Meestest, naistest ja reisimisest

Olen nüüdseks üle kahe nädala Marokos olnud. Riigis, mille värvilisse olemusse armusin juba esimesel korral viis aastat tagasi, kui Kerstiga Hispaanias hääletasime ja tänu marokolasele Mohamedile Marokoni jõudsime ning üle kahe fantastilise nädala hipikorteris ühes väikeses ookeaniäärses külas veetsime. Korteris, mille seinad olid kaetud päevinäinud lilleliste kangastega ja kus põrandal oma asemel lebades sai läbi hõreda katuse öötundidel taevas sillerdavaid tähti vaadata seni kuni uni võimust võttis. Lammaste asemel lugesime igal ööl tähti.

Teine kord Marokos oli ka fantastiline, läbisime härra Ajakirjanikuga 10 päevaga vähemalt 4000km, mingil hetkel mägedes looklevate teede ja Sahara liivatormide vahel läks kilomeetrite lugemine segamini. Vaatasin õnneliku naeratusega neid rohelisi oaase, millesse oli end peitnud terve küla, ümbritsetuna liivastest teedest, imetlesin Atlase mäestiku kurjakuulutavaid järsakuid ja kitsaid teesid, millel sõitsime. Imestasin võimsa tuule üle, mis liigutas liivamägesid üle tee nagu oleks keegi liivakuhja all. Ja naeratasin tähtedele, mis terves taevas mulle vastu särasid, kui Saharas oma kasbahi katusel öö veetsin. Maroko on imeline ja alati minu südames erilisel kohal olnud just nii paljude heade mälestuste ja värvide pärast.  

Sel korral olen siin Gretega, kellega oleme viimasel paaril aastal rännanud Kuubal, Jordaanias, Iisraelis, Süürias, Liibanonis ja Iraanis. Ma olen alati nii unistavalt rääkinud sellest imelisest Marokost, et nüüd siis otsustasime koos siia tulla. 

Lubasin pudrumägesid, piimajõgesid ja komme taevast alla sadavat. Aga tegelikkus on midagi muud. 

Eesti mees plaksutab heameelest käsi ja Eesti naine ütleb: "Ma teadsin!"

Marokos on kõik omal kohal: Atlase mäestik, Sahara, tänavatel hõljuv vürtside aroom, muusika, ohtralt kasse, kitsastel tänavatel paljajalu pooltühja palli taguvad lapsed, kelle naeratust on terve linn täis. Mis aga minu  jaoks muutunud, on suhe siinsete inimestega, sest me oleme kaks naist, kaks reisivat naist Euroopast. See tähendab omakorda aga kahte vabameelset naist, kes on saadaval. 

Marrakeshis olime teise päeva lõpuks nagu tühjaks pressitud sidrunid, sest iga poepidaja, iga koolipoiss, iga mootorrattaga mööda kihutav teismeline ja ka maja ees suitsu kimuv vanamees pidas vajalikuks kommenteerida meie tagumikke. Meie lemmik kompliment kõlas selja taha jäävatelt meestelt: "Nice eyes!" Mhm, kui mu silmad on suured ja ümarad ning ma nende peal istun, siis küll.  

Ja kui ma seda räägin, siis ma ei vingu paari "kena" komplimendi pärast, neid lihtsalt tuli ja tuli ja tuli ja lõpp saabus siis, kui oma hotelli ukse selleks päevaks kinni olime pannud. Hommikul läks sama trall uuesti lahti. 

Meestest tänaval möödudes tõmbasin instinktiivselt oma tagumiku neist eemale, sest neil on ka kombeks lihtsalt katsuda sind niisama möödaminnes. Olgu öeldud, et austan kohalikke kultuure. Iraanis kandsin alati pearätikut, sest nii peab, lisaks kandsin kleidi all pükse. Marokos olles on mul alati pikad varrukad, kehakumerusi mitte näitavad pluusid, pikad kleidid ja dekolteed varjav sall. 

