Te quiero, amor

Ma ei raatsinud Kuubal olles päikest, salsat, värvilisi inimesi, ürgset loodust ja seda imelist aurat ja mulli, milles hõljusin mitte kuidagi raisata aeglasele internetile ja siin kirjutamisele. Igal juhul teen seda nüüd, trotsides oma voodis teki all rõvedat Eesti ilma ja vihaseid inimesi, kes kunagi mitte millegagi rahul pole.Kuubal on kõik nii lihtne: inimesed istuvad päevast päeva maja ees, kiiguvad edasi-tagasi kiiktoolides, lehvitavad möödujatele, kes peatuvad, nendega vahetavad mõned laused. Nendest lausetest võib aga ühtäkki pikk, minuteid või ka tunde kestev jutuvada saada. Inimesed on siirad, naeratavad ja armastavad. Iga kuubaka jaoks on oluline tema perekond ja isegi noorele on pühaks missiooniks leida enda kõrvale inimene, kellega abielluda ja lapsi saada. Need inimesed lihtsalt teavad, kuidas armastada ja hoida. Meie teed ristusid soome poisi Samiga, kes oli paar päeva varem rannas tutvunud kohalike meestega ja nendega nüüd siis õhtuti koos hängiski. Paar päeva pärast meie kohtumist ristusid meie teed ka tema sõpradega. Toredad inimesed, ei püüdnud midagi pähe määrida, huvitusid meist, meie eludest, mitte rahakotist, mis tegelikult pooltühjana kotipõhjas kaasas tolknes. Pärast esimest õhtut ja paari salsa tantsu oli selge, et nemad meile selle pagana salsa selgeks õpetavad. Neil oli selline eesli kannatus meiesuguste puupuusadega, et sobisid õpetajateks küll. Noh võibolla oli nendega päevast-päeva hängimine viga, sest asi lõppes kahe kurva silmapaariga, kui minemas olime. Teise päeva veetsime üksikul rannal, mis oli iseenesest kena ja metsik, aga meist paar meetrit eemal lebas roosades trussikutes mustanahaline, kes pärast 15 minutilist meie liivas hullamist jälginuna püsti tõusis, rahulikult oma taevastesse avarustesse tõusnud meheuhkuse laiade lühikeste pükstega kattis ja siis põõsasse ca 10 minutiks kadus. Teadagi, mida tegema. Meie salsa õpetaja küsis veel samal õhtul üle, et kas me ikka saime aru, et me seda meest erutanud olime. Õhtul läbisime sama raja: jalutasime mööda valgustamata linnateid randa, sealt edasi mööda täielikku pimedust mööda rannaäärt, kus kostsid ainult lained ja vahetevahel haaras silm pimedas mööda randa jooksvad krabid, kes tõenäoliselt meie sammude eest põgenesid, edasi oli vaja ületada sild, mis oli rohkem nagu kaks palki koos aukudega, kust mul näiteks jalg läbi libises. Siis tuli läbida küla koos keset teed magavate sigadega ning lärmavate koertega. Lõpuks rannas, olin ma õnnelik, tagasitee veel ootas, aga ma lootsin sellele ainsale mojitole, mille kavatsesin juua. Seal me lamasime, taevalaotus oli tähtedest kirev, meri nii vahune ja hirmutav, et iga kord, kui hiiglaslikud lained vastu kive pekslesid, tundsin ma hirmu, selline tunne nagu need laineksid oleksid tulnud, et sind kaasa viia. Ragner nüsis tähekumas rannast leitud kivil laimi ja valmistas imehead mojitot. Istusime vaikuses, mina, Grete, 2 kuubikut ja meie soome sõber Sami. Vaat, see on vabadus. Sa tuled keset ööd, viskad end üksikule rannale selili, hoiad käes mojitot ja su kõrval on inimesed, kes oskavad seda hetke nautida, ilma igasuguse lobata. Vastu randa pekslevad hiiglaslikud lained ning lugematul arvul tähti virvendab su