Punasesse merre uppuma

Peab tõdema, et hipid need seal lõkkeplatsil eelmisel õhtul ei olnud. Oli hoopis kamp jõmpsikaid, kes pidutseid. Ja hommikusöögi lauas suures sööklas perekonnad, peamiselt venelased. Perekond nägi välja umbes täpselt nii: isa, kolm särginööpi lahti, karvkate higise keha taustal turritamas, naine, vähemalt kolm last süles, vaikselt huuli torutamas. Ja siis lapsed, need väikesed väänikud, kes üle omletihaisuse söökla kisasid nagu ratta peal. Meie, kaks hipit, laiad püksid jalas, rätikud peas, istusime ja vangutasime päid.

Ari, va meistermees, oli meile õnneks sukeldumisinstruktori sebinud, kes meid siis Meduza sukeldumisklubis ootas. Või pidi ootama, aga sellest kõigest kohe.

Tirisime 30 kraadises novembrikuumuses need suured seljakotid selga ja sõitsime kohale. Keda aga ei olnud, oli see sukeldumisinstruktor. Mis sest ikka, meid pandi laua taha ootama kuniks paberid korda aetakse, meile briifi mees leitakse ja siis muidugi instruktorid. Alguses ei olnud see ootamine üldse kohe meelt mööda, aga hetke pärast silmasime baari nurga taga mõnusaid valgeid diivaneid ning sättisime end sinna nagu laisad kassid.

Ja pisut pärast seda hakkas see Meduza klubi tõelise hipiparadiisina tunduma. Patsidega, patsideta, rõngastatud, rõngastamata, tattoodega, musklitega ja pruuuuuunide silmadega poolpaljad Mehed seilasid ringi, kes oli just veest tulnud, kes minemas, kes vaatas lihtsalt ringi, lootuses mõni Eva leida, aga kahjuks pidid nad kõik tõdema, et see oli paradiis vaid meile. Sest me olime pea ainsad naised ja ooo, milline silmailu. Mõnus muusika, tuuleke juustes sasimas ja poolpaljad kehad. Õhk sel lõunatunnil oli tunnetest tulvil.

Õigepea tegi meile briifingu üks vahva ca 50 aastane väga heas vormis ja päevitunud iirlane, siis ulatas meile üle leti silmapilgutuse saatel kogu varustuse väga sharmaant juut ning lõpuks tuli veest sukeldujate tandem: vanema ja viisakas nokamütsiga tüüp, tõenäoliselt Austraaliast või kuskilt sealt ning puhas juut, sünnimärgiga keset põske ja nii selgete näojoontega noormees, et mulle sai kohe selgeks, et temaga ma ei sukeldu, vastasel juhul tõmban vett kurku, upun ära ega näe teda enam kunagi. Grete nõustus minuga. Aga ikka sattusin mina olema see, kes selle tõelise Jahve kätetööga sukelduma läks.

Loetud minutitega olime juba Punase mere liivases põhjas, katsusime kalu, vaatasime korallide liikumist ja siis äkki, ma ei tea, mis juhtus, aga ma näitasin paaniliselt, et pean üles liikuma. Voolitud näojoontega noormees palus, et rahuneksin, aga ma ei saanud. Vesi imbus maskist sisse, toru vahelt suhu ja ma pidin hingama, aga ei olnud mingisugust võimalust, et siis kuidas. Lõpuks haaras mind täielik paanika, rebisin kätega toru suust ja hakkasin maski peast võtma, aga instruktor takistas ning näitas käega et viib mu üles. Ma ei tea, kui kaua see jändamine kestis, aga ülesminek oli pagana pikk, mu suu oli vett täis ja mul ei olnud enam midagi hingata. Ma usun, et tundsin seda, mida inimesed, kes kohe-kohe upuvad. Nägin vaid lähenevaid päikesekiiri ja lainetavat veepinda ja teadsin, et kohe olen pinnal, ellujäämisinstinkt oli nii suur. Kui ma siis lõpuks veest välja sain, rebisin maski lõpuks eest ja podisesin: Fuck, this water is fucking salty, fuck! Ja sülitasin mitmeid kordi tulisoolast vett suust, ent tundsin, kuidas see samal ajal mu hingetorus kõrvetas.

