Toppisin eelmisest õhtust põrandale vedelema jäänud riided oma põhjatusse kotti, kugistasime teel hotelli bensiinijaamast ostetud jogurti ja shokolaadi alla ning oligi aeg minna.
Ronisime taaskord esimesel päeval ületatud kahte sõidusuunda eraldavast aiast üle ja lonkisime bussijaama. Nii nad, liibanonlased seda sillaalust ala kutsuvad, kus kaootiliselt seisavad suuremad ja väiksemad bussid ning erimoodi autod, kus kõikide ees keegi sihtkohti karjub. Damaskust ei karjunud keegi. Harjusime olukorraga, eristasime kaugmaaliinid, linnataksod ja kaugmaataksod ja hakkasime ise vaikselt moka otsast Damaskus pobisema.
Meie, valgete eurooplaste pärast avati eraldi kassa. Hea, et kiiremini saime, aga arusaamatuks jäi, kas seda tehti säästmaks meie närve või et kohalikud ei peaks meid kaua vaatama, unustades enda toimetused.
Esmamulje Süüriast oli selline nagu igast teisest Lähis-Ida riigistki, piirialadel palju püssidega mehi, peamiselt UN kottidest tornide vahel luuramas ja püssiga taevast uurimas. Küsisin juhilt, kaua veel läheb, mees vaid noogutas. In the middle of nowhere tegi ta siis peatuse ja palus väljuda, ulatas meile me kotid ja kadus. Me ei jõudnud isegi nõutult seista, kui juba oma 10 meest meid varrukatest rebisid ja pakkusid hinda. Ei saanud ma aru esiti, mille eest ma maksma pean. Siis libistasin silmadega üle autode ja peale rohuväljade, maantee ja tüki tühja maad ei olnud seal midagi. AGA KUS ON DAMASKUS? Mehed rebisid endiselt meie kotte.
Lõpuks saime teada, et see linnast eemal asuv bussijaam ja üks mees siis rabas meid oma odava hinnaga. Ütlesin hosteli nime, mees noogutas.
Keset mäsu, teed suvaliselt ületavaid inimesi, sildu ja kauplemist pani ta meid siis maha ja tegi selgeks, et ei saa edasi sõita ja osutas umbmääraselt suunda, kus hostel asub.
Kaks kanget astusid Damaskuse kihisevasse ellu, kaart nina ees lahti, püüdes aru saada, kus me üldse oleme. Siiani ei olnud ühtegi tõestust sellest, et ikka oleme 100% Damaskuses. Sammusime kord ühest sillast üle, teisest alla, ühest tänavast sisse ja siis jälle kolmandast ja juba kuuendast. Kuni meie juurde sammus 30ndates mees, prillid ninal ja küsis korralikus inglise keeles, kas me vajame abi millegi leidmisel. Ma armastasin seda meest seal samas suurte pistaatsia pähklitega kaetud laudade vahel ja juurikaturu kõrval. Temagi uuris meie kaarti ja sihtpunkti pikalt ja juhatas siis käega suunda. Tänasime ja juba oligi mees läinud. Vantsisime juhatatud suunas kuni käidud maa tundus liiga pikana. Seisatasime ja uurisime jälle kaarti. Siis oli meie juures hüppega uus mees, sedakorda 60ndates, kes tõstis ninal olevate prillide ette veel ühed ja vedas siis kaardil sõrmega joont. Veel kolm meest kogunes meie ümber, püüdes aru saada, kuhu me siis õigupoolest teel oleme. Äkki haaras kahe prillipaariga vanamees meie kaardi, viipas käega ja pani punuma, meie oma raskete kottidega tema järel, püüdes vanamehega sammu pidada, mis oli surmavalt keeruline. Pidevalt teda rahvasse kaotades jõudsime lõpuks suurelt maanteelt imearmsasse piirkonda, kus väikeste majade vahel looklevatel tänavatel istusid noored seljakotirändurid kohvikutes ja tõmbasid vesipiipu, jõid coca-colat ja nõksutasid araabia rütmide järgi oma päid.
No comments:
Post a Comment