Adri läks esmaspäeva õhtul pärast tööd sõpradega IKEAsse, mina ei viitsinud, otsustasin turule viinamarju ja tomatisupi materjali ostma minna ja ühe mõnusa jalutuskäigu teha. Muidugi pärast turgu ja poodi olin ma jälle nii väsinud, et otsustasin mitte kodus süüa teha, härra kunstnik läks nagunii sõpradega näksima ja mida ma siis üksi seal kokkan ja Hispaania reality showsid vaatan. Ühes käes poekott, teises viinamarjad läksin, Sushiya-sse sushit sööma. Sushiya on selline kiirsushi koht, aga väga maitsev. Minu taldrik lõhe maki ja tuna maki ning kahe toore kaheksajala tükiga ning klaasi veiniga läks maksma 11,60, mis on Barcelona kohta väga odav värk. Kõht täis, vein peas sumisemas, jalutasin mööda tillukesi tänavaid mere poole ning ületasin tee ja mõtlesin pisut lõigata. Läksin mööda vee, jahtide ja pargi vahelist ala, kus päeval on palju inimesi, aga pimedas kogunevad seal mingid kambad ning vaid tervisesportlased lippavad sealt kiiresti mööda.
Silmasin enda ees ööpimeduses välkuvaid valgeid silmi musta näo taustal. Esimene karjus juba: Hola! See ei mõjunud, karjus teine: Hello! See ka ei mõjunud, otsustasid nad kõik koos Hola ja Hello läbisegu karjuda. Ikka ei mõjunud, olin neist peaaegu möödas, kui viimane seni vaikuses istunud ja kamraadide viimse päeva hüüdeid kuulanud tüüp püsti hüppas ja neegrikombel loivates kaasa hakkas minuga kõndima. Mina kiirendasin sammu oma poekoti ja viinamarjadega, tema muudkui seletas.
Ma kirjutan siia meie dialoogi, tema puhul kujutage ette sellist rahulikku neegri jou jou juttu, pisukese jamaica aktsendiga, minu puhul naeratavat nägu, et ta mulle jumala eest nuga ei annaks või putka taga oma nokut ei käsiks katsuda.
Tema: Wheeere are you from, my sweet lady?”
Mina: „From Estonia.”
Tema: „Oooh, i know people from Estonia, sweet people, sweet, you know what i mean?”
Mina: „Yes, how come you know people from Estonia?”
Tema: „You think i don´t have friends? I met them couple of days ago.”
Mina: „Mhm, it means you know whole Estonia now.”
Tema: „How is Estonia, how are people?”
Mina: ”Estonia is cold, you would probably freeze to death there and people also have cold hearts!”
Tema: „You are hot as fire, you know what i mean, i want to come and visit your country.”
Mina: ”I told you, it is cold!”
Tema: You are my heating, you know what i mean?”
Mina: „Sooo, where are you from and what are you doing in here?”
Tema: „I´m from Jamaica, have you been there? But i live in Sudan at the moment. I came here couple of months ago to see the life. You know what i mean?”
Ju ma teadsin, mida ta mõtles, tuli siia inimestelt raha välja pressima ja parema elu lootuses, tõenäoliselt „kohtas” neid eestlaseid ka siis, kui nende rahakotid pihta pani ja hiljem dokumente vaatama hakkas.
Edasi püüdsin ma talle rääkida, kui mõjuvõimsad sõbrad mul siin on, töötavad pangas ja puha ja et ma ise olen ajakirjanik ja et ma reisin jne, noh et impressida teda ja panna ta arusaama, et tal ei ole mingit lootust. Aga tema arvas, et me oleme kokku loodud.
Tema: „You know, i´m sad i met you so late, i´m dreaming about a party with you, you know what i mean.”
Mina: Well, i assume i know. But life is unfair sometimes, nothing to do.”
