Ilus kole Liibanon

Elus on asju, mida inimene teeb põhjusega, mis talle eneselegi mõistmatuks jääb. Umbes sellise põhjuse ja segaste tunnetega libistasin ma Iisraeli-Jordaania reisi vahele Liibanoni mineku. Olles eelnevalt plaaninud Siinais päikeseloojangul kaameliga sõitu ja pärast paaritunnist tähtede järele sirutamist, ise selili veel päikesepaistest soojal kõrbeliival lamades ja seejärel kõhuli päikesetõusu vaadata… Küllap on see üks neist unistustest, mis jääb tulevikus täitmiseks.
Ühelt poolt oli see Liibanoni minek põnevus ja puhas uudishimuliku ajakirjaniku huvi, kas meid pannakse vangi, kui keegi peaks aru saama meie seosest Iisraeliga, teisalt olid mul isiklikud põhjused, lõpetamata asjad ja segased tunded, millele kõigele ma lootsin vastused leida. Ootasin, et need vastused võtavad mind avasüli
vastu seal avanevate lennujaama uste taga.




















Sellised nagu olid tunded mu sees- segased- oli minu jaoks ka Liibanon. Üks suur tohuvapohu. Teedel ei ole valgusfoore, isegi mitmerealisel ristmikul mitte, sest juhid teavad ise, kuidas üksteist ohjes hoida. Ja need üksikult tänavatel seisvad foorid, mis kõigest väest hääletult kätega vehkides end nähtavaks püüavad teha, need ei lähe kellelegi korda. „Vaheta jah värve, keda see huvitab, tekitad siin oma tulede vahetamisega ainult paksu pahandust ja veel enam segadust sellesse niigi napakasse liiklusesse, fucked up, ma ütlen,“ lööb Härra Ajakirjanik käega ja kimab punase tule alt koos kõikide teiste linna autodega läbi.
Tavalisest, meil kaherealisena toimivast linnateest võib tipptunnil saada Beirutis aga kuues reas risti-põiki tukslevate autode sõlm, mis rahulikus tempos liigub nagu kari sipelgaid. Tänaval jalakäijana liikuda on lausa piin, heitgaaside vahel oma kopsudele mõeldes tahaks käe sirutada ja hüüda: „Palun tõmmake mind siit hullumajast välja.“
Et koju jõudes vaikus liialt ehmatav ei oleks, on teine kord targem ka kõrvatropid muretseda.
Inimesed Beirutis on tõelised ilmadaamid ja –härrad. Keskkoolide ümber on näha ninalõikuselt just saabunuid, pool nägu sidemetes, neid, kelle lõikus juba verevalumite hajudes paraneb ning neid, kes kirurgi kätetööga eputamas võivad käia. Nina lõikus on Liibanonis populaarsem kui hambaarstil käimine. Arstid on oma ala professionaalid, üldjuhul. Kuid oleks loll arvata, et nii potentsiaalsest rahaaugust sulid ja pätid kasu ei lõika. Nii ei ole üldse harv juhus, kus endine kingsepp, pagar või juurdelõikaja on laenanud sugulastelt raha, asutanud oma kliiniku ja asunud opereerima neid rumalaid noori inimesi. Ja nii aastaid, kuni keegi nad paljastab. Aga mõelge nüüd mitmeid noori sealt enne läbi on käinud, mõnel on lõikus õnneks läinud, teine on oma nina kühmu veel suuremaks saanud.
Vaesematel peredel ei ole lihtsalt rohkem raha, et normaalse tegija juurde minna, aga võsukese nina ON vaja lõigata.
Põhjuseid otsides jääb minu aju hirmtillukeseks. Oleks siis neil kõikidel kühmus suured ninad, viltu paremale või vasakule, taevapoole püsti. Ei, neil on väga ilusad ninad, sobivad nende näo joontega, Beiruti naised hoolitsevad enda eest ja näevad tõeliselt head välja. Milleks nüüd siis seda ebaõnnestunud operatsiooni vaja on?
Lennujaamast suundusime ühte mõnusasse kohvikusse, avasime Härra Ajakirjaniku Mac´i ja hakkasime öömaja otsima. Seljakotiga Lähis-Idas reisija jaoks on Beirut kindlasti kallis. Hinnaklass jääb Lõuna-Euroopa hostelite skaalale, kahene tuba Beiruti kesklinnas maksab ca 500 krooni, aga see tähendab ka riidekapi suurust tuba, väikest kirjutuslauda ja tillukest vannituba. Meie hostelis, mis asus iseenesest väga heas kohas, oli näiteks meie twin voodi lina all mõnus kile nagu ma kujutan ette pannakse alla vanadekodus kodanikele, kelle piss enam keha omaniku tahtele ei allu.
