Uus päev viis meid Härra Ajakirjaniku tillukese rendiautoga, mille ta oli võtnud sellepärast, et päevaks auto rentida tuli odavam, kui meil takso lennujaamast kesklinna võtta, lõunasse. 80km kaugusel Beirutist asub Tyre, kuhu õhtuks jõudsime, aga enne käisime veel Bybloses. Häda Härra Ajakirjanikuga on selles, et ta on ise araablane, elanud Liibanonis paar aastat tagasi ning tema jaoks tähendab reisimine juba tuttavates kohtades seda, et autoga peab sõitma kõik vahemaad, parkima nii lähedale kui võimalik, et ei peaks jalgsi käima jne. Ma ei tea küll, kuidas ta Marokos suutis end teisele lainele lülitada, pidevalt otsustas kumbki meist keset mägist teed pidurile järsult vajutada, sest lihtsalt nii imelised mäed, päike, puud või lapsed möödusid ja need oli ilmtingimata vaja jäädvustada. Vahest seisis auto kitsa tee ääres, otse kivijärsaku ääres oma tunni, sest meil oli vaja ronida nii kõrgele kui võimalik, et oma fotoga rahule jääda.
Kuna sõitsime peamiselt autoga punktist A punkti B, erilisi inimesi ma ei kohanud ja meeliülendavatesse situatsioonidesse ei sattunud ning põhilistest vaatamisväärsustest ja imelisest Vahemerest laksumas vastu konarlikke kivisid ma ei hakka rääkima.
Tyre on imekaunis linnake, keeruline on aga tema positsioon, mis jääb Iisraeli piiri lähedale ja teatavasti ei ole see maismaa piir kahe riigi vahel ületatav. Oma nägu sinna näidates, arvatakse kõigepealt, et oled segane ja siis sihitakse sind lihtsalt otse kuklasse, kui sa ei jõua just enne mõne miini otsa astuda. Tyre on peamiselt orienteeritud turismile, kuid üsna võimatu oli seal mõnd turisti näha, rannad olid tühjad ja hubases kala restoranis otse sadamas, kus silme all õõtsusid õrnas õhtuses tuules laevakesed erinevates värvides, olime meie neljakesi ainsad külastajad. Hotelli jõudes paistis, et ka seal olime meie neli ainsad külalised. Inimeste pilgud saatsid meid autos, poes, restoranis, hotellis.
Pärast sööki tuli Härra Ajakirjanikul hiiglama hea idee, millest meie Gretega veel aru ei saanud, naeratasime usinalt ja olime tegutsemisvalmis. Mehed otsustasid linnaäärsest supermarketist õlut hankida ja siis ühte mõnusasse kohta seda jooma minna. Kõlab ju hästi, Lähis-Ida öine taevas, mõnus seltskond, külm õlu ja südamerahu.
Parkisime auto siis kuskile põõsastiku äärde, põhimõtteliselt peaaegu põõsasse, sest auto pidi peidus olema. Hmm, siis muutus asi kahtlaseks.
Mehed olid kärmesti autost väljas, mina tassisin õllekotte ja nii me siis tihnikusse kadusime.
Tihnikus tuli meile vastu aed, mida mööda me veel pisut edasi kõndisime, kuni võrkaia sisse oli keegi huligaan avause lõiganud. Ja, kujutate ette, meie pugesime sealt sisse.
Härra Ajakirjanik ega Härra Ameeriklane ei öelnud ikka veel midagi, silkasid vaid konarlikul maapinnal kivide ja rohu vahel. Ühtäkki avanes meie ees vapustav vaatepilt, varemed öises tähekumas. Meeletu maa-ala varemeid täis: sambaid, künkaid, kiviplaate, mis hiljem osutusid hauaplatsideks.
Härra Ajakirjaniku esimene idee oli ronida maa-ala kõige kõrgema ehitise trepiastmetele ja seal pesa sisse seada. Olles teekonna vareme tippu läbinud, suunati kuskilt eemalt suur valgusvihk meile. Äkitsi tekkis paanika, Härra Ajakirjanik ropendas kähku ja karjus sosistades, et me kõik pead alla paneksime ja varjuksime. Ma olin hämmingus, suutsin vaid totralt naerda. Kuna too suure taskulambiga valvur oli kindel, et keegi on alale tunginud, kus inimesed on lubatud vaid päevavalguses, hüppas ta mootorratta selga ning hakkas ala läbi kammima.
Meie tormasime treppidest tuldud teed pidi tagasi ning mööda hauaplatse, vahepeal mootorratturi eest varjudes nagu kuskil action filmides, jõudsime suurte kivide taha, kus end mõni aeg peitsime. Minu süda tagus, sest Lähis-Idas on sissemurdmine ikka sissemurdmine, veel enam, et me lihtsalt jõime seal, mis ei ole üldse moslemitele sobiv teguviis. Pluss üks meist oli ameeriklane. Asjade kokkulangevus, ma ütlen.
