Destination Cuba!

Ma olen selline planeerija. Kuigi need, kes mind teavad ei pruugi uskuda, siis tegelikult on mu elu alasti umbes kaheks aastaks planeeritud. Alati kukub aga nii välja, et elu teeb omad korrektuurid ja ikka liigun ringiga mööda oma esialgsetest plaanidest. pero no pasa nada! Teed on kurvilised ja mulle meeldib avastada uusi kurve ja oodata, millal pööre läbi saab, et võiks juba kurvitagust näha. Noh, anyways, ma otsustasin septembris, et puhkan terve novembri. Kuna ma aga ei oska puhata, siis ma lihtsalt lubasin tempovabamalt võtta. Ma ei ole julgenud enne midagi kirjutada ega öelda, aga tundub, et on juba kuu viimane päev ja ma tõesti olen suutnud novembri vabamalt võtta. Esimene plaan, mis täielikult täitus. Käisin Hispaanias, tegin pikki jalutuskäike, käisin poodlemas (muidugi ei olnud midagi osta), sõin sushist ja mereandidest end ogaraks, tulin tagasi ja ostsin trennikaardi üle ma ei tea kui pika aja. Nii ma siis oma päevi sisustanud olengi: Ärkan nii hilja kui võimalik, kui kool on hiljem, siis käin kohe trennis ära, kui kool on varem, broneerin treeningu hiljem, pärast haaran poest vähemasti kaks kilo mandariine ja kobin koju, et pisut kirjutada või telekat vaadata ning siis Une Matile järgneda.See nädalavahetus toimub aga üleminek: ma pean oma vabalt võtmise vahetama rabamise vastu. Koolis on esimesed eksamid kohe-kohe, raha on vaja teenida, et Kuubal ei peaks iga öö rannaliival magama. Jah, minu järgmine sihtpunkt on Kuuba:) 9.jaanuar lendan Londonisse, veedan öö seal ning 10.kohe Kuubale! Gretega praktiliselt unistustes elamegi. Unistame sellest, kuidas pea ees ookeanisse sukeldume, värviliste kaladega veealust maailma avastame, liivas end edasi-tagasi rullime, värviliste inimestega kohtume, Kuuba lõhnast joobume ja pisikesi külasid avastame. Oeh! Praegu siin kodus pärast body tone´i trenni Grey anatoomiat vaadates, mandariine õgides, mullivett juues ja kukalt sügades raputan ma pead ja mõtlen, et tahaks koguaeg vabalt võtta:) Kahjuks käib see aga intervallidega: kiire-kiire rabelemine ja siis nagu enese premeerimine mõnede kaunite hetkedega. Mulle meeldib, see rabelemine paneb neid hetki hindama.

