Meie

Hispaania on minu ja Kersti kaotatud kodu. Väikesena, esimest seebikat vaadates passisin suu lahti, ega suutnud uskuda, et on olemas üks nii kaunilt voolav keel. Mida vanemaks sain, seda enam hakkas elu minu teele märke Hispaaniast saatma. Ema ristitütar armus Hispaaniasse, lõpuks kolis sinna. Mina muudkui pärisin ja uurisin, mismoodi siis ikka minu unistuste maal asjad käivad. Keskoolis sattusime Kerstiga sööklas laua taga oma unistustest rääkima. Ja meil oli ühine unistus- õppida keelt ja minna kohale elu kaema.
Kaks poolt said kokku, moodustasid terviku ja hakkasid oma unistuse nimel töötama.
Maa, mida ma iial puudutanud ei olnud, mille õhku ma iial hinganud ei olnud, tundus nii Õige.
Rumalus, mõtlete te. Aga mina just nii tundsin, teadsin, et üks päev ma sinna jõuan ja mulle meeldib.
Ebaõnnestumised rahakogumisel ja muud takistused jätan vahele, sest oluline on ju see, et sinna jõudsime. Esimest korda keskkooli viimases klassis pea kuuks ajaks. Aastavahetus Madriidis ja sügav armumine Granadasse. Edasi oli veelgi selgem see, et Paik on Õige. Meie oleme Paiga jaoks Õiged ja nii ongi. Ma ei häbene öelda- isegi kui tundun naiivsena- et hingan samas rütmis selle maaga. See maa hingab minuga samas rütmis. Kui mina ei jaksa hingata, ootab tema. Kui tema ei jaksa, ootan mina.