Lapsed maal: kukk Peedu ja seapõiest õhupall

Ma proovin uuesti kirjutada sellest, millest lubasin, ehk lapsepõlvest maal. Ajendas mind kirjutama kuulujutt Viru keskuse lastest, kes pidavat sealsetes peldikutes siivutusi korda saatma ja üks jutuajamine, mida hetkeks keskuse teise korruse pingil istudes kuulma juhtusin. Lühidalt oli jutt räme, hõlmates suhuvõtmist, dildosid jne, muud pole midagi, aga seda rääkisid alla 14 aastased lapsed. Tattnokad. Ja muidugi ajendas mind kirjutama tänapäeva hukkaläinud noorusest see, kuidas mõned päevad tagasi CC Plaza kommipoes kummikomme kotti toppides, keeras välimuse järgi 13 aastane poiss viiekroonise rulli, võttis pea tühjast kommikastist sidrunihapet, laotas selle enda peo peale ja demonstreeris sõpradele, kuidas ta kokat tõmbab, tavaliselt. Jep. Ja hiljem kutsus oma tatikatest sõpru portveini jooma, lubades, et küllap keegi neile ikka ostab. Mina, vana inimene, ok, mitte oluliselt neist vanem, raputasin pead ja ütlesin vanamuti kombel sellele viksi sametise jakiga kokatõmbajale, et kõva narkomaan oled ikka küll ja maksin oma kummikarude eest ning trampisin poest välja. Ma usun, et paljus on süüdi kodune kasvatus (raske uskuda, et ma seda nüüd niimoodi sõnastasin, aga olen aru saanud, et nii on ja Viru keskus lapsi ei kasvata). Mina näiteks veetsin kuni koolini kogu oma aja maal, vanaema ja vanaisa kollases majas Tudus, kus elas ja elab endiselt mitte rohkem kui 500 inimest, kelledest küla vahel võib päeva jooksul heal juhul 10 näha.Kooli minnes veetsin maal kõik koolivaheajad.Minu mängukaaslaseks oli naabripoiss Robi, kellega meil oli oma kontor pargis redelitel. Kohe selgitan. Redelid on need A-kujulised asjandused, millele heina pannakse ja kui veel heinategu ei olnud alanud, olid redelid toetatud vastu hiiglaslikku puud nii, et neist moodustus koht, kus istuda ja pisut kõrgemale laud. Kujutate ette, et 16 a tagasi olid mul ja Robertil juba arvutid seal kontoris:) (ehk siis me kujutasime ette, et kogu töö käib arvutitel ja klõbistasime oma näppe vastu puitu).Ei minu ega Robi vanaema ei lubanud meid tuppa mängima ega tube segamini ajama, niisiis me olime hommikust õhtuni õues. ja meil ei olnud kunagi igav. Mäletan vaid korda, kus vanaema lubas Robi tuppa. Kell oli 7 hommikul, oli soe ja päikeseline juulikuu hommik, mina aga teada tuntud magajana nägin magusamaid unesid ja keerasin teist külge, Robert, kes alati kell 6 silmad lahti tegi oli juba tänaval oma rattaga ja muudkui hüüdis: "Triiiiiiiiin, Triiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin!" Ise edasi-tagasi sõites. Lõpuks sai mu vanaemal siiber, ta äratas mu üles ja kutsus naabripoisi tuppa. Nii me siis multikaid koos vaatasime mõnda aega, aga siis hakkas juba igav ja me läksime ikka õue. Kord kui vihma sadas, pani Robi vanaisa nende hoovi postide peale laia laua ning me pugesime sinna 30cm laiuse laua alla ja aiapostide vahele vihmavarju.Kord saatis mu vanaema meid piima kellelegi viima, õues oli jälle lämbe suvine ilm ja ühtäkki teepervel kärnkonna silmates, tuli meile Robiga meelde, kuidas külatädi kord rääkis, et kärnkonn piima sees pidavat viimast riknemast hoidma. Egas midagi- tehtud, mõeldud. Konnake lendas mannergusse ja meie olime õnnelikud, et külatädile mõeldud piim ei lähe hapuks. Järgnevat ma muidugi ei kirjelda, sest meie ilus kavatsus tuli välja.Gretega kolisime alati suve alguses verandale elama, sügisel nii hilja kui võimalik sealt tagasi tuppa. Verants oli meie absoluutne lemmik. Eriti armastasin ma suviseid hommikuid, mil plekkkatusel tantsiv vihm meid äratas, aga siis kohe jälle uinutas. Kui vihmasadu tugevamaks paisus, tuli mõningatesse kohtadesse meie puidust laes plastiliini toppida,