Mõne hetke pärast valvur rahunes, sõitis oma putkasse tagasi ning meie otsisime järgmise hauaplatsi, kuhu end siis sättida.
Seal maapinnal kõndides, nende kivide ja rohukõrte vahel silitas harvadel hetkedel jalgu külm õhk. Mitte niisama õhuvool, aga oli tunda, kuidas soe õhk öös vaheldus jääkülma õhuga nagu püüaks keegi külma käega sinust haarata. Esiti arvasin, et see on minu luulu, aga siis küsis Grete, kas tunnen seda. Sain aru, mida ta mõtles, aga küsisin üle. Jah, ta pidas silmas samasugust jääkülma puudutust, mis minagi.
Kuigi meil oli lõbus, tundsin ma kellegi teise kohalolekut ja mingil hetkel hakkasin jälgima täppi, mis eemal aeg-ajalt hõõguma süttis. Olles endas juba väga kindel, palusin ka teistel jälgida, aga keegi ei näindu midagi, arvasid, et olen hulluks minemas või oma ühest õllest purjus. Lõpuks nägi ka Grete, et üks figuur istus eemal päris pikalt ja tõmbas suitsu. Ta ei liigutanud end, aga sigaret ta suus hõõgus.
Ja siis tuli taas see valvur oma ülevaatusele. Kuna istusime suure lameda kivi peal, heitsime Härra Ajakirjaniku õpetust kuulates kõik selili. Mu süda tagus kiiresti-kiiresti, kartsin, et sellise tempoga võib ta ka välja tulla. Ja siis sõitis see mees otse meie kivist paari meetri kauguselt mööda, näidates ise suure taskulambiga paremale ja vasakule. Surmahirm, põnevus, adrenaliin segunesid mu veres ja ma ei suutnud enam korralikult hingata. Kõige hullema stsenaariumi kohaselt oleksime läinud kõik vangi. Ja kui neid valvureid oleks olnud rohkem kui üks ja me neile ei oleks meeldinud kohe üldse mitte, siis oleks keegi meid mõne nädala pärast ehk sealt suurte kivide vahelt leidnud. Ja ehk oleksime meie need, kes jääkülma õhuga õhtuseid sissetungijaid tervitavad.
Lähis-Ida ongi selline- täis põnevust, hirmu ja samal ajal turvatunnet. Suured kontrastid ja seepärast ei saagi ma veel sotti oma tunnetes selle piirkonna vastu. Tean, et need äärmused tekitavad minus äärmuslikke tundeid ja mulle meeldib, kui elu ei kulge rahulikult mööda sirget sängi, mulle meeldivad kurvid. Lähis-Ida pakub neid kurve ja avastamisrõõmu.
Elus on asju, mida inimene teeb põhjusega, mis talle eneselegi mõistmatuks jääb. Umbes sellise põhjuse ja segaste tunnetega libistasin ma Iisraeli-Jordaania reisi vahele Liibanoni mineku. Olles eelnevalt plaaninud Siinais päikeseloojangul kaameliga sõitu ja pärast paaritunnist tähtede järele sirutamist, ise selili veel päikesepaistest soojal kõrbeliival lamades ja seejärel kõhuli päikesetõusu vaadata… Küllap on see üks neist unistustest, mis jääb tulevikus täitmiseks.
Ühelt poolt oli see Liibanoni minek põnevus ja puhas uudishimuliku ajakirjaniku huvi, kas meid pannakse vangi, kui keegi peaks aru saama meie seosest Iisraeliga, teisalt olid mul isiklikud põhjused, lõpetamata asjad ja segased tunded, millele kõigele ma lootsin vastused leida. Ootasin, et need vastused võtavad mind avasüli
vastu seal avanevate lennujaama us
te taga.
Sellised nagu olid tunded mu sees- segased- oli minu jaoks ka Liibanon. Üks suur tohuvapohu. Teedel ei ole valgusfoore, isegi mitmerealisel ristmikul mitte, sest juhid teavad ise, kuidas üksteist ohjes hoida. Ja need üksikult tänavatel seisvad foorid, mis kõigest väest hääletult kätega vehkides end nähtavaks püüavad teha, need ei lähe kellelegi korda. „Vaheta jah värve, keda see huvitab, tekitad siin oma tulede vahetamisega ainult paksu pahandust ja veel enam segadust sellesse niigi napakasse liiklusesse, fucked up, ma ütlen,“ lööb Härra Ajakirjanik käega ja kimab punase tule alt koos kõikide teiste linna autodega läbi.
Tavalisest, meil kaherealisena toimivast linnateest võib tipptunnil saada Beirutis aga kuues reas risti-põiki tukslevate autode sõlm, mis rahulikus tempos liigub nagu kari sipelgaid. Tänaval jalakäijana liikuda on lausa piin, heitgaaside vahel oma kopsudele mõeldes tahaks käe sirutada ja hüüda: „Palun tõmmake mind siit hullumajast välja.“
Et koju jõudes vaikus liialt ehmatav ei oleks, on teine kord targem ka kõrvatropid muretseda.
