Auku pissimine

Ärkamine ja esimene hommik Aafrikas pole just teab, mis kaunis. Taevas on hall, hall, hall, ymber auto sebivad inimesed ja meie auto aknad on seest udused. Aitab magamisest, haaran hambapasta ja hambaharja nagu tavalised inimesed hommikuti ja lippan vets. Oh seda lugu kyll: vesi on kylm ja peldik haiseb koledasti. Mis seal ikka, ennegi kylma veega hambaid pestud, saan ju hakkama. Pissihada ka vaevab. Loivan vetsu, panen ukse lukku. Ok, nyyd valetan, sest ma yritasin ust lukku panna, aga see ei kainud kinni. Suures lukustamistuhinas ei marganud ma kohalikku peldikut. Tahate kuulda jah? No igaljuhul oli minu ees auk, mille ees kaks k6rgemat kohta, nahtavasti jalgade toetamiseks :) Selline oli minu esimene kogemus araabia peldikuga.
Teeaares vahelduvad melonip6llud kuivade k6rrep6ldude ja liivavaljadega. Aegajalt longib eesel koos suure koorma ja uhke naoga peremehega m66da kiirtee aart. Siis jalle ratikutesse mahitud naised ja siis poisiklutid, kes valismaa autosid ootavad, et nende alla v6i jumalteabkuhu pugeda. Natuke kreisi elu. See k6ik meenutab kangesti telekast nahtud India reise. V6ibolla ongi Maroko Euroopa oma India.
Esimese peatuse teeme meie teejuhi Mouhamedi s6bra kodus Casablancas. Kodu on ehitud ime6rna mustriliga kiviplaatidega. Meie esimene hommikus66k kohalikku moodi, kohalikus kodus. Naine ja 15 aastane koduabiline tassivad lauale hunnikutes saia, h6bedases kannus teed, v6id ja mett. Kaks korvikest pahkleid ja veel yhe korvi magusaid saiu. Magustoiduks noh :) Perenaine on suur. Ilma liialdusteta. Mees ka. Nemad ei s66, naine lehvitab vaid paberiga 6hku ja kysib, kas meil polegi palav. Parast s66ki lahme peremehe maja vaatama. Jaa, siin ehitavad rikkamad endale maju, lausa kortermaju ja myyvad siis korterid maha. Peremees peatab auto keset lagunenud maju ja prygihunnikuid ning viib meid oma majja. Jaa, kena maja, aga peremehe kiidus6nad ymbruse ja vaate kohta, mis pidavad k6vasti vaart olema, panevad 6lgu kehitama. Yhest aknast paistavad pommiaugud ja teisest yks mitte niiiiii heas korras korterelamu ja maantee.
Ilusa vaatega maja vaadatud, jatkame teed, 6htuks on vaja 1000km kaugusele Agadriri j6uda. Mida l6unapoole, seda liivasemaks laheb maapind, kitsamaks "kiirtee", kuhu kaks rekkat k6rvuti s6itma kohe kuidagi ei tahaks mahtuda. Mida enam maanteed selja taha jaab, seda enam tunnen, et India muutub tasapidi Aafrikaks. Loodus on just selline nagu ma ette olen kujutanud. Kiviklibusel ja liivasegusel magisel maapinnal tatsavad tillukesed kitsed ja pyyavad midagi s66davat leida. teeaarsed on maardunud inimesi tais, kes k6ik kaktusevilju myyvad.
Marrakeshis teeme vaikese peatuse ja lahme turuplatsile, kus k6ige kuumemal ajal vaid meelelahutajad t66tavad. Neli meest ajavad torupillidest peenikest vilinat ja ussid loivavad laisalt, naib nagu neid see pinin just vaga tantsima ei sunni. Ja kui m6ni turist s6endab laheneda, siis topitakse s6rmejamedune uss kaela ja palutakse pilti teha ja kui sa hakkad rabelema v6i keeldud pildist, voi mis veel hullem, keeldud maksmast, siis ahvardatakse see madu sind kagistama.
Eemal lamavad selgeltnagijad oma vaipade peal. Iseasi kui selgelt nad ikka nyyd naevad. Mouhamed annab yhele nagijale suure vaidlemise peale raha, mispeale ennustaja salaparaselt suure musta vihmavarju lahti t6mbab ja meile ette paneb, et jumala eest keegi k6rvaline isik meid ei naeks ega kuuleks. Kysib siis Mouhamedi nime ja synniaega ning kribab tindiga niisutatud pulgaga paberile komasid. Kokkuv6te ennustusest oli see, et Mouhamed on paha inimene, kitsi inimene ja talle meeldib reisida.
Igal sammul on raha hais. Ja mulle see ei meeldi.
Marokos laheb vara pimedaks. Agadirist paarisaja km kaugusel magedes s6ites heidan tagumisele istmele pikali ja kuulan berberi muusikat. Tahed paistavad nagu peo peal. Kui vaid sirutaksin kae, saaksin neid puudutada. Ma olen alati m6elnud, et unistused on tahed. Kuna tahed pole mulle iial nii lahedal olnud, siis on see ka t6enaoliselt ainus kord, kus minu enda unistused mulle nii lahedal on. Sulen silmad ja hingan sygavalt Aafrika 6hku...

