Lapsed maal: kukk Peedu ja seapõiest õhupall

Ma proovin uuesti kirjutada sellest, millest lubasin, ehk lapsepõlvest maal. Ajendas mind kirjutama kuulujutt Viru keskuse lastest, kes pidavat sealsetes peldikutes siivutusi korda saatma ja üks jutuajamine, mida hetkeks keskuse teise korruse pingil istudes kuulma juhtusin. Lühidalt oli jutt räme, hõlmates suhuvõtmist, dildosid jne, muud pole midagi, aga seda rääkisid alla 14 aastased lapsed. Tattnokad. Ja muidugi ajendas mind kirjutama tänapäeva hukkaläinud noorusest see, kuidas mõned päevad tagasi CC Plaza kommipoes kummikomme kotti toppides, keeras välimuse järgi 13 aastane poiss viiekroonise rulli, võttis pea tühjast kommikastist sidrunihapet, laotas selle enda peo peale ja demonstreeris sõpradele, kuidas ta kokat tõmbab, tavaliselt. Jep. Ja hiljem kutsus oma tatikatest sõpru portveini jooma, lubades, et küllap keegi neile ikka ostab. Mina, vana inimene, ok, mitte oluliselt neist vanem, raputasin pead ja ütlesin vanamuti kombel sellele viksi sametise jakiga kokatõmbajale, et kõva narkomaan oled ikka küll ja maksin oma kummikarude eest ning trampisin poest välja. Ma usun, et paljus on süüdi kodune kasvatus (raske uskuda, et ma seda nüüd niimoodi sõnastasin, aga olen aru saanud, et nii on ja Viru keskus lapsi ei kasvata). Mina näiteks veetsin kuni koolini kogu oma aja maal, vanaema ja vanaisa kollases majas Tudus, kus elas ja elab endiselt mitte rohkem kui 500 inimest, kelledest küla vahel võib päeva jooksul heal juhul 10 näha.Kooli minnes veetsin maal kõik koolivaheajad.Minu mängukaaslaseks oli naabripoiss Robi, kellega meil oli oma kontor pargis redelitel. Kohe selgitan. Redelid on need A-kujulised asjandused, millele heina pannakse ja kui veel heinategu ei olnud alanud, olid redelid toetatud vastu hiiglaslikku puud nii, et neist moodustus koht, kus istuda ja pisut kõrgemale laud. Kujutate ette, et 16 a tagasi olid mul ja Robertil juba arvutid seal kontoris:) (ehk siis me kujutasime ette, et kogu töö käib arvutitel ja klõbistasime oma näppe vastu puitu).Ei minu ega Robi vanaema ei lubanud meid tuppa mängima ega tube segamini ajama, niisiis me olime hommikust õhtuni õues. ja meil ei olnud kunagi igav. Mäletan vaid korda, kus vanaema lubas Robi tuppa. Kell oli 7 hommikul, oli soe ja päikeseline juulikuu hommik, mina aga teada tuntud magajana nägin magusamaid unesid ja keerasin teist külge, Robert, kes alati kell 6 silmad lahti tegi oli juba tänaval oma rattaga ja muudkui hüüdis: "Triiiiiiiiin, Triiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin!" Ise edasi-tagasi sõites. Lõpuks sai mu vanaemal siiber, ta äratas mu üles ja kutsus naabripoisi tuppa. Nii me siis multikaid koos vaatasime mõnda aega, aga siis hakkas juba igav ja me läksime ikka õue. Kord kui vihma sadas, pani Robi vanaisa nende hoovi postide peale laia laua ning me pugesime sinna 30cm laiuse laua alla ja aiapostide vahele vihmavarju.Kord saatis mu vanaema meid piima kellelegi viima, õues oli jälle lämbe suvine ilm ja ühtäkki teepervel kärnkonna silmates, tuli meile Robiga meelde, kuidas külatädi kord rääkis, et kärnkonn piima sees pidavat viimast riknemast hoidma. Egas midagi- tehtud, mõeldud. Konnake lendas mannergusse ja meie olime õnnelikud, et külatädile mõeldud piim ei lähe hapuks. Järgnevat ma muidugi ei kirjelda, sest meie ilus kavatsus tuli välja.Gretega kolisime alati suve alguses verandale elama, sügisel nii hilja kui võimalik sealt tagasi tuppa. Verants oli meie absoluutne lemmik. Eriti armastasin ma suviseid hommikuid, mil plekkkatusel tantsiv vihm meid äratas, aga siis kohe jälle uinutas. Kui vihmasadu tugevamaks paisus, tuli mõningatesse kohtadesse meie puidust laes plastiliini toppida,

