Abikäsi

Lubasin raakida, kuhu me siis elama laksime parast seda, kui Josep meid nonda oli huljanud. pues (hasti v well hispaania keeles), ma ei tea kas oli suudi mu imeparane sisetunne v mis, aga ma leidsin endale mingisuguse kontakti couchsurfingu lehekuljelt. Suure naeratuse ja toreda profiiliga noormees. Viimases kirjas, enne kui Eestist lahkusin andis ta mulle oma telefoninumbri, juhuks kui laheme kuskile valja Barcelonas ja tahame temaga kohtuda. Kaks unekotti nagu me Kristeliga oleme, valja me muidugi ei joudnud ja Adrianile ei helistanud ka. Kui nuud aga ilmsiks tuli, et kaheks ooks peame kuskile mujale maanduma, saatsin oma naerusuule sonumi. Naerusuu vastas, et tema juures juba oobib keegi, aga kui ta on meie viimane voimalus, siis tulgu me aga. Muidugi oli ta meie viimane voimalus...
Et sellest korterist raakida, alustan ma uut postitust, sest parast sellist igavat eeljuttu pole moju uldsegi mitte see, mis olema peab.