Kui ei oleks seda kuuma Hedonist olnud, ei oleks ma ka tõenäoliselt vetesügavustesse taas laskunud. Kuid tema õrnalt üle minu juuste libisev käsi oli kõik, mida vajasin, tatistasin maski täis, puhastasin oma vaatevälja ja moodustasin oma nimetissõrmest ja pöidlast rõnga, näitamaks, et kõik on kõige paremas korras.

Edasi oli kõik imeline, noormees ujus mu kõhu all, võttis toru suust ja puhus mulle vastu mu nägu, Grete möödus ja mina tegin pikka nina, mida ta muidugi ei julgenud seal 8m sügavusel vaadata, kartuses südamest naerma hakata.

Sukeldumast tulles oli päike keskpäeva ületanud ning Meduza rahulik atmosfäär veel enam sukeldujaid kohale toonud, kõik muidugi mehed.

Enam ma ei muretsenudki oma tulitava hingetoru ega ka uppumissurma pärast, lesisime seal valgetel diivanitel veel tunnikese, lastes soojal päikesel endid õrnalt paitada. Ja siis taksosse ja Jordaania piirini. HURRRRAAAAAA!

Rõskest pesuruumist uhkesse üksildusse

Piia saatis sõnumeid ja helistas mitmeid kordi, siis keegi numbrilt 00008167 (mis number see on??) ja meie Gretega püüdsime mööda kitsaid Jeruusalemma vanalinna tänavaid joostes sellest tänavate ja turgude rägastikust ning lõhnast, kus segunevad araabia maiused, imalmagusad naisteparfüümid, tuhanded ürtide ja maitseainete värvikad kooslused, pääseda. Lõpuks, kui Damascuse väravast tänavale viivatest treppidest kaks astet korraga üles jooksin, silmasin Piiat lahtise uksega autos istumas, Ari oli nähtavasti meid otsima läinud. Oh, ei, seda küll vaja ei olnud, et ta näeb lihakaupmeeste kõrvalt sisse viivat koridori, mille põrand on teadmata põhjustel alati libe ja vesine, vahel lebab maas mõni "turujäänus"mõne looma kehaosa näol, teine kord jällegi on ligasel põrandal mõned verejäljed. Ja et see trepp viib külma kivipõrandaga hostelisse, mille omanikuks palestiinlane ja kelle juures töötab kindlasti mõni selline araablane, kes heebrea keelt ikka väga ei tönka. Ooo, Jumal, aita!

Ari tuli ka autosse ja tuli siis lõpuks välja, et mõlemad olid meid otsimas käinud ja meie Jeruusalemma kodu näinud. Piia raputas pead ja ütles, et on jõudnud vanusesse, kus hindab mugavust. (Aga seal oli ju mugav).

Sooja voodit (Aga voodis hakkaski pärast 10min soe).

Veetsee ja vannitoa lähedust (Aga pesema ja pissile jõudiski ju ukse avamise ja täpselt pärast seitset sammu üle koridori astumist ning ukse enda järelt kinni tõmbamisega).

Ari ütles, et Eilati sukelduma minnes paneb ta meile väga laheda koha kinni, kus ööbivad sellised rändurid just nagu mina ja Grete. Noored, kes sukelduvad, ei karda rännata ja kogeda, kes elavad paljuski rohelist elu, ei tapa ega söö loomi, riietuvad vaid naturaalsetesse kangastesse jne. Muidugi ma tahtsin sinna minna, nende inimestega vesipiipu telgis patjadel lösutades tõmmata, maailma poliitikast, kunstist, kirjandusest, fotograafiast ja muidugi rännakutest nii eneses kui enesega rääkida.

Ma olin isegi nii elevil, et Surnumeres hulpimine ei olnud enam nii nauditav kui esimestel kordadel. Püsisin vees vaevu 20minutit, siis kiheles juba siit ja sealt ja ma tahtsin juba hipikommuuni poole sõitma hakata.