sest vihmapoiss tilkus sisse.Päeval mängisime me laudas saadet, mis oma ülesehituselt sarnanes kokasaatega: "Tere, täna oleme me siin laudas, et tutvustada maatöid, oi ettevaatust, et kaameramees kanakaka sisse ei astu." Muudkui tutvustasime, mida me nüüd teeme, ise samal ajal munevaid kanu kergitades, et näidata mitu muna on juba oma tee pessa leidnud ja siis kühveldasime muidugi hooga sõnnikut laudast välja.Kui vaja võtsime kassil sünnitust vastu, vaatasime pealt, kuidas siga tapeti ja vanaema verd suurde potti lasi, et hiljem verivorsti teha. Talvel meenutasid verejäljed lumel veel mitu päeva seatappu, enne kui uus lumi jäljed peitis. Hullupööra ootasin ma iga kord päeva, mil vanaisa seaaedikut puhastab, sest kui kogu jama välja roogitud, kuni põrandani välja, pandi sinna värske põhk, siis ronisime Gretega sinna aedikusse ja hakkasime notsusid taga ajama selles 1,5m X 1,5m aedikus. Kord olime meie sigadel otsas, siis sead meil. Aga äge oli. Vägev oli ka heinategu. Siis ma muidugi nii ei arvanud, sest vanaisa ajas vara üles, vanaema tegi kaasa vormileiba suhkruga ning jõhvikamorssi. Mis sest, et heinamaa asus 5min kaugusel kodust, ei olnud mingisugust aja raiskamist, ega ka kojutulemist. Lõuna toimus lepapuude varjus kivi otsas ja siis jälle riisuma, nii et õhtuks olid pihud villis. Märksa nauditavam oli heina koju toomine, meie Gretsiga olime kastiautos heinalaadungi ostas, vanaisa sõitis. Lakka läksime ka meie talluma, et rohkem mahuks. Õhtu lõpetas saun. Pärast kipitasid sääred nii mis kole torkivatest heinakõrtest ja puhtast nahast. Aga uni tuli magus ja ma nii armastasin neid õhtuid. Siis kasvatasin ma üles vahva kuke Peedu. Vanaemaga avastasime, et meil on kana, kelle ma hiljem Auroraks nimetasin, kellele meeldib munade haudumine, mitte nende munemine. Niisiis sain vanaema nõusse, et me laseksime Auroral tibusid ilmale tuua. Nii läski, vanaisa tegi tibudele kasti, millele pani võrgu peale, et kanakull väiksekesi ära ei saaks viia. Mina keetsin toas muna, hakkisin kahvliga peeneks ja käisin tibusid toitmas. Piisavalt vanad, saime aru, et üks ei ole teps mitte kana, oli teine suur ja meenutas kangesti noort kukke, mina sain ta endale ja panin nimeks Peedu. Alguses oli ka tema kastis, aga kuna ma teda ikkagi hellitada tahtsin, lasin teda nööri otsas vanaema piinlikult ilusate peenarde vahele, hiljem aga omapäi kõndima, Kui vanaema tuli, siis tarvitses mul vaid kõvasti Peeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeedu karjuda, kui väike must tegelane põõsaste vahel minu poole jooksis. Vägev kukk, huh? :)Maarit rääkis nädal tagasi, et tema lapsepõlvgi möödus maal majas, kus elasid koos mitu põlvkonda ja vanatädi, kes lastelastele seapõiest õhupalli tegi ja need siis mängima kutsus. Maarit polnudki siis enam teab, mis väike. Vanatädi arvas, et lapsed võiksid tema Siberaegsest mängiasjast huvituda. Ja huvitusidki, sest see oli omamoodi äge ja erines sinistest, kollastest ja rohelistest õhupallidest, mida poest raha eest sai. Mida ma öelda tahan, on see, et elu ja loodus kasvatavad, Viru keskus ja tehiskeskkond mitte. Inimene, kes kasvab pulgakommide, hamburgerite ja ostukeskustega, ei saa iial looduses hakkama, ei oska iial oma keha kuulata, ei saa iial aru sellest, milleks ta elus võimeline on. Ta on inimene, kes pead langetades nõustub kõigega, mis temaga juhtub, tal ei ole usku, et ta on millekski enamaks võimeline, et tema on see, kes oma elu teeb. Määrab selle, kasrada kaldub vasakule või paremale. Põlvkond, kes mulle ja mu sõpradele peale kasvab on habras ning mõjutatav. Nende vanavanemad ei ela maal ja kui elavad, siis eelistavad need noored keskuses hängida või kinos sõpradele kokatõmbamist näidata. Vanavanemad saadetakse julmalt perse.Äh, mis ma ikka soiun, mina tean, kuidas käib seatapp, kuidas lehmale pulli otsitakse ja kui ei leita, siis kunstlik viljastamine tehakse, kuidas heina tehake ja seda, et oblikasupp maitseb hästi.