ees. Hiljem libistasime end üle selle sama silla, vahetasime kodus riided ja läksime tantsima El Ranchoni. Pärast pidu, mis juba kell 1 oma uksed sulges, kobisime Ragneri juurde sööma ja siis koju. Pärast seda päeva olid aga kaks meest kindlad, et just meie oleme neile need õiged. Maja ees hüvasti jättes, haaras Mister Salsa mu käe, hoidis seda enda südamega ühel kõrgusel, vaatas oma sügavate silmadega minu mitte nii sügavatesse silmadesse ja teatas: "Te quiero!" Mina lipsasin selle peale tuppa. Mis asja, ta armastab mind? Hallooo, nii need asjad ei käi. Ma arvan, et tundsin sellel hetkel ennast nii nagu mehed, kui naine neile pärast esimest nädalat kohtamisi armastust avaldab.Järgmised paar päeva lasime endale salsat õpetada, Grete õpetaja muudkui korrutas, et tema abiellub selle tüdrukuga, mõnele teatas, et Grete on juba tema abikaasa. Minu õpetaja oli pisut tagasihoidlikum, tegi üle laua silma ja kutsus tantsima. Meie viimasel õhtul hingasin mõnes mõttes kergendatult, et enam seda ülevoolavat headust ja hoolitsemist ei pea taluma, teisalt oli kahju kahte murtud südant vaadata, kelledest üks vaikuses oma südamevalu välja elas, teine aga Gretele korrutas, et mis sest, kui tüdruk teda ei armasta, mees selle eest armastab palavalt. Seisime viimast korda meie maja ees, et hüvasti jätta. Ja siis haaras minu tagasihoidlik austaja mu käe ja küsis vaiksel häälel: "Ütle, kas on midagigi, mis sulle minus meeldib?"Mina muidugi tahtsin naerma hakata, aga suutsin kuidagi selle naeru kenaks naeratuseks võluda.Seepeale noogutasin, et teda mitte väga kurvana sinna seisma jätta pärast lahkumist."Mis asi siis?""Noooo, lihtsalt.""Mis asi? Või äkki ma ei meeldi sulle üldse?""Ah jäta, ma ju tantsisin sinuga. Sa oled kõige parem tantsija.""Tead, kui sa paari aasta jooksul tagasi tuled, siis ma tahan sinuga abielluda, sest ma tõesti armastan sind. Sa oled kõige erilisem naine, keda näinud olen."Näete siis, mina vaatasin suurte silmadega seda juttu ja hoolimata sellest, et minu jaoks oli ta suhteliselt võõras inimene, tundsin ma, et see, mida ta just öelnud oli, oli nii õige. MItte selles mõttes, et ma eriline oleks vms. Lihtsalt viis, kuidas nad elavad oma lihtsuses. Nad ärkavad hommikuti, lähevad tööle, õhtuti teevad staadionil trenni, õhtul keerutavad jalga ja liigutavad puusi salsarütmis. Ja kui nad on leidnud inimese, kes nende meelest neile sobida võiks, siis nad haaravad sarvist, lihtsalt nii ongi. Ei mitte midagi pealetükkivad, nad teevad seda kõike lihtsalt. Ja nii ongi. Meie siin vaagime nädalaid, kuid, vahest aastaid ja ega me kaugemale jõua. Järgmisel päeval bussi peale minnes oli nii kahju vaadata täiskasvanud meest nii murtuna seal seismas. Minu õpetaja tegi tööd, Grete oma puhkas ja tuli meile lehvitama. Istusime viimasesse ritta, krabasin aknal kardina eest ja muudkui lehvitasin. Kui buss vaikselt liikuma hakkas, panin päikeseprillid ette ja lasin tillukestel pisaratel üle põskede voolata. Kõik see kokku oli nii kurb. Mind oli võlunud nende lihtsus, nii valus oli inimest seal seismas ja tõsiselt igatsemas näha ning ühtlasi tähendas Baracoas lahkumine pikka tagasiteed Havanasse-21h bussisõitu- ning viimane omakorda lennujaama ja kojutulekut.

Te quiero Cuba!