Taksosõit ja disko

Tõmbasin lahtise käega mööda voodilinu laias voodis, piilusin pooleldi kinniste silmadega linadel peitust mängivaid päikesekiiri ja upitasin end siis istukile. Vaatasin paremale ja vasakule, liigutasin käsi ja mulle meenus, et olen Liibanonis Tyres. Seal, kus eile alles sai surnute ja valvuri eest põgenetud nagu seiklusfilmis. Ohkasin kergendatult, et siin hiiglaslikus voodis ärkasin mitte vanglas. Kerisin meetreid valget lina enda ümber ning lohistasin end ümmarguse avatud akna juurde, mille ees õõtsus tuules õhkõrn kardin. Esiti mõtlesin ma hommikuselt pahuralt, kes kurat küll ühele ilusale valgele kivist majale sellise allveelaeva akna ette toppis, aga see vaade, mis tollest tobedana tundunud aknast paistis, sobis ümmarguse raamiga imeliselt. Otse minu akna all laksusid lained vastu väikeseid kivikesi ning terrassil baarileti taga segas kohalik Margarita poiss juba värskendavaid mahlakokteile ning Härra Ajakirjanik töötas. Nagu ikka. Jälle. Tavaliselt. Enne kui teised alles teist külge voodis keeravad. 
Idüllilistes kalarestoranides kohalike vanameestega oleks võinud lõputult taielda ja nalja visata ja kunagi ma seda ka teen, aga selleks korraks oli reis läbi. Hakkasime Beiruti poole tagasi sõitma. Kohale jõudes ei saanud me enam vanas hostelis öömaja ja kuna Härra Ajakirjanik pidi teatud kellaks auto tagastama, oli ta minema kihutanud ja nii me kaks üksikut seal trepil istusime. Vahepeal tulid ülikooli linnakust kaks Dubai kutti, piimavuntsid ninaesist ehtimas, meile abi pakkuma, uurisid, kas õpime seal, kust me pärit oleme ning lõpuks, kas saavad meid kuidagi aidata. Lõpuks leidsime Lonely Planetist ka öömaja, järgmist hommikut silmas pidades otse bussijaama kõrval.
Helistasime hostelisse, et oma tulekust teada anda, ent telefon andis kinnist hoolimata meie püüetest kedagi toru otsa püüda.
Õnneks avastasime vastasmajas veel ühe hosteli, kesisema kirjeldusega, aga üheks ööks piisavalt normaalse.
Helistasime, mees noogutas tõenäoliselt teisel pool toru, suu toitu täis, ilge araabiakeelne sõimlemine taustaks. Kuulsin vaevu, kuidas ta kinnitas mu sõnu: double.
Võtsime tillukese takso, kuhu tagumisele istmele surusin ma enda seljakoti, siis Grete ja kõige lõpuks tema seljakoti. Esiiste mahtus vaevu õigele kohale nõjatuma. Istusin kõhetu taksojuhi kõrvale ja püüdsin araabia aktsenti võimalikult täpselt matkides hosteli nime öelda. Mees kirtsutas nina. Sama hästi matkides ütlesin siis tänava nime. Mees tõstis kulmud taeva poole ja lükkas käigu sisse. Mees teadis, kuhu mees minema peab.
Seal meeletus valgusfoorideta liikluses kimasime oma tillukese taksoga, mille oleksime kahekesi ka seljas suutnud bussijaamani vedada. Meie kaks seljakotti kaalusid tõenäoliselt ka rohkem, kui see imeväike päevinäinud auto. Iga kord, kui mõni suurem- ja meie autost suuremat ei autot ei olnud liiklusest üldse raske leida- masin meist mööda kimas, pühkisin külma higi otsmikult, järjekordne mõlkimine läks napilt mööda.

Pidurdus, raha taksojuhile, Grete kottide vahelt välja päästa ja minek. Segase liiklusega suurt magistraali ületades ise samal ajal Lonely Planeti kaardil näpuga järge lohistades liikusid mu silmad ühtäkki kiirelt ees laiuvale pommiaugule ja siis jälle kaardile. Nüüd ma siis mõistsin keset magistraali signaalitavate ja mööda tuhisevate autode vahel seistes, miks keegi esimesest hostelist meile ei vastanud. See maja oli vahepeal lihtsalt ühe juhusliku pommi ette jäänud, võibolla jäi püsti vaid see sein, millel telefon ilutses ja võibolla ilutseb ta seal uhkes üksinduses siiani, üksikutel hetkedel helisedes ja enesele vastu kajades.

Meie hostel oli veidras korrusmajas, kus teisel korrusel vastuvõtu laua taga kulistasid jääkülma coca-colat kari araablaseid, ühel küüne alused mustemad kui teisel. Meie uksele ilmudes seilasid nende naeratused ühest kõrvast teiseni. Külalislahked nagu araablased on, pakkusid mehed meile juua ja chekkisid meid sisse võimalikult aegalselt, et ikka rohkem küsimusi meie päritolu ja reisiplaanide kohta küsida.

Pärast vääga pikka ootamist saime võtme ja kobisime oma suurepärasesse tuppa. 5 korrus, vaade loojuvasse päikesesse, mis oma sooja valgust üle selle veidra linna Beiruti heitis. 12 ruutmeetrises toas oli ka klaasist uksega vannituba koos vetsupotiga. Külmkapi kohal õhus hõljus telekas. Viskusin voodisse ja uinusin. Aknast kostis autode tuututamine ja telekast araabiakeelset diskot. Beirutil oli tõesti oma võlu.

Kuidas ma vangi oleksin sattunud...

Uus päev viis meid Härra Ajakirjaniku tillukese rendiautoga, mille ta oli võtnud sellepärast, et päevaks auto rentida tuli odavam, kui meil takso lennujaamast kesklinna võtta, lõunasse. 80km kaugusel Beirutist asub Tyre, kuhu õhtuks jõudsime, aga enne käisime veel Bybloses. Häda Härra Ajakirjanikuga on selles, et ta on ise araablane, elanud Liibanonis paar aastat tagasi ning tema jaoks tähendab reisimine juba tuttavates kohtades seda, et autoga peab sõitma kõik vahemaad, parkima nii lähedale kui võimalik, et ei peaks jalgsi käima jne. Ma ei tea küll, kuidas ta Marokos suutis end teisele lainele lülitada, pidevalt otsustas kumbki meist keset mägist teed pidurile järsult vajutada, sest lihtsalt nii imelised mäed, päike, puud või lapsed möödusid ja need oli ilmtingimata vaja jäädvustada. Vahest seisis auto kitsa tee ääres, otse kivijärsaku ääres oma tunni, sest meil oli vaja ronida nii kõrgele kui võimalik, et oma fotoga rahule jääda.
Kuna sõitsime peamiselt autoga punktist A punkti B, erilisi inimesi ma ei kohanud ja meeliülendavatesse situatsioonidesse ei sattunud ning põhilistest vaatamisväärsustest ja imelisest Vahemerest laksumas vastu konarlikke kivisid ma ei hakka rääkima.
Tyre on imekaunis linnake, keeruline on aga tema positsioon, mis jääb Iisraeli piiri lähedale ja teatavasti ei ole see maismaa piir kahe riigi vahel ületatav. Oma nägu sinna näidates, arvatakse kõigepealt, et oled segane ja siis sihitakse sind lihtsalt otse kuklasse, kui sa ei jõua just enne mõne miini otsa astuda. Tyre on peamiselt orienteeritud turismile, kuid üsna võimatu oli seal mõnd turisti näha, rannad olid tühjad ja hubases kala restoranis otse sadamas, kus silme all õõtsusid õrnas õhtuses tuules laevakesed erinevates värvides, olime meie neljakesi ainsad külastajad. Hotelli jõudes paistis, et ka seal olime meie neli ainsad külalised. Inimeste pilgud saatsid meid autos, poes, restoranis, hotellis.