Lahkuminekutest ja loobumistest

Siin keskpäevase päikese käes Raekoja platsil kohvi juues ja kirjutades, sulavad mu silme all viimased lumehunnikud, munakividelt kaovad iga minutiga märjad laigud ning inimesed naeratavad laialt. Kevad on ametlikult käes ja ma tunnen, kuidas igal hommikul nähtamatu käsi libistab oma sooja pihu üle mu sassis juuste ning mina manan näole suure naeratuse, selle nähtamatu käe omanik ütleb mulle igal hommikul: Rise and shine! Ma olen selline lendlev inimene, kes laseb endani harva, aga kui laseb, siis nii sügavale, et hiljem on raske lahti lasta. Ma ei räägi siin ilmtingimata suhetest, ma räägin kõigest. Ma ei vaimustu kunagi kergesti. On asju, mida ma armastan juba enne kui neid päriselt näinud olen ning on asju, millesse kiindun tasapisi, nende konarlusi ja õõnsuseid avastades. Viimasel ajal on elu sundinud loobuma, võibolla isegi mitte loobuma, vaid lihtsalt ise oma käike tehes mõned asjad minult rebinud. Kõigiga juhtub. Nädal tagasi rääkisin Franciscoga, kellele kuuluvas vanalinnakorteris Malagas alati olen, see korter on näinud mind lõbusana, kurvana, rõõmust naervana ja suurest kurvatusest nutvana. Minu inspiratsioonikorter, millesse armusin enne, kui seda pärislt näinud olin. Ärge küsige kuidas, aga nii see oli. Kaks suve tagasi Hispaanias hääletades oli see minu ja Kersti staap, meie kindlus, kuhu iga kell tulla. Seal sündis suur osa minu blogist, siis kui kell juba varaseid hommikutunde kõndis, Kersti, tekk üle pea, magas ning Sade vaikselt laulis ja paksud kardinad rõduuste ees tuule käes lainetasid. Francisco ütles, et müüs mõlemad oma restoranid ära, andis korteri ära ning otsis tasuvama ning liikuvama töö. See oli löök, mida ma kõige vähem ootasin. Ma armastan seda korterit, tal on mulle eriline tähendus ka siis, kui seda enam pole. Mida ma aga tean on see, et Malaga lahkub mu lemmikpaikade hulgast Hispaanias. Olen vist halb seletaja, aga see tunne on mu sees olemas. Malaga on turistikoht, mina selliseid ei salli, aga see korter tekitas erilise aura. Kuidas ma võtmed näpus mööda väikeseid tänavaid poodi kõndisin ja hiljem poekottidega päikesesoojadel tänavakividel tänavamuusikuid nautisin ja vaatasin mööduvaid inimesi või meest ja naist, kes selle sama muusikajärgi ennastunustavalt tantsisid, vaid teineteisele. Või, kuidas ma eelmisel suvel Marokost tulin, hing segamini, pea mõtteid täis ja teisel hetkel juba mõtetest tühi, ma olin esimest korda oma mõtetega üksi. Ilma ainsagi võimaluseta kelleltki midagi küsida. Minu kolme rõduga korter aitas mind. Malaga on sellisena täis mälestusi, millest ma ei ole nõus loobuma. Loobusin pelgupaigast, mida nüüd vaid tänavalt möödudes võin jälgida, ent mälestusi ei luba ma kellelgi võtta.See sama lugu pani mind inimestele mõtlema. Ja ma mõtlen, et miks küll me loobume liiga kähku. Miks me lööme tihti käega asjadele, millel võiks tulevikku olla, aga me ütleme pärast esimest tagasilööki, et ju elu tahtis nii või ju oli siis ette määratud. Mis kuradi ettemääratud? Mis elu tahtis nii? Kes see elu selline on, et meile asju ette kirjutab. Ma usun, et teatud asjad on inimesele sündides tõesti "ette kirjutatud", ent kuidas me saame öelda mõne suhte puhul nii, kui me ise ei ole pingutanud või laseme teisel poolel egoistlikult ostustada. Mulle meeldis kinos seinal rippuva filmi plakatil öeldu: "Vahetevahel on vaja armastust veidi tagant tõugata." Ja ma ei räägi siin ainult mees pluss naine või naine pluss naine või mees pluss mees sügavamatest suhetest, ma räägin kõiksugu tunnetest, paaridest, sõpradest, tuttavatest. Tihti me lihtsalt vaatame, kuidas teine inimene kaugusesse kaob ja me ise ei tee selleks vähimatki. Vahest võibolla polegi millestki loobuda, meile vaid tundub, et on. On olnud vaid segased tunded tänavate rägastikus, lendlevad õhus, majanurkade vaikuses. Ma istun siin edasi ja püüan oma segastele mõttekäikudele mingisugused sadamad ja sihtpunktid leida, aga ma palun, et te kõik mõtleksite endale oluliset inimeste, paikade, olukordade peale ning mõelge, milliseid neist tasuks tugevamini kinni hoida, milliseid tagasi võita, milliseid endaga kaasas kanda. Mina järjestasin enda omad. Tean, et kui olen olnud sunnitud millestki lahti laskma ja päevavalguses tunnistan, et elu läheb edasi ja ma olen lahti lasknud, siis õhtupimeduses üksinda tulevad segased tunded tagasi ja ma olen ikka seal hetkes, kui tagasilöök tuli. Mu pea on segamini ja ma ei oska olla õnnelik. Hommikul tuleb see nähtamatu käsi ja kõik on jälle särav.