Eesti mees välismaal

Kell on 13.54, mu läpakal saab kohe aku tühjaks, aga ma tahan selle sissekande ära kirjutada.
Berliinis algas eile öösel rongijuhtide streik, mis tähendab seda, et rongid käivad tavapärase 6-15 minuti tagant, iga 40 minuti tagant. Otsustasin riskida ja jõudsingi lennujaama. Kuna mingi sitapea varastas mu rahakoti, oli mul hostelist lennujaamani jõudmiseks üks pilet pluss 13 eurot sularaha. Takso jäi kohe mängust välja.
Nüüd ma istun siin kohvikus, mõnus võiku kõhus ja Coca-cola laua peal ning kirjutan. Ühtäkki on mu ümber tekkinud palju laudu, kus istuvad mehed, Eesti mehed. Mul peaks ju hea meel olema oma keelt ja oma inimesi kohata, aga üldse ei ole. Ma lihtsalt vaatan neid ja mul on häbi, et ma nendega ühte rahvust jagan. Eranditult kõik nad näevad välja nagu soomlased, näost hallid või õlle tagajärjel pisut punakad ja õhetavad, neil on õllekõhud, väljaveninud kampsunid ja t-särgid, nad lösutavad laua peal ja mugivad võileiba nii, et puru lendab. Kasimatud ja kasvatamata.
Muidugi võileivaga lauda tulles hädaldavad nad kõva häälega:
„Tra, ostan siin võileiva ja Coca ja maksan 7 euri, mine nagu vittu, eks.”
Teine teeb selle peale krooksu ja noogutab.
Väga härrasmehelik.
Mina kõrvallauas teesklen, et olen kuskilt mujalt. Mina neid ei tunne, mina ei ole samalt maalt.
„Tra, ikka nii kallis,” ei saa üks töllmokk võileiva hinnast üle.
Kusjuures need Berliini lennujaama Marche kohviku baquetted on alati jube head ja värsked. Mida nad kurat virisevad. Nii tüüpiline, mitte miski pole hea.
„Kle sa oled kuidagi näost ära.”
„No, kurat, vähese viina viga, eile oli esimene päev sel kuul, kus ma olin kaine, aga kurat, ma ütlen, et see oli ka viimane.” Hahhaaa, naeravad need töllmokad koos.
Teises lauas istuvad kaks „100 kilo mehe ilu” ja söövad punetavate nägudega pintsaku nööbid lahti neid võileibu ja muudkui ägisevad rõõmust. Vastik hakkab. Nagu kuradi sadamas oleks ja vaataks soomlaseid. Siis me räägime, et soomlased on veidrad ja joovad palju. Ega meie mees välismaa lennujaamas parem välja ei näe.
Esimese eestlaste laua kõrval on laud rootsi või norra mehi, väga lihtsad, joped seljas ja tennised jalas, aga nad räägivad vaikselt, joovad kohvi, ei krooksu ja naeratavad kenasti. Väga lihtsad ja meeldivad. Ju eestlase jaoks tähendab lihtsus kohe krooksumist, läkastamist ja räme olemist.
Ja siis nad imestavad, miks Eesti naised välismaa mehe üles leiavad ja neile naiseks lähevad. Hakake endi eest hoolitsema, lõpetage see kuradi vingumine kõige ja kõigi üle, püüdke naeratada ja teisi oma probleemides mitte süüdistada ning naistele meeste mitte koerte eest olla, kes kodus ei püsi, tilbendavad ühe posti juurest teise juurde ja märgistavad territooriumit, siis hakkavad naised teid ka austama ega lähe välismaale. Aga mida mina ka siin lennujaamas oma tühja akuga tean. Ja küllap on juba hilja ka, ega matslust välja ei juuri.

Ameerika mentaliteet ruudus

S9 rongis teel hostelisse kohtasin kahte Ameerika tsikki, kes õpivad Barcelonas ja kes oma mentaalset väärarengut kõva häälega demonstreerisid.
Tüdruk nr 1 (ilus pruunisilmne malbe iludus, pikkade pruunide juustega): „Is this to Alexanderplatz?” ise oma spordikotti ja veel suuremas jopes olevat sõbrannat kättpidi rongi tarides.
Üks veetlev saksa naine aitas neid, vastas küsimustele, mis kohati kõlasid väga piinlikult.
Tüdruk nr 1: „How is thank you in german?”
Tüdruk nr 2 (ka malbe tüdruk, aga mitte nii ilus ja sihvakas, kui esimene): „We know nothing about Germany, what so ever.”
Tüdruk nr 1: „Damn, do we need to validate our tickets?”
Naine: „Yes, outside are red boxes, there you can do it!”
Tüdruk nr 2: „Are you crazy, i´m not going to leave without you. Let´s pretend we are stupid tourists.”
Tundus, et tüdruk nr 2 hakkas asjale pihta saama, aga selle vahega, et nad ei pea teesklema, nad ongi lollid.
Mina: „This train is gonna stay here 8minutes more, you go quickly.”
Tüdruk nr 1 jooksis ja tegi asja ära, seni kuni nr 2 küüsi näris ja muretses, kas sõbranna jõuab ikka 2m kauguselt rongile tagasi.
Siis tuli välja, et nad õpivad Barcelonas, kus ka Naine oli aasta aega õppinud ja oma eluarmastuse leidnud ja nüüd pendeldabki kahe riigi vahet. Just, selle kõigeni siis meie jutt jõudis.
Tüdruk nr 2: „I know like what you feel, my boyfriend lives in New York, it is sooooo hard.”
Naine noogutab, õnneks heliseb ta telefon ja ta on neist tüdrukutest vabastatud.

