest naabruskonnas ainus toidupood. Kuna see on meie ukse korval, oleme seal igapaevased kulalised. Eile ohtul kais Kristel veel poest labi, enne kui taevatrepi ette votsime ja ostis sokolaadi. Murjam leti tagant kusis, kas ainult uks ja punnitas oma valged silmad peast eemale.
Tana, just moni hetk tagasi, lippas Kristel alla, et saia ja cocat ja makarone tuua. Murjam hakkas kohe hispaaniakeelset vestlust pidama, Kristel vastas inglise keeles ja murjamgi demonstreeris oma inglise keele oskuseid. Murjam puhastas kulmikut, Kristel otsis asju, mida korvi panna. Siis kui kaup makstud, eest ja tagant ruumist murjamid koik blondi tudruku suurte paikeseprillide ja sassis juustega ule vaadanud, lahkus Kristel oma votmetega jargmise ukse taha, et koju tulla. Uks murjamitest jooksis poe uksele ja vaatas, kuhu see tudruk siis nende kauba viib. Kristel muidugi nagi, kuidas tahmanagu teda vaatab.
Jaaa ja nuud me arvame siin hommikuses ohus ja sassis peas, et murjamid peavad Kristelit kuulsaks staariks, kes on blond, suurte paikeseprillidega, sassis juustega ja raagib inglise keelt. vahemasti, kui me oleksime need murjamid, siis me kull arvaks nii.
Olles talunud Vuelingu lendu Granadast Barcelonasse, soitnud bussiga linna, linnas end metroole lohistanud, ise samal ajal uhes kaes kohvrit, ola peal suurt kaekotti ja teise kae otsas toda neetud kitarri vedades, joudsime siis lopuks tanavale, mis pidanuks harra Naerusuu majale kuuluma. Oma pampude all vaatasin paremale, kus loksusid vaikselt lained sadade ja sadade jahtide all, vasakule jai rida vanu maju . Vanu kull, aga suursuguseid ja ma julgesin arvata, et mitte uldse odavaid. Nakaaa, meie Naerusuu ei saa ju siin elada, kuradi tolvan, on meid kuskile orki ajanud praegu. Nii ma motlesin. Vedasin silmadega ule majade, et vaadata, kas uldse number 28 on olemas. Numbrid laksid aeglaselt, aga 28 oli taitsa olemas. Ilus maja, 6kordne, viimane korrus terrassiga, alla jaavad aknad kergelt majast eemaleulatuvas osas, kuidagi kaarjalt. kena-kena, see nuud kull see maja pole. Nii ma motlesin ja Kristel ka. Seisime nagu kaks tolvanit maja ees, teadmata, mida teha. Mis siin ikka, jatsin Kristeli oma asju hoidma ja laksin siis ukse juurde, et vaadata, kas tema saadetud korter uldse olemas on. Moned numbrid olid kulunud, moned jalle selgesti naha, aga tema numbrit ei olnud. Tolvan, ma utlen! Kui ta teaks, kui kuradi raske mu kohver on, TOLVAAAAAAN! Aga siis silmasid mu silmad koige korgemal asuvat numbrit. 5.2 !!! Ei saanud ju olla, et me sellesse majja laheme. Helistasin kella, keegi ei vastanud. No naed, ongi meid t***** tommanud! Motlesin ma ja helistasin uuesti, sel korral ikka mehiselt nappu kellal hoides, kais porin ja uks avanes. Hoidsin uhe kaega ust lahti ja vaatasin Kristelile otsa. No ei saanud ju olla, raudselt saadab meid praegu oma rikka vanaema juurde, kes meid ara soob.
Jattes vahele koike seda, kuidas me mooda neid taevatreppe ules nuhkisime, higistasime nagu vaikesed notsud, joudsime me irvakil ukse taha. Oige ukse taha. oooo, ja kui te arvate, et me oleme mingid norgad kondijad, siis eksite. Ma voin hommikust ohtuni kondida ja spordi vastu pole mul ammugi midagi, aga Hispaanias sellistes vanades majades on 6 korrust hoopis teine asi kui Eestis. Astmed on jalale ebamugavalt korged jne. Hispaania 6 on Eesti 9. Kindel see!
Korter!
