Ojos de Brujo

Minu ja Oksana vahelised dialoogid kostuvad tihti nagu monoloogid. Seisad ja lihtsalt räägid iseendaga. Su kõrval seisab keha, aga ta räägib ka iseendaga.
Mõned päevad tagasi käis Eestis Ojos de brujo- kõige värviküllasem bänd maamunal. Ja nüüd said mu sõnad otsa. Jah! Elus on vähe asju, mille headuse seletamiseks ei ole lihtsalt sõnu või need sõnad, mis korraks sobivad tunduvad, muutuvad liig väikesteks, et neid kasutada. Nii ma siis ütlen, et te jäite paljust ilma. Kohe alguses võtsime koha sisse otse lava ette, täpselt keskele. Teineteise kõrval rütmi plaksutades ja tantsides seisime me truult lõpuni.
Oksana (enne kui ODB lavale tuli ja õhku tossu lasti): "Mul läheb silme eest uduseks!"
Mina: "Mhm! Väga."
Oksana (siis kui ODB juba laval oli): "Vaata seda taustalauljat, oi-oi!"
Mina: "Nii hea!"
Edasi tajusin teatud hetkedel, kui ma muusikast taevas olin, Oksana pilke, mis mind hetkeks jälgisid ja siis kohe laval toimuvast kinni said püütud.
Ja harvadel hetkedel lendas meie suust roppuseid, sest need ilusad sõnad olid ilmselgelt liig haprad, et mujer de flamenco tantsu, löökriistade meeste tulisust ja veel ei tea mille mida kirjeldada.
"ley de gravedad...
no necesito tener alas pa volar
ley de gravedad...
el viento gira y la veleta sigue igual "