Minu maja ette jõudes muutus mees eriti julgeks, oma hambavahet paljastades hakkas mu telefoninumbrit nuiama. Mitte enam stiilis you know what i mean, aga umbes nii, et kui sa ei anna, siis tulen vägisi sinuga sinna üles kaasa. Ma läksin riskile välja, andsin oma numbri, ta küsis, kas ma tema oma ei tahagi, ma siis kobasin kotis, tegin kurba nägu ja ütlesin, et telefon on kodus, kuigi see selles pisikeses kotis mulle üha uuesti ja uuesti pihku sattus. Riskisin ja palusin tal endale kõll teha, et ta numbri saaksin. Ja nagu ma arvanud olingi, ei olnud tal krediiti, et helistada, nii et ma ei jäänud vahele ei sellega, et mul tegelikult telefon kotis oli ja ma ei ole nüüd vastutav selle eest, et kas ma võtan temaga ühendust või ei. Kuna tal krediiti pole, siis ta minuga tõenäoliselt kunagi ühendust ei võta. Võib-olla saadab ühe sõnumi, jäädes vastuseta, loobub.
Tõmbasin maja ukse kinni ja lihtsalt vaatasin pimedast koridorist, kuidas ta mööda mereäärset sõprade juurde tagasi lonkis. Pisut kahju ka, aga no sellise mehega küll pidu ei taha panna, vahet pole mis sorti peoga meil tegu on ja kus see toimub, kas Jamaical, Barcelonas või Sudaanis.
Pühapäeval lasi Sofia mulle ja Adrianile uksekella, helin kajas üle valgusküllase korteri ja vaat et veel suurtest rõduustest välja üle jahisadama, oeh, Barcelona. Lippasime alla üht mõnusat jalutuskäiku tegema. Sofia on üliarmas ja veetlev brasiilia neiu. Õpib praegu Barcas, enne seda oli Itaalias. Jalutasime päris pikalt, nautisime päikest ja vaatasime rannaliival raamatut lugevaid inimesi. Pärast paari tundi vantsimist olid kõhud tühjad ja läksime sööma. Mina sõin hiiglasliku sooja võileiva jamon serranoga ja maitsetaimedega, Adri ja Sofia näksasid kana metsiku riisi ja ürtidega. Söögi lõpetanud ja plaaninud koju minna, kohtasime Sofia sõpru, kes olid teel Bornis toimuvale stiiliturule, kus noored disainerid oma asju müüsid, DJ plaate keerutas ja bändid muusikat tegid. Läksime nendega kaasa. Soetasin kaks vahvat hipipluusi ja nautisin muusikat. Pärast läksime Adrianiga lahku- tema koju, mina veel ostukeskusesse oma lemmikpoodi Love Store. Mõni minut poes tiirutanud ja kehamaalinguteks mõeldud šokolaadi otsustanud osta avastasin, et mul pole rahakotti. Tõstsin oma kaamera, telefoni, passi ja muud jubinad kotist välja, ainus mis puudu oli, oli mu pruun rahakott koos raha ja kaartidega. Mis tähendas, et no dinero! Eksole!
Hea oli, et olin Adri juures, mu ema ja Grete kandsid raha talle, ta võttis mulle välja, aga tobe olukord ikka. Nagu rahatu hunt. Ja mitmes kord see juba on, kui mind paljaks varastatakse. Aga esimene kord Hispaanias. Sitapead!