Essaouirasse jõudes lootsin sellest tähelepanust vabaneda, alguses tundus mu soov ka täituvat. Nüüd aga olen väsinud. Ma ei jaksa mehi kaikaga eemale enam ajada. Ei aita jutud sellest, et abiellun märtsis, et ma lihtsalt pole huvitatud või et tahan lihtsalt aega veeta ilma voodisse hüppamata. Nad lihtsalt ei mõista. Kuidas sa oled valge naine puhkusel ega taha väikest tsikibrikit, sest sa ju kohe lahkud ning keegi ei jää kedagi taga igatsema. 

Essaouiras tullakse tänaval juurde ja jutuajamine muutub kohe isiklikuks, ma ei tea, kuidas need mehed seda teevad, aga sul ei ole praktiliselt isegi võimalust "ei" öelda. Ainus tore pohuist on seni olnud muusikapoe müüa Hamsa, kes meie tänaval oma poe ees iga päev pilves peaga istub ja muudkui meid tervitav iga kord kui mööda lähme. Tal on muusikapoe üleval teisel korrusel väike hashi haisune punker, kuhu viib tilluke redel ning mille seinal ripub puur mingisuguse linnuga. Seni pole ta kummalegi meist veel külge ajanud, ainult sõbralikult hashi kutsunud suitsetama oma punkrisse, mille laual seisab metallist karp, kus sees erineva kategooria hashi.

Olgu öeldud ka see, et Maroko meestest ca 40% on ülikuumad, hoolitsetud tüübid. 40% on normaalse välimusega ja ülejäänud 20% on liiga noored, vanad, invaliidid, paduusklikud, abielus vms.

Aga mentaliteet, millega nad läbi elu kulgevad ei sobi kuskile. Kohalikul naisel ei ole sobilik enne abielu seksida, mehel aga on. Nüüd tekib küsimus, kust kuradi kohast see mees talle lubatu siis kätte peaks saama. Variantideks on prostituut või lääne naine. Ja nii need kuumad mehed oma päevi veedavad, üritades oma võlusid demonstreerida nii et see lääne naine siis ka liimile läheks. 

Ma olen väsinud! Ütlesin eile enne magama minekut Gretele, et minu deitimiste limiit on mitmeks aastaks täis. Ma ei jaksa enam ühegi mehega vaielda ja talle oma põhimõtteid seletada.

Ja ma ei tule enam kunagi oma sõbrannaga Marokosse. Tundub, et teistes islami riikides on see sujunud, aga siin mitte. Mehed ei aktsepteeri siin kaheksi rändavaid noori naisi. 

Sellised on minu emotsioonid täna õhtul, oma hotelli toas akna all jauravaid narkomaane ja joodikuid kuulates.

Homme on uus ja parem päev! Ma tean seda! Tean ka, et rohkem mehi, kes minuga kohtama tahavad minna. Ja uus kujuteldav kaigas, millega neid eemale ajada :) 

Verised kauplemised

Ma ei ole hea kaupleja. Mul puudub see agressiivsus, mida kauplemiseks vaja on, eriti araablastega. Ma ei ole järjepidev manguja, mul on alati tunne, et teen teistele liiga, lisaks kaldun pigem ridadesse, kus seisavad need, kes ei ole asjade inimesed- muidugi, kui mõned üksikud naiselikud nõrkushetked välja jätta. Tegelikult ma valetaksin, kui ütleksin, et mulle pole asjad kunagi meeldinud. Kui ajas tagasi minna, siis reisima hakates tassisin ma erinevatest maadest kõikvõimalikku võõramaa manti koju. Esimest korda Marokost tulles pidin asjade jaoks lausa korvi ostma, mida Aafrika naisele kohaselt pea peal tassisin. Korvis olid üksteise kõrvale tihedalt ajalehtede sisse mähitud kirevad taldrikud, sinise-valge kirju piimakann, haudepott tagine, värviliste mummudega ehtekarp, hõbedane nikerdustega teekann, 12 klaasist tillukest araabia teetassi, mõned paarid susse ja keraamilis kingitusi, mida sõbrad olid kaasa pannud. Võibolla jäi midagi nimetamata. Aga see oli see reis, mil oma südamele koha leidsin- Maroko värvilises kultuuris, vürtside kirevuse keskel, linnatänavatel meelitavates aroomides, erilises maastikus, inimestes ja usus, mis kõigest võimsam. Tahtsin kõik selle halli Eestisse kaasa võtta. Siimaani on need asjad erilise tähendusega ja leiavad pidevalt kasutust, peamiselt kokkamis-või teeõhtutel, kus hõbedases kannus piparmündi tee sees sulab hunnik valget suhkrut.