Inimesed Beirutis on tõelised ilmadaamid ja –härrad. Keskkoolide ümber on näha ninalõikuselt just saabunuid, pool nägu sidemetes, neid, kelle lõikus juba verevalumite hajudes paraneb ning neid, kes kirurgi kätetööga eputamas võivad käia. Nina lõikus on Liibanonis populaarsem kui hambaarstil käimine. Arstid on oma ala professionaalid, üldjuhul. Kuid oleks loll arvata, et nii potentsiaalsest rahaaugust sulid ja pätid kasu ei lõika. Nii ei ole üldse harv juhus, kus endine kingsepp, pagar või juurdelõikaja on laenanud sugulastelt raha, asutanud oma kliiniku ja asunud opereerima neid rumalaid noori inimesi. Ja nii aastaid, kuni keegi nad paljastab. Aga mõelge nüüd mitmeid noori sealt enne läbi on käinud, mõnel on lõikus õnneks läinud, teine on oma nina kühmu veel suuremaks saanud.
Vaesematel peredel ei ole lihtsalt rohkem raha, et normaalse tegija juurde minna, aga võsukese nina ON vaja lõigata.
Põhjuseid otsides jääb minu aju hirmtillukeseks. Oleks siis neil kõikidel kühmus suured ninad, viltu paremale või vasakule, taevapoole püsti. Ei, neil on väga ilusad ninad, sobivad nende näo joontega, Beiruti naised hoolitsevad enda eest ja näevad tõeliselt head välja. Milleks nüüd siis seda ebaõnnestunud operatsiooni vaja on?
Lennujaamast suundusime ühte mõnusasse kohvikusse, avasime Härra Ajakirjaniku Mac´i ja hakkasime öömaja otsima. Seljakotiga Lähis-Idas reisija jaoks on Beirut kindlasti kallis. Hinnaklass jääb Lõuna-Euroopa hostelite skaalale, kahene tuba Beiruti kesklinnas maksab ca 500 krooni, aga see tähendab ka riidekapi suurust tuba, väikest kirjutuslauda ja tillukest vannituba. Meie hostelis, mis asus iseenesest väga heas kohas, oli näiteks meie twin voodi lina all mõnus kile nagu ma kujutan ette pannakse alla vanadekodus kodanikele, kelle piss enam keha omaniku tahtele ei allu.
Lõuna-Euroopa hinnad, segane liiklus, pommitatud majad kõrvuti uhkete paleedega, just-just tehaselindilt saabunud autod, lõigatud näod ja välimuse eksponeerimise taustal kadunud ilusad hinged ja inimese sisu- see kõik pani mind esimesel õhtul voodisse, magava Grete kõrvale jõudnuna mõtlema, kas ja kui kaua peaksin siin linnas üldse olema. Seda enam, et vastused minu segastele küsimustele ja tunnetele ei oodanud naeratavate inimeste saabudes üha uuesti ja uuesti avanevate lennujaama uste taga. Uinusin politsei sireenide saatel, mis avanevast aknast kõrvulõikavalt kostsid ja siis kaugusesse eemaldusid…
Hommik lajatas karmi reaalsusega lataki otse vastu nägu. Päike siras kõrgel taevas, mööda mereäärset kõndides ja hommikusöögi kohta otsides ning minuliku aeglase sammuga taarudes, maju ja inimesi nende tegemisi ja liigutusi imetledes ning pilte klõpsides astus minu juurde äkki mees, püss pükste vahel tolknemas ning käte ja jalgadega vehkides püüdis ta mulle kõige pealt araabia keeles, siis prantsuse keeles selgeks teha, et just üles pildistatud majast ei tohi pilte teha. Mis kurat? See maja oli hea näide sellest kuradi Beirutist- ilus kole. Kunagi ilus olnud, siis pommitada saanud ja nüüdseks vaid oma ilust kauni roosa värvi säilitanud, mis kaunilt helesinise taeva taustale sobitus. Ja mina ei tohi pilti teha suvalisest majast, kus kunagi, võib-olla, tegi tööd keegi tähtis.
Lubasin hommikuse padja näoga, käed taevasse tõstetult (et ta mind maha ei laseks), et kustutan pildi ära ja lahkusin paari kiirema sammu abil. On reziimist sai Off ja see oli ka kõik. Delete nupp jäi puutumata.
Rannas lähedal, justkui maha jäetud suures kohvikus, kus peale meie istus veel kurja näoga mees, kes meie põlvini kleite peast jalatallani mõõtis, saime oma apelsinimahla ja kohvi kätte. Kiiresti tegime sääred, sest onu puuriv pilk ulatus kahekümne meetri kaugusele. Mõeldes kohalikele lõigatud naistele ja pillavale elule, ei olnud meie välimuses midagi erilist ega ka siivutut mitte. Saan aru, kui oleksin eelmisel õhtul Härra Ajakirjaniku hoiatuste kiuste väljunud autost shiia moslemite linnaosas, kus naised on nii kaetud kui võimalik ja mõelda, et mõned kilomeetrid sellest uute autode ja lõigatud ninade paraadist elavad inimesed räämas majades, milledest mõnedel pole katuseidki. Lapsed jooksevad paljajalu, sest perel ei ole raha, et neile midagi jala otsa osta. Turisti on paljud näinud telekast ning minu väljatulek autost oleks seal pimedal tänaval tavalisel juhul tulevahetuse tekitanud.
