Isekusest ja hipidest

Kersti põrutab lõunast põhja, idast läände, loodest kirdesse jne. Täna saadab sõnumi imelilusalt rannalt 90 km Malagast, teisel õhtul teeb mind kadedaks Granadasse saabumisega. Eile, kui maal laua taga kartuleid pooleks lõikasin, fooliumisse paigutasin, tilli peale lõikasin, tükikese võid koos soolaga lisasin, saatis tema sõnumi praamilt, mis teel Marokosse. Korraks nagu solvusin (kuigi tegelikult ma pole kindel, kas ma ikka solvusin, äkki lihtsalt olin kade), sest olin terve hommikupooliku kiirpassi püüdnud taotleda, aga pärast 3tunnist ootamist oli minu ees ikka veel mitukümmend inimest. Ma ei ütlegi palju neid siis oli, kui ma alles järjekorranumbri võtsin. Kõik seepärast, et Marokosse saada-sinna ju ID kaardiga ei saa- ja tema juba läheb, ilma, et mind ootaks. Olen ma nüüd siis isekas või ei, aga vahest mulle meeldib end vajalikuna tunda. Et noh Kersti oleks öelnud, et ei lähe enne minu tulekut Marokosse, et tahab esmakordselt Aafrika mandrile oma jalajäljed astuda minuga üheaegselt jne jne jne :) Tegelikult on mul hea meel, et ta ringi käib, magab pargipinkidel, tutvub huvitavate inimestega, sest nad kõik jätavad sinusse tükikese endast, arendavad ning harivad vaimselt. Ja see kõik on äärmiselt mõnus. Ma loodan, et Kersti hindab seda, mida praegu üle elab. Hoolimata viiest magamata ööst ja kinnivajuvatest silmadest.
Oooo ja mina hingan Tallinna tänavatel automüra, vaatan sinist taevast ja silmapiiril laiuvat linna. Viimased kaks päeva ja siis olen läinud. Ääretult hea mõelda. Ma olen unistanud mängimisest, lihtsalt passimisest ja sellest, et mina istun ning vaatan, kuidas elu mu ümber kihab ja mina ei pea midagi tegema, peale nautimise muidugi. Ma tahan selga panna oma lillelise särgi, patsi pähe punuda ja inimesi vaadata.