Me elame pika kitsa koridori ja kolme toaga korteris. Sellesse kitsasse koridori on mahutatud ka Adriani maalitud pildid ja suur tuba loppeb korgete roduustega, mis avanevad rodule, kus on rohkem taimi, kui mu naistuttavatel kokku ning kust omakorda avaneb vaade sellele vaikselt jahtide all loksuvale sadamale ning kui aus olla, siis on tegelikult terve Barcelona kui peo peal. Hommikuti paistab paike teises korteri otsas oleva toa rodule, kus me pesu kuivatame, keskpaevaks hakkavad paikese silitavad kiired majaesisele rodule paistma. Jajaa, Adrian ongi selle viimase korruse rodu omanik, alumised korrused peavad oma kaardus akendega leppima.
Adrian!
Harra Naerusuu on sundinud ja ules kasvanud Tenerifel, millest ta koguaeg raagib ja mille kiitmisest ei vasi ta vist iial. Nojah, motlesin mina, kui ta mulle esimest korda oma kodukohta kiitma oli asunud. Tuupiline turisti sihtpunkt, eksole! Aga siis, uhel ohtul, kutsus Adrian mu suurde tuppa enda korvale istuma ja naitas pilte...peale selle, et need pildid olid aarmise meisterlikkusega tehtud, pidin ma lopuks tunnistama, et Tenerifele laheks isegi. Adrian tootab pangas. Sellega on nalja saanud. Nojah, pangas kull, aga mida ta teeb, arutasime me Kristeliga isekeskis. Ta voib vabalt olla see mees, kes paeval tanaval CDsid muub ja ohtul, kui pangas toopaev labi, laudu laheb koristama voi midagi arhiveerima. Uhel paeval ma siis kusisin, mida ta teeb. Ega ta vaga oma ametipostist raakida ei tahtnud, seletas, et see suur pank pakub tood oma majas u 1500le inimesele ja ta on osakonnas, kus analuusitakse pangategevust ja moeldakse sellele, kuidas ja mida paremini teha et pangal veel paremini laheks. Ei sonakestki oma toonimetusest. Ainult kaudne vihje sellele, et kui ta moned nadalad tagasi oma tooaja muutmist palus, oldi sellega kohe nous ja lounaid voib ta endale lubada, millal tahab ning selle korteri uuri maksmise jarel ei saa nuriseda ka selle ule, mis alles jaab. Motlesime Kristeliga, kui palju siis selline korter Barcelonas voiks maksta, kui Josep oma mitte kesklinnas asuva vaikese korteri eest maksab 450 eurot kuus... Rohkem ei taha moelda ka, ilmselgelt liiga palju!
Adrian on hea inimene, ta on tore, vaimukas ja ponev. Ja kui Josep teatas esmaspaeval, et meil pole oosel kohta, kus olla, sest ta tudruksober on JUBA laupaevast peale haige olnud, siis motlesin juba pargipinkidele, mis maja ette jaid. vahemasti oleks olnud ilus vaade merele ja jahtidele. Saatsin suures hadas Adrianile toole sonumi palvega veel uheks ooks jaada ja lubadusega teisipaeval uus koht meile otsida. Adrian oli nous. Ohtul ei olnud meil aga ikka kohta, kuhu teisipaeval kolida. Istusin enne sudaood, kui Adrian arvuti tagant lahkunud oli suure toa valge diivani peale, harra Naerusuu maalitud kahe maali alla ja vaatasin oma mailboxi. Adrian toetas end vastu uksepiita ja jalgis. Tegin nalja, et voibolla peame oues homsest olema, sest keegi pole mu kirjale vastanud. Adrian utles, et voib meil pinki aidata valida. Hahaha hea nali sellises olukorras, eksole. A. lasi kae mooda uksepiita alla, jalutas terrassiukse juurde, vaatas moned sekundid merd ja jahte ning jalutas siis minu juurde. Vaatas mulle otsa ja utles, et tema jaoks ei ole see probleem, kui oleme tema juures oma reisi lopuni. Isver, milline kergendus see oli. Ja