Verised kauplemised

Ma ei ole hea kaupleja. Mul puudub see agressiivsus, mida kauplemiseks vaja on, eriti araablastega. Ma ei ole järjepidev manguja, mul on alati tunne, et teen teistele liiga, lisaks kaldun pigem ridadesse, kus seisavad need, kes ei ole asjade inimesed- muidugi, kui mõned üksikud naiselikud nõrkushetked välja jätta. Tegelikult ma valetaksin, kui ütleksin, et mulle pole asjad kunagi meeldinud. Kui ajas tagasi minna, siis reisima hakates tassisin ma erinevatest maadest kõikvõimalikku võõramaa manti koju. Esimest korda Marokost tulles pidin asjade jaoks lausa korvi ostma, mida Aafrika naisele kohaselt pea peal tassisin. Korvis olid üksteise kõrvale tihedalt ajalehtede sisse mähitud kirevad taldrikud, sinise-valge kirju piimakann, haudepott tagine, värviliste mummudega ehtekarp, hõbedane nikerdustega teekann, 12 klaasist tillukest araabia teetassi, mõned paarid susse ja keraamilis kingitusi, mida sõbrad olid kaasa pannud. Võibolla jäi midagi nimetamata. Aga see oli see reis, mil oma südamele koha leidsin- Maroko värvilises kultuuris, vürtside kirevuse keskel, linnatänavatel meelitavates aroomides, erilises maastikus, inimestes ja usus, mis kõigest võimsam. Tahtsin kõik selle halli Eestisse kaasa võtta. Siimaani on need asjad erilise tähendusega ja leiavad pidevalt kasutust, peamiselt kokkamis-või teeõhtutel, kus hõbedases kannus piparmündi tee sees sulab hunnik valget suhkrut.

Mida rohkem ma reisin, seda vähemate asjadega koju saabun. Igas riigis on mul kujunenud lemmikasjad, mida kaasa toon. Hispaaniast veini ja artišokke, Lähis-Idast datleid, Jordaanias on meeliköitev punane vein ja imalmagusad ent superhead maiustused. Käsitöö, idamaade mustrid, värvid ja disain mulle meeldib, nii et laudlinad, padjapüürid, voodikatted saab ka alati üle vaadatud. Mitte, et ma neid alati seljakotiga kaasa tassiksin, aga üle vaatan ikka. Viimane suurem ost oli Pärsia vaip Iraanist (Iraani reisimuljete juurde ma alles jõuan, sest ma olen see, kes kirjutamise kaaslaseks inspiratsiooni ootab ja Eestis ma selle rohkusega just kiidelda ei saa. Nii et kannatust, mu sõbrad! Õnneks pole lähiajal uut pikemat reisi peale tulemas, ehk jõuan oma reisimuljetele järgi.)

Damaskus oli selle reisi hingetõmbe linnaks. Panime oma kotid imelise siseõuega hostelisse ja kihutasime linna avastama.
Mõned head sõnad hõbeda kauplejatega, fotod Umayyad mošeest, mis on maailma suurim ja vanim ning täiskäigul edasi.
Ja siis ma seisatasin, tundsin flipfloppides paljastel varvastel jahedat novembriõhku ja endast paremal silmadest pisut kõrgemal rippuvaid kangaid. Tikitud värvid põimusid kangasse ja siis ristusid omavahel, seejärel looklesid taas omapäi. Ma ei olnud veel nii ilusat värvidemängu näinud.
"Hello, come and have a look!" Kõlasid sõnad, mida olin kuulnud mustmiljon korda, aga sel korral kõlasid need hoopis teisiti. Vahepeal on tühi auk, peas vasardas vaid mõte, et peame enne pimeduse saabumist veel pisut linna vaatama. Aga juba ma olingi poes sees, ümber minu maast laeni riiulid, igal neist mitukümmend imelistes värvigammades padjapüüri, seina-ja voodikatet.
Omasooihar noormees hakkas Gretele kohe silma viskama. Mina ei lasknud end sellest heidutada, muudkui ahhetasin endamisi. Turist, minu ees, kuulnud sõrmuse hinda, lahkus. Mehed ei püüdnud temaga isegi kaubelda. Mul oli ükskõik, sest ma ei oska nii ehk naa kaubelda. Nii ma esiti arvasin.
Näppisin üht kangatükki teise järel kuni lasin poistel endale ka mõnda neist näidata. Üks oli liiga lühike, teine liiga kitsas, kolmandal olid värvid koledad, neljas oli liiga vana beduiini kätetöö, mis ehk paariaastase kasutuse järel auklikuks kulub. Noormehed olid juba tolmusele põrandale laotanud oma paarkümmend beduiini kätetööd, kui siis meile parimatest aasalilledest teed pakuti ja paluti istuda. Põrandale muidugi, et oleks soovitud asjadega ikka side ja võimalik neid katsuda. Tunni aja möödudes oli sõelale jäänud 3 voodikatet, mida Süürias ka seinade katmiseks kasutatakse.