sest vihmapoiss tilkus sisse.Päeval mängisime me laudas saadet, mis oma ülesehituselt sarnanes kokasaatega: "Tere, täna oleme me siin laudas, et tutvustada maatöid, oi ettevaatust, et kaameramees kanakaka sisse ei astu." Muudkui tutvustasime, mida me nüüd teeme, ise samal ajal munevaid kanu kergitades, et näidata mitu muna on juba oma tee pessa leidnud ja siis kühveldasime muidugi hooga sõnnikut laudast välja.Kui vaja võtsime kassil sünnitust vastu, vaatasime pealt, kuidas siga tapeti ja vanaema verd suurde potti lasi, et hiljem verivorsti teha. Talvel meenutasid verejäljed lumel veel mitu päeva seatappu, enne kui uus lumi jäljed peitis. Hullupööra ootasin ma iga kord päeva, mil vanaisa seaaedikut puhastab, sest kui kogu jama välja roogitud, kuni põrandani välja, pandi sinna värske põhk, siis ronisime Gretega sinna aedikusse ja hakkasime notsusid taga ajama selles 1,5m X 1,5m aedikus. Kord olime meie sigadel otsas, siis sead meil. Aga äge oli. Vägev oli ka heinategu. Siis ma muidugi nii ei arvanud, sest vanaisa ajas vara üles, vanaema tegi kaasa vormileiba suhkruga ning jõhvikamorssi. Mis sest, et heinamaa asus 5min kaugusel kodust, ei olnud mingisugust aja raiskamist, ega ka kojutulemist. Lõuna toimus lepapuude varjus kivi otsas ja siis jälle riisuma, nii et õhtuks olid pihud villis. Märksa nauditavam oli heina koju toomine, meie Gretsiga olime kastiautos heinalaadungi ostas, vanaisa sõitis. Lakka läksime ka meie talluma, et rohkem mahuks. Õhtu lõpetas saun. Pärast kipitasid sääred nii mis kole torkivatest heinakõrtest ja puhtast nahast. Aga uni tuli magus ja ma nii armastasin neid õhtuid. Siis kasvatasin ma üles vahva kuke Peedu. Vanaemaga avastasime, et meil on kana, kelle ma hiljem Auroraks nimetasin, kellele meeldib munade haudumine, mitte nende munemine. Niisiis sain vanaema nõusse, et me laseksime Auroral tibusid ilmale tuua. Nii läski, vanaisa tegi tibudele kasti, millele pani võrgu peale, et kanakull väiksekesi ära ei saaks viia. Mina keetsin toas muna, hakkisin kahvliga peeneks ja käisin tibusid toitmas. Piisavalt vanad, saime aru, et üks ei ole teps mitte kana, oli teine suur ja meenutas kangesti noort kukke, mina sain ta endale ja panin nimeks Peedu. Alguses oli ka tema kastis, aga kuna ma teda ikkagi hellitada tahtsin, lasin teda nööri otsas vanaema piinlikult ilusate peenarde vahele, hiljem aga omapäi kõndima, Kui vanaema tuli, siis tarvitses mul vaid kõvasti Peeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeedu karjuda, kui väike must tegelane põõsaste vahel minu poole jooksis. Vägev kukk, huh? :)Maarit rääkis nädal tagasi, et tema lapsepõlvgi möödus maal majas, kus elasid koos mitu põlvkonda ja vanatädi, kes lastelastele seapõiest õhupalli tegi ja need siis mängima kutsus. Maarit polnudki siis enam teab, mis väike. Vanatädi arvas, et lapsed võiksid tema Siberaegsest mängiasjast huvituda. Ja huvitusidki, sest see oli omamoodi äge ja erines sinistest, kollastest ja rohelistest õhupallidest, mida poest raha eest sai. Mida ma öelda tahan, on see, et elu ja loodus kasvatavad, Viru keskus ja tehiskeskkond mitte. Inimene, kes kasvab pulgakommide, hamburgerite ja ostukeskustega, ei saa iial looduses hakkama, ei oska iial oma keha kuulata, ei saa iial aru sellest, milleks ta elus võimeline on. Ta on inimene, kes pead langetades nõustub kõigega, mis temaga juhtub, tal ei ole usku, et ta on millekski enamaks võimeline, et tema on see, kes oma elu teeb. Määrab selle, kasrada kaldub vasakule või paremale. Põlvkond, kes mulle ja mu sõpradele peale kasvab on habras ning mõjutatav. Nende vanavanemad ei ela maal ja kui elavad, siis eelistavad need noored keskuses hängida või kinos sõpradele kokatõmbamist näidata. Vanavanemad saadetakse julmalt perse.Äh, mis ma ikka soiun, mina tean, kuidas käib seatapp, kuidas lehmale pulli otsitakse ja kui ei leita, siis kunstlik viljastamine tehakse, kuidas heina tehake ja seda, et oblikasupp maitseb hästi.