Rassism keskturu elektrikute seas

Jajaa, ma tean, et ma lubasin paljudele sellest vahejuhtumist rääkida, isegi Piiale Iisraeli saatsin sõnumi kutsega õhtul seda lugulaulu oma silmaga kaema tulla, aga ma lihtsalt ei viitsinud kirjutada. Ah, et millest ma sogan, kohe räägin.Elan linnast väljas, Peetri külas ja sõidan marsaga linna, sest ma olen liiga laisk, et autojuhi lubade tarvis kooli teooria eksamit uuendada ja ARK-i minna. Auto ootab mind juba 2 aastat maja ees. Mõneti on see laiskus ka selles kinni, et otseselt mul kuskile koguaeg sõita ei ole vaja, vahest kui on, siis on ju takso või sõbrannad olemas ja pealegi meeldib mulle ühistranspordis inimesi vaadata. vahest võin üpris totaka mulje jätta, aga ausalt öeldes nagu väga ei huvita. Minu istekoht on alati hoolikalt valitud, silmas pidades muidugi seda, et ma võimalikult paljusid inimesi sealt näeksin. Kunagi, kui ma nii palju aega kodus voodis kirjutades mööda ei saatnud, siis ma võtsin ette reise trammiga Baltijaamast Kopli poole ja siis sealt tagasi Kadriorgu, kõige põnevamad inimesed tulid peale alati kuskil Linnahalli kandis ja siis võis peatuseid liigitada vabalt selle järgi, kui vanad inimesed peale tulid. Ühesõnaga, nüüd olen ma läinud üpris kaugele sellest, millest rääkima pidin hakkama. Mina, Peetri küla, laupäevane päev ja 11.30 Jüri marsa nr 214.PS! Marsas ma istmeid ei vali, sest tihti on lihtsalt pole midagi valida, peab püsti seisma.Paar nädalat tagasi jagasin pikka rida marsa lõpus koos kahe töötansoomeskannantosse tüübiga, mõlemal oli vahvasti paar esihammast puudu ja nõnda nad mõnusalt väga sotsiaalpoliitilisfilosoofilist vestlust pidasid. Minu kõrvad hakkasid liikuma, kui jutt läks Inglismaal koos neegritega töötamise peale. Järgnebki dialoog kahe puuduvate hammaste, vatiinijope, siilisoengu, viltuse lõua ja tossudega tüübi vahel marsas nr 214, millest lubasin nii mõnelegi juba ammu kirjutada.A: "Tead, seal Inglismaal, onju, seal ma töötasin koos täiesti neegriga, must noh, nagu öö. Nii et pimedas oleksin ta jalust jooksnud mitmel korral. ja tead, mis mulle kohale ei jõua? See, et neile orjadele makstakse nagu mingi 13 naela tunnis, see on ju seal Mosambiigis mõne kõvema kuti kuupalk. Tead, kuidas minu meelest peaks olema? Peaks olema nii, et see, kust sa tuled määrab su palga. Need vaesed neegrid peaksidki kuus 13 naela teenima."B: "Noh, aga sul ka on Eestis ju palk väiksem, kui seal Inglismaal?"A: "Mis sa oled nende poolt vä? Üks neeger oleks mind pimedas ehmatanud surnuks ju. Mina olen valge ja peangi rohkem teenima."B: "Mõistan, ma olen su sõber ju. Aga mul seal Keskturul on ka ju nii, et need kuradi Pakistanlased eks on siia kolinud. Mõtle meie maale. Ja üks päev läks ühel Ahmadil pirn läbi ja siis kindaga susis seal midagi, oma musti näppe ei olnud julgust välja võtta, lõpuks kutsus minu, maksis 100 ja palus, et ära vahetaksin."A: "Ma ütlen, sünnist peale vaatavad, et lihtsamini saaks, mustad, raisk. Mida nad siia ronivad, olgu oma kodus."See vestlus kestis nii kaua kuni mina lõpuks vihast sinisena marsal turu juures kinni lasin pidada ja edasi jalutada otsustasin. Võibolla kestis see vestlus edasi, ei huvita, lihtsalt vihale ajas, kui kuradi rassistlikud võivad ühed inimesed olla. Meil on nendel mustadelt õppida ja neil kindlasti meilt ka, aga me ei räägi siin mingisugusest vahe tegemisest. Ei tea, mille poolest need hammasteta ahvid paremad on kui must mees näiteks Mosambiigist või tahmanäpp Pakistanist?Ja punkti pani mu oma isa sellel esmaspäeval, mil pärast mu sünnipäeva koju sõites minu jutu peale, kuidas ma oma suurendatud foto väikesest imearmsast Kuuba tüdrukust suure toa seinale teleka taha panen, ta lihtsalt ütles resoluutse