Kui beduiin armastab...

Ahmad ootas meid kaljulõhe lõpus, mida mööda ka Indiana Jonesis tuldi. Kust avaneb vaade Petra esimesele kaljuehitisele. Kaunis, hingemattev.
Ahmad ja ta sõber, kelle nime ma juba sajandat korda unustan, viisid meid musta teed jooma. Istusime laiale tolmusele kivile maha ning rääkisime, mis aastaga juhtunud on.
Ahmad on ikka samasugune Petra playboy, fake Diesel ja muud trendikad firmamärgid seljas ning tundus, et selle sügise trend oli Kuuba revolutsionääri Che t-särgid. Ahmadi juuksed tilpnesid ruudulise turbani alt välja ning vöö vahele oli seotud metallist flööt.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kes kunagi Petrasse läheb, siis kohe hommikul vara, sest tegemist on väga suure maa-alaga, mida kõike nagunii ühe päevaga ei jõua vaadatud ning kõrbes saabub pimedus äkki ning suhteliselt vara olenemata aastaajast. Petra kaljulinnaku kitsaid ning tihti ohtlikke teid, kus kahel pool kuristik, ei valgusta ükski tuli. Ainsad hingelised nendel öistel tundidel võivad olla metsikud kõrbekoerad, kes lõrisedes vastu jooksevad, kui veab, siis sinust mööda, kui mitte, siis ründavad.
Ahmad on ootamatu, aga temaga ei ole midagi karta nagu iga teise beduiiniga. Nemad tunnevad ala, mis kunagi oli nende kodu, enne kui riik otsustas sinna turiste hakata tooma ja beduiinid sunniviisiliselt oma koobastest vastvalminud külla kolida. Turistihordidest eemalejäävate radade äärest pole nomaadidest beduiinipered ikka veel kuskile kolinud. Kui turistid hakkavad lähemale tulema, võtavad nad oma telgi, paar eeslit, kaameli, mannergud ning lapsed ja juba nad ongi teel uude elupaika. Mulle jällegi meeldib- seal, kus on su asjad ja pere, seal on ka kodu ja õnn. Miks on vaja pangalaene ja seda oma kodu tunnet, mida nii paljud taga ajavad. Hoopis keerulisem kui olla vaba. Muidugi ma saan aru, et Eestis oleks see mõeldamatu, et ma telgiga ühel päeval Pirita metsa all elan ja kui talvetuuled külmaks lähevad kolin Nõmme metsa või kellegi aia taha.
Pärast pikka ronimist jõudsime enne päikeseloojangut raja lõppu, kus plaanisime kalju kloostri otsa oranži kera vajumist kaema ronida, aga meie, naised, sattusime beduiini ehete lõksu ning kui me oma tunnikese neid ehteid valinud olime, oli õues peaaegu kottpime ja Ahmad tulivihane.
Ahmad hakkas kiirel sammul mööda kiviseid astmeid alla minema, meie tippisime aeglaselt, et jumala eest kuristikku ei libiseks.
Ahmadi sõber vangutas pead ja hüüdis, et sõber mõistuse pähe võtaks ja meid, valgenahku aitaks.
Ahmad aga ei teinud kuulmagi.
Ega meil tema abi nüüd vaja ei läinudki, aga turvalisem ja kiirem oleks see minek olnud.
3km jooksul jõudis Ahmad vähemalt 100 korda vihastada tühiste asjade peale, sõber jällegi naeratas ja vangutas pead. Lõpuks teede ristumiskohta ja kindlale maapinnale jõudnuna istusin ma maha ning keeldusin edasi minemast, sest pilkane pimedus oli kõikjal ja tol ööl ei olnud tähtede ega kuu näol erilist valgust ka, mis edasi aitaks näha. Ahmad lagistas keelega vastu kurgulage ning kohe oli tema eesel kohal, mees hüppas selga ja minekut ta tegigi. Sõber ohkas sügavalt ja sosistas öösse: „Beduiin armastab niimoodi…“
Nii palju ma seda perutavat Ahmadit tean, tuleb ta alati tagasi kohe pärast seda, kui on aru saanud, et reageeris üle.
Varsti ta tagasi ka oli, teine eesel ka kõrval ning tegi ettepaneku tema külla eeslitega sõita, saab kiiremini.
