Minu ja Oksana vahelised dialoogid kostuvad tihti nagu monoloogid. Seisad ja lihtsalt räägid iseendaga. Su kõrval seisab keha, aga ta räägib ka iseendaga.
Mõned päevad tagasi käis Eestis Ojos de brujo- kõige värviküllasem bänd maamunal. Ja nüüd said mu sõnad otsa. Jah! Elus on vähe asju, mille headuse seletamiseks ei ole lihtsalt sõnu või need sõnad, mis korraks sobivad tunduvad, muutuvad liig väikesteks, et neid kasutada. Nii ma siis ütlen, et te jäite paljust ilma. Kohe alguses võtsime koha sisse otse lava ette, täpselt keskele. Teineteise kõrval rütmi plaksutades ja tantsides seisime me truult lõpuni.
Oksana (enne kui ODB lavale tuli ja õhku tossu lasti): "Mul läheb silme eest uduseks!"
Mina: "Mhm! Väga."
Oksana (siis kui ODB juba laval oli): "Vaata seda taustalauljat, oi-oi!"
Mina: "Nii hea!"
Edasi tajusin teatud hetkedel, kui ma muusikast taevas olin, Oksana pilke, mis mind hetkeks jälgisid ja siis kohe laval toimuvast kinni said püütud.
Ja harvadel hetkedel lendas meie suust roppuseid, sest need ilusad sõnad olid ilmselgelt liig haprad, et mujer de flamenco tantsu, löökriistade meeste tulisust ja veel ei tea mille mida kirjeldada.
"ley de gravedad...
no necesito tener alas pa volar
ley de gravedad...
el viento gira y la veleta sigue igual "
Kaia läitis teise suitsu ja lainetas vaikselt oma pikkadel jalgadel muusika taktis. Meie ülemus vaatas ja pööritas heatahtlikult silmi.
Ülemus: "Kaia, sa teed suitsu? Ei oleks üldse arvanud."
Kaia: "Miks?"
Ülemus: "Sa oled selline malbe, Triinust õhkab..."
Mina: "Mida must õhkab?"
Ülemus: "Lõunamaist pahelisust."
Ja mina arvasin, et olen malbus ise...
...praegu on mul selline tuju juba kolmandat nädalat, et ma vallutaksin kõik mäed, teeksin kõiki asju korraga, ei magaks, ei sööks. Ja naudiksin ülevoolavat õnnetunnet. Tegelikult seostan ma õńnetundega mittemidagi tegemist, aga seekord siis teisiti.
Suures tuhinas ostsin lennupiletid Iisraeli ja tagasi. Minu suur õde abiellub! Jeijeieijee! Lennupiletid olemas, läksin Lonely Planetit jahtima. Iisraeli tutvustavad LP´d olid otsas, küll sain Middle Easti tutvustava LP. Kaks ööd põles minu toas tuli hiliste öötundideni, lihtsalt nii põnev maailma. Siis hakkasin mõtlema, et kui ma juba sealkandis olen, võiksin ju kuskile naaberriiki elu kaema minna. Nojaa, aga naaberiigid on kõik juudimaaga vaenujalal- niisiis ei ole võimalik minna Iraani, Iraaki, Liibanoni ega ka Egiptusesse pärast seda, kui su passi on löödud Iisraeli tempel. Ainus võimalus on Jordaania. Mitte kindlasti ainus, sest usun, et kuidagi saaks ka teistesse riikidesse, aga kuna lähen üksi, ei tahaks kuskil piiril vaidlema hakata ega murjamite seaduseid ümber kirjutama hakata.
Tundub, et mu blog ei jää ainult Hispaania pilvepiiril jalgade kõlgutamiseks :) Varsti kolin end siit kuskile paremasse keskkonda, kus piltide riputamine mugavam on.
Ma ju tean, et tulen tagasi, ma tean, sest ma ei saa ilma Hispaaniata. Sellest hoolimata on iga kord pagana raske minna. Vahet ei ole, kas olen siin seljakotiga matkamas voi kohvriga ringi uitamas. Kahju on mul alati. Mul on kahju jatta seda paikesepaistet, avatud inimesi, suuri naeratusi ja seda kodust ohku. Eesti on armas ja ma tahan oma sopru naha, aga Hispaania on mulle vahemalt sama oluline.
Oues on praegu jahe, aga taevas on sinine ja paike sarab. Ja ma tean, et kohe pean ma oma kohvri peale istuma minema, et see kinni laheks ja ma tean, et ma teen seda niiiiiiiii vastumeelselt. Josep kusis, kas meil on aega temaga kokku saada ja juttu raakida ja kohvi juua. Ma tahaksin oma Josepit naha, tema tudrukust raakida ja lihtsalt olla oma sopradega koos, aga ma pean Eestisse minema. Ja mul on nii kahju lahkuda Adrianist, kes on meile nagu suur vend olnud. Hammastav, kuidas inimesed juhtumisi sobivad. Fantastiline Barcelona kolmik- mina, Kristel ja Adrian.
Meie maja all on toidupood, mis on avatud vist kull iga kell. Pakistani ja india ja kes teab, mis mehed seal seda peavad. Eile ohtul kui Super Furry Animalsi ja veel mingi bandi segu koosseisu kontserti kuulamast tulime loi kell juba sudaoo tunde ja see pakistani urgas oli ikka veel lahti. No tegelikult ei ole see mingi urgas, paris normaalne pood, aga natuke kallis, sest naabruskonnas ainus toidupood. Kuna see on meie ukse korval, oleme seal igapaevased kulalised. Eile ohtul kais Kristel veel poest labi, enne kui taevatrepi ette votsime ja ostis sokolaadi. Murjam leti tagant kusis, kas ainult uks ja punnitas oma valged silmad peast eemale.
Tana, just moni hetk tagasi, lippas Kristel alla, et saia ja cocat ja makarone tuua. Murjam hakkas kohe hispaaniakeelset vestlust pidama, Kristel vastas inglise keeles ja murjamgi demonstreeris oma inglise keele oskuseid. Murjam puhastas kulmikut, Kristel otsis asju, mida korvi panna. Siis kui kaup makstud, eest ja tagant ruumist murjamid koik blondi tudruku suurte paikeseprillide ja sassis juustega ule vaadanud, lahkus Kristel oma votmetega jargmise ukse taha, et koju tulla. Uks murjamitest jooksis poe uksele ja vaatas, kuhu see tudruk siis nende kauba viib. Kristel muidugi nagi, kuidas tahmanagu teda vaatab.
Jaaa ja nuud me arvame siin hommikuses ohus ja sassis peas, et murjamid peavad Kristelit kuulsaks staariks, kes on blond, suurte paikeseprillidega, sassis juustega ja raagib inglise keelt. vahemasti, kui me oleksime need murjamid, siis me kull arvaks nii.