siis ma motlesin, miks inimesed teevad seda? Miks nad usaldavad vohivoorast, keda nad iial kohanud ei ole, kellega nad on vaid moned kirjaread vahetanud (no seda ma muidugi ei eita, et moni kirjarida utleb vahest rohkem kui sada sona), ehk teineteise pilte nainud? Meil on terve see aeg, pea nadal, olnud Adriani korterivoti, millega tuleme ja laheme, millal tahame. Tosieluline fakt on muidugi see, et tema voodi on mingisuguse imelise noiduse all, sest me magame iga paev 12 tundi, siis losutame purgi coca-colaga tema lapaka taga ja rodul vaadet imetledes (sets paikest votta on liiga kulm) pea selle ajani, kui tema toopaev loppeb, s.o kell 4 ja siis lippame alles oue. Nii et mingist tuleme ja laheme millal tahame' st eriti juttu ei ole :)
Lubasin raakida, kuhu me siis elama laksime parast seda, kui Josep meid nonda oli huljanud. pues (hasti v well hispaania keeles), ma ei tea kas oli suudi mu imeparane sisetunne v mis, aga ma leidsin endale mingisuguse kontakti couchsurfingu lehekuljelt. Suure naeratuse ja toreda profiiliga noormees. Viimases kirjas, enne kui Eestist lahkusin andis ta mulle oma telefoninumbri, juhuks kui laheme kuskile valja Barcelonas ja tahame temaga kohtuda. Kaks unekotti nagu me Kristeliga oleme, valja me muidugi ei joudnud ja Adrianile ei helistanud ka. Kui nuud aga ilmsiks tuli, et kaheks ooks peame kuskile mujale maanduma, saatsin oma naerusuule sonumi. Naerusuu vastas, et tema juures juba oobib keegi, aga kui ta on meie viimane voimalus, siis tulgu me aga. Muidugi oli ta meie viimane voimalus...
Et sellest korterist raakida, alustan ma uut postitust, sest parast sellist igavat eeljuttu pole moju uldsegi mitte see, mis olema peab.
Kerstil oli kontakt eelmisest korrast Josepiga, juristiga, kes elab tillukeses korteris, kuhu viib totaalne taevatrepp. Kuna Josepil on nuud Hollandi girlfriend ja armastus on ta pimestanud, on ta meile mitu korda vahele jaanud oma valedega. Esimesel korral, kui siia joudsime utles ta, et oleme kaks paeva omapai, sest ta on linnast valjas. Elasime ja magasime nagu oma kodus. Siis tuli ta koju ja utles, et sai odavad lennupiletid ning kais kaks paeva Hollandis sopradel kulas. Ja kusis, millal me tagasi oma Hispaania ringreisilt jouame ja tema juures oomaja vajame. Ja kui ta siis teada sai, et 17, siis utles ta hispaania keeles ropendades, et pagan, siis on ta just Pariisis. Ok, mis siis ikka, tuli uus inimene leida, kelle juures oobida. Kui olime nadala parast Malagasse joudnud ja MSNis Josepiga raakisin kusis ta kus me siis oobime, utlesin, et ei tea. ta ikka vabandas ja utles, et toesti me ei mahu ta korterisse, kui ta girlfriend seal on. GIRLFRIEND??? mis asja, ise utles, et on Pariisis ja me veel motlesime, et kuradi hasti need Hispaania juristid elavad. Siis oli koik selge, tal on chikk Hollandist, kellel ta kulas oli ja kes talle nuud kulla tuleb. Vaadake nuud siis, mida teeb inimesega armastus. Paneb valetama. Valetama inimesele, keda sa tunned ja kellele oled lubanud abiks olla. Nojaa, ega ma talle pahaks ei pane, armastus teeb nii. Ja koigele tipuks saatis Josep mulle sonumi esmaspaeva hommikul ja teatas, et ta girlfriend haigestus ja jaab kauemaks, nii et ta ei saa meile oomaja pakkuda. Nuud oli jama majas, sest me lubasime pankuri juurest valja kolida esmaspaeva parastlounal...