Terve tee ülesmäge beduiinikülla sõites püüdsin talle selgeks teha, et meie vahel ei ole kunagi midagi olnud, ega saa ka olema, aga see jutt kadus sinna kõrbe öösse nii kiiresti, kui see minu suust väljunud oli. Ahmad arvas terve tõsise jutu lõpetuseks, et me abiellume ikka kunagi ja elame õnnelikult tema vanemate majas. Mis sellest, et ma rääkisin, kui tore on omada Sõpra otse kõrbes teisel pool maailma elamas hoopis teistsugust elu.
Hästi, mõtlesin mina ja otsustasin oma targad sõnad mõneks teiseks korraks jätta, las beduiinile jääb siis unistus minust ja temast, meie lastest, paarist eeslist ja kaamelist ning suurest majast, kus elab mitu põlvkonda pead-jalad koos.
Ühtäkki käskis Ahmad meil eeslite seljast maha tulla ning järgneda lapsele, kes majanurgal ootas. Üksikute tänavavalgustite valguses oli näha mitmeid jõnglaseid, pikkades ürpides naisi ja esiti ei saanud me aru, kellele järgi tuleb minna, aga siis hakkas üks plätadega poiss kiiresti kõndima, meie temale jooksujalu järgi.
Poiss kadus vilumusega pimedatel tänavatel aina uute aedade ja majade taha, siis jällegi mõnest majast läbi kuni avas värava otse keset pimedust, nii et ainult kätega kobades leidsid tee ega põrganud vastu seina.
Lõpuks hakkas poiss meid julgustama: „Come, come, quickly, don´t be afraid, come, come, quickly, don´t be…“
No pagan, kuidas ma küll saan kiiresti kõndida treppidest üles, mida mööda ma pole kunagi pidanud astuma, ma ei tea, kui kõrge on aste, kui lai on trepp, kas käsipuu on olemas, kui mitu korrust üldse kõndida tuleb, sest poiss oli vilgaste sammudega juba ammu kohal. Meie hoidsime teineteisel kätest ning ulusime vastastikku, kuidas me midagi ei näe.
Lõpuks ootas meid avatud korteriuks ning väike tuba, kus põrandal madratsitel õppisid lapsed, keset tuba soojendas külma ruumi ahi. Meie sisenedes tõmbasid tüdrukud endale rätikud hoobilt pähe ning varjusid kaeluste taha peitu, meid samal ajal piiludes.
Varsti tuhises tuppa Ahmad ja karjus: „Let´s go!“
Jälle pidime mööda pimedat teed tagasi minema, seda korda siis Ahmadi venna ja tolle naise koju. See kodu oli juba modernsem, telekas üürgas hilisõhtuste uudistega, kapiustel rippusid jõulukaunistusi meenutavad kullad-karrad.
Nooruke naine toimetas köögis ja kui me endid appi pakkusime pani ta oma väikese käe suu ette ja itsitas naerda. Pärast itsitust hingas ta sügavalt ning püüdes end tagasi hoida, küsis imestunult, kas te üldse seal Euroopas teate, kuidas süüa teha? Sisimas solvusin, aga seda enam tahtsin näidata, et isegi, kui ma nende imepäraseid beduiinitoite ei oska teha, siis kartuleid koorida ja tükeldada küll, sellest pidi ju kõigest kõrbesse kaasavõetav kana ja kartuliroog soolaga tulema. Mis sellest siis rasket, aga nagu ma juba ütlesin, valge naine on sootu olend ja nüüd siis lisandub siia ka see, et me ei oska süüa teha.
Kana ja kartulid valmis, pakkisime toore roa fooliumisse ning alustasime sõitu kõrbe, kuhu tegime lõkke ning kuulasime mitu tundi beduiinimeeste flöödilugusid ning laulmist, jõime teed ja kui söök lõkkel valmis, sõime näppudega nagu ikka kõrbes beduiinidega koos olles.
Lõpuks langes temperatuur nii madalale, et isegi kolm villast tekki meie ümber enam ei aidanud hammaste plagisemise vastu. Kolisime asjad autosse ning selle asemel, et meid turvaliselt koju viia, saime sellise kõrberalli, et mu neerud said jälle rappuda.
Been there, done that!