Inimeste elu kulgeb erinevaid teid mööda: mõni valib tee, mis kulgeb otse, teisele meeldib mööda kurve kulgeda ja kogeda. Mõni inimene on realist, teine elab unistustes, on vist nii, et need realistid lähevad otse, unistajad avastavad kurve. Ma olen alati vist kurve avastanud või vähemalt tahtnud avastada. Jah, just tahtnud. Nii teevad paljud, võtavad nõuks jälgida südant, avastada ümbrust, luua seoseid, jälgida, mõelda, tunda, aga kunagi ei julge oma südant vabaks lasta. Ja lõpuks, kui tõesti sind ümbritsev loob õhkkonna, milles tunned, et võidki end vabaks lasta, südamele ja tunnetele voli anda, siis mõne aja pärast kõik muutub. Sa naudid, vaatad taevasse ja näed igal pilvel oma nägu ning tunnetad samblal puude peal iseloomu, sa oled lõpuks kõigega nii rahul. Su hingetõmbed on saanud uue värskuse ja sõnad värvikama kuue, heateod ei oota enam vastutasu- sa lihtsalt oled hea inimene, tunnetad, kulged ja oled- elad omas mullis. Seal mullis on kõik ilus, kuni tuleb keegi, kes on osa sellest mullist ja süüdi hingetõmmete värskuses, libistab oma täpselt voolitud käe tasahilju taskusse, tõmbab välja pea nähtamatu nõela ja torkab sellega su mulli sisse augu, ise eemale hüpates ja seda kõike pealt vaadates. Sina püüad ka välja saada, aga nõelatorge oli liialt väike, et mahuksid. Pressid enda käsi ja nägu vastu mulli siseseina ja tunned, kuidas need seinad sulle ainult rohkem peale vajuvad ja siu võimuses ei ole midagi teha, sa lämbud iseenda mulli sees. Aeglane surm ilusas kuues, selle mulli sees, kus kõik oli alles ilus olnud.
Nii purustatakse mulli.
Nende kitsaste tänavate kohal hõljus magus lõhn. Inimesed naeratasid. Majade katustel tantsiskles tuul. Tippis varvastega aknalaudadel. Keskpäeva kuldses säras ei häirinud see kedagi. Väikese valge maja terrassil toetas pead kätele halli habemega mees. Ta tuhmid linakarva püksid olid kortsus, mürkroheline eest nööbitav särk vajanuks pesemist. Kiilanevalt pealaelt säras vastu päike, kuid kõrvade peale jätkus juukseid veel tubli pahmaka jagu. Tema silmad olid vesihallid. Peaaegu sama hallid kui juuksedki. Sügavad vaod silme all moodustasid tihedaid jõesängi rägastikke. Need kortsud ei olnud tekkinud kurjusest. Vahest ehk oli temas valu. Peidetud valu. Ta võis olla mees, kes elas kõik mured endasse. Ta ei tahtnud, et selles naeratavas linnas tekitaks üks päevinäinud mees kellegi südamesse raske tunde. Ta tahtis üksi olla, jälgida, kuidas elu mööda voolab ja mitte kunagi naeratada. Koos tühja klaasiga. Just nii inimesed teda kirjeldasid, aga mitte keegi ei pidanud teda räpakaks ega eemaletõukavaks. Pigem hoovas temast mõistmist ja elutõdesid. Vanamees istus nõnda päevi, hommikuid ja õhtuid. Miks ta seal nõnda aega veetis, ei teadnud keegi. Ta tegi alati ühtmoodi. Istus kõige tänavapoolsemas lauas, tühi klaas ees ja pea kätele toetumas. Vahepeal tõstis ta kulmud veidi kõrgemale. Aga ainult nii pisut, et näoilme sellest üsna vähe muutus. Keegi ei teadnud, mida too mees jõi, sest klaas oli alati tühi. Sedagi ei teatud, miks keegi teda baarist välja ei ajanud. Seal ta istus, pea kätele toetumas, tühi klaas ees ja kulmud vahest harva kerkimas. Magus lõhn voolas mängleva kiirusega mööda kitsaid suvekuumusest tuliseid tänavaid. Inimesed naeratasid. Hoolimata kuumusest ja magusast lõhnast, mis õhu veel paksemaks ja raskemini hingatavaks tegi, nad naeratasid. Ainsad, kes vanamehe harva käega viipama pani, olid tuvid, kes räämas laualt puru nokkima lendasid. Kurrud silme all liikusid õige pisut, kui ta käega aeglase viipe kerge suunaga selja taha tegi.Ta ei olnud kuri. Tema leebe loomus ei lasknud isegi tuvidele, kes öösel puhtaks pestud väljakud keskpäevaks täis mustasid, liiga teha. Ega isegi mitte kuri olla.