19.30 vuhises Kristel oma tulipunase coupega mulle hoovi ja astus tikk-kontsadel ning klassikalises mustas liibuvas seelikus koridori. Kristelil oli eelmisel nädalal sünnipäev ja täna tähistasime kahekesi siis vananemist. Poolel teel restorani Lucca hakkasime muljetama oma shapingu treeneritest. Mina käin Aia tänaval ja Kristel Mardi tänaval samale firmale kuuluvas väikeses spordiklubis, kus peaasjalikult voolitaksegi naiste kehasid just sellisteks nagu nad ideaalis olema peavad, ehk siis tunnid täis valusat matil jalgadega taeva poole vehklemist, kaigaste, hantlite ja ma ei tea millega veel käte ja seljalihaste voolimist. Kristeli treener on malbelt naeratav Ljuba, kelle trenni ma lubasin enam mitte minna, kuna viimane kord lõppes sellega, et järgmisel hommikul ma kukkusin voodist välja ja terve päeva lonkasin. Ta oli mind eelmise päeva trennis "õigesse" asendisse väänanud ja selle tulemusena keeldus mu puus järgmisel päeval töötamast. Minu treener on Leena, kes Kristeli arvates näeb hea välja, aga võib vabalt üle 40 aasta vana olla. Põhiliselt olemegi me see kuu aega, mil jälle trennis oleme käinud rääkinud sellest, kuidas üks või teine treener trenni annab ning kui vana Leena olla võiks. Nii ka täna, aga see oli alles algus. Luccas ulatas kepsjalgadel kõikuv meeldiv ettekandja meile menüüd ja küsis, mida juua soovime. Muidugi coca-colat! Tore, et seekord kohe lighti ei pakutud, sest see ei lähe kohe mitte. Vahemärkusena olgu öeldud, et Kristel tarbib tavaliselt 2l coca-colat päevas. Sõltlane! Ma leevendasin coca-colast tulenevaid kaloreid lisaks tellitud jääveega, mille pinnal hõljus sidruniviil. Eks see üks enesepett ole. Eeltoiduks bruchettad ja suvikõrvits oliiviõli ning küüslauguga. Küüslauk pidi ju tervislik olema. Peatoiduks tellis Kristel piprast veisefileed, mina poolküpset pardirinda, juurde soovisime grillitud ürdi ja küüslaugu kartuleid, mida aga ei olnud. Järgnes dialoog...
Meie: "Mida me siis nüüd võtame?" Ise hoolikalt lisandite nimekirja lugedes. Herneste, aurutatud juurikate ja
salatite vahele jäi vist kartulipuder, mida restorani nüüd küll sööma ei tulnud.
Ettekandja: "Aurutatud käägiviljad äkki?" Hästi abivalmilt, hea, et ei noogutanud stiilis: ooojaaa, nii head ja tervislikud.
Kristeli silmad tõusid menüült minu silmade kõrgusele, et näha reageeringut. Ma hakkasin naerma. Ning kolmekesi korraga laususime: "Friikartulid."
Ettekandja: "Eesti naised on hakanud viimasel ajal enda eest hoolitsema."
Mina: "Jah, nemad küll, aga me lsööme ikka need friikartulid ära ja homme läheme trenni."
Ettekandja lahkus naeratades.
Ja nii ongi. Me joome coca-colat, sööme friikartuleid kell 8.30 õhtul ja Kristel tellis veel ühe coca, et söök paremini alla libiseks.
Enne lahkumist otsustasime linnas meie õhtusöögi magustoiduga lõpetada. Kuigi ma ei ole suur magusasõber, on mul oma lemmik magus olemas. Clazzis on üks taldrik, kus on šokolaad erinevates võimalustes koos maasikamoosi ja mõnusa kastmega. Just kaks sellist me otsutasime nahka pista.
Kristel: "Mida Ljuba ja Leena ütleksid?"
Triin: "Nemad ju nii ei tee, söövad oma näisidmenüüd, kuhu igal hommikul kuulub 2 teelusikat nisukliisid, pool õuna, lõunaks jogurt, hautatud kapsas ja väike kalatükk, õhtuks jälle nisukliid."
Ilma naljata just sellise näidismenüü me mõlemad trenni minnes saime. Aga kohe otsustasime me seda ka mitte jälgida, sest vastasel juhul oleksime nädala pärast surnud või kuskil poe ukse taga vesiste nägudega coca-colat ja kohukesi vaatamas.
Kristel: "Ma olen trenni minekust saadik kaks kilo juurde võtnud, ma ei suuda nende söödikutega koos elada."
Kristeli boyfriend ja tolle sõber koostavad endale mõnus taldriku kõige hea ja paremaga iga päev pärast trenni, Kristel vaatab umbes 10min vesise suuga pealt, siis läheb poiste palumise peale MacDonaldsisse neile sööki tooma. Seal leti ees neid burgereid jälgides mõtleb ta trennis valatud higile ja kulutatud kaloritele ning loeb kaloreid, mida poisid kohe endale sisse sööma hakkavad. Ja sel hetkel otsustab Kristel enam mitte nii palju süüa ning võtab kõigest lasteeine.