Lõuna-Euroopa hinnad, segane liiklus, pommitatud majad kõrvuti uhkete paleedega, just-just tehaselindilt saabunud autod, lõigatud näod ja välimuse eksponeerimise taustal kadunud ilusad hinged ja inimese sisu- see kõik pani mind esimesel õhtul voodisse, magava Grete kõrvale jõudnuna mõtlema, kas ja kui kaua peaksin siin linnas üldse olema. Seda enam, et vastused minu segastele küsimustele ja tunnetele ei oodanud naeratavate inimeste saabudes üha uuesti ja uuesti avanevate lennujaama uste taga. Uinusin politsei sireenide saatel, mis avanevast aknast kõrvulõikavalt kostsid ja siis kaugusesse eemaldusid…

Hommik lajatas karmi reaalsusega lataki otse vastu nägu. Päike siras kõrgel taevas, mööda mereäärset kõndides ja hommikusöögi kohta otsides ning minuliku aeglase sammuga taarudes, maju ja inimesi nende tegemisi ja liigutusi imetledes ning pilte klõpsides astus minu juurde äkki mees, püss pükste vahel tolknemas ning käte ja jalgadega vehkides püüdis ta mulle kõige pealt araabia keeles, siis prantsuse keeles selgeks teha, et just üles pildistatud majast ei tohi pilte teha. Mis kurat? See maja oli hea näide sellest kuradi Beirutist- ilus kole. Kunagi ilus olnud, siis pommitada saanud ja nüüdseks vaid oma ilust kauni roosa värvi säilitanud, mis kaunilt helesinise taeva taustale sobitus. Ja mina ei tohi pilti teha suvalisest majast, kus kunagi, võib-olla, tegi tööd keegi tähtis.
Lubasin hommikuse padja näoga, käed taevasse tõstetult (et ta mind maha ei laseks), et kustutan pildi ära ja lahkusin paari kiirema sammu abil. On reziimist sai Off ja see oli ka kõik. Delete nupp jäi puutumata.
Rannas lähedal, justkui maha jäetud suures kohvikus, kus peale meie istus veel kurja näoga mees, kes meie põlvini kleite peast jalatallani mõõtis, saime oma apelsinimahla ja kohvi kätte. Kiiresti tegime sääred, sest onu puuriv pilk ulatus kahekümne meetri kaugusele. Mõeldes kohalikele lõigatud naistele ja pillavale elule, ei olnud meie välimuses midagi erilist ega ka siivutut mitte. Saan aru, kui oleksin eelmisel õhtul Härra Ajakirjaniku hoiatuste kiuste väljunud autost shiia moslemite linnaosas, kus naised on nii kaetud kui võimalik ja mõelda, et mõned kilomeetrid sellest uute autode ja lõigatud ninade paraadist elavad inimesed räämas majades, milledest mõnedel pole katuseidki. Lapsed jooksevad paljajalu, sest perel ei ole raha, et neile midagi jala otsa osta. Turisti on paljud näinud telekast ning minu väljatulek autost oleks seal pimedal tänaval tavalisel juhul tulevahetuse tekitanud.
Seadsime sammud linna poole, et kummutada esimene mulje, mis vaid negatiivseid emotsioone tekitas.
Olles mööda kõnniteed nüüd juba kiiremal sammul liikunud tekitasime liikluses seisakuid ja kutsusime esile signaalide tulva. See kõik oli OK, kuni üks mees arvas, et meid oleks tore jälitada. Kamp Liibanoni krõlle hõbehalli Mersuga trügis läbi autodevoolu meieni, sõitis siis aeglaselt meiega kaasa, tekitades veel suurema kaose liikluses. Nähes, et me kohe üldse ei reageeri, sõitis hõbehall laev edasi ning tegi siis taas tagasipöörde. Rutates asjade käigust ette, see laev tegi seda koos kamba krõllidega veel mitmeid kordi, kuni me pidasime targemaks minna McDonaldsisse varjule. Juhtus aga see, et pärast jäätisekokteili tellimist oli üks neist krõllidest nagu viis kopikat seal samas leti ees, kus meie. Algne plaan jäätist kuumas õhus nautida, asendus friikahaisuses Mäkis kokteili nautimisega. Need ei olnud mingid väikesed mehed ja meie juba nendega ei oleks jõudnud kakelda. Nüüd ma siis sain aru, miks Ida-Euroopa naised siia prostituutideks tulevad. Mehed on nende järele hullud, olles võimelised neid selles hullumeelses liikluses jälitama oma tunnijagu ja pakkuma hinda, mida tüdruk ise küsib. Saan aru, miks seksiäri siin õitseb kui kaunis roos kange väetisega.
