Ei teagi, kust alustada, nii palju on öelda. Esmalt peaks vist fännide ja oma kalli päeviku ees vabandama, et ma niiiiii kaua kirjutanud ei ole:)
Reedel, kui Eestist lennuki peale tormasin oma hiiglasliku seljakotiga nagu vana rändur ennemuiste, ei teadnud ma üldse, et natuke vähem, kui nelja tunni pärast ei maandu ma kohe üldse mitte Barcelonas nagu plaanitud. 800 hullu otsustasid ebaseaduslikult Barcelona lennujaamas lennurajale ronida kuratteab, mille pärast ja jonnima hakata. Ju siis halvad töötingimused või vähe palka. Nende äkilise meeleavalduse pärast kannatasid tuhanded inimesed: kes tiirutasid lennukiga Barcelona kohal ja ootasid streigi lõppu -ette rutates võin öelda, et seda ei tulnudki- teised jällegi püüdsid maanudmisluba mujal linnas saada, kolmandad passisid teadmatuses lennujaamas ja mugisid võileibu, mida jagati. Varasemad lennud lubati Costa Bravale maanduma, aga meie, Estonian Airiga lendajad, meie maadusime 400km Barcelonast, Valencias. Ilus algus, või mis? Suur täna peab aga ütlema EA töötajatele, kes reisijaid väga hästi kõigega kursis hoidsid ja Valenciasse bussid meile tellisid, et me ikka sihtkohta jõuaksime. Keskööks jõudsime ka:) Minul oli hea meel, aga Kersti Toots oma sõbrannadega oli mures, et üks diskoõhtu on rikutud. Ja Keit Pentus jäi oma Hispaania peikaga kohtumisele hiljaks:)
Mis siin ikka pikalt: Barcelona mingit kustutamatut muljet mulle ei jätnud. Mina ei tea, mis teil, inimesed, ometi viga on? Pagana suur linn, palju koledaid maju ja vanu turiste. Ilma Gaudita ei oleks see linn üldse midagi. See vana geenius on suutnud pisut oma haigete fantaasiatega linnapilti huvitavamaks muuta. Peale Gaudi ei hinda ma seal linnas midagi. Tapke ära või andke peksa, aga linn nagu linn ikka, mis seal ohkida ja käsi ikka imestusest kokku taguda.
Eile hääletasime Kerstiga Barcelona äärelinnast Valenciasse. Seisime pea kaks tundi nagu napakad, vehkisime sildiga, tantsisime, keerutasime, hüppasime autodele ette, aga ikka ei midagi. Kersti ütles, et tema seni kõige pikem hääletamine. Kui olime otsustanud natuke tagasi kõndida ja linna viimase valgusfoori taga end autodesse pressima hakata, ilmus eiteakust lokkis peaga Don Juan, et mis te siin nüüd õige keksite? Rääkisime loo ära ja lahke poiss otsustas meid oma Seat Cordobaga lähimasse bensukasse ära visata. Lähim bensukas tähendas 20 min autosõitu. Ilma temata ja kollase Seatita oleksime tõenäoliselt ikka veel seal valgusfoori taga, kus meile ainult signaalitati ja aknast vilistati.
Bensukas käisime pissil, ostsime soolaga maisi ja hakkasime inimesi tülitama. Kersti käis ja küsis: "Tere, kuhu teie lähete?" Ja mina lonkisin järgi oma maisikotiga. Keegi ei sõitnud kaugemale kui 40km. Polnud abi. Ja siis otsustasime rekkajuhte piinama hakata. Ei jõudnudki väga kaugele, õigemini ei jõudnud üldse piinata, sest esimene palja nabaga ja krussis rinnakarvadega onu oli lahkelt nõus meid ära viskama. Ole! Ja sõit võis alata. Kujutate ette, 50 aastane ajaloo õpetaja ja rekkajuht. Istusime elava ajaloo õpikuga ühes autos. Onu pakkus meile Coca-Colat ja külma vett, lubas magada, lasi kõvasti muusikat, peamiselt Hispaania rokki, sekka pisut Shania Twaini. Ei noh, mõnus mees. Valencias haaras telefoni ja käsutas Anna-Maria oma Ernestoga meile järgi. Vaat selline mees oli onu Jose
Kersti põrutab lõunast põhja, idast läände, loodest kirdesse jne. Täna saadab sõnumi imelilusalt rannalt 90 km Malagast, teisel õhtul teeb mind kadedaks Granadasse saabumisega. Eile, kui maal laua taga kartuleid pooleks lõikasin, fooliumisse paigutasin, tilli peale lõikasin, tükikese võid koos soolaga lisasin, saatis tema sõnumi praamilt, mis teel Marokosse. Korraks nagu solvusin (kuigi tegelikult ma pole kindel, kas ma ikka solvusin, äkki lihtsalt olin kade), sest olin terve hommikupooliku kiirpassi püüdnud taotleda, aga pärast 3tunnist ootamist oli minu ees ikka veel mitukümmend inimest. Ma ei ütlegi palju neid siis oli, kui ma alles järjekorranumbri võtsin. Kõik seepärast, et Marokosse saada-sinna ju ID kaardiga ei saa- ja tema juba läheb, ilma, et mind ootaks. Olen ma nüüd siis isekas või ei, aga vahest mulle meeldib end vajalikuna tunda. Et noh Kersti oleks öelnud, et ei lähe enne minu tulekut Marokosse, et tahab esmakordselt Aafrika mandrile oma jalajäljed astuda minuga üheaegselt jne jne jne :) Tegelikult on mul hea meel, et ta ringi käib, magab pargipinkidel, tutvub huvitavate inimestega, sest nad kõik jätavad sinusse tükikese endast, arendavad ning harivad vaimselt. Ja see kõik on äärmiselt mõnus. Ma loodan, et Kersti hindab seda, mida praegu üle elab. Hoolimata viiest magamata ööst ja kinnivajuvatest silmadest.