(sellest, mis edasi sai, kirjutan homme hommikul, enne kui Eestisse hakkame soitma, boooooaaaaa)
Mulle ei meeldi kirjanikud, kes teevad inimese jaoks raamatu lihtsaks. Kes puuavad kogu raamatu sisu ja ideed kontekstist lahti rebida, puudes ideid justkui alasti votta, et inimene ise jumala eest ei peaks tegelema sellise keerulise asjaga nagu motlemine. Uks selliseid on harra Paulo Coelho, kelle raamatutes polvkondi inimesi vaevanud kusimused alati vastuse saavad. Kelle jutustatud lugusid lugedes on tunne nagu sa oleksid juba uht sellist-nii sarnast eelmisele ja ule-eelmisele lugenud ja kas toesti on inimeste arutlusvoime olnud siiani nii piiratud, et keegi pole tulnud nende vastuste peale. Noh igaljuhul on meil selline mees nagu Coelho, kes teab koike ja enam ei pea inimesed motlema, piisab vaid tema raamatu lugemisest ning onnevalem ongi kaes. Samuti opetab vanaharra voitma kuradit enda sees ning teab headuse retsepti. Olen jah irooniline ja mis siis? Mulle toesti ei meeldi, kui raamat ei jata motlemisruumi, et tekiks tunne nagu tahaks mone toreda inimesega oma kogemust jagada ja arutleda igavikulistel teemadel. Voin otsida ainult halba, aga leidsin ka midagi head. Kuigi olin endale lubanud, et ei osta eales uhtki Coelho raamatut, tegin ma seda enne reisi siiski. "Kurat ja preili Prym". Ma ei kavatse raamatu sisul pikemalt peatuda, toon vaid valja osa, mis mulle tervest raamatust enim meeldis. Ma olen puudnud hirmu defineerida, aga siin see nuud siis oli, nii lihtne ja ohuline, ometi nii valusalt oiglane.
Hirm oli igas viimses kui inimeses tolles kaunis rannas, tollel hingematvalt ilusal loojangul. Hirm uksijaamise ees; hirm pimeduse ees, mis taidab nende kujutlused kuraditega; hirm teha asju, mis ei kuulu hea kaitumise reeglite juurde; hirm Jumala kohtumoistmise ees, hirm selle ees, mida utlevad teised; hirm seaduse ees, mis karistab iga vea eest; hirm riskida ja kaotada, hirm voita ja taluda teiste kadedust; hirm armastada ja saada huljatud; hirm paluda palgakorgendust, votta vastu kutse, minna tundmatutesse kohtadesse; hirm, et ei valda voorast keelt, et ei suuda teistele muljet avaldada; hirm vananeda, hirm surra; hirm aratada tahelepanu oma puudustega, hirm, et ei arata tahelepanu oma voorustega, hirm, et ei arata tahelepanu ei puuduste ega voorustega.Hirm, hirm, hirm. Elu pole muud kui hirmuvalitsus, giljotiini vari.
Ma m6tlesin tana hommikul voodist lakke vaadates, kas see ongi siis mu elu parim synnipaev...Ma olen linnas, mida jumaldan, mu ymber on toredad inimesed ja pealegi tuli mu synnipaev eile 66sel kell 12 Hispaania aja jargi klaveripalaga *My funny Valentine*. Romantiline, eh?
Tana hommikul tuli vaike nunnu Kristel maasikatordi tykikesega, kus aares oli kyynlapoiss vahvasti! Ilus jallegi?!
Nii siis, ma olen 6nnelik just seal, kus olen ja tehes neid asju, mis mulle r66mu pakuvad.
Aitah s6brad, et olemas olete!
Mul on homme synnipaev. Esimest korda olen oma synnipaeval Eestist ara. Ja ainus asi, millest aru saan, et saan iga aastaga vanemaks on see, et igal aastal jaab neid tahtpaevi, mil Eestis pariselt kohal olen, vahemaks. Eile oli mu vanaemal synnipaev ja mind ei olnud. Kaks aastat tagasi vahetus aasta nii, et v6tsin selle vastu Madriidis kella jargi viinamarju syyes, eelmised j6ulud olin kyll Eestis, aga t66l, nii et terve perekond oli laiali. Fui, vihkan j6ule, kus k6ik on erinevates paikades, mis veel hullem, t66tavad. Ja nyyd on mul synnipaev, millest osa veedan lennukis ja teise osa eiteakus, sest meil pole isegi kindlat 66maja Barcelonas. See paneb mind m6tlema, et kas see ongi see, mis naitab, et oled taiskasvanuks saanud? Mina olen muidugi see viimane, kes end taiskasvanuks tahaks tunnistada, aga ma lihtsalt m6tlen...
Taiskasvanud on koguaeg kuskil laiali: ei j6ua nad kiire ariasja t6ttu perekondlikule l6unale, unustavad kingitused osta, planeerivad endale puhkuse oma synnipaevale, et ei peaks s6pradele synnpaeva tegema jne jne. Aaaa, ja siis on taiskasvanuil komme iseendale kingitust teha. V6tame v6i selle synnipaevaaegse puhkuse...tihti ytlevad nad, et tegid endale kingituse. V6i mu ema- ta armastab ikka endale harva midagi ilusat lubada ja siis 6elda, et tegi endale kingituse.