ei, aga olles enda eist ilmselgelt pisut üllatunud, püüdis olukorra naljaks keerata. "Mis must Kuuba tüdruk, kui sa selle sinna paned, siis ostan nii suure teleka, et midagi kuhugi ette ega taha ei mahu, ülemiselt korruselt saab ka telekat vaadata ja see must tüdruk ei mahu kuskile."Minu vanemad põhjendavad oma vastumeelsust tumedate vastu sellega, et meie ühiskond ei ole valmis (noh kui näiteks valgel naisel on mustaga v mulatiga v vahet pole mis värvi tumedamaga laps) ja et laps kannatab.Ja nii me sünnitamegi rassismi. Püüame lastes juba varases eas tekitada tunnet, et must on imelik, valge on normaalne.Maarit rääkis täna vahva loo sellest, kuidas tema endise kuti perekonnas on keegi Rootsi mees, kelle mõlemad lapsed, poiss ja tüdruk, on endale mustad kaasad leidnud ja kui siis ükskord ühise laua taga istuti ütles üks tilluke Eesti sugulane sellele, kes veini kallas: "Vala neegrile ka veini!"Lapsesuu räägib seda, mida kodus räägitakse :)

Te quiero, amor

Ma ei raatsinud Kuubal olles päikest, salsat, värvilisi inimesi, ürgset loodust ja seda imelist aurat ja mulli, milles hõljusin mitte kuidagi raisata aeglasele internetile ja siin kirjutamisele. Igal juhul teen seda nüüd, trotsides oma voodis teki all rõvedat Eesti ilma ja vihaseid inimesi, kes kunagi mitte millegagi rahul pole.Kuubal on kõik nii lihtne: inimesed istuvad päevast päeva maja ees, kiiguvad edasi-tagasi kiiktoolides, lehvitavad möödujatele, kes peatuvad, nendega vahetavad mõned laused. Nendest lausetest võib aga ühtäkki pikk, minuteid või ka tunde kestev jutuvada saada. Inimesed on siirad, naeratavad ja armastavad. Iga kuubaka jaoks on oluline tema perekond ja isegi noorele on pühaks missiooniks leida enda kõrvale inimene, kellega abielluda ja lapsi saada. Need inimesed lihtsalt teavad, kuidas armastada ja hoida. Meie teed ristusid soome poisi Samiga, kes oli paar päeva varem rannas tutvunud kohalike meestega ja nendega nüüd siis õhtuti koos hängiski. Paar päeva pärast meie kohtumist ristusid meie teed ka tema sõpradega. Toredad inimesed, ei püüdnud midagi pähe määrida, huvitusid meist, meie eludest, mitte rahakotist, mis tegelikult pooltühjana kotipõhjas kaasas tolknes. Pärast esimest õhtut ja paari salsa tantsu oli selge, et nemad meile selle pagana salsa selgeks õpetavad. Neil oli selline eesli kannatus meiesuguste puupuusadega, et sobisid õpetajateks küll. Noh võibolla oli nendega päevast-päeva hängimine viga, sest asi lõppes kahe kurva silmapaariga, kui minemas olime. Teise päeva veetsime üksikul rannal, mis oli iseenesest kena ja metsik, aga meist paar meetrit eemal lebas roosades trussikutes mustanahaline, kes pärast 15 minutilist meie liivas hullamist jälginuna püsti tõusis, rahulikult oma taevastesse avarustesse tõusnud meheuhkuse laiade lühikeste pükstega kattis ja siis põõsasse ca 10 minutiks kadus. Teadagi, mida tegema. Meie salsa õpetaja küsis veel samal õhtul üle, et kas me ikka saime aru, et me seda meest erutanud olime. Õhtul läbisime sama raja: jalutasime mööda valgustamata linnateid randa, sealt edasi mööda täielikku pimedust mööda rannaäärt, kus kostsid ainult lained ja vahetevahel haaras silm pimedas mööda randa jooksvad krabid, kes tõenäoliselt meie sammude eest põgenesid, edasi oli vaja ületada sild, mis oli rohkem nagu kaks palki koos aukudega, kust mul näiteks jalg läbi libises. Siis tuli läbida küla koos keset teed magavate sigadega ning lärmavate koertega. Lõpuks rannas, olin ma õnnelik, tagasitee veel ootas, aga ma lootsin sellele ainsale mojitole, mille kavatsesin juua. Seal me lamasime, taevalaotus oli tähtedest kirev, meri nii vahune ja hirmutav, et iga kord, kui hiiglaslikud lained vastu kive pekslesid, tundsin ma