Seal, kus lõppeb Euroopa ja algab Aafrika

Maroko on paljudele Euroopa. Minu jaoks samuti, ma ei ole kunagi Marokole kui Aafrikale m6elnud. Vahemasti mitte kui paris Aafrikale. Paris Aafrika on seal, kus inimesed ei raagi eurooplastele m6istetavas keeles, tassivad kyttepuid seljas, seal, kus lastel on suured k6hud ja naised kaivad alasti ringi.
Ahh, mis ma siin patran. Kaisin Marokos, nett oli imelik, enamus asju kirjutas araabia keeles. Seega peate mu seiklusest natuke hiljem osa saama. 12.augustil jatsime m6neks ajaks oma kauni koduga Malagas hyvasti ja laksime Maokosse seiklema. Meie autoks oli vana Toyota jeep ja teejuhiks 6ige berberi mees. Kui nyyd aus olla, siis kaks päeva enne reisi painas mind imelik "eelaimdus", et akki ei peaks minema. Kersti tundis ja oli nende araabia poistega koos elanud jne, aga ikkagi. Must mees on ikka must mees ja teine usk on ikka teine usk.
12.augusti 6htuks joudsime Tangerisse. Olime veel kyll Hispaania pinnal, aga elu kihas teistmoodi, hoopis teises rytmis. Inimesed kakerdasid keset autoteed, araabia muusika m6llas ja naistel oli ratikud ymber pea. Uni v6ttis voimust ja silm vajuski kinni, esimese 66 veedsime bensujaamas autos magades.

Kodu

Meie koduks Malagas on nii nii kodune korter otse vanalinnas. Mõnikümmend sammu Picasso muuseumi uksest ja vapustavast katedraalist. Korter ise on kolme tillukese rõduga. Igal rõdul kasvavad taimed. Ilusad taimed, mida me paaril õhtul ka kastnud oleme. Kui mulle muidu meeldib käia ja näha, siis see korter paneb mu istuma ja kuulatama. See korter inspireerib! Praegu, kui ma siin seda juttu kirjutan, on kell 2.21 kohaliku aja järgi ja ma ei tahagi veel magama minna. Kuulan Sade' d ja naudin vahete-vahel tuppa kostuvaid hääli tänavalt. Kui ma saaksin hetki peatada ja kinni hoida, siis see just üks selline hetk olekski.
Armastan elu!