Pärast sööki tuli Härra Ajakirjanikul hiiglama hea idee, millest meie Gretega veel aru ei saanud, naeratasime usinalt ja olime tegutsemisvalmis. Mehed otsustasid linnaäärsest supermarketist õlut hankida ja siis ühte mõnusasse kohta seda jooma minna. Kõlab ju hästi, Lähis-Ida öine taevas, mõnus seltskond, külm õlu ja südamerahu.
Parkisime auto siis kuskile põõsastiku äärde, põhimõtteliselt peaaegu põõsasse, sest auto pidi peidus olema. Hmm, siis muutus asi kahtlaseks.
Mehed olid kärmesti autost väljas, mina tassisin õllekotte ja nii me siis tihnikusse kadusime.
Tihnikus tuli meile vastu aed, mida mööda me veel pisut edasi kõndisime, kuni võrkaia sisse oli keegi huligaan avause lõiganud. Ja, kujutate ette, meie pugesime sealt sisse.


Härra Ajakirjanik ega Härra Ameeriklane ei öelnud ikka veel midagi, silkasid vaid konarlikul maapinnal kivide ja rohu vahel. Ühtäkki avanes meie ees vapustav vaatepilt, varemed öises tähekumas. Meeletu maa-ala varemeid täis: sambaid, künkaid, kiviplaate, mis hiljem osutusid hauaplatsideks.



Härra Ajakirjaniku esimene idee oli ronida maa-ala kõige kõrgema ehitise trepiastmetele ja seal pesa sisse seada. Olles teekonna vareme tippu läbinud, suunati kuskilt eemalt suur valgusvihk meile. Äkitsi tekkis paanika, Härra Ajakirjanik ropendas kähku ja karjus sosistades, et me kõik pead alla paneksime ja varjuksime. Ma olin hämmingus, suutsin vaid totralt naerda. Kuna too suure taskulambiga valvur oli kindel, et keegi on alale tunginud, kus inimesed on lubatud vaid päevavalguses, hüppas ta mootorratta selga ning hakkas ala läbi kammima.
Meie tormasime treppidest tuldud teed pidi tagasi ning mööda hauaplatse, vahepeal mootorratturi eest varjudes nagu kuskil action filmides, jõudsime suurte kivide taha, kus end mõni aeg peitsime. Minu süda tagus, sest Lähis-Idas on sissemurdmine ikka sissemurdmine, veel enam, et me lihtsalt jõime seal, mis ei ole üldse moslemitele sobiv teguviis. Pluss üks meist oli ameeriklane. Asjade kokkulangevus, ma ütlen.
Mõne hetke pärast valvur rahunes, sõitis oma putkasse tagasi ning meie otsisime järgmise hauaplatsi, kuhu end siis sättida.
Seal maapinnal kõndides, nende kivide ja rohukõrte vahel silitas harvadel hetkedel jalgu külm õhk. Mitte niisama õhuvool, aga oli tunda, kuidas soe õhk öös vaheldus jääkülma õhuga nagu püüaks keegi külma käega sinust haarata. Esiti arvasin, et see on minu luulu, aga siis küsis Grete, kas tunnen seda. Sain aru, mida ta mõtles, aga küsisin üle. Jah, ta pidas silmas samasugust jääkülma puudutust, mis minagi.
Kuigi meil oli lõbus, tundsin ma kellegi teise kohalolekut ja mingil hetkel hakkasin jälgima täppi, mis eemal aeg-ajalt hõõguma süttis. Olles endas juba väga kindel, palusin ka teistel jälgida, aga keegi ei näindu midagi, arvasid, et olen hulluks minemas või oma ühest õllest purjus. Lõpuks nägi ka Grete, et üks figuur istus eemal päris pikalt ja tõmbas suitsu. Ta ei liigutanud end, aga sigaret ta suus hõõgus.
Ja siis tuli taas see valvur oma ülevaatusele. Kuna istusime suure lameda kivi peal, heitsime Härra Ajakirjaniku õpetust kuulates kõik selili. Mu süda tagus kiiresti-kiiresti, kartsin, et sellise tempoga võib ta ka välja tulla. Ja siis sõitis see mees otse meie kivist paari meetri kauguselt mööda, näidates ise suure taskulambiga paremale ja vasakule. Surmahirm, põnevus, adrenaliin segunesid mu veres ja ma ei suutnud enam korralikult hingata. Kõige hullema stsenaariumi kohaselt oleksime läinud kõik vangi. Ja kui neid valvureid oleks olnud rohkem kui üks ja me neile ei oleks meeldinud kohe üldse mitte, siis oleks keegi meid mõne nädala pärast ehk sealt suurte kivide vahelt leidnud. Ja ehk oleksime meie need, kes jääkülma õhuga õhtuseid sissetungijaid tervitavad.
Lähis-Ida ongi selline- täis põnevust, hirmu ja samal ajal turvatunnet. Suured kontrastid ja seepärast ei saagi ma veel sotti oma tunnetes selle piirkonna vastu. Tean, et need äärmused tekitavad minus äärmuslikke tundeid ja mulle meeldib, kui elu ei kulge rahulikult mööda sirget sängi, mulle meeldivad kurvid. Lähis-Ida pakub neid kurve ja avastamisrõõmu.

Ilus kole Liibanon

Elus on asju, mida inimene teeb põhjusega, mis talle eneselegi mõistmatuks jääb. Umbes sellise põhjuse ja segaste tunnetega libistasin ma Iisraeli-Jordaania reisi vahele Liibanoni mineku. Olles eelnevalt plaaninud Siinais päikeseloojangul kaameliga sõitu ja pärast paaritunnist tähtede järele sirutamist, ise selili veel päikesepaistest soojal kõrbeliival lamades ja seejärel kõhuli päikesetõusu vaadata… Küllap on see üks neist unistustest, mis jääb tulevikus täitmiseks.
Ühelt poolt oli see Liibanoni minek põnevus ja puhas uudishimuliku ajakirjaniku huvi, kas meid pannakse vangi, kui keegi peaks aru saama meie seosest Iisraeliga, teisalt olid mul isiklikud põhjused, lõpetamata asjad ja segased tunded, millele kõigele ma lootsin vastused leida. Ootasin, et need vastused võtavad mind avasüli
vastu seal avanevate lennujaama uste taga.




