Olles mitmeid tunde sihitult seda linna avastanud, ei olnud me midagi märkimisväärset enda jaoks leinud, olime tallanud need tunnid vaid tulist asfaltit, kopsud olid heitgaasidest tulvil ning jalad nõudsid puhkust. Ühe väheste kõrgete ehitiste katusel nägin tuules lehvimas laudlinu ja päikesekiiri peegeldumas lauajalgadelt.








Pärast liiklusest läbi murdmist ja koti ja pommi kontrolli esimesel korrusel jõudsime viimase korruse restorani, mis oli inimtühi. Mind valdas tunne nagu inimesed oleksid poole lõuna ajal evakueeritud ja viimane patrioodist ettekandja on veel siia kümne küünega nendest säravvalgetest linadest kinni jäänud hoidma.
Valisime ühe tühja laua nende kõikide tühjade laudade seast otse piirde ääres, kust avanes linnale imeline vaade. Jalutasin edasi-tagasi, hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Tegin pilte ja hingasin jälle. Nõjatusin siis vastu klaasist piiret, all terendamas tühjus ja siis hullumeelne liiklus kauni kuldkollase ja türkiissinise mošee taustal. Naeratasin. Ja armusin. Sellesse ilus-koledasse linna.
Esimest korda minu elus võlus mind paik, mis ei ole traditsionaalselt ilus ega ka lootusetult kole. Beirut on üüratute kontrastidega linn, kus kole ei seisa ilma hingematva iluta ja vastupidi. Püstirikaste kõrval elavad ilmatumas vaesuses pered, kelle haridustasemest ei hooli keegi, laste heaolu nimel ei tegutse keegi. Linn, kus inimesed elavad pidevas hirmus, sest iial ei tea, mis on Hezbollah´l kavas, kas ta pressib end võimul olevasse valitsusse, mis omakorda tähendaks seda, et Lähis-Ida Pariisiks nimetatavast linnast ei jääks enam midagi alles. Naised sunnitaks kandma pikki ürpe, koolid lõhutaks või muudetaks Hezbollah meelseteks.
Hezbollah ei ole rahul, et võrreldes teiste Lähis-Ida riikide linnadega on Beirut kuulus pidutsemise ja lõbu poolest. Aga inimesed just selle järele seal janunevad, elavad nagu homset ei tulekski.
Tellisime puuvilja valiku ja paar taldrikut magustoite, et kõike ikka proovida. Puuvilja valik saabuski oma täies hiilguses, hõbedase kandiku säraval pinnal lebas kobar 6 banaaniga, kilo apelsine, kilo mandariine, 4 punapõskset õuna, 3 pirni ja kilojagu viinamarju. Ma tahaksin näha inimest, kes selle kõik üksi pärast õhtusööki ära sööks. „Hea, et me kahte valikut ei võtnud,“ mõtlesin mina ja pugistasin viinamarju süüa.
Õhtusöögi ajaks olime jälle nii palju kõndinud, et Härra Ajakirjanikuga õhtustama minnes olin mina igal juhul näljane kui hunt. Hundinälg otsustati sel korral siis maha suruda sushi restoranis. Prantsuse Vogue on selle lausa maailma topp 50 restorani hulka valinud. Koht oli vaimustavalt vapustav, jälle hea näide pillavast elust, mis parematest kvartalitest kihiseb nii mis kole, samal ajal, kui mõned kilomeetrid eemal elavad inimesed 2006 aastal pommitatud majades, püüdes tuule eest kaitset leida vaevu püsiva seina taga.
Tol õhtul sai toore kala limiit täis, keha näitas punast tuld ja keeldus sushit vastu võtmast veel päris pikka aega.
Sellest hoolimata, nende algsete negatiivsete emotsioonide kiuste, metsiku liikluse, üüratu rikkuse ja hirmutava vaesuse kiuste, olin ma selleks õhtuks osa oma südamest kaotanud.