Taksosõit ja disko

Tõmbasin lahtise käega mööda voodilinu laias voodis, piilusin pooleldi kinniste silmadega linadel peitust mängivaid päikesekiiri ja upitasin end siis istukile. Vaatasin paremale ja vasakule, liigutasin käsi ja mulle meenus, et olen Liibanonis Tyres. Seal, kus eile alles sai surnute ja valvuri eest põgenetud nagu seiklusfilmis. Ohkasin kergendatult, et siin hiiglaslikus voodis ärkasin mitte vanglas. Kerisin meetreid valget lina enda ümber ning lohistasin end ümmarguse avatud akna juurde, mille ees õõtsus tuules õhkõrn kardin. Esiti mõtlesin ma hommikuselt pahuralt, kes kurat küll ühele ilusale valgele kivist majale sellise allveelaeva akna ette toppis, aga see vaade, mis tollest tobedana tundunud aknast paistis, sobis ümmarguse raamiga imeliselt. Otse minu akna all laksusid lained vastu väikeseid kivikesi ning terrassil baarileti taga segas kohalik Margarita poiss juba värskendavaid mahlakokteile ning Härra Ajakirjanik töötas. Nagu ikka. Jälle. Tavaliselt. Enne kui teised alles teist külge voodis keeravad. 
Idüllilistes kalarestoranides kohalike vanameestega oleks võinud lõputult taielda ja nalja visata ja kunagi ma seda ka teen, aga selleks korraks oli reis läbi. Hakkasime Beiruti poole tagasi sõitma. Kohale jõudes ei saanud me enam vanas hostelis öömaja ja kuna Härra Ajakirjanik pidi teatud kellaks auto tagastama, oli ta minema kihutanud ja nii me kaks üksikut seal trepil istusime. Vahepeal tulid ülikooli linnakust kaks Dubai kutti, piimavuntsid ninaesist ehtimas, meile abi pakkuma, uurisid, kas õpime seal, kust me pärit oleme ning lõpuks, kas saavad meid kuidagi aidata. Lõpuks leidsime Lonely Planetist ka öömaja, järgmist hommikut silmas pidades otse bussijaama kõrval.
Helistasime hostelisse, et oma tulekust teada anda, ent telefon andis kinnist hoolimata meie püüetest kedagi toru otsa püüda.
Õnneks avastasime vastasmajas veel ühe hosteli, kesisema kirjeldusega, aga üheks ööks piisavalt normaalse.
Helistasime, mees noogutas tõenäoliselt teisel pool toru, suu toitu täis, ilge araabiakeelne sõimlemine taustaks. Kuulsin vaevu, kuidas ta kinnitas mu sõnu: double.
Võtsime tillukese takso, kuhu tagumisele istmele surusin ma enda seljakoti, siis Grete ja kõige lõpuks tema seljakoti. Esiiste mahtus vaevu õigele kohale nõjatuma. Istusin kõhetu taksojuhi kõrvale ja püüdsin araabia aktsenti võimalikult täpselt matkides hosteli nime öelda. Mees kirtsutas nina. Sama hästi matkides ütlesin siis tänava nime. Mees tõstis kulmud taeva poole ja lükkas käigu sisse. Mees teadis, kuhu mees minema peab.
Seal meeletus valgusfoorideta liikluses kimasime oma tillukese taksoga, mille oleksime kahekesi ka seljas suutnud bussijaamani vedada. Meie kaks seljakotti kaalusid tõenäoliselt ka rohkem, kui see imeväike päevinäinud auto. Iga kord, kui mõni suurem- ja meie autost suuremat ei autot ei olnud liiklusest üldse raske leida- masin meist mööda kimas, pühkisin külma higi otsmikult, järjekordne mõlkimine läks napilt mööda.

Pidurdus, raha taksojuhile, Grete kottide vahelt välja päästa ja minek. Segase liiklusega suurt magistraali ületades ise samal ajal Lonely Planeti kaardil näpuga järge lohistades liikusid mu silmad ühtäkki kiirelt ees laiuvale pommiaugule ja siis jälle kaardile. Nüüd ma siis mõistsin keset magistraali signaalitavate ja mööda tuhisevate autode vahel seistes, miks keegi esimesest hostelist meile ei vastanud. See maja oli vahepeal lihtsalt ühe juhusliku pommi ette jäänud, võibolla jäi püsti vaid see sein, millel telefon ilutses ja võibolla ilutseb ta seal uhkes üksinduses siiani, üksikutel hetkedel helisedes ja enesele vastu kajades.

Meie hostel oli veidras korrusmajas, kus teisel korrusel vastuvõtu laua taga kulistasid jääkülma coca-colat kari araablaseid, ühel küüne alused mustemad kui teisel. Meie uksele ilmudes seilasid nende naeratused ühest kõrvast teiseni. Külalislahked nagu araablased on, pakkusid mehed meile juua ja chekkisid meid sisse võimalikult aegalselt, et ikka rohkem küsimusi meie päritolu ja reisiplaanide kohta küsida.

Pärast vääga pikka ootamist saime võtme ja kobisime oma suurepärasesse tuppa. 5 korrus, vaade loojuvasse päikesesse, mis oma sooja valgust üle selle veidra linna Beiruti heitis. 12 ruutmeetrises toas oli ka klaasist uksega vannituba koos vetsupotiga. Külmkapi kohal õhus hõljus telekas. Viskusin voodisse ja uinusin. Aknast kostis autode tuututamine ja telekast araabiakeelset diskot. Beirutil oli tõesti oma võlu.