Pärast järjekordset salatiga shwarmat me juba bussis istusimegi- Grete lahtikäidaval istmel bussijuhi kõrval, mina nende vahel põrandal. Ümberringi mustas taevas ning särasid tähed. Täpselt nii nagu ma neid mäletasin- nii selgete ja säravatena. Bussijuht tegi kurvikatel kõrbeteedel ohtlikke möödasõite ja ületas pidevalt kiirust ning meie seal nina vastu lina nägime kõike esimesena ja muudkui ohhetasime, et kohe saame surma. Lõpuks ikka ei saanud, jõudsime Eilati, mille Vegase stiilis hotellid kumasid öises pimeduses kaugele; tuled vilkusid ja sähvisid ning üle vee paistis Jordaania, öine Aqaba.

Me ei pidanud bussijaamas vajalikuks aega raisata vaid leppisime kohe esimese taksojuhiga, kes oli tegelikult oma pojale vastu tulnud, kuna aga sõjaväelaste bussijuht sõitis aeglasemalt, kui meie oma, ei olnud neid veel kohal ja mees viskas meid Beit Sefer Sadesse ära. BSS on siis tõlkes nagu metsakool vms.

Läheb ju kokku küll: lahedad pikajuukselised hipid, inimesed, kellel on oma materiaalsest elust villand saanud ja oma maise vara maha müünud, on nad otsustanud end nüüd looduse ja metsakooli kätte anda.

Valvur ei teinud teist nägugi, kui värvast sisse marssisime, aga olles veendunud, et ju me need võtmed ikka värava juures putkas valvava turva käest saame, vantsisime tagasi. Suur musklimägi küsis, kas ma heebrea keelt ka räägin. Ei noh, see veel puudus, et ma räägin heebrea keelt pärast vene, soome, hispaania, inglise, mõningase prantsuse ja portugali keele ning et ma niigi oma keelt väänan ja samal ajal rääkimisega rögastama püüan õppida, sest ma tahan araabia keele selgeks saada.

Lõpuks sai tüüp aru, mis võtmed pidi meile andma, meie aga ei saanud aru, kus meie maja siis asub, otsisime pimedas õues päris pikalt, kuni ühe aia alt tuli koer välja ja asus oma õhtusele jalutuskäigule. Selle peale läks mul junn jahedaks ja me otsustasime asja mõistusega võtta ja alguses dushiruumideks arvatud maja oligi meie oma.

Hingasin sügavalt, vaatasin üle hoovi sillerdavat Punast merd ning kuulasin muusikarütme, mis eemalt majadest kostusid ning kujutasin jälle ette lahedaid hipisid, mindi teed ja õuna tubakaga vesipiipu. Ja siis avanes uks. Narid üksteise järel ja tilluke külmkapp. Kui teised hipid magasid kõik koos kuskil lahedas naridega majas, siis meie maksime pea tuhat krooni, et kahekesi üksilduses pikutada. Otsustasime kohe, et olgu need green peace people nii lahedad kui tahes, homme pärast sukeldumist lahkume kas kuhugi linna hostelisse või vantsime üle piiri Jordaaniasse.

Mõeldud, tehtud. Uinusin ma tol ööl igastahes meie maja taga oleva laagriplatsi diskorütmide saatel. Beyonce, Ricky, Enrique, Nelly, Britney...

Peamiselt shwarmast ja inimestest

Kell 7 hommikul Tel Avivis oma sajakordse kihi riietega lennukist mööda tunnelit väljudes hingasin sügavalt ja tundsin, et olen õiges kohas.

Autos linna poole sõites vaatasin seda sama maastikku, seda sama taevast, millest pidin lahkuma üle aasta tagasi, pärast unustamatut reisi. Lokikestega juudipoisid, pikad nöörid vöölt alla looklemas ning kipad kindlalt peas, ruttasid kooli, vanamees tee peal peatas autosid, et ka kõige pisemad juudi tüdrukud oma pikkade seelikutega üle tee jõuaksid. Mul oli hea meel olla kohal. Aga teadsin, et hing on veel rahulikum, kui kuulen araabia keelt ja olen Jeruusalemmas või ületan Jordaania piiri. Midagi ei ole teha, see kant tõmbab mind mingil seletamatul moel. Muusika, inimesed, kultuur, kombed, söök, suhtumine, olemine, hingetõmbed, salapära ja veel midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna.

