Telefoninumber salvrätiku serval e öö Beirutis

Televiisor käis endiselt, kui Nokia mobiil padja all püüdis meid, unimütse, äratada Lenny Kravitzi looga "Let Love Rule". Tööpäeva lõppu kuulutanud mööda maanteed looklev autode jada oli asendunud mõistliku liiklusega pimedal magistraalil, mis meie akna alt möödus. Grete vaatas mind oma uniste silmadega. Kohe algas meie viimane õhtu Beirutis, Lähis-Ida Pariisis, kus iga daam ja rikkam härra matkib prantsuse aktsenti ise araabia keeles kõneledes, kus nina lõikamine on levinum, kui hambaarsti külastus, kus ööelu on pöörane ja restoranid pakuvad toitu igast maailma otsast.
Kobisin kasti, mis meie toanurgas vannituba püüdis järele aimata. Viimase õhtu puhul laotasin terve 90l seljakoti sisu põrandale laiali ja passitasin selga hetke parimad riided. Venitasin oma ripsmed lopsakamateks kui ma neid tõenäoliselt viimaste nädalate jooksul siin värvinud olin, surts Flowerbombi kõrvataha ja minek. Lonely Planetit ei hakanud me kaasa vedama, aga püüdsime meelde jätta, vasak-parem-otse-parem-mošee-parem ja siis peakski olema kaks tänavat restoranidega. Kakerdasime õhtustel tänavatel, meist mõõdusid naised, uhkelt riides, täismeigis, jättes maha endist lõhnapilvesid, millest võiks lausa ekstaasi langeda. Autodest saatsid meid pilgud, tõmbasin oma suure Jeruusalemmast ostetud salli üle selja ja tagumiku. Tundsin end oma lõhkistes heledates teksades, pikemas topis ja käsi katvates varrukates ikka veel alasti. Usun, et asi ei olnudki selles, kes kui alasti on, sest kohalikud naised välgutasin ikka rindu meelalt. Me olime lihtsalt heledad, lõikamata ninadega ja pisut heledamate juustega. Võibolla nende paljaste kohalike tisside vahel olin ma ikka liiga riides?
Peas asetseva mälu GPSi järgi minnes avastasime end lõpuks tänavalt, kus ei suutnud poole tunni jooksul otsustada, kus pool teed käia, et kõikidesse restoranidesse ja baaridesse sisse näha ning siis muidugi ei suutnud me oma nälgivate magudega otsustada, mida me siis õigupoolest süüa soovime. See oli kindel, et hummusest, pitast, falafelist ja kebabist oli mõneks ajaks siiber. Valisime Itaalia köögi. Baklazaani-juustuvorm, kana pasta, pepperoni pitsa, hea vein, jumalik kohvi vahelduseks lahustuvale Nescafele. Sel hetkel ma lausa jumaldasin Itaalia toitu. Rohkem kui ei kunagi varem ka kõige paremate kogemuste juures.
Kuna ajakirjaniku härra oli söönud siis, kui mina õndsat und magasin ja otsustas nüüd ise uinaku teha, otsustasime Gretega Beiruti ööelu kaeda ja püüdsime välja sõeluda mõne laheda baari, kuhu end istuma sättida.
Kolm korda tänaval edasi-tagasi kõndinud astusime lõpuks ühte sisse, kus meid laua taha istuma ei lastudki enne kui me ei garanteerinud, et meie miinimumarve ületab õhtu lõpuks 700.- Me tegime suured silmad ja mäletan end omaette pobisevat, et ega me siis siia jooma ei tulnud. Vahva neiu juhatas meid siis otse baarileti äärde meeste vahele istuma. Baarmanide nägudele suutsime me kohe ühest kõrvast teiseni ulatuva naeratuse võluda. 
"Do u do Apple Martini?" küsisin ülima ettevaatlikusega ja enne kui ma sain oma lause lõpetada, haaras vilunud käsi tagataskust sheikeri ja hakkas sinna siis alkoholi mõõtma. Naeratasime. Vahva! Elu esimene alkohoolne jook islamimaal. Ok, jätame välja mingisuguse 30kraadise jõleduse, mida alt korruse taksojuht Marokos tõenäoliselt ise villis ja siis lapse joonistusi pudelile kleepis. 

Siis palusime poistel endale shotid valada. Juba julgesime küsida,mis neil saadaval on. Poisid lugesid uhkelt üles kõik orgasmid ja spermad, mida kokteilinimed vähegi sisaldasid. Kuna ükski meile meelejärele ei olnud, rääkisime, kuidas Galliano shote tehakse. Nende valmistamise ajal tulid kihistavad baarmanid juba meie juurde ja uurisid, kust me pärit oleme ja mida nende maal teeme. Asi lõppes salvrätiku servale joonistatud telefoninumbriga Grete peos ja kutsega peole.

Arvet tasudes selgus muidugi, et olime nelja kokteili ja kahe napsuga 700kr ületanud, sest alkohol Beirutis on kallis. Tasusime arve ja jätsime korralikult jootraha, mille eest poisid nii tänulikud olid, et baari kulul meile veel ühed tillukesed roppused kokku keerasid. Neil olid imestusest suud pärani, kui nad nägid väikest shotti meie kurku korraga kaduvat. Lehvitasime ja lahkusime Härra Ajakirjaniku juurde, kes oli üles ärganud.

Kanadalase juures oli tuba rahvast täis ja arutleti muidugi taaskord nagu tavaliselt poliitika üle. Lõppeks selgus, et minek on samale peole, kuhu baarman oli meid kutsunud. Maksime sissepääsu ja mitte vähe mingisse meie mõistes laohoonesse, kus lava ümber loopisid käsi noored räpihundid ja laval vedasid riimi parimad värsisepad. Tõeline battle ja üks vihaselt vanduv tüdruk tegi kõikidele poistele silmad ette. Meie meelest. Härra Ajakirjanik ostis meile õlut ja nii me seal räpitaktis õõtsusime. Umbes 20minuti pärast teatasid mehed, et pidu on jama ja nemad enam ei viitsi olla. Me kas jääme või lahkume nendega. Meie meelest oli ka pidu jama, seda enam, et me ei ole kumbki teab, mis peohundid. Pluss polnud meil aimugi, kuhu me pärast taksol sõita peaksime laskma. Pressisime end neljakesi takso tahaistmele ja järgmisel hetkel olimegi kanadalase korteris. Nagu lendav vaip, ma ütlen. Istusin rõdul ja vaatasin vanu naisi, kes vastasmaja alumistel korrustel pesunööridel kuivad pesud märgade vastu vahetasid ja üle rõdude üksteisega midagi araabia keeles seletasid. Märgates minu piiluvaid silmi, osutasid nad kõik kätega paar korrust üles poole ja naeratasid. Naeratasin vastu. See oli kurbõnnelik naeratus, mis ühelt poolt väljendas südamerahu, sest sellel õhtul oli Beirut minu jaoks oma masendavalt kiire, heitgaasidest tulivil näo vahetanud armsa, vahetu ja hedonistliku ilme vastu. Teisalt oli see vaid viivu kestev värelus mu suunurgas, sest mind valdas kurbus siit lahkuda ja hüvasti jätta. Beiruti võlu ja Härra Ajakirjanikuga. Süda teadis, et taaskohtumistega läheb sel korral aega. Pikalt.