Alasti ja lokkis

Istun Anna-Maria läpaka taga Valencias ja mõtlen siis, kuhu ja kuidas me edasi liigume. Kuidas on vist loll mõelda, sest häälega oleme siiani välja jõudnud ja kavatseme nii ka jätkata. Õues on tappev kuumus, toas on pisut kergem, ent ometi ei taha ka käsu peale endale ühtki riiet selga panna. Nii ma siis longingi mööda Annaka pikka koridori voodilina ümber.
Kell on juba palju-palju, pean nüüd oma voodilina sõlmed kaela ümbert lahti laskma ja oma lokid sirgeks pesema ning poodi minema, et kaheksajalg osta. Jaaa, selliseid asju me siin sööme, Eestis võime vaid Stockmanni vitriinideśt möödudes neid piiluda. Aga õige pisut.
Mõne tunni pärast läheb lahti sõit Alicantesse. Leidsime hommikul internetist ühe poisi telefoni numbri ja saatsime sõnumi. Tunni pärast ta helistas ja oli lahkelt nõus võhivõõraid enda juurde lubama. Küll ma siis varsti räägin, kuidas ühe käega ja konksjalaga mees meid vastu võttis. Sellest me siin fantaseerime.