Kuidas ma vangi oleksin sattunud...

Uus päev viis meid Härra Ajakirjaniku tillukese rendiautoga, mille ta oli võtnud sellepärast, et päevaks auto rentida tuli odavam, kui meil takso lennujaamast kesklinna võtta, lõunasse. 80km kaugusel Beirutist asub Tyre, kuhu õhtuks jõudsime, aga enne käisime veel Bybloses. Häda Härra Ajakirjanikuga on selles, et ta on ise araablane, elanud Liibanonis paar aastat tagasi ning tema jaoks tähendab reisimine juba tuttavates kohtades seda, et autoga peab sõitma kõik vahemaad, parkima nii lähedale kui võimalik, et ei peaks jalgsi käima jne. Ma ei tea küll, kuidas ta Marokos suutis end teisele lainele lülitada, pidevalt otsustas kumbki meist keset mägist teed pidurile järsult vajutada, sest lihtsalt nii imelised mäed, päike, puud või lapsed möödusid ja need oli ilmtingimata vaja jäädvustada. Vahest seisis auto kitsa tee ääres, otse kivijärsaku ääres oma tunni, sest meil oli vaja ronida nii kõrgele kui võimalik, et oma fotoga rahule jääda.
Kuna sõitsime peamiselt autoga punktist A punkti B, erilisi inimesi ma ei kohanud ja meeliülendavatesse situatsioonidesse ei sattunud ning põhilistest vaatamisväärsustest ja imelisest Vahemerest laksumas vastu konarlikke kivisid ma ei hakka rääkima.
Tyre on imekaunis linnake, keeruline on aga tema positsioon, mis jääb Iisraeli piiri lähedale ja teatavasti ei ole see maismaa piir kahe riigi vahel ületatav. Oma nägu sinna näidates, arvatakse kõigepealt, et oled segane ja siis sihitakse sind lihtsalt otse kuklasse, kui sa ei jõua just enne mõne miini otsa astuda. Tyre on peamiselt orienteeritud turismile, kuid üsna võimatu oli seal mõnd turisti näha, rannad olid tühjad ja hubases kala restoranis otse sadamas, kus silme all õõtsusid õrnas õhtuses tuules laevakesed erinevates värvides, olime meie neljakesi ainsad külastajad. Hotelli jõudes paistis, et ka seal olime meie neli ainsad külalised. Inimeste pilgud saatsid meid autos, poes, restoranis, hotellis.


Pärast sööki tuli Härra Ajakirjanikul hiiglama hea idee, millest meie Gretega veel aru ei saanud, naeratasime usinalt ja olime tegutsemisvalmis. Mehed otsustasid linnaäärsest supermarketist õlut hankida ja siis ühte mõnusasse kohta seda jooma minna. Kõlab ju hästi, Lähis-Ida öine taevas, mõnus seltskond, külm õlu ja südamerahu.
Parkisime auto siis kuskile põõsastiku äärde, põhimõtteliselt peaaegu põõsasse, sest auto pidi peidus olema. Hmm, siis muutus asi kahtlaseks.
Mehed olid kärmesti autost väljas, mina tassisin õllekotte ja nii me siis tihnikusse kadusime.
Tihnikus tuli meile vastu aed, mida mööda me veel pisut edasi kõndisime, kuni võrkaia sisse oli keegi huligaan avause lõiganud. Ja, kujutate ette, meie pugesime sealt sisse.


Härra Ajakirjanik ega Härra Ameeriklane ei öelnud ikka veel midagi, silkasid vaid konarlikul maapinnal kivide ja rohu vahel. Ühtäkki avanes meie ees vapustav vaatepilt, varemed öises tähekumas. Meeletu maa-ala varemeid täis: sambaid, künkaid, kiviplaate, mis hiljem osutusid hauaplatsideks.



Härra Ajakirjaniku esimene idee oli ronida maa-ala kõige kõrgema ehitise trepiastmetele ja seal pesa sisse seada. Olles teekonna vareme tippu läbinud, suunati kuskilt eemalt suur valgusvihk meile. Äkitsi tekkis paanika, Härra Ajakirjanik ropendas kähku ja karjus sosistades, et me kõik pead alla paneksime ja varjuksime. Ma olin hämmingus, suutsin vaid totralt naerda. Kuna too suure taskulambiga valvur oli kindel, et keegi on alale tunginud, kus inimesed on lubatud vaid päevavalguses, hüppas ta mootorratta selga ning hakkas ala läbi kammima.
Meie tormasime treppidest tuldud teed pidi tagasi ning mööda hauaplatse, vahepeal mootorratturi eest varjudes nagu kuskil action filmides, jõudsime suurte kivide taha, kus end mõni aeg peitsime. Minu süda tagus, sest Lähis-Idas on sissemurdmine ikka sissemurdmine, veel enam, et me lihtsalt jõime seal, mis ei ole üldse moslemitele sobiv teguviis. Pluss üks meist oli ameeriklane. Asjade kokkulangevus, ma ütlen.
Mõne hetke pärast valvur rahunes, sõitis oma putkasse tagasi ning meie otsisime järgmise hauaplatsi, kuhu end siis sättida.
Seal maapinnal kõndides, nende kivide ja rohukõrte vahel silitas harvadel hetkedel jalgu külm õhk. Mitte niisama õhuvool, aga oli tunda, kuidas soe õhk öös vaheldus jääkülma õhuga nagu püüaks keegi külma käega sinust haarata. Esiti arvasin, et see on minu luulu, aga siis küsis Grete, kas tunnen seda. Sain aru, mida ta mõtles, aga küsisin üle. Jah, ta pidas silmas samasugust jääkülma puudutust, mis minagi.
Kuigi meil oli lõbus, tundsin ma kellegi teise kohalolekut ja mingil hetkel hakkasin jälgima täppi, mis eemal aeg-ajalt hõõguma süttis. Olles endas juba väga kindel, palusin ka teistel jälgida, aga keegi ei näindu midagi, arvasid, et olen hulluks minemas või oma ühest õllest purjus. Lõpuks nägi ka Grete, et üks figuur istus eemal päris pikalt ja tõmbas suitsu. Ta ei liigutanud end, aga sigaret ta suus hõõgus.
Ja siis tuli taas see valvur oma ülevaatusele. Kuna istusime suure lameda kivi peal, heitsime Härra Ajakirjaniku õpetust kuulates kõik selili. Mu süda tagus kiiresti-kiiresti, kartsin, et sellise tempoga võib ta ka välja tulla. Ja siis sõitis see mees otse meie kivist paari meetri kauguselt mööda, näidates ise suure taskulambiga paremale ja vasakule. Surmahirm, põnevus, adrenaliin segunesid mu veres ja ma ei suutnud enam korralikult hingata. Kõige hullema stsenaariumi kohaselt oleksime läinud kõik vangi. Ja kui neid valvureid oleks olnud rohkem kui üks ja me neile ei oleks meeldinud kohe üldse mitte, siis oleks keegi meid mõne nädala pärast ehk sealt suurte kivide vahelt leidnud. Ja ehk oleksime meie need, kes jääkülma õhuga õhtuseid sissetungijaid tervitavad.
Lähis-Ida ongi selline- täis põnevust, hirmu ja samal ajal turvatunnet. Suured kontrastid ja seepärast ei saagi ma veel sotti oma tunnetes selle piirkonna vastu. Tean, et need äärmused tekitavad minus äärmuslikke tundeid ja mulle meeldib, kui elu ei kulge rahulikult mööda sirget sängi, mulle meeldivad kurvid. Lähis-Ida pakub neid kurve ja avastamisrõõmu.