Sellised nagu olid tunded mu sees- segased- oli minu jaoks ka Liibanon. Üks suur tohuvapohu. Teedel ei ole valgusfoore, isegi mitmerealisel ristmikul mitte, sest juhid teavad ise, kuidas üksteist ohjes hoida. Ja need üksikult tänavatel seisvad foorid, mis kõigest väest hääletult kätega vehkides end nähtavaks püüavad teha, need ei lähe kellelegi korda. „Vaheta jah värve, keda see huvitab, tekitad siin oma tulede vahetamisega ainult paksu pahandust ja veel enam segadust sellesse niigi napakasse liiklusesse, fucked up, ma ütlen,“ lööb Härra Ajakirjanik käega ja kimab punase tule alt koos kõikide teiste linna autodega läbi.
Tavalisest, meil kaherealisena toimivast linnateest võib tipptunnil saada Beirutis aga kuues reas risti-põiki tukslevate autode sõlm, mis rahulikus tempos liigub nagu kari sipelgaid. Tänaval jalakäijana liikuda on lausa piin, heitgaaside vahel oma kopsudele mõeldes tahaks käe sirutada ja hüüda: „Palun tõmmake mind siit hullumajast välja.“
Et koju jõudes vaikus liialt ehmatav ei oleks, on teine kord targem ka kõrvatropid muretseda.
Inimesed Beirutis on tõelised ilmadaamid ja –härrad. Keskkoolide ümber on näha ninalõikuselt just saabunuid, pool nägu sidemetes, neid, kelle lõikus juba verevalumite hajudes paraneb ning neid, kes kirurgi kätetööga eputamas võivad käia. Nina lõikus on Liibanonis populaarsem kui hambaarstil käimine. Arstid on oma ala professionaalid, üldjuhul. Kuid oleks loll arvata, et nii potentsiaalsest rahaaugust sulid ja pätid kasu ei lõika. Nii ei ole üldse harv juhus, kus endine kingsepp, pagar või juurdelõikaja on laenanud sugulastelt raha, asutanud oma kliiniku ja asunud opereerima neid rumalaid noori inimesi. Ja nii aastaid, kuni keegi nad paljastab. Aga mõelge nüüd mitmeid noori sealt enne läbi on käinud, mõnel on lõikus õnneks läinud, teine on oma nina kühmu veel suuremaks saanud.
Vaesematel peredel ei ole lihtsalt rohkem raha, et normaalse tegija juurde minna, aga võsukese nina ON vaja lõigata.
Põhjuseid otsides jääb minu aju hirmtillukeseks. Oleks siis neil kõikidel kühmus suured ninad, viltu paremale või vasakule, taevapoole püsti. Ei, neil on väga ilusad ninad, sobivad nende näo joontega, Beiruti naised hoolitsevad enda eest ja näevad tõeliselt head välja. Milleks nüüd siis seda ebaõnnestunud operatsiooni vaja on?
Lennujaamast suundusime ühte mõnusasse kohvikusse, avasime Härra Ajakirjaniku Mac´i ja hakkasime öömaja otsima. Seljakotiga Lähis-Idas reisija jaoks on Beirut kindlasti kallis. Hinnaklass jääb Lõuna-Euroopa hostelite skaalale, kahene tuba Beiruti kesklinnas maksab ca 500 krooni, aga see tähendab ka riidekapi suurust tuba, väikest kirjutuslauda ja tillukest vannituba. Meie hostelis, mis asus iseenesest väga heas kohas, oli näiteks meie twin voodi lina all mõnus kile nagu ma kujutan ette pannakse alla vanadekodus kodanikele, kelle piss enam keha omaniku tahtele ei allu.
Lõuna-Euroopa hinnad, segane liiklus, pommitatud majad kõrvuti uhkete paleedega, just-just tehaselindilt saabunud autod, lõigatud näod ja välimuse eksponeerimise taustal kadunud ilusad hinged ja inimese sisu- see kõik pani mind esimesel õhtul voodisse, magava Grete kõrvale jõudnuna mõtlema, kas ja kui kaua peaksin siin linnas üldse olema. Seda enam, et vastused minu segastele küsimustele ja tunnetele ei oodanud naeratavate inimeste saabudes üha uuesti ja uuesti avanevate lennujaama uste taga. Uinusin politsei sireenide saatel, mis avanevast aknast kõrvulõikavalt kostsid ja siis kaugusesse eemaldusid…

Hommik lajatas karmi reaalsusega lataki otse vastu nägu. Päike siras kõrgel taevas, mööda mereäärset kõndides ja hommikusöögi kohta otsides ning minuliku aeglase sammuga taarudes, maju ja inimesi nende tegemisi ja liigutusi imetledes ning pilte klõpsides astus minu juurde äkki mees, püss pükste vahel tolknemas ning käte ja jalgadega vehkides püüdis ta mulle kõige pealt araabia keeles, siis prantsuse keeles selgeks teha, et just üles pildistatud majast ei tohi pilte teha. Mis kurat? See maja oli hea näide sellest kuradi Beirutist- ilus kole. Kunagi ilus olnud, siis pommitada saanud ja nüüdseks vaid oma ilust kauni roosa värvi säilitanud, mis kaunilt helesinise taeva taustale sobitus. Ja mina ei tohi pilti teha suvalisest majast, kus kunagi, võib-olla, tegi tööd keegi tähtis.
Lubasin hommikuse padja näoga, käed taevasse tõstetult (et ta mind maha ei laseks), et kustutan pildi ära ja lahkusin paari kiirema sammu abil. On reziimist sai Off ja see oli ka kõik. Delete nupp jäi puutumata.
Rannas lähedal, justkui maha jäetud suures kohvikus, kus peale meie istus veel kurja näoga mees, kes meie põlvini kleite peast jalatallani mõõtis, saime oma apelsinimahla ja kohvi kätte. Kiiresti tegime sääred, sest onu puuriv pilk ulatus kahekümne meetri kaugusele. Mõeldes kohalikele lõigatud naistele ja pillavale elule, ei olnud meie välimuses midagi erilist ega ka siivutut mitte. Saan aru, kui oleksin eelmisel õhtul Härra Ajakirjaniku hoiatuste kiuste väljunud autost shiia moslemite linnaosas, kus naised on nii kaetud kui võimalik ja mõelda, et mõned kilomeetrid sellest uute autode ja lõigatud ninade paraadist elavad inimesed räämas majades, milledest mõnedel pole katuseidki. Lapsed jooksevad paljajalu, sest perel ei ole raha, et neile midagi jala otsa osta. Turisti on paljud näinud telekast ning minu väljatulek autost oleks seal pimedal tänaval tavalisel juhul tulevahetuse tekitanud.
Seadsime sammud linna poole, et kummutada esimene mulje, mis vaid negatiivseid emotsioone tekitas.
Olles mööda kõnniteed nüüd juba kiiremal sammul liikunud tekitasime liikluses seisakuid ja kutsusime esile signaalide tulva. See kõik oli OK, kuni üks mees arvas, et meid oleks tore jälitada. Kamp Liibanoni krõlle hõbehalli Mersuga trügis läbi autodevoolu meieni, sõitis siis aeglaselt meiega kaasa, tekitades veel suurema kaose liikluses. Nähes, et me kohe üldse ei reageeri, sõitis hõbehall laev edasi ning tegi siis taas tagasipöörde. Rutates asjade käigust ette, see laev tegi seda koos kamba krõllidega veel mitmeid kordi, kuni me pidasime targemaks minna McDonaldsisse varjule. Juhtus aga see, et pärast jäätisekokteili tellimist oli üks neist krõllidest nagu viis kopikat seal samas leti ees, kus meie. Algne plaan jäätist kuumas õhus nautida, asendus friikahaisuses Mäkis kokteili nautimisega. Need ei olnud mingid väikesed mehed ja meie juba nendega ei oleks jõudnud kakelda. Nüüd ma siis sain aru, miks Ida-Euroopa naised siia prostituutideks tulevad. Mehed on nende järele hullud, olles võimelised neid selles hullumeelses liikluses jälitama oma tunnijagu ja pakkuma hinda, mida tüdruk ise küsib. Saan aru, miks seksiäri siin õitseb kui kaunis roos kange väetisega.
Olles mitmeid tunde sihitult seda linna avastanud, ei olnud me midagi märkimisväärset enda jaoks leinud, olime tallanud need tunnid vaid tulist asfaltit, kopsud olid heitgaasidest tulvil ning jalad nõudsid puhkust. Ühe väheste kõrgete ehitiste katusel nägin tuules lehvimas laudlinu ja päikesekiiri peegeldumas lauajalgadelt.








