Onu Jose ja kohalik Don Juan

Ei teagi, kust alustada, nii palju on öelda. Esmalt peaks vist fännide ja oma kalli päeviku ees vabandama, et ma niiiiii kaua kirjutanud ei ole:)
Reedel, kui Eestist lennuki peale tormasin oma hiiglasliku seljakotiga nagu vana rändur ennemuiste, ei teadnud ma üldse, et natuke vähem, kui nelja tunni pärast ei maandu ma kohe üldse mitte Barcelonas nagu plaanitud. 800 hullu otsustasid ebaseaduslikult Barcelona lennujaamas lennurajale ronida kuratteab, mille pärast ja jonnima hakata. Ju siis halvad töötingimused või vähe palka. Nende äkilise meeleavalduse pärast kannatasid tuhanded inimesed: kes tiirutasid lennukiga Barcelona kohal ja ootasid streigi lõppu -ette rutates võin öelda, et seda ei tulnudki- teised jällegi püüdsid maanudmisluba mujal linnas saada, kolmandad passisid teadmatuses lennujaamas ja mugisid võileibu, mida jagati. Varasemad lennud lubati Costa Bravale maanduma, aga meie, Estonian Airiga lendajad, meie maadusime 400km Barcelonast, Valencias. Ilus algus, või mis? Suur täna peab aga ütlema EA töötajatele, kes reisijaid väga hästi kõigega kursis hoidsid ja Valenciasse bussid meile tellisid, et me ikka sihtkohta jõuaksime. Keskööks jõudsime ka:) Minul oli hea meel, aga Kersti Toots oma sõbrannadega oli mures, et üks diskoõhtu on rikutud. Ja Keit Pentus jäi oma Hispaania peikaga kohtumisele hiljaks:)
Mis siin ikka pikalt: Barcelona mingit kustutamatut muljet mulle ei jätnud. Mina ei tea, mis teil, inimesed, ometi viga on? Pagana suur linn, palju koledaid maju ja vanu turiste. Ilma Gaudita ei oleks see linn üldse midagi. See vana geenius on suutnud pisut oma haigete fantaasiatega linnapilti huvitavamaks muuta. Peale Gaudi ei hinda ma seal linnas midagi. Tapke ära või andke peksa, aga linn nagu linn ikka, mis seal ohkida ja käsi ikka imestusest kokku taguda.
Eile hääletasime Kerstiga Barcelona äärelinnast Valenciasse. Seisime pea kaks tundi nagu napakad, vehkisime sildiga, tantsisime, keerutasime, hüppasime autodele ette, aga ikka ei midagi. Kersti ütles, et tema seni kõige pikem hääletamine. Kui olime otsustanud natuke tagasi kõndida ja linna viimase valgusfoori taga end autodesse pressima hakata, ilmus eiteakust lokkis peaga Don Juan, et mis te siin nüüd õige keksite? Rääkisime loo ära ja lahke poiss otsustas meid oma Seat Cordobaga lähimasse bensukasse ära visata. Lähim bensukas tähendas 20 min autosõitu. Ilma temata ja kollase Seatita oleksime tõenäoliselt ikka veel seal valgusfoori taga, kus meile ainult signaalitati ja aknast vilistati.
Bensukas käisime pissil, ostsime soolaga maisi ja hakkasime inimesi tülitama. Kersti käis ja küsis: "Tere, kuhu teie lähete?" Ja mina lonkisin järgi oma maisikotiga. Keegi ei sõitnud kaugemale kui 40km. Polnud abi. Ja siis otsustasime rekkajuhte piinama hakata. Ei jõudnudki väga kaugele, õigemini ei jõudnud üldse piinata, sest esimene palja nabaga ja krussis rinnakarvadega onu oli lahkelt nõus meid ära viskama. Ole! Ja sõit võis alata. Kujutate ette, 50 aastane ajaloo õpetaja ja rekkajuht. Istusime elava ajaloo õpikuga ühes autos. Onu pakkus meile Coca-Colat ja külma vett, lubas magada, lasi kõvasti muusikat, peamiselt Hispaania rokki, sekka pisut Shania Twaini. Ei noh, mõnus mees. Valencias haaras telefoni ja käsutas Anna-Maria oma Ernestoga meile järgi. Vaat selline mees oli onu Jose