Tüdruk nr 1 minu poole pöördudes: „So, you are from Germany?”
Mina: „No, from Estonia,” ise kapuutsi muiates, sest nagunii nad küsivad, mis firma või mis võileib see on.
Tüdruk nr 1 peaaegu kiljatades: „NOoooooooooooooo way, my good friend is from Estonia.”
Mina: „Oh, really, Estonia is so small, i probably know her.”
Tüdruk nr 1: „Her name is….her name is… what is her name? He….Heeee, Helga, Helgeee, something like that, i can´t remember at the moment.”Nii palju siis parimast sõbrast, kelle nime isegi ei suuda meenutada. Ma küll tean oma väga heade sõprade, osade nende sõprade ja ka paljude oma tuttavate nimesid. Aga noh, ma olen ka Eestist.
Ma ei jaksa kogu seda lolli juttu, mida need kaks malbet ajasid, siia kirja panna, aga ma sain täisülevaate nr 2 boyfriendist ja nende suhtest, sellest, kuidas nad mõlemad Barcelonas õpivad ja sellest, kuidas ühest saab elukutseline hispaania keele õpetaja.
Tüdruk nr 1: „You came from BCN?”
Mina: „Yes i did.”
Tüdruk nr 2: „Wow, why you where there?”
Mina: ”Spain is like my other home, you know, i have friends there.”
Tüdrukud punnitavad silmi ja muudkui imestavad, kui lahe ma olen.Tüdruk nr 2 pärast u 4 minutilist vaikust: „It is probably late to ask, but where is Estonia?”And there i was, sitting in S9 totally amazed. Ühel on sõbranna Eestist ja ta vaatab ka küsivalt mulle otsa. Jeeeeesus! Püha koraan küll!Mina: “It is fine that you don´t know, it is close to…”Tüdruk nr 2: “ Georgia ?”Mina: “Nooooo, it is close to Finland, Latvia, Lithuania, Russia .”Tüdruk nr 1 ilmselgelt segaduses, mis asi on Latvia ja Lithuania: ”OK, I know now, coz I know where Russia is.”Siis nad küsisid, kas ma tean, mis on couchsurfing, sest selle kaudu nad Berliinis öömaja saidki.Mina: “Yes, I know what couchsurfing is, i´m member.”Tüdruk nr 2: “OK, it is just that some people don´t know, we thought that you are one of those.”Mina: “Well, i´m not.” Minu väljapigistatud naeratus oli neile vist nähtav ja nad jäid omaette midagi arutama, kuni 5 minuti pärast nad ikkagi pidid minuga JÄLLE rääkima hakkama.Tüdruk nr 1: “Soooo, how many languages you know?”Tüdruk nr 2: “We know two- English and German.” No ja muidugi oli ta selle üle uhke. Mõelge ometi- kaks keelt! Huhh, must be hard!Mina: “Estonian, English, Finnish, Spanish, Russian and French, I study Portuguese and Arabic, of course I can´t speak them all fluently, but I can manage.”Tšikid olid vait.Tüdruk nr 1 pärast piinlikku vaikust teisele: “French sounds good, or Portuguese, it is also easy for us, since we know Spanish.”Tüdruk nr 2 tahtmata keele teemadel peatuda: “What do you think about boys in Spain ?”Ma olin muidugi pisut hämmeldunud, aga mis seal ikka.Mina: “They are fine, but since I have many Spanish friends and all of them are quite sexy and good looking, I don’t find Spanish men extremely sexy. And when somebody calls you Rubia or Guapa just ignore it or answer Moreno or Guapo and they will leave you alone.”Tüdruk nr 1: “Once I called one man abuelo, it means grandfather.”Siia otsa tuli veel paar hispaaniakeelset lauset, kõva aktsendiga. Mina muigasin ja muigas väga kena habetunud noormees, kes lennukis üle vahekäigu mu kõrval oli istunud.Õnneks tuli minu peatus, aga enne seda sain veel ühe pirni.Tüdruk nr 2: “Could you please tell us how many stops are left?”Mina: “Til´your stop?”Tüdruk nr 2: “Yes, we have no map.”Sellised tüdrukud siis. Esimest korda Berliinis, ei oska tere öelda, pärast seda, kui keegi neile seletanud on, kuidas see siis on, siis nad ei suvatse seda meelde jätta ja küsivad veel 3 korda, kuidas tere on. Siis ei ole neil kaarti. Aga püha jumal, oluline on see, et nad on New Yorkist, nad õpivad Hispaanias, räägivad suuuuuuuuuuuuuuure aktsendiga hispaania keelt, teavad, mis on coushsurfing ja oskavad veel ühte keelt- inglise keelt. Ja muidugi teadsid nad seda, et lumi on lahe ja et Berliinis on parim ööelu terves Euroopas.Jeiiii! Thumbs up, people!