Panime kotid koju, magasime paar tundi ning sõitsime rongiga tagasi Tel Avivi, et kiirelt linnale ring peale teha, keset kõndimist tundsime mõlemad, et kõht on tühi ja nii me siis ühte kebabi putkasse sisse astusime. Karvaste kätega, plägase põllega lahke näoga mees vaatas meid, kord üht siis teist ning vaatas siis küsivalt meile otsa. Oleks ma siis osanud vaid vastata, sest terve tema pea kohal rippunud menüü oli heebrea keeles, mis on muide väikeste kohtade puhul väga okei nii Iisraelis kui ka teistes Lähis-Ida riikides. Hoolimata sellest, et ma menüüst midagi ei mõiganud, teadsin, et

tahan shwarmat koos hummuse, fuuli, salati ja lihaga, äkilisuseks lisasin paar marineeritud piprakauna. Grete võttis samasuguse. Istusime päevinäinud toolidel ja ägisesime mõnust. Grete esimene Lähis-Ida shwarma.

Kui Yafosse (vanalinna) jõudsime, oli ümberringi pime, kuid isegi pimedas on ranna ääres seisev Yafo kena ning vaade tuledes Tel Avivile nii rahustav. Hommikul ennustatud vihm hakkas õigepea sadama ning meie suundusime mõnusale kohvile enne kui bussipeatuse otsingud algasid.

Iisraelis on üldjuhul teed küsides nii, et inimeste näod ei ole väga entusiastlikud, et nad sind aitama peavad. Loomulikult nad püüavad, aga üldjuhul ei tea nad, kus asuvad nende kodulinna tänavad, poed, bussipeatused. Aga sellegi poolest nad juhatavad sind ja see on minu meelest tore. Või noh naljakas, kui kaks noort müüjannat Castro poes kahepeal püüavad mõistatada, kuidas me siis rongijaama nüüd saaksime. Üks pakub üht suunda, teine teist, lõpuks lepivad kokku hoopis kolmanda suuna. Seal bussipeatust ei olnud. Lõpuks käisime keskväljakul olnud kella järgi kõik suunad läbi, kuni viimases suunas, pimeda maantee ääres seisis uhkes üksinduses pooleldi purunenud bussipeatus, mille katusel lainetas vihmavesi. Tund aega bussi oodanud, otsustasime takso peatada, aga kui enne sõitis taksosid hordides mööda, olid nüüd kõik kliente täis. Aga nagu kartes meist ilma jääda, keeras nurga tagant välja buss, mida me olime seal õhtujaheduses oodanud.

Pärast päeva Tel Avivis liikusime Jeruusalemma. Kuna Ari viis meid oma lapsepõlve falafeli kohta hommikust sööma, läksime bussi peale kuskilt kõrvalisest kohast, nii et buss oli juba pilgeni rahvast täis, küll kohvritega turiste, kes lennujaama sõitsid, küll kipadega juute, püstolitega poisse ja tüdrukuid. Kuskil tee peal õnnestus Gretel esimesse pinki istuda ning mulle viipas üks vana India naine. Vahva, mulle meeldib, millise huviga inimesed teineteisesse suhtuvad, kuidas bussisõidud ei möödu iial igavalt, üksi iPodi kuulates. Alati hakkavad bussnaabrid jutt puhuma, nii ka juhtus minuga. Vana armas hallipäine tädi päris, kas ma inglise keelt oskan ja läkski lahti. Selle tunniga, mil me käänulistest teedest aeglaselt üles Jeruusalemma poole minna ponnistasime, kuulsin tädi terve elukäigu ära. Pikki aastaid tagasi otsustasid kaks noort Indiast- tädi ja tema mees- Iisraeli kolida, juudihing kutsus. Juudamaal ootasid noori paremad elamistingimused ning töökohad, samuti olla see olnud armastus esimest silmapilgust. Nii kaunile maale oleks olnud patt mitte jääda. Pere kõik viis last kasvasid siin väikesel maalapil, kus rohelus sulab tulisoolaseks Surnumereks ning kõrbeväljadelt puhub suvekuudel kõrvetavalt kuum tuul, nii et nina limaskestal hakkab valus. Tädi on olnud lesk juba 10 aastat, tema ükski laps ei ole juudiga abielus. Pea kõik kaasad on mõnest araabia maast. Mõni ütleks, et needus, aga tädi naeratas heatahtlikult, võttis mul käest ja lausus: "Minu hing on ammu õnnelik, sest ma olen näinud, millised head inimesed minu perekonda on sattunud ja nad kõik armastavad minu India karrit. Tulevad ja söövad ning võtavad kojugi kaasa."