Mida rohkem ma reisin, seda vähemate asjadega koju saabun. Igas riigis on mul kujunenud lemmikasjad, mida kaasa toon. Hispaaniast veini ja artišokke, Lähis-Idast datleid, Jordaanias on meeliköitev punane vein ja imalmagusad ent superhead maiustused. Käsitöö, idamaade mustrid, värvid ja disain mulle meeldib, nii et laudlinad, padjapüürid, voodikatted saab ka alati üle vaadatud. Mitte, et ma neid alati seljakotiga kaasa tassiksin, aga üle vaatan ikka. Viimane suurem ost oli Pärsia vaip Iraanist (Iraani reisimuljete juurde ma alles jõuan, sest ma olen see, kes kirjutamise kaaslaseks inspiratsiooni ootab ja Eestis ma selle rohkusega just kiidelda ei saa. Nii et kannatust, mu sõbrad! Õnneks pole lähiajal uut pikemat reisi peale tulemas, ehk jõuan oma reisimuljetele järgi.)

Damaskus oli selle reisi hingetõmbe linnaks. Panime oma kotid imelise siseõuega hostelisse ja kihutasime linna avastama.
Mõned head sõnad hõbeda kauplejatega, fotod Umayyad mošeest, mis on maailma suurim ja vanim ning täiskäigul edasi.
Ja siis ma seisatasin, tundsin flipfloppides paljastel varvastel jahedat novembriõhku ja endast paremal silmadest pisut kõrgemal rippuvaid kangaid. Tikitud värvid põimusid kangasse ja siis ristusid omavahel, seejärel looklesid taas omapäi. Ma ei olnud veel nii ilusat värvidemängu näinud.
"Hello, come and have a look!" Kõlasid sõnad, mida olin kuulnud mustmiljon korda, aga sel korral kõlasid need hoopis teisiti. Vahepeal on tühi auk, peas vasardas vaid mõte, et peame enne pimeduse saabumist veel pisut linna vaatama. Aga juba ma olingi poes sees, ümber minu maast laeni riiulid, igal neist mitukümmend imelistes värvigammades padjapüüri, seina-ja voodikatet.
Omasooihar noormees hakkas Gretele kohe silma viskama. Mina ei lasknud end sellest heidutada, muudkui ahhetasin endamisi. Turist, minu ees, kuulnud sõrmuse hinda, lahkus. Mehed ei püüdnud temaga isegi kaubelda. Mul oli ükskõik, sest ma ei oska nii ehk naa kaubelda. Nii ma esiti arvasin.
Näppisin üht kangatükki teise järel kuni lasin poistel endale ka mõnda neist näidata. Üks oli liiga lühike, teine liiga kitsas, kolmandal olid värvid koledad, neljas oli liiga vana beduiini kätetöö, mis ehk paariaastase kasutuse järel auklikuks kulub. Noormehed olid juba tolmusele põrandale laotanud oma paarkümmend beduiini kätetööd, kui siis meile parimatest aasalilledest teed pakuti ja paluti istuda. Põrandale muidugi, et oleks soovitud asjadega ikka side ja võimalik neid katsuda. Tunni aja möödudes oli sõelale jäänud 3 voodikatet, mida Süürias ka seinade katmiseks kasutatakse.