Seadsime sammud linna poole, et kummutada esimene mulje, mis vaid negatiivseid emotsioone tekitas.
Olles mööda kõnniteed nüüd juba kiiremal sammul liikunud tekitasime liikluses seisakuid ja kutsusime esile signaalide tulva. See kõik oli OK, kuni üks mees arvas, et meid oleks tore jälitada. Kamp Liibanoni krõlle hõbehalli Mersuga trügis läbi autodevoolu meieni, sõitis siis aeglaselt meiega kaasa, tekitades veel suurema kaose liikluses. Nähes, et me kohe üldse ei reageeri, sõitis hõbehall laev edasi ning tegi siis taas tagasipöörde. Rutates asjade käigust ette, see laev tegi seda koos kamba krõllidega veel mitmeid kordi, kuni me pidasime targemaks minna McDonaldsisse varjule. Juhtus aga see, et pärast jäätisekokteili tellimist oli üks neist krõllidest nagu viis kopikat seal samas leti ees, kus meie. Algne plaan jäätist kuumas õhus nautida, asendus friikahaisuses Mäkis kokteili nautimisega. Need ei olnud mingid väikesed mehed ja meie juba nendega ei oleks jõudnud kakelda. Nüüd ma siis sain aru, miks Ida-Euroopa naised siia prostituutideks tulevad. Mehed on nende järele hullud, olles võimelised neid selles hullumeelses liikluses jälitama oma tunnijagu ja pakkuma hinda, mida tüdruk ise küsib. Saan aru, miks seksiäri siin õitseb kui kaunis roos kange väetisega.
Olles mitmeid tunde sihitult seda linna avastanud, ei olnud me midagi märkimisväärset enda jaoks leinud, olime tallanud need tunnid vaid tulist asfaltit, kopsud olid heitgaasidest tulvil ning jalad nõudsid puhkust. Ühe väheste kõrgete ehitiste katusel nägin tuules lehvimas laudlinu ja päikesekiiri peegeldumas lauajalgadelt.
Pärast liiklusest läbi murdmist ja koti ja pommi kontrolli esimesel korrusel jõudsime viimase korruse restorani, mis oli inimtühi. Mind valdas tunne nagu inimesed oleksid poole lõuna ajal evakueeritud ja viimane patrioodist ettekandja on veel siia kümne küünega nendest säravvalgetest linadest kinni jäänud hoidma.
Valisime ühe tühja laua nende kõikide tühjade laudade seast otse piirde ääres, kust avanes linnale imeline vaade. Jalutasin edasi-tagasi, hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Tegin pilte ja hingasin jälle. Nõjatusin siis vastu klaasist piiret, all terendamas tühjus ja siis hullumeelne liiklus kauni kuldkollase ja türkiissinise mošee taustal. Naeratasin. Ja armusin. Sellesse ilus-koledasse linna.
Esimest korda minu elus võlus mind paik, mis ei ole traditsionaalselt ilus ega ka lootusetult kole. Beirut on üüratute kontrastidega linn, kus kole ei seisa ilma hingematva iluta ja vastupidi. Püstirikaste kõrval elavad ilmatumas vaesuses pered, kelle haridustasemest ei hooli keegi, laste heaolu nimel ei tegutse keegi. Linn, kus inimesed elavad pidevas hirmus, sest iial ei tea, mis on Hezbollah´l kavas, kas ta pressib end võimul olevasse valitsusse, mis omakorda tähendaks seda, et Lähis-Ida Pariisiks nimetatavast linnast ei jääks enam midagi alles. Naised sunnitaks kandma pikki ürpe, koolid lõhutaks või muudetaks Hezbollah meelseteks.
Hezbollah ei ole rahul, et võrreldes teiste Lähis-Ida riikide linnadega on Beirut kuulus pidutsemise ja lõbu poolest. Aga inimesed just selle järele seal janunevad, elavad nagu homset ei tulekski.
Tellisime puuvilja valiku ja paar taldrikut magustoite, et kõike ikka proovida. Puuvilja valik saabuski oma täies hiilguses, hõbedase kandiku säraval pinnal lebas kobar 6 banaaniga, kilo apelsine, kilo mandariine, 4 punapõskset õuna, 3 pirni ja kilojagu viinamarju. Ma tahaksin näha inimest, kes selle kõik üksi pärast õhtusööki ära sööks. „Hea, et me kahte valikut ei võtnud,“ mõtlesin mina ja pugistasin viinamarju süüa.