Berliini hall aura

Minu jaoks on Berliin alati lihtsalt koht, kus peatud öö ja siis edasi minna oma sihtkohta. Mulle Berliin ei meeldi, nii hall, nii kurblik, nii üksik. Võib-olla on selles süüdi muidugi see, et ma saabun alati pimedas, alati on külm aastaaeg, tavaliselt on sadanud vihma või lund ja ma olen oma tagumiku otsast külmetanud ja kõrvad vajavad toasoojusesse jõudes veel pisut hõõrumist. See kord siia tulles oli Kerttu see, kes mu päästis, olles lennukis ja kohe minuga nõus Berliinis öö veetma. Tulles Barcelonast olin enam kui kindel, et ühtegi sõpra ma teel ei „tee” (make friends), nii et pean selle õhtu ja öö uhkes üksinduses veetma. Jõudsin hostelisse, panin asjad ära, sidusid salli ümber pepu, sest külm oli hoolimata t-särgist, sviitrist, dressipluusist ja nahktagist, haarasin World Press Photo 2007 võistluse raamatu kaasa ja läksin sushit sööma.
Kitano on mu lemmik sushi koht, ettekandja oli jälle seesama naeratav noormees. Tellisin suure kannu jaapani rohelist teed ja sushi valiku. Tegevust jätkus koos lugemisega oma kaheks tunniks. Siis tuli uni ja ma otsustasin lendlevaid lumehelbeid trotsides hostelisse tagasi kõndida. Mitte ühtegi inimest, nii hall ja nii inetu. Just nii ma Berliini näen. Võib-olla on asi ka selles, et meil Eestis oli samamoodi ja kui praegu oma välismaa tuttavatelt küsin, et kuidas siis Eesti ja kuidas Tallinn meeldivad, siis nad noogutavad, imetlevad vanalinna, aga ülejäänu pidi ikka täis nõuka olema oma hallide suurte monstrumitega ja nii tegelikult ju ongi. Ja võib-olla sellepärast olengi ma Hispaaniasse armunud, et seal on nii värviline, kaasaarvatud inimesed, ka kõige hallimal päeval on tunne, et võiks kohe armuda esimesse vastutulevasse pruunisilmsesse poissi.

Maroko Barca südames ehk slut, how much!

Eile olin kella 7ks oodatud Marju juurde päris Hispaania veinile ja tortillale. Marju kolis aprillis Barcelonasse, töötas 5 kuud hostelis ja nüüd naudib pereema rolli. Phillip ja kiisu Kribu, kelle need kaks hipit Sitgesest päästsid vajavad hoolitsevat naisekätt.
Hispaanias olemisega süveneb muidugi minul alati manana suhtumine kõigesse. Nii oligi, tegin viimaseid sisseoste Barcelonas- töötlemata öko oliiviõli, Jereze jerri, un poco de jamon ja jõudsin koju 15minutit enne seitset. Siis olin ma muidugi nii näljane, et pidin ilmatingimata ühe tomatisupi keetmise ette võtma. Sibulat, küüslauku, punast paprikat, peterselli jne jne, Adrian lösutas diivanil ja üritas inspiratsiooni leida, et oma koomiksitegelast Bubit erinevates versioonides joonistada, vahepeal käis köögis sibulat ja paprikat oma võikule varastamas. Lõpuks, kui supp valmis sai, oli kell juba ammu 7 läbi. Lüristasin supi kiirelt sisse, ampsasin Corte Inglesist ostetud oliivikukleid peale, vahetasin pluusi vähe värskema vastu, sidusin juuksed lohakalt pealaele krunni ja olin valmis. Siis aga ütles mister kunstnik, et tal tuli just 5 uut ideed ja ta peab need kohe kindlasti üles joonistama ja üles kirjutama, muidu läheb meelest ära. Niisiis, läksin ma Marju ja Phillipi juurde üksi. Adrian luges enne minekut sõnad peale:

„Vaata, ma tean, et sa saad endaga suurepäraselt hakkama, oled rännanud väga veidrates kohtades, aga nendel tänavatel elab palju immigrante Marokost, Pakistanist jne. Ma lihtsalt ütlen.”
Mina: „Üritad hirmutada, jah?”