hirmu, selline tunne nagu need laineksid oleksid tulnud, et sind kaasa viia. Ragner nüsis tähekumas rannast leitud kivil laimi ja valmistas imehead mojitot. Istusime vaikuses, mina, Grete, 2 kuubikut ja meie soome sõber Sami. Vaat, see on vabadus. Sa tuled keset ööd, viskad end üksikule rannale selili, hoiad käes mojitot ja su kõrval on inimesed, kes oskavad seda hetke nautida, ilma igasuguse lobata. Vastu randa pekslevad hiiglaslikud lained ning lugematul arvul tähti virvendab su ees. Hiljem libistasime end üle selle sama silla, vahetasime kodus riided ja läksime tantsima El Ranchoni. Pärast pidu, mis juba kell 1 oma uksed sulges, kobisime Ragneri juurde sööma ja siis koju. Pärast seda päeva olid aga kaks meest kindlad, et just meie oleme neile need õiged. Maja ees hüvasti jättes, haaras Mister Salsa mu käe, hoidis seda enda südamega ühel kõrgusel, vaatas oma sügavate silmadega minu mitte nii sügavatesse silmadesse ja teatas: "Te quiero!" Mina lipsasin selle peale tuppa. Mis asja, ta armastab mind? Hallooo, nii need asjad ei käi. Ma arvan, et tundsin sellel hetkel ennast nii nagu mehed, kui naine neile pärast esimest nädalat kohtamisi armastust avaldab.Järgmised paar päeva lasime endale salsat õpetada, Grete õpetaja muudkui korrutas, et tema abiellub selle tüdrukuga, mõnele teatas, et Grete on juba tema abikaasa. Minu õpetaja oli pisut tagasihoidlikum, tegi üle laua silma ja kutsus tantsima. Meie viimasel õhtul hingasin mõnes mõttes kergendatult, et enam seda ülevoolavat headust ja hoolitsemist ei pea taluma, teisalt oli kahju kahte murtud südant vaadata, kelledest üks vaikuses oma südamevalu välja elas, teine aga Gretele korrutas, et mis sest, kui tüdruk teda ei armasta, mees selle eest armastab palavalt. Seisime viimast korda meie maja ees, et hüvasti jätta. Ja siis haaras minu tagasihoidlik austaja mu käe ja küsis vaiksel häälel: "Ütle, kas on midagigi, mis sulle minus meeldib?"Mina muidugi tahtsin naerma hakata, aga suutsin kuidagi selle naeru kenaks naeratuseks võluda.Seepeale noogutasin, et teda mitte väga kurvana sinna seisma jätta pärast lahkumist."Mis asi siis?""Noooo, lihtsalt.""Mis asi? Või äkki ma ei meeldi sulle üldse?""Ah jäta, ma ju tantsisin sinuga. Sa oled kõige parem tantsija.""Tead, kui sa paari aasta jooksul tagasi tuled, siis ma tahan sinuga abielluda, sest ma tõesti armastan sind. Sa oled kõige erilisem naine, keda näinud olen."Näete siis, mina vaatasin suurte silmadega seda juttu ja hoolimata sellest, et minu jaoks oli ta suhteliselt võõras inimene, tundsin ma, et see, mida ta just öelnud oli, oli nii õige. MItte selles mõttes, et ma eriline oleks vms. Lihtsalt viis, kuidas nad elavad oma lihtsuses. Nad ärkavad hommikuti, lähevad tööle, õhtuti teevad staadionil trenni, õhtul keerutavad jalga ja liigutavad puusi salsarütmis. Ja kui nad on leidnud inimese, kes nende meelest neile sobida võiks, siis nad haaravad sarvist, lihtsalt nii ongi. Ei mitte midagi pealetükkivad, nad teevad seda kõike lihtsalt. Ja nii ongi. Meie siin vaagime nädalaid, kuid, vahest aastaid ja ega me kaugemale jõua. Järgmisel päeval bussi peale minnes oli nii kahju vaadata täiskasvanud meest nii murtuna seal seismas. Minu õpetaja tegi tööd, Grete oma puhkas ja tuli meile lehvitama. Istusime viimasesse ritta, krabasin aknal kardina eest ja muudkui lehvitasin. Kui buss vaikselt liikuma hakkas, panin päikeseprillid ette ja lasin tillukestel pisaratel üle põskede voolata. Kõik see kokku oli nii kurb. Mind oli võlunud nende lihtsus, nii valus oli inimest seal seismas ja tõsiselt igatsemas näha ning ühtlasi tähendas Baracoas lahkumine pikka tagasiteed Havanasse-21h bussisõitu- ning viimane omakorda lennujaama ja kojutulekut.