Istun meie hosteli lounges, kus on kolm arvutit ja kui sa arvutis istud, siis sinu seljataha jaavad diivanid, kus inimesed lihtsalt paevast paeva aega surnuks l66vad. Nii ka praegu, sel hilisel tunnil. Ma ei kavatsenud yldse kirjutada, sest k6ht on lihast ja kaheksajalgadest punnis ja uni on ka suuuuur. AGA...
Yhe diivani peal istuvad kaks jaapani poissi (iseenesest vist vanemad kui mina, aga naeravad nagu 7 aastased k6rge plikaliku haalega), nende vastas diivani peal hiina poiss (ka vana, aga naerab nagu vaike hullumeelne). Kuna nad siin kuidagi teineteist on avastanud ja jutupeale saanud, siis mul on hirmnaljakas istuda ja neid kilkeid kuulata. Jaapanlased ei oska hiina keelt ja hiinlane jaapanlaste keelt. Inglisekeelne dialoogki on neil midagi seesugust:
1: so, you no speaks no englishes?
2: yes, but my name is Minuah!
1: what? Kaseke?
2: hihihihihi, and your real name is?
1: Franco!
2: Noooooo?
1: hihihihih, is actually is Mancko!
2: I know it is not not!
1: hihiiii, japanese joke i say joke, hihihihihii!
Siis nad yritavad meelde tuletada, mida keegi teise maal viibides 6ppinud on. Peamiselt teab see yksik hiinakas vaid aarmiselt roppe s6nud, nii et jaapanlased kysivad mitu korda yle, kas ikka kuulsid 6igesti.
Jaapanlased seevastu oskavad selliseid p6hilisi kaibefraase nagu tere, head aega, hea, halb.
Vahepeal paisub naer nii suureks ja pisut liiga k6rgeks, et receptioni mees on tulnud asja kaema. T6sine mees, vaatab poistele otsa, surub oma tumeda s6rme vastu pruntis huuli ja palub kilkajatel kohta vahetada. Kilkajad ytlevad nagu yhest suust: "i see, people no no sleep no, if we sit here and...no no! thank you!"
No on tegelased!
Ma ei hakka 66sel kell 1 (Eestis juba 2) 6nne igavikulistel teemadel heietama kuigi ma seda siin arvuti taga istudes korraks isekeskis m6tlesin. Kristel pani oma k6rvaklapid pahe, kuulab unelauluks rappi ja siis unemaale. Ma m6tlesin veel korraks istuda.
Meie korteris on nii kylm, et m6lemal on haal pisut kahe, hommikuti tahaks nina puhtaks nuusata ja igal 6htul m6tleme, kas see punn, mis suunurka on tekkinud, on vinn v6i ohatis. 6nneks seni on see mingisugune punn v6i taandarenguga ohatis olnud. Tana ytlesime Currole, et su korter on pagan kylm ja hea, et me jaas pole, veel. Selle peale poisu muidugi ehmatas ja ytles, et taga toas on yks soojapuhur. Kuna ta ise siin ei maga, on see temperatuur normaalne, aga magamiseks ja 66riietes ringi siiberdamiseks on see ilmselgelt kylm. Teate, et isegi hommikuti valja minnes on 6ues soojem kui toas. just-just! Ja pealegi oleme me m6lemad totaalsed kylmavaresed, meil on vaja vatitekki ja vahemalt +25 kraadi sooja.