Õhtusöögi ajaks olime jälle nii palju kõndinud, et Härra Ajakirjanikuga õhtustama minnes olin mina igal juhul näljane kui hunt. Hundinälg otsustati sel korral siis maha suruda sushi restoranis. Prantsuse Vogue on selle lausa maailma topp 50 restorani hulka valinud. Koht oli vaimustavalt vapustav, jälle hea näide pillavast elust, mis parematest kvartalitest kihiseb nii mis kole, samal ajal, kui mõned kilomeetrid eemal elavad inimesed 2006 aastal pommitatud majades, püüdes tuule eest kaitset leida vaevu püsiva seina taga.
Tol õhtul sai toore kala limiit täis, keha näitas punast tuld ja keeldus sushit vastu võtmast veel päris pikka aega.
Sellest hoolimata, nende algsete negatiivsete emotsioonide kiuste, metsiku liikluse, üüratu rikkuse ja hirmutava vaesuse kiuste, olin ma selleks õhtuks osa oma südamest kaotanud.
Mees leti taga piidles meid pikalt oma tumedate kulmude alt.
„Where is your visa, i need visa!“
Kehitasime õlgu ja seletasime enesekindlalt, et meil pole vaja, oleme Eestist.
Olles natuke mõelnud, lõi onu silmis värelema äratundmishelk.
„From Russia, ahhaa!“
„No, no, Estonia is next to Finland, Latvia, Russia…“
Asja pehmendamiseks lisasin nimistusse ka Rootsi, et ikka Skandinaaviamaa või nii ning lisasin oma särava naeratuse, mis ähvardas varsti tuhmuda.
„Russia, hmm, but you don´t have Russian names!“ Onu muutus natuke karmiks.
„Because we are not from Russia, Estonia is independent!“
Onu hüüdis üle saali teist meest ja käskis tema juurde väikesesse kuuti minna. Selle aja peale olime saanud lennujaamas kõikide inimeste tähelepanu.
Onu kuudist uuris meie passe ja kuna kasutasime lisapasse, olid neel tutikad, ilma ühegi templita, samal ajal välja antud ja veel avamata, trükikoja lõhngi veel sees.
Nüüd tahtis onu hotelli reserveeringut, mida meil ei olnud, oli vaid üks nimi, mida tahtsime proovima minna, lootuses normaalne öömaja saada. Teadupärast on Liibanonis öömajad suhteliselt kallid ja hinna-kvaliteedi suhe ei ole teab, mis hea.
Selleks ajaks punnitasin ma iga vastusega aina enam ja enam naeratust suuremaks, aga kuidagi ei tahtnud õnnestuda, mööda selga voolas higi ning rinna eest olin punase laiguliseks värvunud. Grete ei saanud veel Ammani lennujaamas Beiruti lennule tulles aru, kuidas see passide vahetus meil toimub, nii et tema oli igaks petteks vait. Arvaku mehed mida tahes, aga Iisraelis ei tohi me olla käinud.
Tegin lolli nägu ja palusin onul luba hotelli helistada ja meile koht kinni panna.
Onu ulatas sosistades telefoni, keegi ei tohtinud teada saada, et ta meid aitas.
Pärast ristküsitlust lubasid tollimehed meid minema, aga enne olid nad jõudnud meid kinni hoida tunnijagu, küsinud küsimusi meie kodumaa töö kohta, kui vanad me oleme, kas kavatseme Liibanonis tööd teha ja lõpetuseks viibutasid näpuga ja ütlesid, et me siin tööd ei teeks.
Esialgu ei saanud ma aru, mis tööd viie päevaga jõuab teha, aga siis jõudis kohale. Me olime Ida-Euroopa prostituudid.
Vinnasime kotid selga ja hakkasime uste poole sammuma, üks mees meid eskortimas, kui teine karjus järgi ja kutsus ühe meist tagasi. Grete läks ja võttis mõlemad passid ka, viimastest tehti koopiad, et meid onu sõnutsi igal pool teataks. Ja ta pidas veel vajalikuks öelda, et me kindlasti ei töötaks.
Õhtul linnas käies tegi mu sõber meile selgeks, et terve kesklinna peatänav on baare täis ja kui hästi vaadata, on pooltel ustel vene litsid mehi ootamas. Nende persed ei ole paljad nagu mujal „sellistel“ tänavatel töötavatel tüdrukutel, aga meigist ja lühikestest kleitidest-seelikutest on aru saada, mis neis hämarates ruumides pakutakse, kuhu liiguvad käed, millele libisevad mõtted, millistes taevastes kõrgustes on naudingud, kui paks on õhk ihast ning kirest...
Ahmad ootas meid kaljulõhe lõpus, mida mööda ka Indiana Jonesis tuldi. Kust avaneb vaade Petra esimesele kaljuehitisele. Kaunis, hingemattev.
Ahmad ja ta sõber, kelle nime ma juba sajandat korda unustan, viisid meid musta teed jooma. Istusime laiale tolmusele kivile maha ning rääkisime, mis aastaga juhtunud on.