On neid, kes trenni täie tõsidusega võtavad, kaalu tahavad langetada ja nemad just shapingukava ideaalsed jälgijad ongi. Meie jaoks on trenn eelkõige mõnusa olemise tekitaja. Inimene peab end paaril korral nädalas liigutama, et pekk üle püksiääre ühel hetkel voolama ei hakkaks ja jaksaks trepist ilma suurema hingeldamiseta 4 korrusele kõndida. Trenn aga ei tähenda kindlasti mitte juurikaid, nisukliisid, pooleks lõigatud õunu ja liitrite kaupa vett.
Enne Clazzist lahkumist leidsime shapingurateing 90%le vastava neiu, kelle keha oli imepeenike ja piitseps olematu. Miks aga ta 100%ks kunagi ei saa, vaat seepärast, et kindlasti ühe tõsise shapingutreener kritiseeriks ta liialt suuri rindu. Kui ta kaotaks kuidagigi rinnust 5cm, oleks ta ideaalne shaping lady koos 83cm puusaümbermööduga.
Elagu Kristel, 2l coca-colat ja tema terve ellusuhtumine!
Inimeste elu kulgeb erinevaid teid mööda: mõni valib tee, mis kulgeb otse, teisele meeldib mööda kurve kulgeda ja kogeda. Mõni inimene on realist, teine elab unistustes, on vist nii, et need realistid lähevad otse, unistajad avastavad kurve. Ma olen alati vist kurve avastanud või vähemalt tahtnud avastada. Jah, just tahtnud. Nii teevad paljud, võtavad nõuks jälgida südant, avastada ümbrust, luua seoseid, jälgida, mõelda, tunda, aga kunagi ei julge oma südant vabaks lasta. Ja lõpuks, kui tõesti sind ümbritsev loob õhkkonna, milles tunned, et võidki end vabaks lasta, südamele ja tunnetele voli anda, siis mõne aja pärast kõik muutub. Sa naudid, vaatad taevasse ja näed igal pilvel oma nägu ning tunnetad samblal puude peal iseloomu, sa oled lõpuks kõigega nii rahul. Su hingetõmbed on saanud uue värskuse ja sõnad värvikama kuue, heateod ei oota enam vastutasu- sa lihtsalt oled hea inimene, tunnetad, kulged ja oled- elad omas mullis. Seal mullis on kõik ilus, kuni tuleb keegi, kes on osa sellest mullist ja süüdi hingetõmmete värskuses, libistab oma täpselt voolitud käe tasahilju taskusse, tõmbab välja pea nähtamatu nõela ja torkab sellega su mulli sisse augu, ise eemale hüpates ja seda kõike pealt vaadates. Sina püüad ka välja saada, aga nõelatorge oli liialt väike, et mahuksid. Pressid enda käsi ja nägu vastu mulli siseseina ja tunned, kuidas need seinad sulle ainult rohkem peale vajuvad ja siu võimuses ei ole midagi teha, sa lämbud iseenda mulli sees. Aeglane surm ilusas kuues, selle mulli sees, kus kõik oli alles ilus olnud.
Nii purustatakse mulli.