Kuulan Sade'd, mis on lihtsalt selle korteri muusika ja kirjutan. Tana kaisime Curroga teed joomas: mina j6in oma lemmikut- Maoko spetsiaal varsketest piparmyndi lehtedest ohtra suhkruga. Kristel j6i Tyrgi teed, mis sisaldas endas 6una ja kaneeli. Curro j6i mingit yrditeed, mis pidavat menstruatsiooni ajal hea olema. patsutasime talle siis 6lale ja ytlesime, et tunneme kaasa :) Curro on tore. Mul on algusest peale tema vastu mingisugune teatav austus olnud. m6ne inimesega see lihtsalt tekib, m6nega mitte. Ta on nagu vanem vend v hea s6ber, keda sa tunned nii vahe. Parast teetamist viis ta meid yhte eriti m6nusasse sokolaadi poodi, kus Kristel jalle p66rdesse sattus. Kogu see lugu pani mind tundma, et ma vist t6esti v6in tunda, et mul on yks inimene siin Hispaanias, keda ma v6in s6braks pidada. Curro usaldab asju, mida ma iial pea v6hiv66rale ei usaldaks...ah teate ise, need pisiasjad, millele muidu tahelepanu ei p66ra, aga mingil hetkel saab neid nii palju, et sellest tekib usaldus. Well, ma olin r66mus ja peale sokolaadi poest valjumist pidi Curro oma restorani minema avama, aga mina ytlesin, et on aeg endale kitarr muretseda. Astusin seal samas asuvasse muusikapoodi sisse, tegin myyale selgeks, et kitarridest ma suurt ei tea, mangida ei oska ma yldse ja raha ei taha vaga palju kulutada. mees arvas vist, et olen peast p6runud. pl6nnisin kahte kitarri ja ytlesin siis mehele, et ta midagi mangiks. mees kuulas s6na, v6ttis kitarri, haalestas ara ja mangis paar akordi. mulle selle kitarri k6la meeldis ja nii ma kitarriomanikuks sain.
vahest panevad teatud olukorrad, inimesed ja juhuste kokkup6rkamised sind kuidagi eriliselt tundma, tana ma just nii tundsingi. eriliselt! ja ma tunnen tugevamalt kui eales varem, et pean m6neks ajaks siia elama tulema. mitte malagasse, aga hispaaniasse. mulle meeldib eesti, aga tean, et pean end m6neks ajaks hispaaniale lubama.
ah, mis ma siin ikka heietan, kell on juba 1 labi ja soe voodi ootab koos yhe blondi kaunitariga.
Homme s6idame Granadasse, et mu lemmiklinnas teha asju, mida ma seal alati teen:paeval konnata sihitult m66da tillukesi tanavaid sacromontes, hljem mu oma onu terrassil paikese kaes 6lut juua ja kirjutada luuletusi, 6htul yhes mu lemmikbaaris tapaseid syya ja siis magama minna. Teile tundub igav, aga minu jaoks p6nev.
head 66d kiisud ja kutsud.
Minu eelmine reis l6ppes siin kirjapildis kuidagi akki, tegelikult l6petasime reisi Hispaanias, Barcelonas. Maletan siiani, kuidas istusin kahel viimasel 6htul Josepi imetillukese korteri veel vaikesemal terrassil ja vaatasin majade katused (nendest tuleb veel juttu, sest ma olen katustesse kiindunud), mis tugeva vihma all end k6ssi olid t6mmanud. Ma olen vihma nainud Hispaanias kolmel paeval. Kaks paeva olid siis seal terrassil, teine paev oli nyyd Madriidi j6udes. Miks ma aga rohkem siia ei kirjutanud, seda ma ei tea. Ju olen ma yks neist, kes ei taha kirjutada vihmast, mis inimesed marjaks teeb ja end armetutena tundma paneb, ju ma ei taha halbu asju maletada, ju ma ei taha neid teistega jagada. las jaab imekaunis Lissabon.
Kohe raagin sellest, kuidas head asjad ikka ja jalle uuesti algavad.