Päevad Gardiinia tänavatel olid pikad ja kuumad. Aga inimesed naeratasid. Naeratas ka Ana, kes tillukese baari hämara leti tagant ainsa külalise käeviibete tunnistajaks oli. Tüdruk jalutas kord tunnis laua juurest mööda, kus elutõed koos mehega istusid, ja uuris, kas saab palavuse leevendamiseks vett pakkuda või kõhutühjust toiduga leevendada. Peaaegu alati oli vanamehe vastus üks- ta liigutas oma pead vaikselt vasakule ja siis tagasi õlgade vahele. Üksikutel päevadel aastas, kui kuumus ka Gardiinia üksi jättis, jalutas Ana mehe laua äärde, nihutas tooli nii palju laua alt välja, et mahtus sellele istuma ja lihtsalt istus ning vaatas. Ta püüdis aru saada, mida mees näeb. Mida on küll vaadata päevi, nädalaid, kuid, aastaid täpselt samalt toolilt samadele väikestele tänavatele, kus elavad täpselt need samad inimesed, kes siis, kui vanamees istumist alustas.
Ühel päeval, kui Ana vanamehe pilku püüdis tabada, et lauda istumiseks luba küsida, mühatas mees vaikselt ja liigutas oma kortsulist kätt laual. Esimest korda nende aastate jooksul, mil noor tüdruk oli püüdnud vanameest kõnetada, tegi vastaspool sellest välja. Mis sest, et mühatus, aga seegi oli edasiminek. Ana tõmbas jalad oma pika luitunud kleidi alla, põimis heegeldatud rätiku õlgadele ja vaatas meest, tühja klaasi ja seda pilku.
Vanamees: "Oled sa kunagi armastanud?"'
Ana: "Jah..."
Vanamees: "Armastanud nii, et iga kord, kui sa oma silmad avad ähvardab see sinust tüki rebida. Ta käib su kannul ja tuletab end pidevalt meelde... ja sina, püüdes olla nii tugev, näpistad end ja püüad sisendada, et see kõik möödub. Lõpuks lõpetad näpistamise ja uute väljakutsete otsimise. Sa loobud võitlemast ja lased tundel olla?"
Ana: "Ei."
Vanamees: "Luba, et kui armastad ja oled valmis end andma, siis sa ei hoia seda endale, luba, et sa ei valeta, et võita aega, sest sul on tunne, et kuskil on võibolla hoopis keegi teine, aga sa lihtsalt pole teda veel kohanud. Luba, sest muidu lased selle tunde mööda end näpistades ja tundeid alla surudes, kuigi need teevad haiget."
Vanamees jäi vait ja libistas pilgu sinna, kus see oli seisnud aastaid.
Peatänava kõrval pisikesel tänaval kükitas otse massiivsete hallide hoonete vahel tilluke kollastes toonides pisikese rõduga maja. Rõdul oli kaks potti roose ja apelsinipuu. Apelsinipuu õitses igal kevadel nii nagu ei õitsenud isegi peatänava kiriku kõrval kasvavad suured puud. Martha, maja perenaine, oli võrreldes teiste inimestega sama tilluke, kui tema maja võrreldes hallide hoonetega.
Martha istus oma väikeses valges kleidis rõdul, ees punaste lilledega põll. Martha istus nii päevi, hommikuid ja õhtuid. Vahest toetas ta oma pea kätele ja ohkas. Magus lõhn pani ta harvadel hetkedel naeratama.
Täna olid ta silmad väsinud kaugusesse vaatamast. Kedagi ju ei tulnud. Nii ta siis istus. Põrnitses enese jalgu. Vahetevahel pead tõstes ja tühja pilguga taevalaotust silmitsedes.
Milline oli taevas? Tol hetkel hele hele sinine. Roosakate varjudega loojuva päikese taustal. Jäi tunne nagu voolaks taevas üksik jõgi. Sama üksik nagu Martha. Nii nägi tema taevast. Ta oli kurb, et nemad kahekesi-taevas ja lillelise põllega Martha -ei saa koos istuda. Kuidas küll maailm nii ebaõiglane on?
Mõtted jooksid päikesepoolsel rõdul roosipottide vahel võidu. Midagi edasiviivat aga peatuma ei jäänud. Suured mõtted olid lagunenud tillukesteks, mis nüüd üksteisega võidu tiirlesid. Mõtted olid kaotanud tähenduse. Tuul sahistas apelsiinipuu õites. Päikesekiired mängisid voodi segamini linade vahel peitust.
Martha libistas oma väikesed käed, mis Manuelo kätesse alati uppusid, üle näo. Esimene pisar voolas üle kuuma põse. Kurbus tahtis välja. Ja Martha lubas. Martha ei nutnud kunagi, aga täna nuttis. Gardiinias sadas vihma. Maailmas sadas vihma. Martha südames sadas vihma. Ta põimis käed uuesti ümber põlvede ning pisarad voolasid. Kastes märjaks kleidi. Valge riie sai tumedad sõbrad, mis aina kuivasid ja tekkisid siis kuskile lähedusse uuesti. Martha oli väsinud. Läbi pisarate heitis ta apelsiniõitele pilgu ja vajus siis sügavamale suure tooli embusesse.
Nii võis ta tooli suurt kaisutust tunda tunde, vahest terveid päevi, aegajalt vaid oma kurku terrassi laual lebavast tassist kastes.
