Maailma igavaima lennujaama tiitel läheb, põmm põmm, Riia lennujaamale

Mõned kuud tagasi Iisraeli odavaid lennupileteid leida püüdes, istusime mitmeid õhtuid Gretega minu voodis, kummalgi läpakas süles ning sõrm ootusärevalt taeva poole sirutumas ja tähelepanu nõudmas, ent siis taas alla langemas. Odavad lennupiletid ja Iisrael ei lähe kohe kuidagi kokku. Kui Hispaaniasse on võimalik lennata nii 10 000.- kui 2000.- eest, siis Juudamaale pääsemiseks ei ole suurt valikut, läbi Praha, Riiast või Saksamaalt-kokku maksad ikka sama hinna. Eelmise korra naasmist Iisraelist ja pikka bussisõitu Riiast meenutan ma siiani halb maik suus, seekord tahtsime lennata, aga lõpuks kukkus välja nii, et meie nina eest said mõistliku hinnaga piletid otsa ning taas tuli bussipilet tasku pista, hiiglaslik seljakott pagasiruumi lajatada ning tagumikule üks laksakas anda, et see toolil istumisest kangeks ei läheks. Bussijuht kihutas Riia poole nagu pöörane, nii kiiresti, et valged maantee triibud sulandusid üheks jutiks, mis välgukiirusel kaugusesse kadusid.
Tänu sellele, et magasin, läks sõit kiiresti. Õhtuses Riias lehvitas naerul näoga vihmakardin, nii et minu niigi päevinäinud valged tennised värvusid esimeste sekunditega veel hallimaks kui nad enne olid ning suur varvas imbus märjaks. Lennujaama jõudes näitasid kellaseierid pisut üle 10 õhtul, kuna kõht pisut korises ning lõhnariiul vajas täiendust panime vaimu valmis heaks äraolemiseks. Check-in lasti ka nii vara ära teha ning turvaväravates vahtisid väsinud nägudega ametnikud, kes lihtsalt noogutasid, et kõik on korras.
Esimene kohvik oli kinni, teine punase valge triibulise lindiga piiratud, kolmandas koristati ja laamendati kastrulitega ning lõhnad tukkusid kustus tuledega poes ja akna taga laiutas vihm üle akende, ise naerdes.
Tõmbasime end plekktoolidele ootele, ehk tehakse ikka mõni kiosk lahti. Aga ei midagi ka pärast tunnist passimist. Meie toolist paremal seisid uhkes üksinduses kaks automaati, üks kutsus lahkelt kohvile, teele ja kakaole, teine pakkus šokolaadi, peamiselt vahvliga, mis minu lemmik ei ole, kartulikrõpse ja erinevaid jooke, alustades tavalisest Coca Colast kuni Lighti ja Zeroni välja.
Korjasin kotipõhjast oma Euro mündid kokku ja esitasin Gretele oma tellimuse. Nõnda me oma aega sisustasimegi, automaati münte libistades, numbrikombinatsioone sisse toksides ja siis jälgides seda, kuidas automaat nagu aeglane teenindaja restoranis end liigutas ning kuidas seejärel potsti või pauh-pauh krõpsud, Colad, kohvid auku kukkusid ja valmisid.
Pärast nii mõndagi arvukat pakki krõpse, šokolaadi, jooke ja kohvi tuli minul uni. Jälle. Pressisin jalad rauast käsitugede alt läbi, tõmbasin oma pika kampsuni üle selja ning uinusin. Nägin unes sooja ilma, päikest, millel oli veel laiem naeratus, kui sellel totral vihmakardinal, mis mängeldes vastu aknaid tagus ning inimesi, keda kõiki lihtsalt tahaks armastada, sest nad on nii head.
Ja siis kuulsin ma laeva mööda sõitvat, mille ruuporist hüüti midagi...
See oli kutse meie lennule, mis nelja tunni pärast maandus Tel Avivis.