Tädi rääkis oma reisimiskirest, kuidas ta igal aastal Indias käib, siis üht õde Inglismaal külastab ning siis veel tütart Kanadas ja poega New Yorkis. Ja selle kõige juures vaatas ta aknast välja kiitsakatele puudele ning ütles, et Jeruusalemm on ikkagi ta kodu.

Läbinud kotikontrolli bussijaamas, vantsisime vanalinna poole. Otsustasin minna tagasi kohta, kus ööbisin eelmisel korral. Kuigi oma olemuselt väga askeetlik koht, on see ikkagi nii suure hingega väike kodu, kuhu tead, et saad iga kell varjule minna. Kui keegi minemas, otsige hostelit Fayssal otse Damascuse väravast üle tee. Öö dorm toas maksab 30 sheekelit ehk pisut alla 100 krooni. Sellisel aastaajal nagu praegu peab leppima külma toaga, katteks üks tekike. Meil õnnestus omanikuga ühes toas magada ning kuna vihm oli rünnanud omanikku tema paksus tagis, siis otsustas ta väikesed soojuslambid enda voodi ette tuua ja toolile oma jaki riputada. Meie sättisime ka oma jalanõud ja rätikud hõõguvate lampide lähedusse.

Fayssalis pesema minek on ka praegusel hetkel julgustükk omaette, sest peldik ja pesemine asuvad eraldi ruumis ning külmad kivipõrandad ja rõsked seinad ei tee olemist kohe kuidagi soojaks. Nii tulebki kohe nahka maha võttev tuline vesi lahti keerata ja oodata kuni aur 70cm X 70cm kabiini kuumaks kütab. Aga see kõik on vastuvõetav ühele rändurile, seda enam, et tee selle maja "lounge area-s"on tasuta, vesipiip maksab 25 krooni ning meeletu sotsialiseerumine hakkab kohe käima, tavaliselt ei jõua sa lavatsile veel oma peputki maha potsatada. Rääkimata siis jalgade mugavasse asendisse sättimisest jne.

Olles pisut meid kagusest jälginud, sigareti läitnud ning meid oma kortsude vahelt piilunud, astus üks vanamees äkki ligi, libistas enda pruunides viigipükstes jalad toolile ning hakkas meid aeglaselt küsitlema. Alates päritolust kuni meie reisi mõtteni. Mis selgus oli see, et onu oli puhas venelane, aastaid tagasi rändama hakanud ajakirjanik, kirjanik, tõlk ja mis kõik veel. 12 aastat tagasi otsustas ta aga Iisraeli jääda, kuna korterit ta endale lubada ei saa, siis elab ta tolles samas hostelis ning teenib nüüdseks raha reisijuhina, sest venelasi käib Jeruusalemmas ikka väääga palju. Uskuge mind, kui te kunagi neid Nutumüüri ääres kohtate saate kaugelt juba aru, millised venelased on. Tavaliselt on neil kõigil totrad kollased nokamütsid, ühte moodi t-särgid või siis on naistel mingid lehvivad sallid peas, samal ajal, kui jalas on nii lühikesed püksid, et perse on kohe kohe välja tulemas. Vist seepärast, et nad on "araabia maale" tulnud ja siin lihtsalt ei ole sünnis oma juukseid näidata. Igastahes näevad nad kordi litsakamad oma roosa lilleliste hõljuvate sallidega välja kui meikimata ja juukseid mittekatvad naised, kes teavad, et püksid võiksid ikka põlved ära katta.