Ahmad on ikka samasugune Petra playboy, fake Diesel ja muud trendikad firmamärgid seljas ning tundus, et selle sügise trend oli Kuuba revolutsionääri Che t-särgid. Ahmadi juuksed tilpnesid ruudulise turbani alt välja ning vöö vahele oli seotud metallist flööt.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kes kunagi Petrasse läheb, siis kohe hommikul vara, sest tegemist on väga suure maa-alaga, mida kõike nagunii ühe päevaga ei jõua vaadatud ning kõrbes saabub pimedus äkki ning suhteliselt vara olenemata aastaajast. Petra kaljulinnaku kitsaid ning tihti ohtlikke teid, kus kahel pool kuristik, ei valgusta ükski tuli. Ainsad hingelised nendel öistel tundidel võivad olla metsikud kõrbekoerad, kes lõrisedes vastu jooksevad, kui veab, siis sinust mööda, kui mitte, siis ründavad.
Ahmad on ootamatu, aga temaga ei ole midagi karta nagu iga teise beduiiniga. Nemad tunnevad ala, mis kunagi oli nende kodu, enne kui riik otsustas sinna turiste hakata tooma ja beduiinid sunniviisiliselt oma koobastest vastvalminud külla kolida. Turistihordidest eemalejäävate radade äärest pole nomaadidest beduiinipered ikka veel kuskile kolinud. Kui turistid hakkavad lähemale tulema, võtavad nad oma telgi, paar eeslit, kaameli, mannergud ning lapsed ja juba nad ongi teel uude elupaika. Mulle jällegi meeldib- seal, kus on su asjad ja pere, seal on ka kodu ja õnn. Miks on vaja pangalaene ja seda oma kodu tunnet, mida nii paljud taga ajavad. Hoopis keerulisem kui olla vaba. Muidugi ma saan aru, et Eestis oleks see mõeldamatu, et ma telgiga ühel päeval Pirita metsa all elan ja kui talvetuuled külmaks lähevad kolin Nõmme metsa või kellegi aia taha.
Pärast pikka ronimist jõudsime enne päikeseloojangut raja lõppu, kus plaanisime kalju kloostri otsa oranži kera vajumist kaema ronida, aga meie, naised, sattusime beduiini ehete lõksu ning kui me oma tunnikese neid ehteid valinud olime, oli õues peaaegu kottpime ja Ahmad tulivihane.
Ahmad hakkas kiirel sammul mööda kiviseid astmeid alla minema, meie tippisime aeglaselt, et jumala eest kuristikku ei libiseks.
Ahmadi sõber vangutas pead ja hüüdis, et sõber mõistuse pähe võtaks ja meid, valgenahku aitaks.
Ahmad aga ei teinud kuulmagi.
Ega meil tema abi nüüd vaja ei läinudki, aga turvalisem ja kiirem oleks see minek olnud.
3km jooksul jõudis Ahmad vähemalt 100 korda vihastada tühiste asjade peale, sõber jällegi naeratas ja vangutas pead. Lõpuks teede ristumiskohta ja kindlale maapinnale jõudnuna istusin ma maha ning keeldusin edasi minemast, sest pilkane pimedus oli kõikjal ja tol ööl ei olnud tähtede ega kuu näol erilist valgust ka, mis edasi aitaks näha. Ahmad lagistas keelega vastu kurgulage ning kohe oli tema eesel kohal, mees hüppas selga ja minekut ta tegigi. Sõber ohkas sügavalt ja sosistas öösse: „Beduiin armastab niimoodi…“
Nii palju ma seda perutavat Ahmadit tean, tuleb ta alati tagasi kohe pärast seda, kui on aru saanud, et reageeris üle.
Varsti ta tagasi ka oli, teine eesel ka kõrval ning tegi ettepaneku tema külla eeslitega sõita, saab kiiremini.
Terve tee ülesmäge beduiinikülla sõites püüdsin talle selgeks teha, et meie vahel ei ole kunagi midagi olnud, ega saa ka olema, aga see jutt kadus sinna kõrbe öösse nii kiiresti, kui see minu suust väljunud oli. Ahmad arvas terve tõsise jutu lõpetuseks, et me abiellume ikka kunagi ja elame õnnelikult tema vanemate majas. Mis sellest, et ma rääkisin, kui tore on omada Sõpra otse kõrbes teisel pool maailma elamas hoopis teistsugust elu.
Hästi, mõtlesin mina ja otsustasin oma targad sõnad mõneks teiseks korraks jätta, las beduiinile jääb siis unistus minust ja temast, meie lastest, paarist eeslist ja kaamelist ning suurest majast, kus elab mitu põlvkonda pead-jalad koos.
Ühtäkki käskis Ahmad meil eeslite seljast maha tulla ning järgneda lapsele, kes majanurgal ootas. Üksikute tänavavalgustite valguses oli näha mitmeid jõnglaseid, pikkades ürpides naisi ja esiti ei saanud me aru, kellele järgi tuleb minna, aga siis hakkas üks plätadega poiss kiiresti kõndima, meie temale jooksujalu järgi.