Eelmisel aastal, kui olin juba m6ned kuud Eestis olnud, arvasin yhel hommikul, et oleks m6nus martsis Hispaaniasse s6ita ja kui mina juba m6tlen midagi suhteliselt napakat, siis nii ma ka teen. Ostsin piletid ara, teadmata, kes minuga kaasa tuleb. jattes vahele meeletuid :) otsinguid, sai mu kaaslaseks Kristel, kes pole iial Hispaanias kainud. ja jattes vahele praegu k6ik need kuud, mil me paevi lugesime (mina seeparast, et olen lootusetu hispaania s6ber/armastaja/armuke jne jne ja kristel seeparast, et polnud iial seda imekohta nainud), joudsime me nyyd kohale. Esimesena Barcelona, millesse k6ik inimesed koheselt armuvad ja alati tagasi lahevad. Minule ei suutnud Barcelona suvel m6juda- ei liblikaid, ei kananahka, usual suurlinn. Aga nyyd...kes teab, mis mulle sisse laks, v6ibolla oli asi meeleolus, inimestes v6i kohtades, kus kaisime. Vaatan nyyd maha ja tunnistan, et nagin seda aurat, mis mind isegi sinna tagasi v6iks kutsuda. Nagu ytles Josep: barcelona on koht, kus sa v6id teha k6ike, aga samal ajal sa ei pea midagi tegema. Yhel paeval istusime me Kristeliga naiteks MacDonaldsi teisel korrusel ja vaatasime suurtest akendest inimesi ja nii kohe paris kaua. Arge arvake, et tegu on mingi rasvahaisuse Viru tanava restoraniga "juustuga v6i ilma". Aus6na oli hea vaade ja ilusad aknad. istusime vaikides oma coca-colade taga ja vaatasime. yhtakki laks m66da paljas mees, kellele olid trussikud jalga tatoveeritud (ilma naljata) ja noku rippus tal p6lvini, aus6na. Me ei taha teada, mis veel siis kui see noku peaks erutuma. N6nda ta laks, pilgud teda saatmas. Meie ytleme nende pilkudega ytleme, et ta on imelik, aga vaid seeparast, et teised ei tee nii. ja nii kaua kui me nii ei tee, on need vahesed, kes teevad,imelikud. pikk ja segane m6ttekaik...oooo ja hiljem pissis nii m6nigi vanamees meie pingi k6rval, kus istusime ja punkti mangu mangisime. Lyhidalt on punktimang selline: istud ja pyyad mitte kedagi vaadata ja saad punkti siis, kui m6ni yksik mees sind vaatab ja 5 punkti siis, kui see mees on naisega, kui naine vaatab saab ka 5 punkti. Eestis on see jama mang, aga siin oleme me nende jaoks eksootika, isegi lastega isad vaatavad meie valgeid paid ja poegadega emad paluvad pojal vaadata, mis imelugu see tanaval k6nnib. Imelik on see, et ma pole iial sellist "neegri" tunnet pidanud kogema, aga ju nad pole siis kaht blondi koos nainud.
Barcelonast lendasime Madriidi. see linn ei meeldinud mulle ka esimesel korral. ja nyyd, teisel korral ei leidnud ma sellest ikka veel midagi. vihma sadas, kraad naitas vaevu10 kraadi- ei olnud m6nus. kristelile ka ei meeldinud. kaisime m6ne tunnikese linnas (sellest tunni plaadipoes) ja laksime koju magama. Raakides plaadipoest, siis sattusime Evohe esinemist kuulma. WOW! Pikemal vaatlemisel v6is aimata, et tegu on homobandiga (pikemal vaatlemisel on pea k6ik mehed siin homod, nii et vaatame kristeliga teineteist). Muusika oli sellest hoolimata hea ja sellise haalega meest, kes v6ib vabalt laulda noote, mis ulatuvad p6randale ja sealt taevasse, ei ole ma juba teab mis ajast kuulnud. Igal juhul arvasin ma hiljem, et peaks nende plaadi muretsema, mida ma ka poodi n6udma laksin. Nime Evohe peale vaatas myya leti taga mind kuml pisut kortsus ja helistas siis teise letti, et kysida, millest ma raagin. Teine tark toru otsas teadis 6elda, et sellel bandil polegi veel plaati. Mina olin muidugi elupettunud, sest ammu juba pole ma sellist elamust live'st saanud (kristel oli ka pettunud, aus6na). Ma ei tahtnud asja muidugi nii jatta, marssisime alla korrusele, lootuses leida see band sealt, kus nad esinemise oma pool tundi tagasi olid l6petanud. Oh imet, seal nad olidki. Kysisin yhe nende fanni kaest, kuidas plaadiga lood on. tydruk jooksis bandi juurde, seletas midagi ja siis tuli tagasi juba koos trummimangijaga ja bassimehega, kes mulle seletasid, et plaati pole, aga v6in myspace' s nende fanniks hakata ja juba aprillis nende plaadi tellida (nyyd ma m6tlen, et mis kuradi teid pidid ma selle kyll tellima peaksin, aga siis tundus idee 6ilis). Yks hea kogemus siis madriidis. Pluss muidug mu armas hispaania emme Aili.
Sevillast raagin siis kui homme arkan. Lahme pessu, tukad puhtaks ja Francisco t66kaaslase synnipaevale. Ole!
Un besito para mis amigos!