Ausalt öeldes olin pimestatud ja kindel, et ühega neist lahkun. Mitmes tass teed juba läks, aga kauplemise moment ootas alles ees. Õigemini ma ei olnud kindel, kas üldse kauplema hakkan. Lõpuks söandasin siis küsida oma lemmikute hinda. Enam teiste hindasid ei mäleta, aga kõige lemmikum maksis 900 dollarit. Arvutused võite ise teha. Hing jäi kurku kinni, olin seal poes nii kaua valinud ja teed joonud ja elust rääkindu ja kuidas küll ma ei olnud sellist "pisiasja" nagu hind küsinud. Aga ma juba jumaldasin oma tulevast voodikatet ja kujutasin teda ette oma tulevases Kalamaja korteris, kus on pottidest ahi, laiade puitlaudadega päevi näinud põrand, kõik minu orientaalsed nõud ja meditatsiooni muusika ja viirukid ja....
"It is too much," tuli ma ei tea, kust välja.
"So how much?" küsis libekeelne noormees kavalalt naeratades.
Ja edasi möödus oma tund veel nii et mina ei öelnud enne minu hinnatasemeni jõudmist ise ühtegi hinda. Iga tema pakutava hinna peale pööritasin silmi, silitasin oma nunnukest ja ütlesin, et olen vaene, reisin seljakotiga või et isegi palgad minu maal ei ole paljudel inimestel nii suured, et sellist iludust endale lubada. Kiitisin väga tema poodi, aga jätsin koguaeg mulje, et loobun kohe kauplemisest,. Ega mees rumal ei olnud, nägi, millise härda pilguga ma seda pea antiikset käsitsi tikitud tükki piilun ja silitan. 
Juba olime jõudnud poole väiksema summani, ent ma andsin endale aru, et 5000 krooniga mul ei ole vaja voodikatet, mida mul veel isegi kuhugi panna pole, see jääks seisma ja ootama minu enda kodu laia baldahiinvoodit, kuhu ideaalselt sobituda. Teadsin, et jutud, mida noormees räägib Euroopa hindadest sellisele kattele vastavad tõele, töötasin isegi kunagi noorena poes, kus müüsin üle 10 000 maksvaid käsitsi tikitud samasuguseid katteid. Minu oma ei olnud lihtsalt tikitud, vaid siidi ja puuvilla ideaalne match, pealegi veel 60 aastat vana. Mis minu meelest lisab väärtust.
Vaatasin Gretele otsa, noormees lubas, et laseb hinda veel alla, kui temaga õhtul sööma läheme. Diil! Hind langes paarsada krooni veelgi. Nüüd küsis mees, kas võib Gretega abielluda, muidugi ma lubasin ja hind langes veelgi. Aga ikka veel ei olnud ma nõus oma pangakaarti käiku laskma.
Küsisin siis lahke näoga visiitkaarti, et käin ringi ja seedin ja kui ikka meelest see kaunis käsitöö ei taha minna, tulen veel samal õhtul tagasi.
Mehele see mõte ei meeldinud ja hind langes veelgi.
Üle kahe tunni poes, nii mõnigi tass teed ja tärkav pissihäda ning mõned uudishimulikud turistid, kes muigasid mind seal maas teetass käes põrandale laotatud kangaste keskel oma laiade India pükste ja kaela ümber keerdunud salliga olid möödunud.
Ütlesin lõpuks mehele, kes lõbu pärast seal meiega kauples, olles sugulase juures puhkusel, et teeme 3000krooni ja ma olen õnnelik. Lisasin härda jutu sellest, et olen üliõpilane ja maksan kohe oma kooliraha talle ära.
Mees nägi, et kallimalt ma seda ei osta, ei aita jutud sellest, et Rootsis maksab samasugune kingsize voodikate 15 000 krooni ega sellest, kui suure allahindluse ta mulle juba teinud on.
Kolm putkat edasi tõmbas sõber hõbeda müüja mu kaardi läbi iidse kaardimasina ja naeratas oma hambutut naeru.
Kuigi see hobikorras kauplev puhkusel viibinud sugulane teenis oma sugulasest poeomanikule ikkagi suure summa raha, saades ise veel kõvasti kasumit ka pärast kauplemist, ei olnud mina vähemasti see turist, kes alghinna oleks olnud nõus välja käima.
Pärast pikka tiiru hämaras linnas, plaadipoest ostetud muusika maandusime restorani, kus maitsesime menüüst kõik põnevad nimed ära. Meil oli salatit, kolm eelrooga, kolm peatoitu, pisut magusat ja juua. Üle poole jäi alles, aga arve oli ka ainult 200kr selle koguse kohta, millest oleks viis inimest vabalt söönuks saanud, viis näljast inimest ma mõtlen.
Noormees voodikatte poest jäigi meid sel õhtul ootama Damaskuse looklevate tänavate ristumiskohale Umayyad mošee nurgas.