Pärast liiklusest läbi murdmist ja koti ja pommi kontrolli esimesel korrusel jõudsime viimase korruse restorani, mis oli inimtühi. Mind valdas tunne nagu inimesed oleksid poole lõuna ajal evakueeritud ja viimane patrioodist ettekandja on veel siia kümne küünega nendest säravvalgetest linadest kinni jäänud hoidma.
Valisime ühe tühja laua nende kõikide tühjade laudade seast otse piirde ääres, kust avanes linnale imeline vaade. Jalutasin edasi-tagasi, hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Tegin pilte ja hingasin jälle. Nõjatusin siis vastu klaasist piiret, all terendamas tühjus ja siis hullumeelne liiklus kauni kuldkollase ja türkiissinise mošee taustal. Naeratasin. Ja armusin. Sellesse ilus-koledasse linna.
Esimest korda minu elus võlus mind paik, mis ei ole traditsionaalselt ilus ega ka lootusetult kole. Beirut on üüratute kontrastidega linn, kus kole ei seisa ilma hingematva iluta ja vastupidi. Püstirikaste kõrval elavad ilmatumas vaesuses pered, kelle haridustasemest ei hooli keegi, laste heaolu nimel ei tegutse keegi. Linn, kus inimesed elavad pidevas hirmus, sest iial ei tea, mis on Hezbollah´l kavas, kas ta pressib end võimul olevasse valitsusse, mis omakorda tähendaks seda, et Lähis-Ida Pariisiks nimetatavast linnast ei jääks enam midagi alles. Naised sunnitaks kandma pikki ürpe, koolid lõhutaks või muudetaks Hezbollah meelseteks.
Hezbollah ei ole rahul, et võrreldes teiste Lähis-Ida riikide linnadega on Beirut kuulus pidutsemise ja lõbu poolest. Aga inimesed just selle järele seal janunevad, elavad nagu homset ei tulekski.
Tellisime puuvilja valiku ja paar taldrikut magustoite, et kõike ikka proovida. Puuvilja valik saabuski oma täies hiilguses, hõbedase kandiku säraval pinnal lebas kobar 6 banaaniga, kilo apelsine, kilo mandariine, 4 punapõskset õuna, 3 pirni ja kilojagu viinamarju. Ma tahaksin näha inimest, kes selle kõik üksi pärast õhtusööki ära sööks. „Hea, et me kahte valikut ei võtnud,“ mõtlesin mina ja pugistasin viinamarju süüa.
Õhtusöögi ajaks olime jälle nii palju kõndinud, et Härra Ajakirjanikuga õhtustama minnes olin mina igal juhul näljane kui hunt. Hundinälg otsustati sel korral siis maha suruda sushi restoranis. Prantsuse Vogue on selle lausa maailma topp 50 restorani hulka valinud. Koht oli vaimustavalt vapustav, jälle hea näide pillavast elust, mis parematest kvartalitest kihiseb nii mis kole, samal ajal, kui mõned kilomeetrid eemal elavad inimesed 2006 aastal pommitatud majades, püüdes tuule eest kaitset leida vaevu püsiva seina taga.
Tol õhtul sai toore kala limiit täis, keha näitas punast tuld ja keeldus sushit vastu võtmast veel päris pikka aega.
Sellest hoolimata, nende algsete negatiivsete emotsioonide kiuste, metsiku liikluse, üüratu rikkuse ja hirmutava vaesuse kiuste, olin ma selleks õhtuks osa oma südamest kaotanud.

Litsid Liibanonis

Mees leti taga piidles meid pikalt oma tumedate kulmude alt.
„Where is your visa, i need visa!“

Kehitasime õlgu ja seletasime enesekindlalt, et meil pole vaja, oleme Eestist.
Olles natuke mõelnud, lõi onu silmis värelema äratundmishelk.

„From Russia, ahhaa!“

„No, no, Estonia is next to Finland, Latvia, Russia…“
Asja pehmendamiseks lisasin nimistusse ka Rootsi, et ikka Skandinaaviamaa või nii ning lisasin oma särava naeratuse, mis ähvardas varsti tuhmuda.

„Russia, hmm, but you don´t have Russian names!“ Onu muutus natuke karmiks.

„Because we are not from Russia, Estonia is independent!“

Onu hüüdis üle saali teist meest ja käskis tema juurde väikesesse kuuti minna. Selle aja peale olime saanud lennujaamas kõikide inimeste tähelepanu.
Onu kuudist uuris meie passe ja kuna kasutasime lisapasse, olid neel tutikad, ilma ühegi templita, samal ajal välja antud ja veel avamata, trükikoja lõhngi veel sees.
Nüüd tahtis onu hotelli reserveeringut, mida meil ei olnud, oli vaid üks nimi, mida tahtsime proovima minna, lootuses normaalne öömaja saada. Teadupärast on Liibanonis öömajad suhteliselt kallid ja hinna-kvaliteedi suhe ei ole teab, mis hea.
Selleks ajaks punnitasin ma iga vastusega aina enam ja enam naeratust suuremaks, aga kuidagi ei tahtnud õnnestuda, mööda selga voolas higi ning rinna eest olin punase laiguliseks värvunud. Grete ei saanud veel Ammani lennujaamas Beiruti lennule tulles aru, kuidas see passide vahetus meil toimub, nii et tema oli igaks petteks vait. Arvaku mehed mida tahes, aga Iisraelis ei tohi me olla käinud.
Tegin lolli nägu ja palusin onul luba hotelli helistada ja meile koht kinni panna.
Onu ulatas sosistades telefoni, keegi ei tohtinud teada saada, et ta meid aitas.
Pärast ristküsitlust lubasid tollimehed meid minema, aga enne olid nad jõudnud meid kinni hoida tunnijagu, küsinud küsimusi meie kodumaa töö kohta, kui vanad me oleme, kas kavatseme Liibanonis tööd teha ja lõpetuseks viibutasid näpuga ja ütlesid, et me siin tööd ei teeks.
Esialgu ei saanud ma aru, mis tööd viie päevaga jõuab teha, aga siis jõudis kohale. Me olime Ida-Euroopa prostituudid.
Vinnasime kotid selga ja hakkasime uste poole sammuma, üks mees meid eskortimas, kui teine karjus järgi ja kutsus ühe meist tagasi. Grete läks ja võttis mõlemad passid ka, viimastest tehti koopiad, et meid onu sõnutsi igal pool teataks. Ja ta pidas veel vajalikuks öelda, et me kindlasti ei töötaks.
Õhtul linnas käies tegi mu sõber meile selgeks, et terve kesklinna peatänav on baare täis ja kui hästi vaadata, on pooltel ustel vene litsid mehi ootamas. Nende persed ei ole paljad nagu mujal „sellistel“ tänavatel töötavatel tüdrukutel, aga meigist ja lühikestest kleitidest-seelikutest on aru saada, mis neis hämarates ruumides pakutakse, kuhu liiguvad käed, millele libisevad mõtted, millistes taevastes kõrgustes on naudingud, kui paks on õhk ihast ning kirest...

Kui beduiin armastab...

