Ma ju tean, et tulen tagasi, ma tean, sest ma ei saa ilma Hispaaniata. Sellest hoolimata on iga kord pagana raske minna. Vahet ei ole, kas olen siin seljakotiga matkamas voi kohvriga ringi uitamas. Kahju on mul alati. Mul on kahju jatta seda paikesepaistet, avatud inimesi, suuri naeratusi ja seda kodust ohku. Eesti on armas ja ma tahan oma sopru naha, aga Hispaania on mulle vahemalt sama oluline.
Oues on praegu jahe, aga taevas on sinine ja paike sarab. Ja ma tean, et kohe pean ma oma kohvri peale istuma minema, et see kinni laheks ja ma tean, et ma teen seda niiiiiiiii vastumeelselt. Josep kusis, kas meil on aega temaga kokku saada ja juttu raakida ja kohvi juua. Ma tahaksin oma Josepit naha, tema tudrukust raakida ja lihtsalt olla oma sopradega koos, aga ma pean Eestisse minema. Ja mul on nii kahju lahkuda Adrianist, kes on meile nagu suur vend olnud. Hammastav, kuidas inimesed juhtumisi sobivad. Fantastiline Barcelona kolmik- mina, Kristel ja Adrian.
Meie maja all on toidupood, mis on avatud vist kull iga kell. Pakistani ja india ja kes teab, mis mehed seal seda peavad. Eile ohtul kui Super Furry Animalsi ja veel mingi bandi segu koosseisu kontserti kuulamast tulime loi kell juba sudaoo tunde ja see pakistani urgas oli ikka veel lahti. No tegelikult ei ole see mingi urgas, paris normaalne pood, aga natuke kallis, sest naabruskonnas ainus toidupood. Kuna see on meie ukse korval, oleme seal igapaevased kulalised. Eile ohtul kais Kristel veel poest labi, enne kui taevatrepi ette votsime ja ostis sokolaadi. Murjam leti tagant kusis, kas ainult uks ja punnitas oma valged silmad peast eemale.
Tana, just moni hetk tagasi, lippas Kristel alla, et saia ja cocat ja makarone tuua. Murjam hakkas kohe hispaaniakeelset vestlust pidama, Kristel vastas inglise keeles ja murjamgi demonstreeris oma inglise keele oskuseid. Murjam puhastas kulmikut, Kristel otsis asju, mida korvi panna. Siis kui kaup makstud, eest ja tagant ruumist murjamid koik blondi tudruku suurte paikeseprillide ja sassis juustega ule vaadanud, lahkus Kristel oma votmetega jargmise ukse taha, et koju tulla. Uks murjamitest jooksis poe uksele ja vaatas, kuhu see tudruk siis nende kauba viib. Kristel muidugi nagi, kuidas tahmanagu teda vaatab.
Jaaa ja nuud me arvame siin hommikuses ohus ja sassis peas, et murjamid peavad Kristelit kuulsaks staariks, kes on blond, suurte paikeseprillidega, sassis juustega ja raagib inglise keelt. vahemasti, kui me oleksime need murjamid, siis me kull arvaks nii.
Olles talunud Vuelingu lendu Granadast Barcelonasse, soitnud bussiga linna, linnas end metroole lohistanud, ise samal ajal uhes kaes kohvrit, ola peal suurt kaekotti ja teise kae otsas toda neetud kitarri vedades, joudsime siis lopuks tanavale, mis pidanuks harra Naerusuu majale kuuluma. Oma pampude all vaatasin paremale, kus loksusid vaikselt lained sadade ja sadade jahtide all, vasakule jai rida vanu maju . Vanu kull, aga suursuguseid ja ma julgesin arvata, et mitte uldse odavaid. Nakaaa, meie Naerusuu ei saa ju siin elada, kuradi tolvan, on meid kuskile orki ajanud praegu. Nii ma motlesin. Vedasin silmadega ule majade, et vaadata, kas uldse number 28 on olemas. Numbrid laksid aeglaselt, aga 28 oli taitsa olemas. Ilus maja, 6kordne, viimane korrus terrassiga, alla jaavad aknad kergelt majast eemaleulatuvas osas, kuidagi kaarjalt. kena-kena, see nuud kull see maja pole. Nii ma motlesin ja Kristel ka. Seisime nagu kaks tolvanit maja ees, teadmata, mida teha. Mis siin ikka, jatsin Kristeli oma asju hoidma ja laksin siis ukse juurde, et vaadata, kas tema saadetud korter uldse olemas on. Moned numbrid olid kulunud, moned jalle selgesti naha, aga tema numbrit ei olnud. Tolvan, ma utlen! Kui ta teaks, kui kuradi raske mu kohver on, TOLVAAAAAAN! Aga siis silmasid mu silmad koige korgemal asuvat numbrit. 5.2 !!! Ei saanud ju olla, et me sellesse majja laheme. Helistasin kella, keegi ei vastanud. No naed, ongi meid t***** tommanud! Motlesin ma ja helistasin uuesti, sel korral ikka mehiselt nappu kellal hoides, kais porin ja uks avanes. Hoidsin uhe kaega ust lahti ja vaatasin Kristelile otsa. No ei saanud ju olla, raudselt saadab meid praegu oma rikka vanaema juurde, kes meid ara soob.
