Lahkuminekutest ja loobumistest

Siin keskpäevase päikese käes Raekoja platsil kohvi juues ja kirjutades, sulavad mu silme all viimased lumehunnikud, munakividelt kaovad iga minutiga märjad laigud ning inimesed naeratavad laialt. Kevad on ametlikult käes ja ma tunnen, kuidas igal hommikul nähtamatu käsi libistab oma sooja pihu üle mu sassis juuste ning mina manan näole suure naeratuse, selle nähtamatu käe omanik ütleb mulle igal hommikul: Rise and shine! Ma olen selline lendlev inimene, kes laseb endani harva, aga kui laseb, siis nii sügavale, et hiljem on raske lahti lasta. Ma ei räägi siin ilmtingimata suhetest, ma räägin kõigest. Ma ei vaimustu kunagi kergesti. On asju, mida ma armastan juba enne kui neid päriselt näinud olen ning on asju, millesse kiindun tasapisi, nende konarlusi ja õõnsuseid avastades. Viimasel ajal on elu sundinud loobuma, võibolla isegi mitte loobuma, vaid lihtsalt ise oma käike tehes mõned asjad minult rebinud. Kõigiga juhtub. Nädal tagasi rääkisin Franciscoga, kellele kuuluvas vanalinnakorteris Malagas alati olen, see korter on näinud mind lõbusana, kurvana, rõõmust naervana ja suurest kurvatusest nutvana. Minu inspiratsioonikorter, millesse armusin enne, kui seda pärislt näinud olin. Ärge küsige kuidas, aga nii see oli. Kaks suve tagasi Hispaanias hääletades oli see minu ja Kersti staap, meie kindlus, kuhu iga kell tulla. Seal sündis suur osa minu blogist, siis kui kell juba varaseid hommikutunde kõndis, Kersti, tekk üle pea, magas ning Sade vaikselt laulis ja paksud kardinad rõduuste ees tuule käes lainetasid. Francisco ütles, et müüs mõlemad oma restoranid ära, andis korteri ära ning otsis tasuvama ning liikuvama töö. See oli löök, mida ma kõige vähem ootasin. Ma armastan seda korterit, tal on mulle eriline tähendus ka siis, kui seda enam pole. Mida ma aga tean on see, et Malaga lahkub mu lemmikpaikade hulgast Hispaanias. Olen vist halb seletaja, aga see tunne on mu sees olemas. Malaga on turistikoht, mina selliseid ei salli, aga see korter tekitas erilise aura. Kuidas ma võtmed näpus mööda väikeseid tänavaid poodi kõndisin ja hiljem poekottidega päikesesoojadel tänavakividel tänavamuusikuid nautisin ja vaatasin mööduvaid inimesi või meest ja naist, kes selle sama muusikajärgi ennastunustavalt tantsisid, vaid teineteisele. Või, kuidas ma eelmisel suvel Marokost tulin, hing segamini, pea mõtteid täis ja teisel hetkel juba mõtetest tühi, ma olin esimest korda oma mõtetega üksi. Ilma ainsagi võimaluseta kelleltki midagi küsida. Minu kolme rõduga korter aitas mind. Malaga on sellisena täis mälestusi, millest ma ei ole nõus loobuma. Loobusin pelgupaigast, mida nüüd vaid tänavalt möödudes võin jälgida, ent mälestusi ei luba ma kellelgi võtta.See sama lugu pani mind inimestele mõtlema. Ja ma mõtlen, et miks küll me loobume liiga kähku. Miks me lööme tihti käega asjadele, millel võiks tulevikku olla, aga me ütleme pärast esimest tagasilööki, et ju elu tahtis nii või ju oli siis ette määratud. Mis kuradi ettemääratud? Mis elu tahtis nii? Kes see elu selline on, et meile asju ette kirjutab. Ma usun, et teatud asjad on inimesele sündides tõesti "ette kirjutatud", ent kuidas me saame öelda mõne suhte puhul nii, kui me ise ei ole pingutanud või laseme teisel poolel egoistlikult ostustada. Mulle meeldis kinos seinal rippuva filmi plakatil öeldu: "Vahetevahel on vaja armastust veidi tagant tõugata." Ja ma ei räägi siin ainult mees pluss naine või naine pluss naine või mees pluss mees sügavamatest suhetest, ma räägin kõiksugu tunnetest, paaridest, sõpradest, tuttavatest. Tihti me lihtsalt vaatame, kuidas teine inimene kaugusesse kaob ja me ise ei tee selleks vähimatki. Vahest võibolla polegi millestki loobuda, meile vaid tundub, et on. On olnud vaid segased tunded tänavate rägastikus, lendlevad õhus, majanurkade vaikuses. Ma istun siin edasi ja püüan oma segastele mõttekäikudele mingisugused sadamad ja sihtpunktid leida, aga ma palun, et te kõik mõtleksite endale oluliset inimeste, paikade, olukordade peale ning mõelge, milliseid neist tasuks tugevamini kinni hoida, milliseid tagasi võita, milliseid endaga kaasas kanda. Mina järjestasin enda omad. Tean, et kui olen olnud sunnitud millestki lahti laskma ja päevavalguses tunnistan, et elu läheb edasi ja ma olen lahti lasknud, siis õhtupimeduses üksinda tulevad segased tunded tagasi ja ma olen ikka seal hetkes, kui tagasilöök tuli. Mu pea on segamini ja ma ei oska olla õnnelik. Hommikul tuleb see nähtamatu käsi ja kõik on jälle särav.