Nende kitsaste tänavate kohal hõljus magus lõhn. Inimesed naeratasid. Majade katustel tantsiskles tuul. Tippis varvastega aknalaudadel. Keskpäeva kuldses säras ei häirinud see kedagi. Väikese valge maja terrassil toetas pead kätele halli habemega mees. Ta tuhmid linakarva püksid olid kortsus, mürkroheline eest nööbitav särk vajanuks pesemist. Kiilanevalt pealaelt säras vastu päike, kuid kõrvade peale jätkus juukseid veel tubli pahmaka jagu. Tema silmad olid vesihallid. Peaaegu sama hallid kui juuksedki. Sügavad vaod silme all moodustasid tihedaid jõesängi rägastikke. Need kortsud ei olnud tekkinud kurjusest. Vahest ehk oli temas valu. Peidetud valu. Ta võis olla mees, kes elas kõik mured endasse. Ta ei tahtnud, et selles naeratavas linnas tekitaks üks päevinäinud mees kellegi südamesse raske tunde. Ta tahtis üksi olla, jälgida, kuidas elu mööda voolab ja mitte kunagi naeratada. Koos tühja klaasiga. Just nii inimesed teda kirjeldasid, aga mitte keegi ei pidanud teda räpakaks ega eemaletõukavaks. Pigem hoovas temast mõistmist ja elutõdesid. Vanamees istus nõnda päevi, hommikuid ja õhtuid. Miks ta seal nõnda aega veetis, ei teadnud keegi. Ta tegi alati ühtmoodi. Istus kõige tänavapoolsemas lauas, tühi klaas ees ja pea kätele toetumas. Vahepeal tõstis ta kulmud veidi kõrgemale. Aga ainult nii pisut, et näoilme sellest üsna vähe muutus. Keegi ei teadnud, mida too mees jõi, sest klaas oli alati tühi. Sedagi ei teatud, miks keegi teda baarist välja ei ajanud. Seal ta istus, pea kätele toetumas, tühi klaas ees ja kulmud vahest harva kerkimas. Magus lõhn voolas mängleva kiirusega mööda kitsaid suvekuumusest tuliseid tänavaid. Inimesed naeratasid. Hoolimata kuumusest ja magusast lõhnast, mis õhu veel paksemaks ja raskemini hingatavaks tegi, nad naeratasid. Ainsad, kes vanamehe harva käega viipama pani, olid tuvid, kes räämas laualt puru nokkima lendasid. Kurrud silme all liikusid õige pisut, kui ta käega aeglase viipe kerge suunaga selja taha tegi.Ta ei olnud kuri. Tema leebe loomus ei lasknud isegi tuvidele, kes öösel puhtaks pestud väljakud keskpäevaks täis mustasid, liiga teha. Ega isegi mitte kuri olla.
Päevad Gardiinia tänavatel olid pikad ja kuumad. Aga inimesed naeratasid. Naeratas ka Ana, kes tillukese baari hämara leti tagant ainsa külalise käeviibete tunnistajaks oli. Tüdruk jalutas kord tunnis laua juurest mööda, kus elutõed koos mehega istusid, ja uuris, kas saab palavuse leevendamiseks vett pakkuda või kõhutühjust toiduga leevendada. Peaaegu alati oli vanamehe vastus üks- ta liigutas oma pead vaikselt vasakule ja siis tagasi õlgade vahele. Üksikutel päevadel aastas, kui kuumus ka Gardiinia üksi jättis, jalutas Ana mehe laua äärde, nihutas tooli nii palju laua alt välja, et mahtus sellele istuma ja lihtsalt istus ning vaatas. Ta püüdis aru saada, mida mees näeb. Mida on küll vaadata päevi, nädalaid, kuid, aastaid täpselt samalt toolilt samadele väikestele tänavatele, kus elavad täpselt need samad inimesed, kes siis, kui vanamees istumist alustas.
Ühel päeval, kui Ana vanamehe pilku püüdis tabada, et lauda istumiseks luba küsida, mühatas mees vaikselt ja liigutas oma kortsulist kätt laual. Esimest korda nende aastate jooksul, mil noor tüdruk oli püüdnud vanameest kõnetada, tegi vastaspool sellest välja. Mis sest, et mühatus, aga seegi oli edasiminek. Ana tõmbas jalad oma pika luitunud kleidi alla, põimis heegeldatud rätiku õlgadele ja vaatas meest, tühja klaasi ja seda pilku.
Vanamees: "Oled sa kunagi armastanud?"'
Ana: "Jah..."
Vanamees: "Armastanud nii, et iga kord, kui sa oma silmad avad ähvardab see sinust tüki rebida. Ta käib su kannul ja tuletab end pidevalt meelde... ja sina, püüdes olla nii tugev, näpistad end ja püüad sisendada, et see kõik möödub. Lõpuks lõpetad näpistamise ja uute väljakutsete otsimise. Sa loobud võitlemast ja lased tundel olla?"
Ana: "Ei."
Vanamees: "Luba, et kui armastad ja oled valmis end andma, siis sa ei hoia seda endale, luba, et sa ei valeta, et võita aega, sest sul on tunne, et kuskil on võibolla hoopis keegi teine, aga sa lihtsalt pole teda veel kohanud. Luba, sest muidu lased selle tunde mööda end näpistades ja tundeid alla surudes, kuigi need teevad haiget."