Jattes vahele koike seda, kuidas me mooda neid taevatreppe ules nuhkisime, higistasime nagu vaikesed notsud, joudsime me irvakil ukse taha. Oige ukse taha. oooo, ja kui te arvate, et me oleme mingid norgad kondijad, siis eksite. Ma voin hommikust ohtuni kondida ja spordi vastu pole mul ammugi midagi, aga Hispaanias sellistes vanades majades on 6 korrust hoopis teine asi kui Eestis. Astmed on jalale ebamugavalt korged jne. Hispaania 6 on Eesti 9. Kindel see!
Korter!
Me elame pika kitsa koridori ja kolme toaga korteris. Sellesse kitsasse koridori on mahutatud ka Adriani maalitud pildid ja suur tuba loppeb korgete roduustega, mis avanevad rodule, kus on rohkem taimi, kui mu naistuttavatel kokku ning kust omakorda avaneb vaade sellele vaikselt jahtide all loksuvale sadamale ning kui aus olla, siis on tegelikult terve Barcelona kui peo peal. Hommikuti paistab paike teises korteri otsas oleva toa rodule, kus me pesu kuivatame, keskpaevaks hakkavad paikese silitavad kiired majaesisele rodule paistma. Jajaa, Adrian ongi selle viimase korruse rodu omanik, alumised korrused peavad oma kaardus akendega leppima.
Adrian!
Harra Naerusuu on sundinud ja ules kasvanud Tenerifel, millest ta koguaeg raagib ja mille kiitmisest ei vasi ta vist iial. Nojah, motlesin mina, kui ta mulle esimest korda oma kodukohta kiitma oli asunud. Tuupiline turisti sihtpunkt, eksole! Aga siis, uhel ohtul, kutsus Adrian mu suurde tuppa enda korvale istuma ja naitas pilte...peale selle, et need pildid olid aarmise meisterlikkusega tehtud, pidin ma lopuks tunnistama, et Tenerifele laheks isegi. Adrian tootab pangas. Sellega on nalja saanud. Nojah, pangas kull, aga mida ta teeb, arutasime me Kristeliga isekeskis. Ta voib vabalt olla see mees, kes paeval tanaval CDsid muub ja ohtul, kui pangas toopaev labi, laudu laheb koristama voi midagi arhiveerima. Uhel paeval ma siis kusisin, mida ta teeb. Ega ta vaga oma ametipostist raakida ei tahtnud, seletas, et see suur pank pakub tood oma majas u 1500le inimesele ja ta on osakonnas, kus analuusitakse pangategevust ja moeldakse sellele, kuidas ja mida paremini teha et pangal veel paremini laheks. Ei sonakestki oma toonimetusest. Ainult kaudne vihje sellele, et kui ta moned nadalad tagasi oma tooaja muutmist palus, oldi sellega kohe nous ja lounaid voib ta endale lubada, millal tahab ning selle korteri uuri maksmise jarel ei saa nuriseda ka selle ule, mis alles jaab. Motlesime Kristeliga, kui palju siis selline korter Barcelonas voiks maksta, kui Josep oma mitte kesklinnas asuva vaikese korteri eest maksab 450 eurot kuus... Rohkem ei taha moelda ka, ilmselgelt liiga palju!