Te quiero Cuba!

Kuuba avatus

Muljed Havanast skipin ma kohe, sest nagu paljud teist teavad, siis ei ole ma mingisugune suurlinna plika. Kardan vinguhaisu nagu pussipauku, larmavad inimesed ja mustad linnatanavad ei ole minu mangumaa. Havana on omamoodi lahe, selline sipelgapesa, kus koguaeg sagitakse ringi, suured varvilised ameeriklased liuglevad mooda tanavaid, keegi uritab pidevalt sulle midagi pahe maarida voi toksib sind oma köntidega ja palub raha. Kirjutan siia nuud jooksvalt, kus ja mis me teinud oleme, kui Eestis tagasi olen, kirjutan hindadest, kohtadest, bussidest ja inimestest rohkem ja puhendunumalt, sest tegelikult on siin oldud pea 2 nadalat mind inspireerinud, kui oleksin oma lapkaga siin, siis kindlasti ainult kirjutaksin, muidugi samal ajal turkiissiniseid laineid palmi all jalgides ja kookosepiima luristades. Hehee.Parast monusat rannapaeva otsustasime veel uhe oo Havanas olla ja jargmisel paeval Vinalesesse porutada. Ma olin netis pilte nainud monusast maastikust ja hobustega meestest, aga rohkem nagu midagi ette ei osanud kujutada. Ajavahe tottu oleme me olnud muidugi nagu vanad laiskvorstid, nii kui kuskile maha istume voi voodit naeme, huppame me pea ees ja suleme silmad. Magame uhesonaga koguaeg. Umbes pool teed nautisin ma segast unenagu, siis tuli vaike snaki peatus. Kuna siinmaal ei ole nii, et lahed koduuksest valja ja saad osta, mida ainult tahad igast tanava poest, siis ei ole tee peal baarides ka valik teab, mis suur. Kartulikropsud maitsevad nagu papp kerge peekonihaisuga, aga tuKola on kuubalaste versioon Coca-Colast ja seda oleme me siin joonud. Igal juhul, sellest baarist ei ostnud me midagi, sest bussist moni sentimeeter edasi seisis tume neegriplika kast kaes ja muus banaane. Noh, me siis motlesime, et oi kui cool, lahme ostame, nagu mustlased arbuuse vahest Eestis muuvad. Hinnaks utles chikk un peso. Me ladusime letti oma peso (turisti raha peso convertiblet, 1peso vordub u 12 EEK), et ta meile banaani annaks, ise motlesime, et pisut kallis nagu maa kohta, kus terved tee aared banaane tais on. ja oh meid lollakaid, chikk hakkas siis oma kastist neid tolmuseid banaane meile katte laduma. See tahendab, et uks banaan oleks maksnud 1 kohaliku peso ehk moneda nacionali, mis vordub u 50 eesti sendiga. Nii me siis bussi ronisime, ise onnest saravad oma banaanihunniku ule. Mida rohkem Vinalesele lahemale joudsime seda monusamaks loodus muutus. Palmid kuidagi saravamaks ja lopsakamaks, lehed puudel suuremaks, majad muutusid huttideks, inimesed soitsid hobustega ja lapsed ajasid paljajalu kanu taga. Vinalese bussijaama joudes nagin juba aknast, kuidas uks vaga vana hallipaine tadi hoiab A4 lehte kaes koos kirjaga: Triin y amiga! Nii armas, esimest korda elus oli keegi sildi teinud ja ootas mind. Meie uus kodu oli avar ja vahva. Saime endale tanavpoolse toa, nii et hommikul kell 5 vois kuulda koige varasemat kukke kiremas, sellele jargnes ilmselt mees autoga, kes kiremise peale ules oli tousnud ja siis kell 6 juba elu kihas. Inimesed ootasid tanaval bussi, millel ilmselt mingit graafikut ei olnud, sest moni ootas monel hommikul umbes tunnikese koos jalge ees siblivate kanade ja kukkedega. Meie kodu kulas elas 14 000 inimest. Jajah, tundub suur, aga tegelikult labis kula uks suurem tanav, mida mooda autod soitsid ja moned risti kulgevad korvaltanavad, kus inimesed elasid. Mida inimesed Kuubal teevad? Mulle tundub, et midagi erilist. Kastitais