Ropendav itaallane ja mäest allaveerev rekka

Konkskäega võõras Alicantest osutus normaalseks inimeseks, kui tema ja ta sõprade veidrad kalduvused kõrvale jätta. Veel samal õhtul kui olime Alicante konkskäe juurde oma pakid maha saanud ja sada korda tema poole lõuaga kassi üle jõudnud imestada, ütles mees, et peame hoopis tema sõbra juurde kolima. Seal pidavat hea muusika, rohkem ruumi ja konditsioneer olema. Mis meil, ränduritel, paremate tingimuste vastu ikka olla sai. Kolisime sisse tema magamistuppa. Peale mehe elas seal veel tema suur draakonilaadne elajas, kes pidevalt muusikataktis pead noogutas ja keelega üle enda ja vahepeal ka peremehe näo limpsas. Pluss veel kaks tuba kõlarite, tossumasinate, diskopallide ja vilkuvate tuledega. Tüüp istuski terved päevad kodus ja mängis muusikat. Hästi koledat tantsumuusikat. Draakon jällegi noogutas peaga kaasa. Meestel ei olnud enne hospitalityclubist keegi käinud ja nemad olid meiega nagu pisut kohmetud.
Mina vana unustaja suutsin aga Anna-Maria autosse jätta oma prillid, mis oli kätte vaja saada, sest muidu ei näeks ma siin seda blogi kirjutada :) Prillid sain kätte ja lahked sõbrad viisid meid linnaäärsesse bensujaama, kust saaksime hääletama hakata. Aga arvake mis? Nii kui autost välja sain ja lehvitada jõudsin, märkasin, et oh jama küll, aga telefon jäi nende autosse. Selline pudrupea ma siis olengi. Nüüd saan aru, mida ema motleb, kui ütleb, et vaata, et sa ennast varsti kuhugi maha ei unusta. Nojah, pärast seda, kui olime veel kolme hääletajaga bensujaamas autokohtade pärast võidelnud ja näinud poolakast kidurat meest, kes seljakott seljas Poolast Portugali jalgsi kavatses jõuda (ja ma usun, et jõuab ka, kui ta juba loode Hispaaniasse välja oli jõudnud), saime nahksisustusega Volgswageni peale. Jälle sain suu lahti imestada inimeste rumaluse ja väiklase mõtlemise üle. 20 aastane inglise rikaste vanemate võsuke, kes juba 12 kuud Benidormis elanud, aga ikka ei räägi sõnakestki hispaania keelt. Nojah, minule ei pidanudki see korda minema, aga natuke õlgu võttsi ikka kehitama. Sa elad ja töötad teisel maal, teises kultuuris ja sa ei tee vähimatki, et sellest natuke osa saada?
Benidormis tassisime oma asjad tornmajadega ääristatud randa ja panime kämpingu pästi, kuni helistas Anna-Maria, et leidis telefoni. Anyways, lõpuks pakkisime asjad ja panime padavai bussi peale, et tagasi Alicantesse jõuda ja mu telefon haarata. Buss jäi 45 minutit hiljaks ja Ernesto oli tüdimusest sinine. Vabanduseks andsime talle õlle ja kartulikrõpsud, mida ta jumaldama pidavat. No naeratuse võlusime küll välja ja Anna-Maria ning Ernesto viisid meid Valencia poole tagasi ühte suurde bensiinijaama. Meile esmapilgul sobis, sest üle tee olid peaaegu valmis viinamarjad istanduses ja bensukas ise ka korralik. Jama läks lahti siis, kui selgus, et bensukas pannakse tunni pärast kinni ja töötaja vangutas pead, kui kuulis, et tahame sinna ööbima jääda. Siis oli asi otsustatud- kott viinamarju täis ja kähku kuhugi autosse. Keegi meid eriti peale võtta ei tahtnud, sest meil olid kotid ja me nägime rääbakad välja ja pealegi ei ole Hispaanias kombeks hääletada. Ja pealegi on teada lugu hääletajate tapmisest ja kadumasaamisest kuskil kümme aastat tagasi. Lõpuks tuli üks kena noormees, kelle väikesesse sport Fordi me end pressisime. Ja kujutate ette, ta sõitis meie pärast öösel üle 60km oma kodukohast edasi, et meile sobiv bensujaam leida. Tegi isegi ettepaneku meid sihtkohta viia, kui bensu kinni maksame. Nii häid inimesi ikka naljalt ei leia. Tolles bensukas, mis meile lõpuks sobis, kohtusime taas nende Alicante hääletajatega, kellega hommikul bensukas