Poiss kadus vilumusega pimedatel tänavatel aina uute aedade ja majade taha, siis jällegi mõnest majast läbi kuni avas värava otse keset pimedust, nii et ainult kätega kobades leidsid tee ega põrganud vastu seina.
Lõpuks hakkas poiss meid julgustama: „Come, come, quickly, don´t be afraid, come, come, quickly, don´t be…“
No pagan, kuidas ma küll saan kiiresti kõndida treppidest üles, mida mööda ma pole kunagi pidanud astuma, ma ei tea, kui kõrge on aste, kui lai on trepp, kas käsipuu on olemas, kui mitu korrust üldse kõndida tuleb, sest poiss oli vilgaste sammudega juba ammu kohal. Meie hoidsime teineteisel kätest ning ulusime vastastikku, kuidas me midagi ei näe.
Lõpuks ootas meid avatud korteriuks ning väike tuba, kus põrandal madratsitel õppisid lapsed, keset tuba soojendas külma ruumi ahi. Meie sisenedes tõmbasid tüdrukud endale rätikud hoobilt pähe ning varjusid kaeluste taha peitu, meid samal ajal piiludes.
Varsti tuhises tuppa Ahmad ja karjus: „Let´s go!“
Jälle pidime mööda pimedat teed tagasi minema, seda korda siis Ahmadi venna ja tolle naise koju. See kodu oli juba modernsem, telekas üürgas hilisõhtuste uudistega, kapiustel rippusid jõulukaunistusi meenutavad kullad-karrad.
Nooruke naine toimetas köögis ja kui me endid appi pakkusime pani ta oma väikese käe suu ette ja itsitas naerda. Pärast itsitust hingas ta sügavalt ning püüdes end tagasi hoida, küsis imestunult, kas te üldse seal Euroopas teate, kuidas süüa teha? Sisimas solvusin, aga seda enam tahtsin näidata, et isegi, kui ma nende imepäraseid beduiinitoite ei oska teha, siis kartuleid koorida ja tükeldada küll, sellest pidi ju kõigest kõrbesse kaasavõetav kana ja kartuliroog soolaga tulema. Mis sellest siis rasket, aga nagu ma juba ütlesin, valge naine on sootu olend ja nüüd siis lisandub siia ka see, et me ei oska süüa teha.
Kana ja kartulid valmis, pakkisime toore roa fooliumisse ning alustasime sõitu kõrbe, kuhu tegime lõkke ning kuulasime mitu tundi beduiinimeeste flöödilugusid ning laulmist, jõime teed ja kui söök lõkkel valmis, sõime näppudega nagu ikka kõrbes beduiinidega koos olles.
Lõpuks langes temperatuur nii madalale, et isegi kolm villast tekki meie ümber enam ei aidanud hammaste plagisemise vastu. Kolisime asjad autosse ning selle asemel, et meid turvaliselt koju viia, saime sellise kõrberalli, et mu neerud said jälle rappuda.
Been there, done that!
Maantee valged triibud jooksid auto alt läbi sellise kiirusega, et neist moodustus üks pidevalt värelev joon. Õues valitseva 35 kraadi peletamiseks kerisime takso aknad alla, juht keeras araabiarütmid valjemaks ning tuul kuivatas vastpestud juuksed. Kurbus lahkumise ja ärevus uute paikade pärast segunes kuumas õhus liivaste mägede vahel.
Aqaba kesklinnas on bussijaam, mis on minu jaoks täielik müsteerium. Kui terves Lähis-Idas valitseb üldjoontes mingigi loogika, kuhu mis buss läheb, siis siin mitte. Bussijuhid otsustavad napilt ise, mis sildi, muidugi araabiakeelse, nad esiklaasile panevad ning millise suuna võtavad. Sina pead jooksma edasi-tagasi, närviliselt oma sihtkoht hüüdes, muidugi araabia keeles. Meil läks sel korral õnneks, taksojuht tegi karjumise töö ise ära, nii et buss leiti kiiresti.
Lähis-Idas bussile minek näeb välja nii:
Plats on pilgeni täis minibusse, mis väljuvad kõik varahommikul, pärast kella 9 muutub bussileidmine juba peadmurdvaks tegevuseks. Pileteid eelmüügist ei müüda, kõik toimub bussis. Kotid visatakse bussi katusele ja ma ei olegi päris kindel, kas need ka millegagi kinni seotakse või püsivad need seal Allahi armust. Bussis sätitakse kõik istuma nii, et naine naise kõrval, mees võib naise kõrval istet võtta vaid siis kui tegemist on tema enda naisega. Erand tehakse ka pilgeni täis bussis, kus ainus vaba koht ühele mehele on turistist naise kõrval ning ümberistutamise võimalust ei ole. Kombekas mees püüab ka siis istuda nii et kaks võõrast keha kokku ei puutuks.