Ausalt öeldes olin pimestatud ja kindel, et ühega neist lahkun. Mitmes tass teed juba läks, aga kauplemise moment ootas alles ees. Õigemini ma ei olnud kindel, kas üldse kauplema hakkan. Lõpuks söandasin siis küsida oma lemmikute hinda. Enam teiste hindasid ei mäleta, aga kõige lemmikum maksis 900 dollarit. Arvutused võite ise teha. Hing jäi kurku kinni, olin seal poes nii kaua valinud ja teed joonud ja elust rääkindu ja kuidas küll ma ei olnud sellist "pisiasja" nagu hind küsinud. Aga ma juba jumaldasin oma tulevast voodikatet ja kujutasin teda ette oma tulevases Kalamaja korteris, kus on pottidest ahi, laiade puitlaudadega päevi näinud põrand, kõik minu orientaalsed nõud ja meditatsiooni muusika ja viirukid ja....
"It is too much," tuli ma ei tea, kust välja.
"So how much?" küsis libekeelne noormees kavalalt naeratades.
Ja edasi möödus oma tund veel nii et mina ei öelnud enne minu hinnatasemeni jõudmist ise ühtegi hinda. Iga tema pakutava hinna peale pööritasin silmi, silitasin oma nunnukest ja ütlesin, et olen vaene, reisin seljakotiga või et isegi palgad minu maal ei ole paljudel inimestel nii suured, et sellist iludust endale lubada. Kiitisin väga tema poodi, aga jätsin koguaeg mulje, et loobun kohe kauplemisest,. Ega mees rumal ei olnud, nägi, millise härda pilguga ma seda pea antiikset käsitsi tikitud tükki piilun ja silitan. 
Juba olime jõudnud poole väiksema summani, ent ma andsin endale aru, et 5000 krooniga mul ei ole vaja voodikatet, mida mul veel isegi kuhugi panna pole, see jääks seisma ja ootama minu enda kodu laia baldahiinvoodit, kuhu ideaalselt sobituda. Teadsin, et jutud, mida noormees räägib Euroopa hindadest sellisele kattele vastavad tõele, töötasin isegi kunagi noorena poes, kus müüsin üle 10 000 maksvaid käsitsi tikitud samasuguseid katteid. Minu oma ei olnud lihtsalt tikitud, vaid siidi ja puuvilla ideaalne match, pealegi veel 60 aastat vana. Mis minu meelest lisab väärtust.
Vaatasin Gretele otsa, noormees lubas, et laseb hinda veel alla, kui temaga õhtul sööma läheme. Diil! Hind langes paarsada krooni veelgi. Nüüd küsis mees, kas võib Gretega abielluda, muidugi ma lubasin ja hind langes veelgi. Aga ikka veel ei olnud ma nõus oma pangakaarti käiku laskma.
Küsisin siis lahke näoga visiitkaarti, et käin ringi ja seedin ja kui ikka meelest see kaunis käsitöö ei taha minna, tulen veel samal õhtul tagasi.
Mehele see mõte ei meeldinud ja hind langes veelgi.
Üle kahe tunni poes, nii mõnigi tass teed ja tärkav pissihäda ning mõned uudishimulikud turistid, kes muigasid mind seal maas teetass käes põrandale laotatud kangaste keskel oma laiade India pükste ja kaela ümber keerdunud salliga olid möödunud.
Ütlesin lõpuks mehele, kes lõbu pärast seal meiega kauples, olles sugulase juures puhkusel, et teeme 3000krooni ja ma olen õnnelik. Lisasin härda jutu sellest, et olen üliõpilane ja maksan kohe oma kooliraha talle ära.
Mees nägi, et kallimalt ma seda ei osta, ei aita jutud sellest, et Rootsis maksab samasugune kingsize voodikate 15 000 krooni ega sellest, kui suure allahindluse ta mulle juba teinud on.
Kolm putkat edasi tõmbas sõber hõbeda müüja mu kaardi läbi iidse kaardimasina ja naeratas oma hambutut naeru.
Kuigi see hobikorras kauplev puhkusel viibinud sugulane teenis oma sugulasest poeomanikule ikkagi suure summa raha, saades ise veel kõvasti kasumit ka pärast kauplemist, ei olnud mina vähemasti see turist, kes alghinna oleks olnud nõus välja käima.
Pärast pikka tiiru hämaras linnas, plaadipoest ostetud muusika maandusime restorani, kus maitsesime menüüst kõik põnevad nimed ära. Meil oli salatit, kolm eelrooga, kolm peatoitu, pisut magusat ja juua. Üle poole jäi alles, aga arve oli ka ainult 200kr selle koguse kohta, millest oleks viis inimest vabalt söönuks saanud, viis näljast inimest ma mõtlen.
Noormees voodikatte poest jäigi meid sel õhtul ootama Damaskuse looklevate tänavate ristumiskohale Umayyad mošee nurgas.