Ahmad ootas meid kaljulõhe lõpus, mida mööda ka Indiana Jonesis tuldi. Kust avaneb vaade Petra esimesele kaljuehitisele. Kaunis, hingemattev.
Ahmad ja ta sõber, kelle nime ma juba sajandat korda unustan, viisid meid musta teed jooma. Istusime laiale tolmusele kivile maha ning rääkisime, mis aastaga juhtunud on.
Ahmad on ikka samasugune Petra playboy, fake Diesel ja muud trendikad firmamärgid seljas ning tundus, et selle sügise trend oli Kuuba revolutsionääri Che t-särgid. Ahmadi juuksed tilpnesid ruudulise turbani alt välja ning vöö vahele oli seotud metallist flööt.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kes kunagi Petrasse läheb, siis kohe hommikul vara, sest tegemist on väga suure maa-alaga, mida kõike nagunii ühe päevaga ei jõua vaadatud ning kõrbes saabub pimedus äkki ning suhteliselt vara olenemata aastaajast. Petra kaljulinnaku kitsaid ning tihti ohtlikke teid, kus kahel pool kuristik, ei valgusta ükski tuli. Ainsad hingelised nendel öistel tundidel võivad olla metsikud kõrbekoerad, kes lõrisedes vastu jooksevad, kui veab, siis sinust mööda, kui mitte, siis ründavad.
Ahmad on ootamatu, aga temaga ei ole midagi karta nagu iga teise beduiiniga. Nemad tunnevad ala, mis kunagi oli nende kodu, enne kui riik otsustas sinna turiste hakata tooma ja beduiinid sunniviisiliselt oma koobastest vastvalminud külla kolida. Turistihordidest eemalejäävate radade äärest pole nomaadidest beduiinipered ikka veel kuskile kolinud. Kui turistid hakkavad lähemale tulema, võtavad nad oma telgi, paar eeslit, kaameli, mannergud ning lapsed ja juba nad ongi teel uude elupaika. Mulle jällegi meeldib- seal, kus on su asjad ja pere, seal on ka kodu ja õnn. Miks on vaja pangalaene ja seda oma kodu tunnet, mida nii paljud taga ajavad. Hoopis keerulisem kui olla vaba. Muidugi ma saan aru, et Eestis oleks see mõeldamatu, et ma telgiga ühel päeval Pirita metsa all elan ja kui talvetuuled külmaks lähevad kolin Nõmme metsa või kellegi aia taha.
Pärast pikka ronimist jõudsime enne päikeseloojangut raja lõppu, kus plaanisime kalju kloostri otsa oranži kera vajumist kaema ronida, aga meie, naised, sattusime beduiini ehete lõksu ning kui me oma tunnikese neid ehteid valinud olime, oli õues peaaegu kottpime ja Ahmad tulivihane.
Ahmad hakkas kiirel sammul mööda kiviseid astmeid alla minema, meie tippisime aeglaselt, et jumala eest kuristikku ei libiseks.
Ahmadi sõber vangutas pead ja hüüdis, et sõber mõistuse pähe võtaks ja meid, valgenahku aitaks.
Ahmad aga ei teinud kuulmagi.
Ega meil tema abi nüüd vaja ei läinudki, aga turvalisem ja kiirem oleks see minek olnud.
3km jooksul jõudis Ahmad vähemalt 100 korda vihastada tühiste asjade peale, sõber jällegi naeratas ja vangutas pead. Lõpuks teede ristumiskohta ja kindlale maapinnale jõudnuna istusin ma maha ning keeldusin edasi minemast, sest pilkane pimedus oli kõikjal ja tol ööl ei olnud tähtede ega kuu näol erilist valgust ka, mis edasi aitaks näha. Ahmad lagistas keelega vastu kurgulage ning kohe oli tema eesel kohal, mees hüppas selga ja minekut ta tegigi. Sõber ohkas sügavalt ja sosistas öösse: „Beduiin armastab niimoodi…“
Nii palju ma seda perutavat Ahmadit tean, tuleb ta alati tagasi kohe pärast seda, kui on aru saanud, et reageeris üle.
Varsti ta tagasi ka oli, teine eesel ka kõrval ning tegi ettepaneku tema külla eeslitega sõita, saab kiiremini.
Terve tee ülesmäge beduiinikülla sõites püüdsin talle selgeks teha, et meie vahel ei ole kunagi midagi olnud, ega saa ka olema, aga see jutt kadus sinna kõrbe öösse nii kiiresti, kui see minu suust väljunud oli. Ahmad arvas terve tõsise jutu lõpetuseks, et me abiellume ikka kunagi ja elame õnnelikult tema vanemate majas. Mis sellest, et ma rääkisin, kui tore on omada Sõpra otse kõrbes teisel pool maailma elamas hoopis teistsugust elu.
Hästi, mõtlesin mina ja otsustasin oma targad sõnad mõneks teiseks korraks jätta, las beduiinile jääb siis unistus minust ja temast, meie lastest, paarist eeslist ja kaamelist ning suurest majast, kus elab mitu põlvkonda pead-jalad koos.
Ühtäkki käskis Ahmad meil eeslite seljast maha tulla ning järgneda lapsele, kes majanurgal ootas. Üksikute tänavavalgustite valguses oli näha mitmeid jõnglaseid, pikkades ürpides naisi ja esiti ei saanud me aru, kellele järgi tuleb minna, aga siis hakkas üks plätadega poiss kiiresti kõndima, meie temale jooksujalu järgi.
Poiss kadus vilumusega pimedatel tänavatel aina uute aedade ja majade taha, siis jällegi mõnest majast läbi kuni avas värava otse keset pimedust, nii et ainult kätega kobades leidsid tee ega põrganud vastu seina.
Lõpuks hakkas poiss meid julgustama: „Come, come, quickly, don´t be afraid, come, come, quickly, don´t be…“
No pagan, kuidas ma küll saan kiiresti kõndida treppidest üles, mida mööda ma pole kunagi pidanud astuma, ma ei tea, kui kõrge on aste, kui lai on trepp, kas käsipuu on olemas, kui mitu korrust üldse kõndida tuleb, sest poiss oli vilgaste sammudega juba ammu kohal. Meie hoidsime teineteisel kätest ning ulusime vastastikku, kuidas me midagi ei näe.
Lõpuks ootas meid avatud korteriuks ning väike tuba, kus põrandal madratsitel õppisid lapsed, keset tuba soojendas külma ruumi ahi. Meie sisenedes tõmbasid tüdrukud endale rätikud hoobilt pähe ning varjusid kaeluste taha peitu, meid samal ajal piiludes.
Varsti tuhises tuppa Ahmad ja karjus: „Let´s go!“
Jälle pidime mööda pimedat teed tagasi minema, seda korda siis Ahmadi venna ja tolle naise koju. See kodu oli juba modernsem, telekas üürgas hilisõhtuste uudistega, kapiustel rippusid jõulukaunistusi meenutavad kullad-karrad.
Nooruke naine toimetas köögis ja kui me endid appi pakkusime pani ta oma väikese käe suu ette ja itsitas naerda. Pärast itsitust hingas ta sügavalt ning püüdes end tagasi hoida, küsis imestunult, kas te üldse seal Euroopas teate, kuidas süüa teha? Sisimas solvusin, aga seda enam tahtsin näidata, et isegi, kui ma nende imepäraseid beduiinitoite ei oska teha, siis kartuleid koorida ja tükeldada küll, sellest pidi ju kõigest kõrbesse kaasavõetav kana ja kartuliroog soolaga tulema. Mis sellest siis rasket, aga nagu ma juba ütlesin, valge naine on sootu olend ja nüüd siis lisandub siia ka see, et me ei oska süüa teha.
Kana ja kartulid valmis, pakkisime toore roa fooliumisse ning alustasime sõitu kõrbe, kuhu tegime lõkke ning kuulasime mitu tundi beduiinimeeste flöödilugusid ning laulmist, jõime teed ja kui söök lõkkel valmis, sõime näppudega nagu ikka kõrbes beduiinidega koos olles.
Lõpuks langes temperatuur nii madalale, et isegi kolm villast tekki meie ümber enam ei aidanud hammaste plagisemise vastu. Kolisime asjad autosse ning selle asemel, et meid turvaliselt koju viia, saime sellise kõrberalli, et mu neerud said jälle rappuda.
Been there, done that!

