Jõuludest

Mis naine ma olen, kui ma jõuludest ei kirjuta! Jah, just nii mu sõber mulle ütles. Muidugi ma kirjutan, teie kõigi heaks meeleks. Minu head mälestused jõuludest pärinevad ajast, kui meil veel oma maja Ülemiste järve taga ei olnud, me elasime Siili tänaval neljatoalises korteris, teisel korrusel. Meil oli koer Morgen ja igal aastal ootasin ma kõige rohkem detsembri kuud, kui hakkasid käima päkapikud ja kui lõpuks päädis asi maale sõiduga, kus oli alati paks-paks lumi, hanged vaat, et katuseni, kuused vajusid lume all vastu maad ja vanaema pidi ahju mitu korda päevas kütma. Tuppa astudes lõi vastu alati selline õige jõululõhn, segu verivorstist, piparkoogist, mandariinidest ja praksuvatest puudest pliidi all. 24. detsembri õhtul tuli alati jõuluvana, kellele tuli sada korda luuletust lugeda, sest vanaema oli teinud ju kingitused, samuti onupere, siis mu ema ja siis veel mu isa ka. Ausõna, ma nautisin iga hetke. Nautisin isegi öötunde põrandal vatitekil magades, sest terve maja oli rahvast täis ja nooremad lükati ikka põrandale. Aga mul ei olnud selle vastu midagi, et vanaema nooruspõlve suur sitsist öösärk seljas sinna jääkülmade just verandalt tuppa toodud vatitekkide vahele end libistada. See kõik oli kuidagi nii soe ja mõnus.Asi hakkas koos lagunema siis kui ma sain teada, et minu ema ongi see, kes varastel hommikutundidel, enne minu üles äratamist mu sussi käib täitmas ja mina teda lolli peaga päkapikuks kutsun. Siis, kui onupoeg sündis, meie onutütrega teada saime, et igal aastal mängib jõuluvana mu isa ja otsustasime onupoja lõbustamiseks selle ülesande üle võtta. Jah, ma olen vähemalt 3 aastat jõuluvana mänginud, vatist habe ees ja vanaisa hommikumantel seljas. Esimesel aastal onupoeg pelgas, siis hakkas juba põlvel istuma. Nüüd on asi nii kaugel, et temagi vist ei usu jõuluvanasse.Siis saime me endale maja, ega saanud enam endile lubada paariks päevaks terve perega maale minekut, sest maja vajas kütmist, kassid ja koer toitmist. Siis jäid harvadeks talved, mil jõululaupäeval lumi ka maas oli. Kadus tasapisi see kõik, millest ma hoolinud olin, mida armastanud ja kalliks pidanud. Viimane piisk minu jõuluootuse lämmatamiseks oli vanaisa surm sellel suvel. Kõik on suureks kasvanud- onutütar vihkab maale ööseks jäämist, sest peab nende samade külmade vatitekkide vahel magama, ema ja isa ei suuda ühist aega leida, et maale sõita, mina lasen end meelega tööle panna. Sel aastal kadus ka rõõm ja tuhin kingitusi teha. Käin läbi ostukeskuse selleks, et teisele poole keskust saada, vaatan neid hulluvaid inimesi nagu ei oleks nad minuga ühelt planeedilt. Mind ei huvita, mul on ükskõik! Niisiis, mind te seal ühena nende seast sel aastal ei leia.Üle kõige igatsen seda vanaema kollase maja sooja lõhna jõululaupäeval, villaseid sokke, mida ta iga jumala aasta kinkis ja seda melu, mida meie väike pere vanaisa toodud kiitsaka tuledes kuuse ees igal aastal nautis.Mulle ei meeldi jõulud, mis on mul praegu, minu pärast võivad nad sama hästi ka olemata olla. Jõuludest on saanud pikk püha, kus korraldatakse stiilipidusid ja leitakse põhjus viina juua. Lame, minu meelest. Ma annaksin kõik, et istuda seal, kus 5 aastat tagasi, oma vanaisa, vanaema, onu, onu naise, onutütre, onupoja, ema ja isaga ning akna taga langevate suurte helvestega.