Oooo ja mina hingan Tallinna tänavatel automüra, vaatan sinist taevast ja silmapiiril laiuvat linna. Viimased kaks päeva ja siis olen läinud. Ääretult hea mõelda. Ma olen unistanud mängimisest, lihtsalt passimisest ja sellest, et mina istun ning vaatan, kuidas elu mu ümber kihab ja mina ei pea midagi tegema, peale nautimise muidugi. Ma tahan selga panna oma lillelise särgi, patsi pähe punuda ja inimesi vaadata.
Hääletamine pole just kuigi ohutu võimalus reisimiseks. Kui eelmisel aastal kahelt tuttavalt tüdrukult kuulsin nende seiklustest Hispaaniasse, eriti veel eriskummalisest viisist sinna jõudmiseks, pidasin neid ausalt öeldes pisut hulludeks ega osanud arvata, et ma ise kunagi midagi sellist võiksin ette võtta. Tung Hispaaniasse naaseda aga kasvas iga päevaga ning mingil hetkel tekkis nagu mingi sisemine veendumus, et toosama totter ning hullumeelne reis tuleb ette võtta. Paljudele ponnistustele vaatamata, sealhulgas vanemate muretsemine oma tütrekeste heaolu ja tervise pärast, seadsime oma sammud 3. juuli keskpäeval kell 12.17 Võrust suure Hispaania poole. Mina ja kaasrändaja Heili. Eesti piiri ületades jäi kõrvu kajama vaid esimese küüdipakkuja, noore naisterahva, kriipiva tooniga lause: "Ärge pahandage, kuid te olete täiesti hullud!" ja nii me läksimegi, süda põksudes, põsed ootusärevusest ning hirmust punased, pisikesest kodusest Eestimaalt laia ilma.Esialgse plaani kohaselt pidime tõotatud maale jõudma 5. päeval. Tegelikult jõudsime aga Hispaaniasse 1 päev hiljem, 9. juuli hommikul. Plaani teostamine poleks olnud väga raske, kuid reisi ajal hindasime oma eesmärgid ümber- tähtis polnud kiire kohalejõudmine vaid teekonna nautimine. Ja nautida sai palju. Suur tänu selles oli inimestel, kellega reisides kokku puutusime. Meil oli õnne, on siiamaani. Peaaegu kõik inimesed, kellega oleme oma reisi jooksul kokku puutunud on olnud ilma liialdusteta suurepärased. Siiamaani on olnud vähe äpardusi ning hetki, mis oleks seest õõnsaks võtnud ja sundinud vanduma, et nõnda ohtliku reisi ette võtsime, sootuks mitte. Väiksemaid komistusi on siiski ette tulnud, kuid need on positiivsete kogemuste ja emotsioonide taustal tühised.Hetkel olen Lõuna- Hispaania rannikuäärses linnas Malagas, mis on üheks peamiseks kuurortlinnaks Costa del Solis. Nüüdseks olen siin olnud juba 7 päeva ja mu negatiivse alatooniga eelarvamused antud linna suhtes (ma ei ole just koige suurem kommerts/pakettreiside austaja) osutusid liialdatuteks. Jah, Malaga on linn, kuhu inimesed tulevad üle maailma peamiselt päevitama ja pidutsema. Kuid selles paigas on ka sisu- kaunis loodus, lihtsad kaunid inimesed ja palju muud vaatamisväärset, kui vaid oleks võimalust ning tahtmist piiluda kesklinnast kaugemale. Tänu meie toredatele araablastest võõrustajatele, on meil olnud võimalus sõita ringi Malaga ümbruses ning näha ning nautida palju paeluvat ning kaunist, mida siinne piirkond pakub. Alustades imelistest mägedest, suurtest istandustest, kus saab hea pealehakkamise ning julguse korral napsata paar päris oma käega korjatud magusat vilja; "unustatud" randadest, kus on vähe inimesi ning