Vanamees jäi vait ja libistas pilgu sinna, kus see oli seisnud aastaid.
Peatänava kõrval pisikesel tänaval kükitas otse massiivsete hallide hoonete vahel tilluke kollastes toonides pisikese rõduga maja. Rõdul oli kaks potti roose ja apelsinipuu. Apelsinipuu õitses igal kevadel nii nagu ei õitsenud isegi peatänava kiriku kõrval kasvavad suured puud. Martha, maja perenaine, oli võrreldes teiste inimestega sama tilluke, kui tema maja võrreldes hallide hoonetega.
Martha istus oma väikeses valges kleidis rõdul, ees punaste lilledega põll. Martha istus nii päevi, hommikuid ja õhtuid. Vahest toetas ta oma pea kätele ja ohkas. Magus lõhn pani ta harvadel hetkedel naeratama.
Täna olid ta silmad väsinud kaugusesse vaatamast. Kedagi ju ei tulnud. Nii ta siis istus. Põrnitses enese jalgu. Vahetevahel pead tõstes ja tühja pilguga taevalaotust silmitsedes.
Milline oli taevas? Tol hetkel hele hele sinine. Roosakate varjudega loojuva päikese taustal. Jäi tunne nagu voolaks taevas üksik jõgi. Sama üksik nagu Martha. Nii nägi tema taevast. Ta oli kurb, et nemad kahekesi-taevas ja lillelise põllega Martha -ei saa koos istuda. Kuidas küll maailm nii ebaõiglane on?
Mõtted jooksid päikesepoolsel rõdul roosipottide vahel võidu. Midagi edasiviivat aga peatuma ei jäänud. Suured mõtted olid lagunenud tillukesteks, mis nüüd üksteisega võidu tiirlesid. Mõtted olid kaotanud tähenduse. Tuul sahistas apelsiinipuu õites. Päikesekiired mängisid voodi segamini linade vahel peitust.
Martha libistas oma väikesed käed, mis Manuelo kätesse alati uppusid, üle näo. Esimene pisar voolas üle kuuma põse. Kurbus tahtis välja. Ja Martha lubas. Martha ei nutnud kunagi, aga täna nuttis. Gardiinias sadas vihma. Maailmas sadas vihma. Martha südames sadas vihma. Ta põimis käed uuesti ümber põlvede ning pisarad voolasid. Kastes märjaks kleidi. Valge riie sai tumedad sõbrad, mis aina kuivasid ja tekkisid siis kuskile lähedusse uuesti. Martha oli väsinud. Läbi pisarate heitis ta apelsiniõitele pilgu ja vajus siis sügavamale suure tooli embusesse.
Nii võis ta tooli suurt kaisutust tunda tunde, vahest terveid päevi, aegajalt vaid oma kurku terrassi laual lebavast tassist kastes.
Martha oli loomult kurb naine, isegi kõige suurema tahtmise juures ei oleks ta suutnud toast väljuda ega oma tooli jätta, et lihtsalt kõndima minna.
Naise elus oli olnud mees, noor kena sõdur, kes ühel päeval lihtsalt kadus. Martha teadis, kuhu, aga ei rääkinud sellest iial. Inimesed Gardiinias teadsid sosistada, isegi puud sahistasid öises tuules kurvast loost, mis lõppes kahe südame purunemisega. Manuelo oli istunud selles samas korvtoolis, vaadates tänavat ja proovides tunda seda magusat lõhna, mis alati kõrgematele korrustele jõuda ei tahtnud. Olles nõnda end paika sättinud, painutas ta oma käe väikese puidust lauani, põimis oma kohmakavõitu, ent hoolitsetud käed ümber sigari, libistas selle siis enda ninani ja hingas sõõmu tubakalõhna. Tema silmad olid siis alati suletud ja nina kergelt taevapoole sirutatud nagu võtnuks ta päikest. Sigari laualt kättesaamine, nuusutamine ja selle läitmine võis vahest ka tunnikese tema ajast võtta. Naudinguteks ei olnud tal iial ajast kahju.