mehi soidab paar korda paevas kuhugi poole, voib arvata, et naiteks poldudele toole. Teised inimesed istuvad maja ees kiiktoolides ja lihtsalt passivad. Huuavad holaaa, lehvitavad voi ajavad naabrinaisega juttu. Vinaleses on tunne, et aega on koikide nende kiirete asjadega ja tegelikult ei peaks me uldse kiirustama nii mottetult. Teisel paeval votsime kohe uhe tuubi koos hobustega ja laksime orgude vahele kappama. Oeh! Ei suuda mina seda uldse kirjeldada: maed on kaetud pikkade palmidega ja meenutavad vihmametsa, sellised maed vahelduvad orgudega, kus laiuvad tubakapollud ja hutid, kus tubakat rullitakse ja kui moni turist sinna satub, siis pakutakse tallegi uks hea sigar koos jallegi kookose seest pakutava piimaga, millesse on alati voimalik lisada rummi, mett ja sidrunit. Uhte sellisesse me ratsutasime. Roheliste silmadega kohalik Romeo toi parima rummi oma hutist valja ja laks peoks. Parast tunnist plakutamist olime sobrad koos teise hobusepoisiga tulnud Mehhiko paariga, kellega teekonda jatkasime. Kui meie ostetud 4 tundi labi said, tegid hobusepoisid ettepaneku teha veel 2 tundi retke uhte tillukesse kulla, kus peetakse kukevoitlust, seltskonnas ringleb kovasti rummi ja on tunda verelohna. Muidugi pidime me maksma, aga olime nous. Kui juba hobuseseljas olen, siis voib ju minna. "Kyla" oli keset poosaid asetsev ring, mille ymber istusid igas vanuses mehed, ringi sees kaisid teised mehed, yhes kaes rumm, teises plasttopsid. Voite siis arvata, mehed olid monusalt svipsis ja voitluseks valmis. Kukkedel katkutakse jalgade kyljest suled ara ning pannakse nad nooriga kinni paikese katte, sest vastased peavad yhes kaalus olema. Arvatakse, et mida peenem, seda sitkem. Vahetult enne voitlust pannakse neile vahaga teravad kannused kylge ja tupsutatakse sulgede vahele vett, et nahka pisut niisutada. Lopuks viiakse kaks kukke ringi, enne teevad inimesed panuseid, et kes voidab. Siis tulevad omanikud kukkedega, poks kuulutatakse avatuks ja laheb lahti. Publik moirgab, plaksutab, oigab. Mina yritasin yle nende hyplevate peade pilte teha. Avavoitluses olid vastamisi pruun ja valge. Voitluse kaotab see, kellel rohkem verd tuleb, kes vahem liigutada suudab. Kaotaja tapetakse, voitja laheb edasi. Kogu voistluse seeria voitnud kukk lastakse karja kanadega kokku, et veel voitluskukkesid saada. Selleks ajaks kui voitja kanadega kokku lastakse on ta tihti pime ja vigane, aga kova mees ikka. Vaatasime yhe matsi ara ja hakkasime tagasi ratsutama. Vagev, aga rohkem vaadata ei tihka. Jargmisel paeval laksime Cayo Levisale, saarele, kuhu saab tunnise bussisoiduga mooda vaikeseid kylateid ja pooletunnise praamisoiduga. Praam ei ole muidugi mingi Saaremaa praam ja tegelikult ei raagi ma siinkohal ka mingisugusest sadamast, sest siinne sadam oli lihtsalt silm merre ja praam yks alus kus istuda sai pea ainult kapten, teised hangisid taga mootori juures. Saar ise oli imearmas, tyhi rand, koos valge liiva ja siniste lainetega, aga noh ilmaga meil ei vedanud. Alguses oli pilves, keerasime end rannatoolile kookoselehtedest varju alla kerra, aga siis tousis ka tuul ja hakkas sadama, nii et pogenesime baari katuse alla varjule. Kylmetasime 5 tundi enne kui tagasi oma vaikesesse kylla saime. S6brad, netiaeg on taas labi saanud, pean kahjuks lahkuma, aga lahipaevil jalle. Hetkel, kui teie minu reisi alguspaevist loete, olen ma juba Baracoas, saare ida osas ja naudin siinset metsikut loodust.