Tagasi tulles selle mehe juurde, kes rääkis aeglaselt, pikalt oma lausete üle mõeldes. Mees kirus Venemaad ikka nii, et oli kirutud, tema ei saanud aru, miks oli vaja neil Eesti ja teised Baltiriigid endale haarata. Veel tundis ta huvi, kas Anne Veski veel laulab ja meie meelde tuletamise peale meenus talle pikk poiss telekast, kes esitas väga teravaid küsimusi. Urmas Ott. Kahjuks pidime onu küsimused katkestama, sest Roleen koos oma sõpradega ootas. Roleen on noor nainec Palestiinast, kes elab Jeruusalemmas, töötab Reutersile ning kellest ma loo kirjutasin, nüüd siis kohtusime esimest korda silmast silma. Laua taga istus veel tema poiss-sõber, kellest ma suurt midagi ei tea, vend, kes mitmeid ja mitmeid kordi vangis istunud. Ärge muretsege, kedagi ta ei tapnud, lihtsalt tuline araablase veri lööb välja, kui tegemist on juutide ja palestiinlaste omavaheliste suhetega, nii ongi see veri sundinud teda politseile kallale minema ja juutidega kaklema. Laua taga istus veel 26 aastane abielus palestiinlanna, kes sai kaheks päevaks loa Jeruusalemma, et USA viisat taotleda. Järgmisel päeval pidi ta taas piiri ületama ja Palestiinasse pöörduma. Ning siis oli Nidal, noor ajakirjanik Gazast, kes ühes pommiplahvatuses oma jala kaotas. Ja siis ma vaatasin neid noori seal laua ümber, nende elu on olelusvõitlus, enda kodumaa eest ja õiguste eest võitlemine, et neil oleks lihtne elu, mitte toit, mida tuuakse Egiptusest läbi tunnelite, mitte pimedad õhtud elektrita ja kütteta, kui peaks pommitamiseks minema.

Aga sellest hoolimata on nad lõbusad ja nii avatud. Ma olin saanud salli õlult visata ja mindilimonaadi tellida, kui Nidal juba pool oma elust mulle rääkida oli jõudnud. Ta ütles, et Gaza on ta kodu, aga ta ei saa sinna tagasi minna. Kui ta Jeruusalemma operatsioonile toodi, siis otsustas ta siia ennast paika sättida. Ma ei tea, kas kindlustus maksab, aga poiss on endale kauni maja üürinud, mis maksab talle iga kuu umbkaudu 20 000 krooni, mis ei ole just väike summa. Arst on lubanud uue jalaga käia vaid mõned tunnid päevas, ent Nidal lonkab kepi toel võluv naeratus näol pisaraid alla neelates hommikust hiliste õhtutundideni, ta ei taha, et jala kaotuse tõttu tal midagi nautimata jääks. See pidev võitlus ning enesetõestamine on neil kaasa sündinud ja meil jääb vaid üle vaadata ning sellest õppida. Ja muidugi mõelda, kas ikka minu probleemid on päriselt probleemid või elame me pseudoprobleemide maailmas, kus tõesti sääsest võib väga lihtsalt elevant saada.

