Soolisest võrdõiguslikkusest Lähis-Ida bussis

Maantee valged triibud jooksid auto alt läbi sellise kiirusega, et neist moodustus üks pidevalt värelev joon. Õues valitseva 35 kraadi peletamiseks kerisime takso aknad alla, juht keeras araabiarütmid valjemaks ning tuul kuivatas vastpestud juuksed. Kurbus lahkumise ja ärevus uute paikade pärast segunes kuumas õhus liivaste mägede vahel.
Aqaba kesklinnas on bussijaam, mis on minu jaoks täielik müsteerium. Kui terves Lähis-Idas valitseb üldjoontes mingigi loogika, kuhu mis buss läheb, siis siin mitte. Bussijuhid otsustavad napilt ise, mis sildi, muidugi araabiakeelse, nad esiklaasile panevad ning millise suuna võtavad. Sina pead jooksma edasi-tagasi, närviliselt oma sihtkoht hüüdes, muidugi araabia keeles. Meil läks sel korral õnneks, taksojuht tegi karjumise töö ise ära, nii et buss leiti kiiresti.
Lähis-Idas bussile minek näeb välja nii:
Plats on pilgeni täis minibusse, mis väljuvad kõik varahommikul, pärast kella 9 muutub bussileidmine juba peadmurdvaks tegevuseks. Pileteid eelmüügist ei müüda, kõik toimub bussis. Kotid visatakse bussi katusele ja ma ei olegi päris kindel, kas need ka millegagi kinni seotakse või püsivad need seal Allahi armust. Bussis sätitakse kõik istuma nii, et naine naise kõrval, mees võib naise kõrval istet võtta vaid siis kui tegemist on tema enda naisega. Erand tehakse ka pilgeni täis bussis, kus ainus vaba koht ühele mehele on turistist naise kõrval ning ümberistutamise võimalust ei ole. Kombekas mees püüab ka siis istuda nii et kaks võõrast keha kokku ei puutuks.
Meid kupatati sel korral kohe bussi taha otsa, mina istusin pereisa selja taha, Grete pereema ja väikese tütre seljatagust valvama.
Beduiini ema silmitses meid oma läbitungivalt mustade silmadega, poolt näost katmas must loor, mida ta õrnalt hammastega kinni hoidis. Beduiinimehe näkku oli kirjutatud aastate muster imepeenikeste kortsude näol, mis terve pruuni näo katsid.
Terve buss oli põnevil kahe valgenäo pärast, kes bussi tagaotsas kahe suure kotiga laiutasid (jah, meil lubati sel korral kotid sisse võtta). Beduiinimees minu ees tegi jutulõnga lahti, hakates pärima, meie asukoha ja siinviibimise põhjuste kohta. Ja jätkates siis enda elust, beduiinide ajaloost ja Petra saatusest rääkides. Mees oli 70 aastane, tema naine 56 ja noorim laps kaheteistkümnest, seesama metsik väike tüdruk sassis süsimustade juuste ja karmi pilguga, 8 aastane.
Mees, olles veendunud, et me oleme väga armsad lapsekesed, käskis beduiinimehel omasel toonil ja käeviibutusega naisel kotist võileib välja võtta ja meile jagada. Keeldusime viisakalt, sest kolmepeale oli see võileib neile nagunii vähe, rääkimata siis veel meiega jagamisest. Mees ei jätnud jonni, mis mõttes ei võta need kahvanäod minu võileiba. Mõne hetke pärast vehkis ta meie nina ees joogitopsidega ja enne kui arugi saime oli naine neisse topsidesse teed kallamas, mesimagusat musta teed. Õues lõõmasid soojakraadid ja meie jõime kuuma teed, mõnus.
Vahepeal jõuti meile veel küpsiseid pakkuda, vanamees tõlkis bussi eest otsast esitatud küsimusi ja meie vastasime ja siis oli aeg teetopsid veega puhtaks loputada ning sõitvast bussist see vesi nii välja visata, et ise sellega pihta ei saa. Vesi oli neil ka kotis suure mannerguga. Pärast vett tuli kotist kahte erisorti limonaadi. Meie jõime Mirandat.
Paarkümmend kilomeetrit enne Petrat, mägistel teedel tundsin, et põis enam ei pea ning lükkasin tagasi igasugused joogipakkumised, mees vangutas pead. Beduiinide lahkus on see, millest ei tohi ära öelda, muidu lihtsalt laskub sulle beduiiniviha ja suured segaduses silmad.
Selle sõidu ja sõbrunemise kestel ei rääkinud naine meiega sõnagi, andis mehele teate edasi ning tema siis edastas meile oma naise sõnad. Naine peitus aga sügavamale loori taha, mustad, elunäinud silmad pikkade ripsmetega välkumas ning huuled õige vähe paotumas väikeseks naeratuseks. Tütar mängis terve aeg erkroosas kleidis nukuga.
Mees on siinmail asjaajaks, naine kasvatab lapsi ja pakub kotist teed. Mis sest, et võõra naisega pole sünnis rääkida, valge naine ei lähe arvesse. Valge naine on sootu olend, kes on iseenda peremees, keda keegi ei sunni ega käsuta ning kes kotis teed ega limonaadi terve bussi tarbeks kunagi kaasas ei kanna.
Siinmail olles mulle isegi need reeglid meeldivad.