Soolisest võrdõiguslikkusest Lähis-Ida bussis

Maantee valged triibud jooksid auto alt läbi sellise kiirusega, et neist moodustus üks pidevalt värelev joon. Õues valitseva 35 kraadi peletamiseks kerisime takso aknad alla, juht keeras araabiarütmid valjemaks ning tuul kuivatas vastpestud juuksed. Kurbus lahkumise ja ärevus uute paikade pärast segunes kuumas õhus liivaste mägede vahel.
Aqaba kesklinnas on bussijaam, mis on minu jaoks täielik müsteerium. Kui terves Lähis-Idas valitseb üldjoontes mingigi loogika, kuhu mis buss läheb, siis siin mitte. Bussijuhid otsustavad napilt ise, mis sildi, muidugi araabiakeelse, nad esiklaasile panevad ning millise suuna võtavad. Sina pead jooksma edasi-tagasi, närviliselt oma sihtkoht hüüdes, muidugi araabia keeles. Meil läks sel korral õnneks, taksojuht tegi karjumise töö ise ära, nii et buss leiti kiiresti.
Lähis-Idas bussile minek näeb välja nii:
Plats on pilgeni täis minibusse, mis väljuvad kõik varahommikul, pärast kella 9 muutub bussileidmine juba peadmurdvaks tegevuseks. Pileteid eelmüügist ei müüda, kõik toimub bussis. Kotid visatakse bussi katusele ja ma ei olegi päris kindel, kas need ka millegagi kinni seotakse või püsivad need seal Allahi armust. Bussis sätitakse kõik istuma nii, et naine naise kõrval, mees võib naise kõrval istet võtta vaid siis kui tegemist on tema enda naisega. Erand tehakse ka pilgeni täis bussis, kus ainus vaba koht ühele mehele on turistist naise kõrval ning ümberistutamise võimalust ei ole. Kombekas mees püüab ka siis istuda nii et kaks võõrast keha kokku ei puutuks.
Meid kupatati sel korral kohe bussi taha otsa, mina istusin pereisa selja taha, Grete pereema ja väikese tütre seljatagust valvama.
Beduiini ema silmitses meid oma läbitungivalt mustade silmadega, poolt näost katmas must loor, mida ta õrnalt hammastega kinni hoidis. Beduiinimehe näkku oli kirjutatud aastate muster imepeenikeste kortsude näol, mis terve pruuni näo katsid.
Terve buss oli põnevil kahe valgenäo pärast, kes bussi tagaotsas kahe suure kotiga laiutasid (jah, meil lubati sel korral kotid sisse võtta). Beduiinimees minu ees tegi jutulõnga lahti, hakates pärima, meie asukoha ja siinviibimise põhjuste kohta. Ja jätkates siis enda elust, beduiinide ajaloost ja Petra saatusest rääkides. Mees oli 70 aastane, tema naine 56 ja noorim laps kaheteistkümnest, seesama metsik väike tüdruk sassis süsimustade juuste ja karmi pilguga, 8 aastane.
Mees, olles veendunud, et me oleme väga armsad lapsekesed, käskis beduiinimehel omasel toonil ja käeviibutusega naisel kotist võileib välja võtta ja meile jagada. Keeldusime viisakalt, sest kolmepeale oli see võileib neile nagunii vähe, rääkimata siis veel meiega jagamisest. Mees ei jätnud jonni, mis mõttes ei võta need kahvanäod minu võileiba. Mõne hetke pärast vehkis ta meie nina ees joogitopsidega ja enne kui arugi saime oli naine neisse topsidesse teed kallamas, mesimagusat musta teed. Õues lõõmasid soojakraadid ja meie jõime kuuma teed, mõnus.
Vahepeal jõuti meile veel küpsiseid pakkuda, vanamees tõlkis bussi eest otsast esitatud küsimusi ja meie vastasime ja siis oli aeg teetopsid veega puhtaks loputada ning sõitvast bussist see vesi nii välja visata, et ise sellega pihta ei saa. Vesi oli neil ka kotis suure mannerguga. Pärast vett tuli kotist kahte erisorti limonaadi. Meie jõime Mirandat.
Paarkümmend kilomeetrit enne Petrat, mägistel teedel tundsin, et põis enam ei pea ning lükkasin tagasi igasugused joogipakkumised, mees vangutas pead. Beduiinide lahkus on see, millest ei tohi ära öelda, muidu lihtsalt laskub sulle beduiiniviha ja suured segaduses silmad.
Selle sõidu ja sõbrunemise kestel ei rääkinud naine meiega sõnagi, andis mehele teate edasi ning tema siis edastas meile oma naise sõnad. Naine peitus aga sügavamale loori taha, mustad, elunäinud silmad pikkade ripsmetega välkumas ning huuled õige vähe paotumas väikeseks naeratuseks. Tütar mängis terve aeg erkroosas kleidis nukuga.
Mees on siinmail asjaajaks, naine kasvatab lapsi ja pakub kotist teed. Mis sest, et võõra naisega pole sünnis rääkida, valge naine ei lähe arvesse. Valge naine on sootu olend, kes on iseenda peremees, keda keegi ei sunni ega käsuta ning kes kotis teed ega limonaadi terve bussi tarbeks kunagi kaasas ei kanna.
Siinmail olles mulle isegi need reeglid meeldivad.

Blond araablane ning alkoholivõtt moslemitega

Järgmisel hilishommikul olid hipilapsed oma kompsud telgist kokku korjanud ning sebisid juba ümber basseini ja katuse all lebavate mattide ning sättisid end minekule. Gretega vintsutasime paar saia tükki kohaliku kolmnurkses pakis juustuga alla, mina pühkisin nina tatist puhtaks ja läksime Talali juurde. Gretet ootas ees sukeldumine. Mina sel korral ei läinud, sest Jeruusalemma 15kraadis flipfloppidega paduvihmas jooksmine oli oma töö teinud, ninast voolas tatti nonstop, kurk oli kähe ja ausalt oli mul vist päeva tagusest uppumistundest Eilatis ka pisike hirm naha vahel.

Istusime maja ning õites põõsa vahel plastmasstoolidel, vaadates pilvitusse taevasse- sel hetkel me mõlemad ohkasime ja tänasime kõrgemaid jõude, et olime Eestimaa novembrikuu vihmade eest parimasse kohta pagenud. Talal jõudis 10minuti pärast, kui meie nahavahe oli juba magusmagusat musta teed täis. Grete täitis ankeedi oma tervise kohta ja hops autosse. Kaldal tegi Talal kiire briifi ja juba tatsasid need kaks hirmraskete balloonidega vette. Mõned minutid nägin ma nende peanuppe vee alla kadumas ja siis taas tõusmas ning siis nad kadusid, jäi vaid Punase mere kohal särav päike, 30kraadi sooja, virvendav veepind ning lai rannariba varjualuste ning kahe araabia perekonnaga terve ranna peale. Mina tõmbasin üle pea oma suure käterätiku, et mu juuksed ja hele nahk näha ei oleks ning teostasin siis vaatlust. Perekond 30 kraadiga rannas on siis nii, et kõikidel on pikad ürbid seljas, ei ole mingit erandit, et mina mees, sina naine. Kõik kaitsesid end päikese eest ning pidasid mõnusat piknikku. Naersid, mängisid lauamängu ja sõid. Vahepeal jooksis väike poiss lühemates pükstes veepiirini, kuid ema käheda karjatuse peale, oli ta kärmelt oma kohal tagasi ning naeris sealt edasi, kust enne pooleli jäi.

Pärast 40minutit tõusid peanupud taas pinnale. Gretel oli nii õnnis nägu peas, et ma kohe ei oska kirjeldada. Ma lootsin sisimas, et talle meeldis, sest mulle igastahes meeldis Jordaania poolel sukelduda ning Talali suur rahu meeldis ka.

Ma olin eelmisest õhtust peale öelnud vähemalt kolmel korral, et olen temaga varem sukeldunud, Talalilt noogutuse saanud, mõtlesin, et nojah, ju on tegu erilise araablasega, kes vana tuttavat nähes väga ei rõõmustagi. Aga neljas kord otsustasin talle teatada, et oleme tuttavad, seal samas Punase mere ribal, kui nad varustust seljast võtsid. Ja siis Talal plahvatas, oojaaa, talle tuli eelmine suvi meelde ja tal oli nii häbi. Ma siis ikka lõin käega ja ajasin kõik drastilise juuksevärvi muudatuse kaela.

Heastamiseks saime kutse temaga linna sööma minna, kell 18 pidime valmis olema, et linnas üks kräu teha.

Hästi, panime oma dressikad ja India püksid jalga ning mõtlesime, et mis eriline paik meid siis ikka ees ootab. Kell kuus ootasime Beduiini küla väravate ees nagu koolipeo eel plikad, Talali ei olnud kuskil. Pärast 10min tulid mööda kitsast liivateed tema uue sukeldumisküla poolt autotuled ja Talal jõudiski kohale.

Kihutasime tema kastikaga linna, araabia muss autos möirgamas. Meie sihtkohaks oli Seaview Bar. Liftiga kohale jõudes tervitas meid avar katuse terrass, baar, mille väikese leti taga seisid kaks pilukat, baari leti ääres sähvisid värvilised tuled, mängis muusika ning keset terrassi laiutas piljardilaud. Seaview on koht, kus kogu sukeldumiskamp igal õhtul kohtub, kõik teavad kõiki, kõik on sõbrad olenemata vanuses ja rahvusest. Istusime maha, tellisime teed, sest ikkagi araabia riik, kus alkoholi ei ole ilus küsida, seda enam, et Talalil oli maooperatsioon olnud ning alkohol oli tema jaoks big no-no!

Varsti astus sisse lumivalgete juustega araablane, Talali töökaaslane, noor sukeldumisinstruktor, keda arvaks tõesti Rootsist pärit olevat, aga mine võta sa kinni, on teine hoopis araablane, mis araablane. Siis tõi pilukas välja õlled ja meie olime sunnitud paarides piljardit togima hakkama. Oeh jeesus, mõtlesin alguses, aga pärast pudelit õlle, oli juba löök päris paigas. Ok, tegemist võis olla ka lihtsalt harjutamisega.