Meid kupatati sel korral kohe bussi taha otsa, mina istusin pereisa selja taha, Grete pereema ja väikese tütre seljatagust valvama.
Beduiini ema silmitses meid oma läbitungivalt mustade silmadega, poolt näost katmas must loor, mida ta õrnalt hammastega kinni hoidis. Beduiinimehe näkku oli kirjutatud aastate muster imepeenikeste kortsude näol, mis terve pruuni näo katsid.
Terve buss oli põnevil kahe valgenäo pärast, kes bussi tagaotsas kahe suure kotiga laiutasid (jah, meil lubati sel korral kotid sisse võtta). Beduiinimees minu ees tegi jutulõnga lahti, hakates pärima, meie asukoha ja siinviibimise põhjuste kohta. Ja jätkates siis enda elust, beduiinide ajaloost ja Petra saatusest rääkides. Mees oli 70 aastane, tema naine 56 ja noorim laps kaheteistkümnest, seesama metsik väike tüdruk sassis süsimustade juuste ja karmi pilguga, 8 aastane.
Mees, olles veendunud, et me oleme väga armsad lapsekesed, käskis beduiinimehel omasel toonil ja käeviibutusega naisel kotist võileib välja võtta ja meile jagada. Keeldusime viisakalt, sest kolmepeale oli see võileib neile nagunii vähe, rääkimata siis veel meiega jagamisest. Mees ei jätnud jonni, mis mõttes ei võta need kahvanäod minu võileiba. Mõne hetke pärast vehkis ta meie nina ees joogitopsidega ja enne kui arugi saime oli naine neisse topsidesse teed kallamas, mesimagusat musta teed. Õues lõõmasid soojakraadid ja meie jõime kuuma teed, mõnus.
Vahepeal jõuti meile veel küpsiseid pakkuda, vanamees tõlkis bussi eest otsast esitatud küsimusi ja meie vastasime ja siis oli aeg teetopsid veega puhtaks loputada ning sõitvast bussist see vesi nii välja visata, et ise sellega pihta ei saa. Vesi oli neil ka kotis suure mannerguga. Pärast vett tuli kotist kahte erisorti limonaadi. Meie jõime Mirandat.
Paarkümmend kilomeetrit enne Petrat, mägistel teedel tundsin, et põis enam ei pea ning lükkasin tagasi igasugused joogipakkumised, mees vangutas pead. Beduiinide lahkus on see, millest ei tohi ära öelda, muidu lihtsalt laskub sulle beduiiniviha ja suured segaduses silmad.
Selle sõidu ja sõbrunemise kestel ei rääkinud naine meiega sõnagi, andis mehele teate edasi ning tema siis edastas meile oma naise sõnad. Naine peitus aga sügavamale loori taha, mustad, elunäinud silmad pikkade ripsmetega välkumas ning huuled õige vähe paotumas väikeseks naeratuseks. Tütar mängis terve aeg erkroosas kleidis nukuga.
Mees on siinmail asjaajaks, naine kasvatab lapsi ja pakub kotist teed. Mis sest, et võõra naisega pole sünnis rääkida, valge naine ei lähe arvesse. Valge naine on sootu olend, kes on iseenda peremees, keda keegi ei sunni ega käsuta ning kes kotis teed ega limonaadi terve bussi tarbeks kunagi kaasas ei kanna.
Siinmail olles mulle isegi need reeglid meeldivad.
Uus päev viis meid Härra Ajakirjaniku tillukese rendiautoga, mille ta oli võtnud sellepärast, et päevaks auto rentida tuli odavam, kui meil takso lennujaamast kesklinna võtta, lõunasse. 80km kaugusel Beirutist asub Tyre, kuhu õhtuks jõudsime, aga enne käisime veel Bybloses. Häda Härra Ajakirjanikuga on selles, et ta on ise araablane, elanud Liibanonis paar aastat tagasi ning tema jaoks tähendab reisimine juba tuttavates kohtades seda, et autoga peab sõitma kõik vahemaad, parkima nii lähedale kui võimalik, et ei peaks jalgsi käima jne. Ma ei tea küll, kuidas ta Marokos suutis end teisele lainele lülitada, pidevalt otsustas kumbki meist keset mägist teed pidurile järsult vajutada, sest lihtsalt nii imelised mäed, päike, puud või lapsed möödusid ja need oli ilmtingimata vaja jäädvustada. Vahest seisis auto kitsa tee ääres, otse kivijärsaku ääres oma tunni, sest meil oli vaja ronida nii kõrgele kui võimalik, et oma fotoga rahule jääda.
Härra Ajakirjanik ega Härra Ameeriklane ei öelnud ikka veel midagi, silkasid vaid konarlikul maapinnal kivide ja rohu vahel. Ühtäkki avanes meie ees vapustav vaatepilt, varemed öises tähekumas. Meeletu maa-ala varemeid täis: sambaid, künkaid, kiviplaate, mis hiljem osutusid hauaplatsideks.
