Straight from Jamaica, aiiiightt!

Adri läks esmaspäeva õhtul pärast tööd sõpradega IKEAsse, mina ei viitsinud, otsustasin turule viinamarju ja tomatisupi materjali ostma minna ja ühe mõnusa jalutuskäigu teha. Muidugi pärast turgu ja poodi olin ma jälle nii väsinud, et otsustasin mitte kodus süüa teha, härra kunstnik läks nagunii sõpradega näksima ja mida ma siis üksi seal kokkan ja Hispaania reality showsid vaatan. Ühes käes poekott, teises viinamarjad läksin, Sushiya-sse sushit sööma. Sushiya on selline kiirsushi koht, aga väga maitsev. Minu taldrik lõhe maki ja tuna maki ning kahe toore kaheksajala tükiga ning klaasi veiniga läks maksma 11,60, mis on Barcelona kohta väga odav värk. Kõht täis, vein peas sumisemas, jalutasin mööda tillukesi tänavaid mere poole ning ületasin tee ja mõtlesin pisut lõigata. Läksin mööda vee, jahtide ja pargi vahelist ala, kus päeval on palju inimesi, aga pimedas kogunevad seal mingid kambad ning vaid tervisesportlased lippavad sealt kiiresti mööda.
Silmasin enda ees ööpimeduses välkuvaid valgeid silmi musta näo taustal. Esimene karjus juba: Hola! See ei mõjunud, karjus teine: Hello! See ka ei mõjunud, otsustasid nad kõik koos Hola ja Hello läbisegu karjuda. Ikka ei mõjunud, olin neist peaaegu möödas, kui viimane seni vaikuses istunud ja kamraadide viimse päeva hüüdeid kuulanud tüüp püsti hüppas ja neegrikombel loivates kaasa hakkas minuga kõndima. Mina kiirendasin sammu oma poekoti ja viinamarjadega, tema muudkui seletas.
Ma kirjutan siia meie dialoogi, tema puhul kujutage ette sellist rahulikku neegri jou jou juttu, pisukese jamaica aktsendiga, minu puhul naeratavat nägu, et ta mulle jumala eest nuga ei annaks või putka taga oma nokut ei käsiks katsuda.
Tema: Wheeere are you from, my sweet lady?”
Mina: „From Estonia.”
Tema: „Oooh, i know people from Estonia, sweet people, sweet, you know what i mean?”
Mina: „Yes, how come you know people from Estonia?”
Tema: „You think i don´t have friends? I met them couple of days ago.”
Mina: „Mhm, it means you know whole Estonia now.”
Tema: „How is Estonia, how are people?”
Mina: ”Estonia is cold, you would probably freeze to death there and people also have cold hearts!”
Tema: „You are hot as fire, you know what i mean, i want to come and visit your country.”
Mina: ”I told you, it is cold!”
Tema: You are my heating, you know what i mean?”
Mina: „Sooo, where are you from and what are you doing in here?”
Tema: „I´m from Jamaica, have you been there? But i live in Sudan at the moment. I came here couple of months ago to see the life. You know what i mean?”
Ju ma teadsin, mida ta mõtles, tuli siia inimestelt raha välja pressima ja parema elu lootuses, tõenäoliselt „kohtas” neid eestlaseid ka siis, kui nende rahakotid pihta pani ja hiljem dokumente vaatama hakkas.
Edasi püüdsin ma talle rääkida, kui mõjuvõimsad sõbrad mul siin on, töötavad pangas ja puha ja et ma ise olen ajakirjanik ja et ma reisin jne, noh et impressida teda ja panna ta arusaama, et tal ei ole mingit lootust. Aga tema arvas, et me oleme kokku loodud.
Tema: „You know, i´m sad i met you so late, i´m dreaming about a party with you, you know what i mean.”
Mina: Well, i assume i know. But life is unfair sometimes, nothing to do.”
Minu maja ette jõudes muutus mees eriti julgeks, oma hambavahet paljastades hakkas mu telefoninumbrit nuiama. Mitte enam stiilis you know what i mean, aga umbes nii, et kui sa ei anna, siis tulen vägisi sinuga sinna üles kaasa. Ma läksin riskile välja, andsin oma numbri, ta küsis, kas ma tema oma ei tahagi, ma siis kobasin kotis, tegin kurba nägu ja ütlesin, et telefon on kodus, kuigi see selles pisikeses kotis mulle üha uuesti ja uuesti pihku sattus. Riskisin ja palusin tal endale kõll teha, et ta numbri saaksin. Ja nagu ma arvanud olingi, ei olnud tal krediiti, et helistada, nii et ma ei jäänud vahele ei sellega, et mul tegelikult telefon kotis oli ja ma ei ole nüüd vastutav selle eest, et kas ma võtan temaga ühendust või ei. Kuna tal krediiti pole, siis ta minuga tõenäoliselt kunagi ühendust ei võta. Võib-olla saadab ühe sõnumi, jäädes vastuseta, loobub.
Tõmbasin maja ukse kinni ja lihtsalt vaatasin pimedast koridorist, kuidas ta mööda mereäärset sõprade juurde tagasi lonkis. Pisut kahju ka, aga no sellise mehega küll pidu ei taha panna, vahet pole mis sorti peoga meil tegu on ja kus see toimub, kas Jamaical, Barcelonas või Sudaanis.