Varsti astus üle läve erinevaid inimesi ning baar täitus tasahilju ja nagu ma ütlesin, teadsid kõik kõiki, meie olime need, kelle vastu kõik kõrgendatud huvi tundsid. Kuni tuli üleni valgesse riietatud Safah, baari omanik, kelle ema on kreeklanna, isa jordaanlane ja ta ise on üldse kuskil USAs kasvanud. Üldiselt oli kõikide taust selline:üks vanematest araablane, teine kusagilt mujalt. Ja ma ei ole ennast kuskil nii hästi tundnud. Need inimesed olid nii vabad, vahetud ja lõbusad, et me lihtsalt naersime non-stop. Siis ostustas Safa, et tuleb hakata grillima ning meile Gretega avas ta ühe väga maitsva Jordaania veini. Nurgas särises grillil kana ning piprakaunad, millest pärast salsa tehti. Vein maitses hää ja seltskond oli veel parem. Pärast pudelit tuli teine, pluss söök. Talal sai vahepeal kõne, et üks suur turistide grupp saabus ning kõik 30inimest tahavad endale sukeldumisvarustust osta. Talal lahkus kell 9 ja rohkem me teda ei näinud, järgmisel päeval kuulsime, et ta jõudis alles peale südaööd koju, olles enne muidugi oma poe peaaegu tühjaks müünud. Hea diil hilisel õhtutunnil!

Safast mõtlesin teile rohkem rääkida, aga seda ei saa sõnadega kuidagi edasi anda, milline see mees on. Nii hea oli kohata 30 aastast, kellel olid samasugused naljad nagu meil ning kellega lihtsalt sai kämada lõputult. Milline peenelt labane ning sügavalt naljakas huumor. Safa õppis kunagi Leedus, nüüd impordib ja Baltimaadest Aqabasse puitu, sõidab Porchede ja ma ei tea, milledega, tal on veetlev naine ning kaks imearmsat araabia jõnglast, kaks tugevat poissi, kelledest kasvavad kindlalt sellised mehed nagu nende isa.

Pärast mõnda õlle, paari veini tegid kaks kutti igastahes ettepaneku meile linna näidata, siis kõrbesse tähti vaatama minna ning siis meid ära viia. Me olime nõus, kuigi keegi meist sõita ideaalis ei oleks tohtinud. Sel hetkel oli suva. Siiski väitis üks tüüp, et tema on ühe, võibolla ka kaks õlle teinud ning istus rooli. Rallisime läbi tuledes linna, ostsime poest kainenemiseks vett ning retk hakkas pihta. Linna läbisime me nii kiiresti, et ma ei jõudnud ausalt öeldes jälgida, aga meie beduiini küla taga kõrbes oli lahe, poisid näitasid oma jeepi juhtimise oskuseid. Rallides üle liiva, suurte kivide ja hüpates autoga üle küngaste. Mina karjusin eesti keeles, et paganad, mu neerud tulevad lahti! Ilmselgelt nad seda ei mõistnud vaid lisasid gaasi, arvates, et ma hüüan erutatult: kiiremini, i love it!

Alkohol oli oma töö teinud ja ühtäkki arvas blond araablane, et oleks aeg lõke teha, Mõeldud tehtud! Sõitsime mööda seda sama kitsast rada tagasi alla poole otsides puitu, mida põlema süüdata. Lõpuks nägime enda kõrval teepeenral selliseid kõrbetuuste veeremas. Blond araablane Ala´a hüppas välja, ladus kogu laadungi jeepi kasti ja läks tagasi rallimiseks. Mul käis hetkeks peast läbi, et need tuustid veerevad kiirelt mööda liiva tänu tuulele, mis neid küll seal kastis siis kinni hoiab, aga see oli vaid uitmõte. Me komberdasime siis pärast neerushake´i autost välja ja esimene asi, mis ma tegin, oli üle kõrbe kaikuv naerupurse, sest Ala´a seisis nõutult auto kõrval, põrnitsedes tühja kasti. Hahaa, need tuustid oli minema lennanud, daaaa!

Eesti naised haarasid siis ohjad, mehed tahtsid lõket, selle nad ka said. Ladusime Gretega kividest ringi, paari minutiga leidsime väikeseid oksi ning pitsakarbi ning lõke sai vapustav. Küll väike, aga vapustav. Ilmselgelt mitte nii romantiline nagu meie uued sõbrad oleksid lootnud, aga asi seegi. Lõpuks olime nii väsinud, et palusime end tagasi sõidutada, ees ootas veel Petra ja Ahmadi külastamine, Amman ning siis suur katsumus Liibanoni end kahe passiga smuugeldada.

Kell oli muidugi nii palju, et beduiini küla väravad olid suletud. Leiutasin siis süsteemi, kuidas sisse saada ja saime ka. Poisid valvasid, et me ikka turvaliselt sisse jõuame. Samal ajal kui Grete üle kivide ja aia hüppas, avastasin ma, et see aed libises eest, mitte ei olnud lükatavl. Saime veel pikalt naerda enne kui meie uued sõbrad auto käivitasid ja minema sõitsid. Hiilisime mööda basseini äärt, mille pinnal virvendas suur Lähis-Ida kuu, oma kuuti ning uinusime nagu beebid.

Welcome to Turkey and Iran

Ma ei hakka üldse pikalt jaurama, uus sihtkoht on paigas. Lennukiga Türki ja sealt Iraani poole ajama. Jah-jah! Pearätid ja pikad riided kapist välja.
Aga enne uut reisi pean ühel päeval eelmise reisi kokku võtma, Liibanonist ja Süüriast pole te veel midagi kuulnud.

Kohtumine Vikerkaare lastega

Sukeldumine kokku lepitud, loivasime tagasi oma territooriumile, otsustasime üüratus beduiini telgis lavatsil ennast kerra tõmmata, teed tellida, vesipiibu süüdata ning jaheda briisi käes seda kõike nautida. Meie esimesed tunnid Jordaanias tõid rahu. Minu hinge vähemasti küll. Ma ei tea, aga ka Iisraelis olles meeldib mulle rohkem Jeruusalem, kus tänavatel valitseb meeldiv segadus, inimesed rüselevad, et üksteisest ette saada ja kiiremini liikuda, kus ürdid lendlevad kõrgele peade kohale, iga kord kui pika abayaga naine nendest kaunilt sätitud tornidest möödub. Need ürdid segunevad ning langevad siis hoopis uute aroomidena segastele tänavatele. Mulle meeldib lihtsalt see araablaste way of life. Mõni peab seda vastikuks, pealetükkivaks, räpaseks, teine muidugi ei saa aru, mis soojad tunded mul terroristide vastu saavad olla. Jääge oma ignorantsuse juurde, ma ei vaevu küsimagi, kui palju te tegelikult neist rahvustest, keelest, usust ja kultuurist teate. Sest kui teaksite, siis ei mõtleks te nii piiratult.

Igal juhul jäin mina rahu ja beduiini telgi ja vesipiibu juurde.

Teel telgi nurka möödusime kahest pikajuukselisest hipist, heitsin silma nurgast neile pilgu, ühele oleks pakkunud äärmisel juhul, et sakslane, teine oli selline tume ja räsitud, võibolla Jeemen, Omaan, kuskilt lähedalt, näiteks beduiin?

"Me oleme kolm päeva oodanud siia noori inimesi!"

Ma keerasin end näoga kõnetaja poole ja naeratasin.

"Kui nii, siis me istume teie juurde."

Poisid tegid ruumi ja me istusime oma teetassidega kahe pikajuukselise hipi kõrvale. Lahe. Tuli välja, et tegemist on love and happiness meestega, kes on juudid, aga mitte tavalised. Nii nad ütlesid, sest neil on häbi oma riigi pärast, kes on kõik aegade algusest valesti teinud, et terve maailm neid vihkab, terve see maailm, kus need kaks vabahinge tahaksid rännata. Neil oli südamest kahju, et nad meiega Liibanoni ega Süüriasse ei saa tulla. Ega meiegi teadnud, kuidas piiriületus sujub, aga plaan meil oli jah.

Lõpuks jõime me meie teed ära, tõmbasime piibu ära, rääkisime kanepist ja paljalt ringi jooksmisest ning riigist, kus valitseb armastus. Ja kõige lõpuks otsustasime minna meie campimis platsi taha kõrbesse ning seal tähtede all pimedas olemasolevatest materjalidest lõke teha, teed keeta ja Armastuse Riiki planeerida.