Ja hakkasin astuma. Ühes käes vein külakostiks, teises hästi väikeseks kokku volditud kaart, kust vahepeal oma rajalpüsimist kontrollisin.
Ma ei tea, kas olid need Adriani sõnad või mis, igatahes nägin ma enda ümber tavapärasest rohkem purjus musti inimesi, kerjuseid, ka purjus, muideks.
Väikesed tänavad keerasid järjest paremale, aga seda, mis mul vaja oli, seda ei tulnud ega tulnud, aga purjus immigrantide ja jõllitavate silmapaaride arv järjest kasvas. Lõpuks ometi silmasin korralikku tänavat, just selle nimega, mis mul vaja oli, keerasin sisse ja imestasin, miks Adri nii halvasti oli rääkinud. Sellest vähe suuremast tänavast keeras vasakule tänav, kus Marju elab. Sammusin edasi. Hästi armas pikk ja väga kitsas tänav. Auto sinna sõitma ilmselgelt ei oleks mahtunud. Peakohal kõrgusid majad nagu tahaksid nad sulle kohe peale vajuda oma pesu täisriputatud rõdudega. Kahe vastastikku paikneva ühe maja rõdult oleks päris mugavalt teise maja rõdule saanud hüpata ilma erilisi akrobaatilisi oskusi omades.
Samal ajal, kui ma Sant Pere Mitja tänavasse armusin, armusin nendesse üksteise poole küünitavatesse rõdudesse, imetlesin vanasid rattakolusid, millega inimesed sellel kitsal tänaval kaarutasid. Ja siis kui ma oma armunud silmad taevalaotusest maapinnale tagasi tõin nägin teineteisele järgnevaid tuledes aknaid: ühes rippusid poolikud lehmakehad, lehk oli ilmselgelt ka see, miks mu silmad taevalaotuses enam ei olnud, teisest aknast paistis kamp mehi telekat vaatamas ja coca-colat joomas, kolmandas lõikas üks mees teisel juukseid väga algeliste vahenditega, neljandas ootas müüja oma poodi kundesid, number 38 maja juures mängis kari väikeseid poisse pooltühja valge-rohelise kirjut palli. Miks ma neist räägin nii nagu oleks siin tegu millegi erilisega? Sest Adrianil oli õigus. See oli täielik väike kitsas ja pikk Maroko, mis on enda territooriumile ka mõned pakistaanlased lubanud. Mehed olid mustad, väikesed poisid nendes samades villastes kampsunites, millega nad suvel Marokos 45 kraadiga kõrbekuumust nahavahele üritasid mitte lasta. Aga nad ei olnud oma maal, nad olid sellel veidral tänaval, mis tundus nii ilus ja millesse ma juba armunud olin. See ei tee nüüd muidugi seda tänavat kuidagi halvemaks, vastupidi lisab veel enam omapära ja värvi. Pigem hakkasin ma mõtlema sellele, kuidas ma koju lähen, üksi ja väga blond.
Marju juures oli vahva, jõime seda päris Hispaania vaadiveini, mida järgmise tänava vinoteegis müüakse 1,2 euri liiter. Jõime 2 liitrit ära ja sõime tortillat peale. Või oli see vastupidi. Kell 11 pidi Phillip hostelisse öövahetusse minema, otsustasin temaga koos välja minna, aga Marju ei lubanud. Lõpuks läksime pool tundi hiljem koos välja, et enne keskööd mu lempar Itaalia jäätise kohta jõuda, kus pakutakse tumeda šokolaadi ja pipra jäätist ning ehtsaid Sitsiilia cannolisid, mida ma viimati pea kaks aastat tagasi Sitsiilias sõin, mmmmm!
Marju on pisut hull, heas mõttes. Selline teistsugune ja eriline, massist eristuv. Ja kui keegi midagi ütleb, siis ei jää ta kunagi ühtki sõna võlgu. Panime nende maja ukse kinni ja hakkasime mööda seda nunnut tänavat sammuma, minu pilk jäi pidama ees passivatele mustadele immigrandi poistele. Marju rõkkas rõõmust ja nii me aeglaselt aga kindlalt selle kamba suunas liikusime. Meeste juures tegi Marju mingi häälitsuse, mis neis tekitas tunde nagu nad peaksid kuidagi sekkuma. Ja nii oligi.