Adrian on hea inimene, ta on tore, vaimukas ja ponev. Ja kui Josep teatas esmaspaeval, et meil pole oosel kohta, kus olla, sest ta tudruksober on JUBA laupaevast peale haige olnud, siis motlesin juba pargipinkidele, mis maja ette jaid. vahemasti oleks olnud ilus vaade merele ja jahtidele. Saatsin suures hadas Adrianile toole sonumi palvega veel uheks ooks jaada ja lubadusega teisipaeval uus koht meile otsida. Adrian oli nous. Ohtul ei olnud meil aga ikka kohta, kuhu teisipaeval kolida. Istusin enne sudaood, kui Adrian arvuti tagant lahkunud oli suure toa valge diivani peale, harra Naerusuu maalitud kahe maali alla ja vaatasin oma mailboxi. Adrian toetas end vastu uksepiita ja jalgis. Tegin nalja, et voibolla peame oues homsest olema, sest keegi pole mu kirjale vastanud. Adrian utles, et voib meil pinki aidata valida. Hahaha hea nali sellises olukorras, eksole. A. lasi kae mooda uksepiita alla, jalutas terrassiukse juurde, vaatas moned sekundid merd ja jahte ning jalutas siis minu juurde. Vaatas mulle otsa ja utles, et tema jaoks ei ole see probleem, kui oleme tema juures oma reisi lopuni. Isver, milline kergendus see oli. Ja siis ma motlesin, miks inimesed teevad seda? Miks nad usaldavad vohivoorast, keda nad iial kohanud ei ole, kellega nad on vaid moned kirjaread vahetanud (no seda ma muidugi ei eita, et moni kirjarida utleb vahest rohkem kui sada sona), ehk teineteise pilte nainud? Meil on terve see aeg, pea nadal, olnud Adriani korterivoti, millega tuleme ja laheme, millal tahame. Tosieluline fakt on muidugi see, et tema voodi on mingisuguse imelise noiduse all, sest me magame iga paev 12 tundi, siis losutame purgi coca-colaga tema lapaka taga ja rodul vaadet imetledes (sets paikest votta on liiga kulm) pea selle ajani, kui tema toopaev loppeb, s.o kell 4 ja siis lippame alles oue. Nii et mingist tuleme ja laheme millal tahame' st eriti juttu ei ole :)
Lubasin raakida, kuhu me siis elama laksime parast seda, kui Josep meid nonda oli huljanud. pues (hasti v well hispaania keeles), ma ei tea kas oli suudi mu imeparane sisetunne v mis, aga ma leidsin endale mingisuguse kontakti couchsurfingu lehekuljelt. Suure naeratuse ja toreda profiiliga noormees. Viimases kirjas, enne kui Eestist lahkusin andis ta mulle oma telefoninumbri, juhuks kui laheme kuskile valja Barcelonas ja tahame temaga kohtuda. Kaks unekotti nagu me Kristeliga oleme, valja me muidugi ei joudnud ja Adrianile ei helistanud ka. Kui nuud aga ilmsiks tuli, et kaheks ooks peame kuskile mujale maanduma, saatsin oma naerusuule sonumi. Naerusuu vastas, et tema juures juba oobib keegi, aga kui ta on meie viimane voimalus, siis tulgu me aga. Muidugi oli ta meie viimane voimalus...
Et sellest korterist raakida, alustan ma uut postitust, sest parast sellist igavat eeljuttu pole moju uldsegi mitte see, mis olema peab.
Kerstil oli kontakt eelmisest korrast Josepiga, juristiga, kes elab tillukeses korteris, kuhu viib totaalne taevatrepp. Kuna Josepil on nuud Hollandi girlfriend ja armastus on ta pimestanud, on ta meile mitu korda vahele jaanud oma valedega. Esimesel korral, kui siia joudsime utles ta, et oleme kaks paeva omapai, sest ta on linnast valjas. Elasime ja magasime nagu oma kodus. Siis tuli ta koju ja utles, et sai odavad lennupiletid ning kais kaks paeva Hollandis sopradel kulas. Ja kusis, millal me tagasi oma Hispaania ringreisilt jouame ja tema juures oomaja vajame. Ja kui ta siis teada sai, et 17, siis utles ta hispaania keeles ropendades, et pagan, siis on ta just Pariisis. Ok, mis siis ikka, tuli uus inimene leida, kelle juures oobida. Kui olime nadala parast Malagasse joudnud ja MSNis Josepiga raakisin kusis ta kus me siis oobime, utlesin, et ei tea. ta ikka vabandas ja utles, et toesti me ei mahu ta korterisse, kui ta girlfriend seal on. GIRLFRIEND??? mis asja, ise utles, et on Pariisis ja me veel motlesime, et kuradi hasti need Hispaania juristid elavad. Siis oli koik selge, tal on chikk Hollandist, kellel ta kulas oli ja kes talle nuud kulla tuleb. Vaadake nuud siis, mida teeb inimesega armastus. Paneb valetama. Valetama inimesele, keda sa tunned ja kellele oled lubanud abiks olla. Nojaa, ega ma talle pahaks ei pane, armastus teeb nii. Ja koigele tipuks saatis Josep mulle sonumi esmaspaeva hommikul ja teatas, et ta girlfriend haigestus ja jaab kauemaks, nii et ta ei saa meile oomaja pakkuda. Nuud oli jama majas, sest me lubasime pankuri juurest valja kolida esmaspaeva parastlounal...
(sellest, mis edasi sai, kirjutan homme hommikul, enne kui Eestisse hakkame soitma, boooooaaaaa)