Sellel sakslase moodi juudil (no pärast tegelikult sain aru, et ta on tiba tume ikka sakslase kohta) oli nimeks Or ning Oril oli hetkel pooleli väljapääsmatutest olukordades ellujäämisõpetuse raamat. Ta oli just läbinud peatüki, kuidas eimillestki tuld teha ja kuidas see põlema saada ka megatuulise ilmaga. Just selline ideaalne õhtu siis oligi, nii et Or sai oma teadmised proovile panna. Pärast seda, kui olime kõrvalt prügimäelt endale istumiseks peaaegu põhjata toolid leidnud ja pärast mitmeid kordi, mil meie lõke oli kustunud, saime siiski kogu loo põlema, sest Or määras tuulesuuna ning ehitas leitud vineerist seina tuule kaitseks. Tee sai valmis ja me leiutasime isegi tassid. Hea, et oli piisavalt pime, et mitte näha, kui puhtad olid meie tassid, kas mõned putukad äkki toolidel ronisid ja kas ümbruses meid mõned kõrbekoerad ei piilunud.Küll aga ei olnud piisavalt pime selleks, et mitte näha meie hotelli omaniku pervarist poega, kes taamal suitsu tõmbas ja meid jälgis. Harvade hetkede tagant süttis pimeduses jälle suits,millest ma aimasin tema kohalolekut.

Or ja tema Jeemeni päritolu sõber olid sellises äärmuslikud inimesed, keda ikka naljalt ei kohta. Nad olid ekstreemökovennad. Just! Or passis nonstop vikerkaare kogunemistel ja kui parasjagu mõnda ei olnud, siis ta korraldas selle oma sõpradega. Riiete pesemine ju reostab loodust alustades nende riiete tootmisega lõpetades nende pesemisega. Niisiis eelistas ta paljalt kuskil ürgses looduses ringi joosta. Istuda jalad harkis kuskil kivil ja lasta päikesel just sinna, kuhu vaja. Ilma igasuguse häbita. Ja mis seal siis häbeneda?

Kõige lõppeks otsustasid nad, et ei taha iial tööle minna, tahavad abielluda mõned vahva tüdrukuga, kes neid Iisraeli passidest vabastaks, et siis ükskõik, kus maailmas vikerkaare inimestega pidevalt ühineda, paljalt joosta, looduse eest hoolitseda, üksteist armastada ning nõnda oma riik luua. Armastuse Riik. Kas pole ilus mõte. Riik, kus valitseb armastus, inimesed ei varasta, ei eksisteeri halbasid mõtteid, keegi ei sõdi. Power to the peaceful!

Piirid ja taksojuhid ja Allah

Taksojuht, kes meid Meduza eest peale võttis, oli Aus-Ants. Või noh Aus-Ahmad vähemasti. Täitsa nõme, et peab iga oma jutuajamist inimesega alustama küsimusega: Palju maksab? Aga seal piirkonnas teisiti ei saa. Mees noogutas ja osutas taksomeetrile, mille nuppu vajutas ta siis kui olime parklast välja sõitnud. Ja ets kae imet, arve oligi poole pikema sõidu eest kui see bussijaama metsakooli ots poole väiksem. Jätsime veel jootraha ka, nikastasime endale seljakotid selga, lehvitasime taksojuhile ja hakkasime siis piiri ületama. Mis mulle meeldib jalgsi rännates, on see, kuidas sa näed piire ületades erinevust, et sa päriselt satudki teisele maale. Isegi Iisraeli ja Jordaania vahelisel eikellegi maal sa juba tunnetad mingisugust erilist võnget, turgude imalmagusat õhku ja tead, et oled jõudnud kõigest vastaskaldale, aga veealune paradiis on hoopis teistsugune- värvilisem ja liikuvam.
Turritavate lokkidega Iisraeli chikk tahtis ilmselgelt varsti koju saada, pani templi meile passi, vaatas oma küüsi selle asemel, et meile head reisi soovida. Lonkisime päikeselõõsas kolmele araablasele järgi, lubasin Gretele, et Jordaania poolel saab nalja. Ja saigi. Kõigepealt astusime sisse imetillukesse ruumi, kus oli siis x-ray masin, mis meie kottide sisu tuvastas. Kindlasti tuvastas, aga ega see piimavuntsidega ja neli numbrit suuremate pükstega mees siis ekraani ei vaadanud, rohkem üritas ta meid vaadata ja aru saada, mis loomadega tegu. Vinnasime kotid jälle selga ja edasi järgmise luugi juurde, mis avanes imekähku, meid ja tollimeest jäid eraldama trellid, kus teisel pool mehe nina ees oli näha aastaid näinud arvutikuvar. Mees viskas paar jordaanlastele omast kildu, lubas meile vuntsid joonistada ja küsis, miks ma enne blond olin ja nüüd tumedate juustega ning tõmbas siis luugi kinni. Nonoh, mis siis ikka. Nüüd siis olen brünett ja vuntsidega. Luugi ja seinte tagant kostus meeste mörinal naer ja meeletu tembeldamine ja klõbistamine. Juba avanes järgmine luuk meeter eemal eelmisest ja sama mees ulatas naeratades passid. Ma ka naerataks, kui saan kahele hulkuvale lääne naisele vuntsid joonistada. Õnneks vuntse ei olnud ja saime ka kohe takso peale, kuigi taksohind on ikka kerkinud kergelt öeldes mitmekordseks. Rääkisin siis taksojuhile, et saa aru, sa oled röövija, tema ikka, et mis sa ajad, ei ole ju, sa tahad ju kesklinnast välja sõita. Ma siis vastu, et so what, eelmisel korral sõitsin ka, ei olnud probleemi, taksod viisid meid isegi linna sööma ja tagasi, ikka ei olnud probleemi. Sama kui ma elaksin Tallinnas näiteks Nõmmel ja taksojuht keeldub minu juurde sõitmast või siis küsib tavapärase 125 kr eest 550 kr. Nii lihtsalt ei tehta, olgugi, et olen turist, see ei tähenda, et sinust 10 korda rikkam. Jordaanlased saavad normaalselt palka ja elu ei ole seal ropult odav midagi.
Keset käänulisi teid, pikk maa veel linnani, paneb taksojuht äkki piduri põhja, vajutab nuppu ja tagumine luuk lendab lahti. Juht kamandab meid oma asju võtma. Juut oma naisega, kellega taksot jagame, on ilmselgelt hämmingus. Taksojuht ütleb vaid: "This car is shit!" ja meie kolime oma asjad uude taksosse, mille noor juht meid rahustab ja ütleb et ok, ta ei küsi meie käest 15JD vaid 10 (korrutage 16-ga). Ma noogutan. Ja see kuradi pasapea küsis kohale jõudes meie mõlema käest 10JD. Passis käsi pikal meie hosteli värava ees ja vaatas Gretele otsa, et noh, kus mu papp on. Ma olin sellest uppumisest ja kuumast instruktorist ja kuumadest sukeldujatest seal Meduzas ja naljatlevatest tollimeestest ja päikesest ja kõndimisest nii väsinud, et ma lihtsalt lõin käega, võtku see raha ja olgu õnnelik. Ma usun, et Allah neid kõiki omakasu võtjaid karistab. Allah on minu meelest õiglane ja teda nad kõik kardavad. 10JD ei olnud piisav põhjus Jumala nime suhuvõtmiseks.
Ja seal me seisimegi. Minu lemmik hosteli väravate ees. Bedouin Garden Village! Lonkisime sisse, olin mõned tunnid enne ka reserveeringu teinud. Kuigi on lahe uusi kohti avastada, siis mõnikord lihtsalt naudid vanasse, ent heasse kohta tagasitulekut.
Panime asjad ära ja siis lippasime kohe üle tee sarnase hosteli taha uurima, kas Talal ikka veel seal töötab, et Grete homme sukelduma viia. Ja oligi ja kohe leppisid siis ka kokku, et lähevad hommikul sukelduma. Cool!