Piirid ja taksojuhid ja Allah

Taksojuht, kes meid Meduza eest peale võttis, oli Aus-Ants. Või noh Aus-Ahmad vähemasti. Täitsa nõme, et peab iga oma jutuajamist inimesega alustama küsimusega: Palju maksab? Aga seal piirkonnas teisiti ei saa. Mees noogutas ja osutas taksomeetrile, mille nuppu vajutas ta siis kui olime parklast välja sõitnud. Ja ets kae imet, arve oligi poole pikema sõidu eest kui see bussijaama metsakooli ots poole väiksem. Jätsime veel jootraha ka, nikastasime endale seljakotid selga, lehvitasime taksojuhile ja hakkasime siis piiri ületama. Mis mulle meeldib jalgsi rännates, on see, kuidas sa näed piire ületades erinevust, et sa päriselt satudki teisele maale. Isegi Iisraeli ja Jordaania vahelisel eikellegi maal sa juba tunnetad mingisugust erilist võnget, turgude imalmagusat õhku ja tead, et oled jõudnud kõigest vastaskaldale, aga veealune paradiis on hoopis teistsugune- värvilisem ja liikuvam.
Turritavate lokkidega Iisraeli chikk tahtis ilmselgelt varsti koju saada, pani templi meile passi, vaatas oma küüsi selle asemel, et meile head reisi soovida. Lonkisime päikeselõõsas kolmele araablasele järgi, lubasin Gretele, et Jordaania poolel saab nalja. Ja saigi. Kõigepealt astusime sisse imetillukesse ruumi, kus oli siis x-ray masin, mis meie kottide sisu tuvastas. Kindlasti tuvastas, aga ega see piimavuntsidega ja neli numbrit suuremate pükstega mees siis ekraani ei vaadanud, rohkem üritas ta meid vaadata ja aru saada, mis loomadega tegu. Vinnasime kotid jälle selga ja edasi järgmise luugi juurde, mis avanes imekähku, meid ja tollimeest jäid eraldama trellid, kus teisel pool mehe nina ees oli näha aastaid näinud arvutikuvar. Mees viskas paar jordaanlastele omast kildu, lubas meile vuntsid joonistada ja küsis, miks ma enne blond olin ja nüüd tumedate juustega ning tõmbas siis luugi kinni. Nonoh, mis siis ikka. Nüüd siis olen brünett ja vuntsidega. Luugi ja seinte tagant kostus meeste mörinal naer ja meeletu tembeldamine ja klõbistamine. Juba avanes järgmine luuk meeter eemal eelmisest ja sama mees ulatas naeratades passid. Ma ka naerataks, kui saan kahele hulkuvale lääne naisele vuntsid joonistada. Õnneks vuntse ei olnud ja saime ka kohe takso peale, kuigi taksohind on ikka kerkinud kergelt öeldes mitmekordseks. Rääkisin siis taksojuhile, et saa aru, sa oled röövija, tema ikka, et mis sa ajad, ei ole ju, sa tahad ju kesklinnast välja sõita. Ma siis vastu, et so what, eelmisel korral sõitsin ka, ei olnud probleemi, taksod viisid meid isegi linna sööma ja tagasi, ikka ei olnud probleemi. Sama kui ma elaksin Tallinnas näiteks Nõmmel ja taksojuht keeldub minu juurde sõitmast või siis küsib tavapärase 125 kr eest 550 kr. Nii lihtsalt ei tehta, olgugi, et olen turist, see ei tähenda, et sinust 10 korda rikkam. Jordaanlased saavad normaalselt palka ja elu ei ole seal ropult odav midagi.
Keset käänulisi teid, pikk maa veel linnani, paneb taksojuht äkki piduri põhja, vajutab nuppu ja tagumine luuk lendab lahti. Juht kamandab meid oma asju võtma. Juut oma naisega, kellega taksot jagame, on ilmselgelt hämmingus. Taksojuht ütleb vaid: "This car is shit!" ja meie kolime oma asjad uude taksosse, mille noor juht meid rahustab ja ütleb et ok, ta ei küsi meie käest 15JD vaid 10 (korrutage 16-ga). Ma noogutan. Ja see kuradi pasapea küsis kohale jõudes meie mõlema käest 10JD. Passis käsi pikal meie hosteli värava ees ja vaatas Gretele otsa, et noh, kus mu papp on. Ma olin sellest uppumisest ja kuumast instruktorist ja kuumadest sukeldujatest seal Meduzas ja naljatlevatest tollimeestest ja päikesest ja kõndimisest nii väsinud, et ma lihtsalt lõin käega, võtku see raha ja olgu õnnelik. Ma usun, et Allah neid kõiki omakasu võtjaid karistab. Allah on minu meelest õiglane ja teda nad kõik kardavad. 10JD ei olnud piisav põhjus Jumala nime suhuvõtmiseks.
Ja seal me seisimegi. Minu lemmik hosteli väravate ees. Bedouin Garden Village! Lonkisime sisse, olin mõned tunnid enne ka reserveeringu teinud. Kuigi on lahe uusi kohti avastada, siis mõnikord lihtsalt naudid vanasse, ent heasse kohta tagasitulekut.
Panime asjad ära ja siis lippasime kohe üle tee sarnase hosteli taha uurima, kas Talal ikka veel seal töötab, et Grete homme sukelduma viia. Ja oligi ja kohe leppisid siis ka kokku, et lähevad hommikul sukelduma. Cool!