Toppisin eelmisest õhtust põrandale vedelema jäänud riided oma põhjatusse kotti, kugistasime teel hotelli bensiinijaamast ostetud jogurti ja shokolaadi alla ning oligi aeg minna.
Ronisime taaskord esimesel päeval ületatud kahte sõidusuunda eraldavast aiast üle ja lonkisime bussijaama. Nii nad, liibanonlased seda sillaalust ala kutsuvad, kus kaootiliselt seisavad suuremad ja väiksemad bussid ning erimoodi autod, kus kõikide ees keegi sihtkohti karjub. Damaskust ei karjunud keegi. Harjusime olukorraga, eristasime kaugmaaliinid, linnataksod ja kaugmaataksod ja hakkasime ise vaikselt moka otsast Damaskus pobisema.
Esimene mees oli kohe platsis, et meid oma tühja taksosse meelitada.Olime juba teel, kui esimesest mustast autost väljus mees, laiutas käis ja viipas meid siis enda juurde. Mehel oli esiiste veel vaba ja nagu ta näost näha võis olime ainult veel meie puudu ja sõit võinukski alata. Meie ideega läks ka kohene väljumine kokku, nii et otsustasime end kahekesi esiistmele sättida. Üks meist püüdis terve kurvilise mägitee mitte juhi käigukangile oma puusadega vastu minna ja teine hoidis väevõimuga ja kõhulihastega end paigal, et mitte ukse pihta toetuda, mis niigi logises. Ja usun, et väiksemagi toetuse korral oleks see lihtsalt lahti paiskunud. 50km mägedes end kõhulihastega paigal hoidnud, olin ma juba väsinud, meie kintsud kleepusid üksteise vastu ja nagu ma juba mainisin, siis kõhulihased valutasid. Lõpuks, pisut enne piiri tegime peatuse, saime natuke raha vahetada, ise üldse hoomamata, mis see kurss siis nüüd on. Ikka pagana frustreeriv on aru saada rahatähtedest, milllel numbrid 30 000 ja ülespoole, pluss on käibel veel kaks valuutat, milles mõlemas sulle raha tagasi tuuakse. Vahetasime natuke, et mitte tüssu saada ning kleepusime tagasi kohtadele. Trellidega kaetud poe akendest vaatasid meie eemalduvaid nägusid 5 meest, pruunid silmad säramas.Meie, valgete eurooplaste pärast avati eraldi kassa. Hea, et kiiremini saime, aga arusaamatuks jäi, kas seda tehti säästmaks meie närve või et kohalikud ei peaks meid kaua vaatama, unustades enda toimetused.
Esmamulje Süüriast oli selline nagu igast teisest Lähis-Ida riigistki, piirialadel palju püssidega mehi, peamiselt UN kottidest tornide vahel luuramas ja püssiga taevast uurimas. Küsisin juhilt, kaua veel läheb, mees vaid noogutas. In the middle of nowhere tegi ta siis peatuse ja palus väljuda, ulatas meile me kotid ja kadus. Me ei jõudnud isegi nõutult seista, kui juba oma 10 meest meid varrukatest rebisid ja pakkusid hinda. Ei saanud ma aru esiti, mille eest ma maksma pean. Siis libistasin silmadega üle autode ja peale rohuväljade, maantee ja tüki tühja maad ei olnud seal midagi. AGA KUS ON DAMASKUS? Mehed rebisid endiselt meie kotte.
Lõpuks saime teada, et see linnast eemal asuv bussijaam ja üks mees siis rabas meid oma odava hinnaga. Ütlesin hosteli nime, mees noogutas.
Keset mäsu, teed suvaliselt ületavaid inimesi, sildu ja kauplemist pani ta meid siis maha ja tegi selgeks, et ei saa edasi sõita ja osutas umbmääraselt suunda, kus hostel asub.
Kaks kanget astusid Damaskuse kihisevasse ellu, kaart nina ees lahti, püüdes aru saada, kus me üldse oleme. Siiani ei olnud ühtegi tõestust sellest, et ikka oleme 100% Damaskuses. Sammusime kord ühest sillast üle, teisest alla, ühest tänavast sisse ja siis jälle kolmandast ja juba kuuendast. Kuni meie juurde sammus 30ndates mees, prillid ninal ja küsis korralikus inglise keeles, kas me vajame abi millegi leidmisel. Ma armastasin seda meest seal samas suurte pistaatsia pähklitega kaetud laudade vahel ja juurikaturu kõrval. Temagi uuris meie kaarti ja sihtpunkti pikalt ja juhatas siis käega suunda. Tänasime ja juba oligi mees läinud. Vantsisime juhatatud suunas kuni käidud maa tundus liiga pikana. Seisatasime ja uurisime jälle kaarti. Siis oli meie juures hüppega uus mees, sedakorda 60ndates, kes tõstis ninal olevate prillide ette veel ühed ja vedas siis kaardil sõrmega joont. Veel kolm meest kogunes meie ümber, püüdes aru saada, kuhu me siis õigupoolest teel oleme. Äkki haaras kahe prillipaariga vanamees meie kaardi, viipas käega ja pani punuma, meie oma raskete kottidega tema järel, püüdes vanamehega sammu pidada, mis oli surmavalt keeruline. Pidevalt teda rahvasse kaotades jõudsime lõpuks suurelt maanteelt imearmsasse piirkonda, kus väikeste majade vahel looklevatel tänavatel istusid noored seljakotirändurid kohvikutes ja tõmbasid vesipiipu, jõid coca-colat ja nõksutasid araabia rütmide järgi oma päid.
Mees peatus, ulatas meie kaardi ja kadus. Olime lõpuks Damaskusesse jõudnud.
No comments:
Post a Comment