säilinud saladuslik omapära; lõpetades kohalike pidustuste, vaatamisväärsuste ning kommete ja tegemistega. Siiski tunnen, et nädal on pikk, kuid ehk just paras aeg Malagas viibimiseks ning oleks aeg taas hõisata purjed ning soovida soosivat tuult. Juba homme ongi see päev, uueks sihtpunktiks Granada.See teekond on olnud minu jaoks uskumatult huvitav ning andnud mulle palju, mida tahaksin ka teistega jagada. Kahjuks ei ole aga reisil pidevalt aega, tahtmist ega ka võimalust veeta netis, tundeid/mõtteid üles kirjutades. Siiski soovin seda teha, kuid samm sammu haaval. Oleks tore kui saaks kirjutada hääletamise päevadest detailsemalt, läbielamistest ja ka külalislahketest ja abivalmis inimestest, keda oleme rännakul kohanud. Seniks aga, hasta luego, Malaga!
Päev, mil minu jalg Hispaaniat puudutab tuleb järjest lähemale. Saame vist poolel teel kokku- astun mina sammu, siis tema, siis jälle mina ja siis tema. Nii põnev. Ma näen enda kallist Hispaaniat. Kaks kuud rännakuid. Plaani on astunud viimaste päevade jooksul ka Maroko ja Portugal. Pöidlad on meil mõlemal otsas, samuti mõned kontaktid- küll ellu jääme.
Kerstil läheb kõik kenasti. Jõudis pärast pea nädalast hääletamisprotsessi :) Hispaaniasse. Tänu kõrgematele jõududele ristusid Saksamaal tema ja kahe araablase teed. Poisid on nii hoolitsevad, et räägivad igal sammul kuhu tohib minna ja kus ootavad riskid. "Nagu vennad," ütles Kersti, kui oli nendega 4 päeva koos veetnud. Praegu istubki ta igal hommikul araabia poiste korteri köögis laua taha, pistab vasaku käe laua alla, paremasse haarab seda, mis parasjagu hommikusöögiks valmistatud ja sööb. Ühest kausist ja parema käega nagu araablased ikka. Hiljem joob araabia teed peale. Poisid küll pakkusid eraldi nõusid, aga kui juba elad teistsugustega koos, siis jälgid ka kombeid.
Hispaania on minu ja Kersti kaotatud kodu. Väikesena, esimest seebikat vaadates passisin suu lahti, ega suutnud uskuda, et on olemas üks nii kaunilt voolav keel. Mida vanemaks sain, seda enam hakkas elu minu teele märke Hispaaniast saatma. Ema ristitütar armus Hispaaniasse, lõpuks kolis sinna. Mina muudkui pärisin ja uurisin, mismoodi siis ikka minu unistuste maal asjad käivad. Keskoolis sattusime Kerstiga sööklas laua taga oma unistustest rääkima. Ja meil oli ühine unistus- õppida keelt ja minna kohale elu kaema.
Kaks poolt said kokku, moodustasid terviku ja hakkasid oma unistuse nimel töötama.
Maa, mida ma iial puudutanud ei olnud, mille õhku ma iial hinganud ei olnud, tundus nii Õige.
Rumalus, mõtlete te. Aga mina just nii tundsin, teadsin, et üks päev ma sinna jõuan ja mulle meeldib.
Ebaõnnestumised rahakogumisel ja muud takistused jätan vahele, sest oluline on ju see, et sinna jõudsime. Esimest korda keskkooli viimases klassis pea kuuks ajaks. Aastavahetus Madriidis ja sügav armumine Granadasse. Edasi oli veelgi selgem see, et Paik on Õige. Meie oleme Paiga jaoks Õiged ja nii ongi. Ma ei häbene öelda- isegi kui tundun naiivsena- et hingan samas rütmis selle maaga. See maa hingab minuga samas rütmis. Kui mina ei jaksa hingata, ootab tema. Kui tema ei jaksa, ootan mina.