Maailma igavaima lennujaama tiitel läheb, põmm põmm, Riia lennujaamale

Mõned kuud tagasi Iisraeli odavaid lennupileteid leida püüdes, istusime mitmeid õhtuid Gretega minu voodis, kummalgi läpakas süles ning sõrm ootusärevalt taeva poole sirutumas ja tähelepanu nõudmas, ent siis taas alla langemas. Odavad lennupiletid ja Iisrael ei lähe kohe kuidagi kokku. Kui Hispaaniasse on võimalik lennata nii 10 000.- kui 2000.- eest, siis Juudamaale pääsemiseks ei ole suurt valikut, läbi Praha, Riiast või Saksamaalt-kokku maksad ikka sama hinna. Eelmise korra naasmist Iisraelist ja pikka bussisõitu Riiast meenutan ma siiani halb maik suus, seekord tahtsime lennata, aga lõpuks kukkus välja nii, et meie nina eest said mõistliku hinnaga piletid otsa ning taas tuli bussipilet tasku pista, hiiglaslik seljakott pagasiruumi lajatada ning tagumikule üks laksakas anda, et see toolil istumisest kangeks ei läheks. Bussijuht kihutas Riia poole nagu pöörane, nii kiiresti, et valged maantee triibud sulandusid üheks jutiks, mis välgukiirusel kaugusesse kadusid.
Tänu sellele, et magasin, läks sõit kiiresti. Õhtuses Riias lehvitas naerul näoga vihmakardin, nii et minu niigi päevinäinud valged tennised värvusid esimeste sekunditega veel hallimaks kui nad enne olid ning suur varvas imbus märjaks. Lennujaama jõudes näitasid kellaseierid pisut üle 10 õhtul, kuna kõht pisut korises ning lõhnariiul vajas täiendust panime vaimu valmis heaks äraolemiseks. Check-in lasti ka nii vara ära teha ning turvaväravates vahtisid väsinud nägudega ametnikud, kes lihtsalt noogutasid, et kõik on korras.
Esimene kohvik oli kinni, teine punase valge triibulise lindiga piiratud, kolmandas koristati ja laamendati kastrulitega ning lõhnad tukkusid kustus tuledega poes ja akna taga laiutas vihm üle akende, ise naerdes.
Tõmbasime end plekktoolidele ootele, ehk tehakse ikka mõni kiosk lahti. Aga ei midagi ka pärast tunnist passimist. Meie toolist paremal seisid uhkes üksinduses kaks automaati, üks kutsus lahkelt kohvile, teele ja kakaole, teine pakkus šokolaadi, peamiselt vahvliga, mis minu lemmik ei ole, kartulikrõpse ja erinevaid jooke, alustades tavalisest Coca Colast kuni Lighti ja Zeroni välja.
Korjasin kotipõhjast oma Euro mündid kokku ja esitasin Gretele oma tellimuse. Nõnda me oma aega sisustasimegi, automaati münte libistades, numbrikombinatsioone sisse toksides ja siis jälgides seda, kuidas automaat nagu aeglane teenindaja restoranis end liigutas ning kuidas seejärel potsti või pauh-pauh krõpsud, Colad, kohvid auku kukkusid ja valmisid.
Pärast nii mõndagi arvukat pakki krõpse, šokolaadi, jooke ja kohvi tuli minul uni. Jälle. Pressisin jalad rauast käsitugede alt läbi, tõmbasin oma pika kampsuni üle selja ning uinusin. Nägin unes sooja ilma, päikest, millel oli veel laiem naeratus, kui sellel totral vihmakardinal, mis mängeldes vastu aknaid tagus ning inimesi, keda kõiki lihtsalt tahaks armastada, sest nad on nii head.
Ja siis kuulsin ma laeva mööda sõitvat, mille ruuporist hüüti midagi...
See oli kutse meie lennule, mis nelja tunni pärast maandus Tel Avivis.

Iisrael-Jordaania-Liibanon-Süüria

Armsad sõbrad ja blogihuvilised,

minu sihtkoht on siis nüüdseks selgeks saanud. Mind ümber veenda ei saa, sest piletid ja plaanid on kinnitatud.

Lahkun Eestist 27.oktoobril Tel Avivi, seejärel Iisraelist Jordaaniasse, et öelda sõpradele tere, vaadata üle Punane meri ja sukeldumisvõimalused ning Petra beduiinid ja siis juba ootab ees susservusser skeem Ammanist lennukiga Beiruti, kus maandudes unustame oma vanad passid ja astume riiki uue passiga. Kui veab antakse viisa ja lastakse maale. Kui ei vea, siis oleme piletirahast ilma ning peame ka uued piletid Ammani ostma. Kui veab, siis saame maale ning lahkume sealt läbi Süüria Jordaaniasse ning Jordaaniast Palestiina aladele ja siis juba Iisraeli tagasi. Hoian teid kõige kursis, luban. Ahmad lubas juba eelmisel korral, et tema telgis on internet ;)