Martha oli loomult kurb naine, isegi kõige suurema tahtmise juures ei oleks ta suutnud toast väljuda ega oma tooli jätta, et lihtsalt kõndima minna.
Naise elus oli olnud mees, noor kena sõdur, kes ühel päeval lihtsalt kadus. Martha teadis, kuhu, aga ei rääkinud sellest iial. Inimesed Gardiinias teadsid sosistada, isegi puud sahistasid öises tuules kurvast loost, mis lõppes kahe südame purunemisega. Manuelo oli istunud selles samas korvtoolis, vaadates tänavat ja proovides tunda seda magusat lõhna, mis alati kõrgematele korrustele jõuda ei tahtnud. Olles nõnda end paika sättinud, painutas ta oma käe väikese puidust lauani, põimis oma kohmakavõitu, ent hoolitsetud käed ümber sigari, libistas selle siis enda ninani ja hingas sõõmu tubakalõhna. Tema silmad olid siis alati suletud ja nina kergelt taevapoole sirutatud nagu võtnuks ta päikest. Sigari laualt kättesaamine, nuusutamine ja selle läitmine võis vahest ka tunnikese tema ajast võtta. Naudinguteks ei olnud tal iial ajast kahju.
Minu ja Oksana vahelised dialoogid kostuvad tihti nagu monoloogid. Seisad ja lihtsalt räägid iseendaga. Su kõrval seisab keha, aga ta räägib ka iseendaga.
Mõned päevad tagasi käis Eestis Ojos de brujo- kõige värviküllasem bänd maamunal. Ja nüüd said mu sõnad otsa. Jah! Elus on vähe asju, mille headuse seletamiseks ei ole lihtsalt sõnu või need sõnad, mis korraks sobivad tunduvad, muutuvad liig väikesteks, et neid kasutada. Nii ma siis ütlen, et te jäite paljust ilma. Kohe alguses võtsime koha sisse otse lava ette, täpselt keskele. Teineteise kõrval rütmi plaksutades ja tantsides seisime me truult lõpuni.
Oksana (enne kui ODB lavale tuli ja õhku tossu lasti): "Mul läheb silme eest uduseks!"
Mina: "Mhm! Väga."
Oksana (siis kui ODB juba laval oli): "Vaata seda taustalauljat, oi-oi!"
Mina: "Nii hea!"
Edasi tajusin teatud hetkedel, kui ma muusikast taevas olin, Oksana pilke, mis mind hetkeks jälgisid ja siis kohe laval toimuvast kinni said püütud.
Ja harvadel hetkedel lendas meie suust roppuseid, sest need ilusad sõnad olid ilmselgelt liig haprad, et mujer de flamenco tantsu, löökriistade meeste tulisust ja veel ei tea mille mida kirjeldada.
"ley de gravedad...
no necesito tener alas pa volar
ley de gravedad...
el viento gira y la veleta sigue igual "
Kaia läitis teise suitsu ja lainetas vaikselt oma pikkadel jalgadel muusika taktis. Meie ülemus vaatas ja pööritas heatahtlikult silmi.
Ülemus: "Kaia, sa teed suitsu? Ei oleks üldse arvanud."
Kaia: "Miks?"
Ülemus: "Sa oled selline malbe, Triinust õhkab..."
Mina: "Mida must õhkab?"
Ülemus: "Lõunamaist pahelisust."
Ja mina arvasin, et olen malbus ise...
...praegu on mul selline tuju juba kolmandat nädalat, et ma vallutaksin kõik mäed, teeksin kõiki asju korraga, ei magaks, ei sööks. Ja naudiksin ülevoolavat õnnetunnet. Tegelikult seostan ma õńnetundega mittemidagi tegemist, aga seekord siis teisiti.
Suures tuhinas ostsin lennupiletid Iisraeli ja tagasi. Minu suur õde abiellub! Jeijeieijee! Lennupiletid olemas, läksin Lonely Planetit jahtima. Iisraeli tutvustavad LP´d olid otsas, küll sain Middle Easti tutvustava LP. Kaks ööd põles minu toas tuli hiliste öötundideni, lihtsalt nii põnev maailma. Siis hakkasin mõtlema, et kui ma juba sealkandis olen, võiksin ju kuskile naaberriiki elu kaema minna. Nojaa, aga naaberiigid on kõik juudimaaga vaenujalal- niisiis ei ole võimalik minna Iraani, Iraaki, Liibanoni ega ka Egiptusesse pärast seda, kui su passi on löödud Iisraeli tempel. Ainus võimalus on Jordaania. Mitte kindlasti ainus, sest usun, et kuidagi saaks ka teistesse riikidesse, aga kuna lähen üksi, ei tahaks kuskil piiril vaidlema hakata ega murjamite seaduseid ümber kirjutama hakata.
Tundub, et mu blog ei jää ainult Hispaania pilvepiiril jalgade kõlgutamiseks :) Varsti kolin end siit kuskile paremasse keskkonda, kus piltide riputamine mugavam on.
