Meestest, naistest ja reisimisest

Olen nüüdseks üle kahe nädala Marokos olnud. Riigis, mille värvilisse olemusse armusin juba esimesel korral viis aastat tagasi, kui Kerstiga Hispaanias hääletasime ja tänu marokolasele Mohamedile Marokoni jõudsime ning üle kahe fantastilise nädala hipikorteris ühes väikeses ookeaniäärses külas veetsime. Korteris, mille seinad olid kaetud päevinäinud lilleliste kangastega ja kus põrandal oma asemel lebades sai läbi hõreda katuse öötundidel taevas sillerdavaid tähti vaadata seni kuni uni võimust võttis. Lammaste asemel lugesime igal ööl tähti.

Teine kord Marokos oli ka fantastiline, läbisime härra Ajakirjanikuga 10 päevaga vähemalt 4000km, mingil hetkel mägedes looklevate teede ja Sahara liivatormide vahel läks kilomeetrite lugemine segamini. Vaatasin õnneliku naeratusega neid rohelisi oaase, millesse oli end peitnud terve küla, ümbritsetuna liivastest teedest, imetlesin Atlase mäestiku kurjakuulutavaid järsakuid ja kitsaid teesid, millel sõitsime. Imestasin võimsa tuule üle, mis liigutas liivamägesid üle tee nagu oleks keegi liivakuhja all. Ja naeratasin tähtedele, mis terves taevas mulle vastu särasid, kui Saharas oma kasbahi katusel öö veetsin. Maroko on imeline ja alati minu südames erilisel kohal olnud just nii paljude heade mälestuste ja värvide pärast.  

Sel korral olen siin Gretega, kellega oleme viimasel paaril aastal rännanud Kuubal, Jordaanias, Iisraelis, Süürias, Liibanonis ja Iraanis. Ma olen alati nii unistavalt rääkinud sellest imelisest Marokost, et nüüd siis otsustasime koos siia tulla. 

Lubasin pudrumägesid, piimajõgesid ja komme taevast alla sadavat. Aga tegelikkus on midagi muud. 

Eesti mees plaksutab heameelest käsi ja Eesti naine ütleb: "Ma teadsin!"

Marokos on kõik omal kohal: Atlase mäestik, Sahara, tänavatel hõljuv vürtside aroom, muusika, ohtralt kasse, kitsastel tänavatel paljajalu pooltühja palli taguvad lapsed, kelle naeratust on terve linn täis. Mis aga minu  jaoks muutunud, on suhe siinsete inimestega, sest me oleme kaks naist, kaks reisivat naist Euroopast. See tähendab omakorda aga kahte vabameelset naist, kes on saadaval. 

Marrakeshis olime teise päeva lõpuks nagu tühjaks pressitud sidrunid, sest iga poepidaja, iga koolipoiss, iga mootorrattaga mööda kihutav teismeline ja ka maja ees suitsu kimuv vanamees pidas vajalikuks kommenteerida meie tagumikke. Meie lemmik kompliment kõlas selja taha jäävatelt meestelt: "Nice eyes!" Mhm, kui mu silmad on suured ja ümarad ning ma nende peal istun, siis küll.  

Ja kui ma seda räägin, siis ma ei vingu paari "kena" komplimendi pärast, neid lihtsalt tuli ja tuli ja tuli ja lõpp saabus siis, kui oma hotelli ukse selleks päevaks kinni olime pannud. Hommikul läks sama trall uuesti lahti. 

Meestest tänaval möödudes tõmbasin instinktiivselt oma tagumiku neist eemale, sest neil on ka kombeks lihtsalt katsuda sind niisama möödaminnes. Olgu öeldud, et austan kohalikke kultuure. Iraanis kandsin alati pearätikut, sest nii peab, lisaks kandsin kleidi all pükse. Marokos olles on mul alati pikad varrukad, kehakumerusi mitte näitavad pluusid, pikad kleidid ja dekolteed varjav sall. 

Essaouirasse jõudes lootsin sellest tähelepanust vabaneda, alguses tundus mu soov ka täituvat. Nüüd aga olen väsinud. Ma ei jaksa mehi kaikaga eemale enam ajada. Ei aita jutud sellest, et abiellun märtsis, et ma lihtsalt pole huvitatud või et tahan lihtsalt aega veeta ilma voodisse hüppamata. Nad lihtsalt ei mõista. Kuidas sa oled valge naine puhkusel ega taha väikest tsikibrikit, sest sa ju kohe lahkud ning keegi ei jää kedagi taga igatsema. 

Essaouiras tullakse tänaval juurde ja jutuajamine muutub kohe isiklikuks, ma ei tea, kuidas need mehed seda teevad, aga sul ei ole praktiliselt isegi võimalust "ei" öelda. Ainus tore pohuist on seni olnud muusikapoe müüa Hamsa, kes meie tänaval oma poe ees iga päev pilves peaga istub ja muudkui meid tervitav iga kord kui mööda lähme. Tal on muusikapoe üleval teisel korrusel väike hashi haisune punker, kuhu viib tilluke redel ning mille seinal ripub puur mingisuguse linnuga. Seni pole ta kummalegi meist veel külge ajanud, ainult sõbralikult hashi kutsunud suitsetama oma punkrisse, mille laual seisab metallist karp, kus sees erineva kategooria hashi.

Olgu öeldud ka see, et Maroko meestest ca 40% on ülikuumad, hoolitsetud tüübid. 40% on normaalse välimusega ja ülejäänud 20% on liiga noored, vanad, invaliidid, paduusklikud, abielus vms.

Aga mentaliteet, millega nad läbi elu kulgevad ei sobi kuskile. Kohalikul naisel ei ole sobilik enne abielu seksida, mehel aga on. Nüüd tekib küsimus, kust kuradi kohast see mees talle lubatu siis kätte peaks saama. Variantideks on prostituut või lääne naine. Ja nii need kuumad mehed oma päevi veedavad, üritades oma võlusid demonstreerida nii et see lääne naine siis ka liimile läheks. 

Ma olen väsinud! Ütlesin eile enne magama minekut Gretele, et minu deitimiste limiit on mitmeks aastaks täis. Ma ei jaksa enam ühegi mehega vaielda ja talle oma põhimõtteid seletada.

Ja ma ei tule enam kunagi oma sõbrannaga Marokosse. Tundub, et teistes islami riikides on see sujunud, aga siin mitte. Mehed ei aktsepteeri siin kaheksi rändavaid noori naisi. 

Sellised on minu emotsioonid täna õhtul, oma hotelli toas akna all jauravaid narkomaane ja joodikuid kuulates.

Homme on uus ja parem päev! Ma tean seda! Tean ka, et rohkem mehi, kes minuga kohtama tahavad minna. Ja uus kujuteldav kaigas, millega neid eemale ajada :)