võitlema pidime. Niiii kummaline, kuidas teed ristuvad. Me olime selle aja jooksul juba 2 korda Alicantes käinud, korra Benidormis ja poole tee peale Valenciasse sõitnud. Ja nüüd maandusime samas kohas. Meie jäime kohviku terrassile magama, nemad said edasi ühe väga väga väikese autoga.
Hommikul hakkasid rekkad liikuma ja ausalt öeldes vaadati meid kaht väga kahtlevalt. Lõpuks saime ühe itaallase peale, kes iga korda itaalia keeles ropendas kui midagi viltu laks. Ta lubas meid läbi Almeria Granada lähistele viia, kust me siis edasi peaksime Malagasse hääletama. Esimesed kaks tundi oli autos vaikus, harvadel hetkedel kostus vaid terava ninaga mehe suust sõimu, meie magasime, sest öö õues oli oma töö teinud. Oi ja kui ta lõpuks Almerias oma kauba maha oli laadinud ja juttu rääkima hakkas, siis ei paistnudki sel lõppu tulevat. Granada mägistel teedel, kust tema rekka jälle sõimu saatel u 20 km tunnis üles ronis, mõtlesin, et siia me nüüd jääme.
Granada lähistel saime kuumas bensujaamas pisut sildiga ringi siiberdada, kui üks tume töömees meid peale võttis ja 20km enne Malagat bensukas maha pani. Sealt õnnestus meil tuttuue bmw peale saada.
Naljakas hääletamise juures on see, et siin maal ei ole see tavaks. Ja kui Kersti räägib, et tuli Eestist siia, siis vaadatakse teda pisut veidralt nagu ei usukski. Autojuhid vangutavad pead ja kordavad: "See on ohtlik!" Kui see on ohtlik ja piima juua on ohtlik, siis tekib küsimus, mis siin elus üldse ohutu on?
Praegu läheme minu lemmikkunstniku Picasso muuseumisse, aga homme räägin meie fantastilisest elukohast pikemalt. Ma olen leidnud enda inspiratsiooniallika, korteri, millest olen alati und näinud, aga mitte kunagi päriselt näinud.

Alasti ja lokkis

Istun Anna-Maria läpaka taga Valencias ja mõtlen siis, kuhu ja kuidas me edasi liigume. Kuidas on vist loll mõelda, sest häälega oleme siiani välja jõudnud ja kavatseme nii ka jätkata. Õues on tappev kuumus, toas on pisut kergem, ent ometi ei taha ka käsu peale endale ühtki riiet selga panna. Nii ma siis longingi mööda Annaka pikka koridori voodilina ümber.
Kell on juba palju-palju, pean nüüd oma voodilina sõlmed kaela ümbert lahti laskma ja oma lokid sirgeks pesema ning poodi minema, et kaheksajalg osta. Jaaa, selliseid asju me siin sööme, Eestis võime vaid Stockmanni vitriinideśt möödudes neid piiluda. Aga õige pisut.
Mõne tunni pärast läheb lahti sõit Alicantesse. Leidsime hommikul internetist ühe poisi telefoni numbri ja saatsime sõnumi. Tunni pärast ta helistas ja oli lahkelt nõus võhivõõraid enda juurde lubama. Küll ma siis varsti räägin, kuidas ühe käega ja konksjalaga mees meid vastu võttis. Sellest me siin fantaseerime.