Nemad, üksteise võidu: „Slut! Come and suck my dick! How much? Bitches!”

Ja nagu ma juba ütlesin, ei jää Marju kunagi midagi võlgu ja seegi kord ei olnud erandiks.

Marju tervele kambale: „Go back to Africa!”

Ma ei ole kindel, kas nad peale koledate sõnade ja how muchi midagi oskasid, aga sellele lausele jäi vastus tulemata.

Võtsime 2 Cannolit ja ühe piprajäätise ning jalutasime edasi, teadmata kuhu.
Marju: „Kas sa Q Bar´i tead?”
Mina: „Jah, ma käisin seal oma sõpradega paar päeva tagasi peale sushi söömist.”
Marju: „Mulle hullult meeldib see koht, sinna lähemegi.”

Q ees seisab turvamees ja vaatab, kuidas me oma Cannolisid sisse vehime, Marju, ise sõrmi puhtaks lakkudes: „Hola!”
Turvamees: „Pues, tienes tickets?”
Marju: ”Que, how much, cuanto es?”
Põhimõtteliselt olid mõlemad välismaalased, kes teineteist hispaania keeles üle tahtsid trumbata. Lõpuks saime sisse niisama, haarasime õlle ja coca ja läksime teisele korrusele punastele nahktoolidele istuma. Kuna kõik teised kohad olid kinni, siis meie kõrvallauda potsatasid varsti kolm sellist pisut üle 30 aastast Hispaania meest, üks oli päris kena. Noh igatahes hakkasid nad meiega varsti rääkima, sest me olime just väga tulises vestlushoos ja oli ju vaja teada saada, kust heledad tüdrukud tulevad. Mina soperdasin oma hispaania keeles ja üks arvas, et ma elan Barcelonas, sest ma pidavat hästi rääkima. Nojah, õnneks ta ei hakanud minuga ajaloost ega poliitikast rääkima, siis ta oleks aru saanud, et enda ja oma maa tutvustamisega mu keeleoskus ka piirdub, hea aktsent on hispaaniakeelse muusika ja teleka kuulamise tulemus.
Kuna Hispaanias võib siseruumides suitsetada, siis oli see Q tol õhtul nagu udulooriga kaetud heinamaa ja minu läätsedega silmad kuivasid. Lahkusin baarist kunstniku (selle kena, kes meie kõrvallauas istus) visiitkaardiga. Võite vaadata ta kunsti http://www.artleg.com/
Marjul oli ilmselgelt hoog sees ja me läksime tema vanasse töökohta hostelisse Kabul. Tema haaras õlle, mina hängisin niisama ja mõtlesin, kuidas kurat ma üksi mööda jahisadama äärt nüüd siis koju jõuan. Just seda sama kohta, kus see Jamaica You Know What I Mean mees oli.
Otsustasin oma veini ja tortillat täis kõhu ette punnitada ja rasedat teeselda, äkki siis ei tülitata. Õnneks jõudsin pärast paari hüüet ja vilistamist koju, kõndides sõiduteede vahele jääval haljasalal, et saaksin kohe bussile ette hüpata kui mingi tont jälle küsima tuleb: „Slut, how much?”
Ja üldse, kas ma näen välja nagu minu käest saaks midagi?
Kõige ohtlikumad ja ka kõige kiiremad tol ööl olid kell 3 spordiriietes vastu jooksvad korralikud mehed. Kui päeval oled töömees, tuleb spordiks aega leida öösel. Õige suhtumine, selle asemel, et baaris end seaks juua ja õllekõhule pekki kasvatada.