Kihutades kahekesi takso esiistmel Süüriasse

Varahommikul laulis Lenny mulle kõrva sisse magusalt:   "Love is gentle as a rose and love can conquer any war...."
Toppisin eelmisest õhtust põrandale vedelema jäänud riided oma põhjatusse kotti, kugistasime teel hotelli bensiinijaamast ostetud jogurti ja shokolaadi alla ning oligi aeg minna.
Ronisime taaskord esimesel päeval ületatud kahte sõidusuunda eraldavast aiast üle ja lonkisime bussijaama. Nii nad, liibanonlased seda sillaalust ala kutsuvad, kus kaootiliselt seisavad suuremad ja väiksemad bussid ning erimoodi autod, kus kõikide ees keegi sihtkohti karjub. Damaskust ei karjunud keegi. Harjusime olukorraga, eristasime kaugmaaliinid, linnataksod ja kaugmaataksod ja hakkasime ise vaikselt moka otsast Damaskus pobisema.

Esimene mees oli kohe platsis, et meid oma tühja taksosse meelitada.Olime juba teel, kui esimesest mustast autost väljus mees, laiutas käis ja viipas meid siis enda juurde. Mehel oli esiiste veel vaba ja nagu ta näost näha võis olime ainult veel meie puudu ja sõit võinukski alata. Meie ideega läks ka kohene väljumine kokku, nii et otsustasime end kahekesi esiistmele sättida. Üks meist püüdis terve kurvilise mägitee mitte juhi käigukangile oma puusadega vastu minna ja teine hoidis väevõimuga ja kõhulihastega end paigal, et mitte ukse pihta toetuda, mis niigi logises. Ja usun, et väiksemagi toetuse korral oleks see lihtsalt lahti paiskunud. 50km mägedes end kõhulihastega paigal hoidnud, olin ma juba väsinud, meie kintsud kleepusid üksteise vastu ja nagu ma juba mainisin, siis kõhulihased valutasid. Lõpuks, pisut enne piiri tegime peatuse, saime natuke raha vahetada, ise üldse hoomamata, mis see kurss siis nüüd on. Ikka pagana frustreeriv on aru saada rahatähtedest, milllel numbrid 30 000 ja ülespoole, pluss on käibel veel kaks valuutat, milles mõlemas sulle raha tagasi tuuakse. Vahetasime natuke, et mitte tüssu saada ning kleepusime tagasi kohtadele. Trellidega kaetud poe akendest vaatasid meie eemalduvaid nägusid 5 meest, pruunid silmad säramas.

Piiripunkt asus ilmselgelt kõrgemal mägedes, nii et taksost väljudes tõmbusid mu varbavaheplätades varbad krampi ning sall nihkus nagu iseenesest kaelale ligemale. Piiripunkti ukse lahti löönud, pööras kõik see rahvamass oma 50 pead meie suunas. Tolliametnikud pidid neile lauale koputama, et neid taas asju ajama sundida. Muidugi tekkis ka tolliametnike seas sagimine ja lõpuks karjus just viimasesse kasti jõudnud tööline: "You, come here!"
Meie, valgete eurooplaste pärast avati eraldi kassa. Hea, et kiiremini saime, aga arusaamatuks jäi, kas seda tehti säästmaks meie närve või et kohalikud ei peaks meid kaua vaatama, unustades enda toimetused.
Esmamulje Süüriast oli selline nagu igast teisest Lähis-Ida riigistki, piirialadel palju püssidega mehi, peamiselt UN kottidest tornide vahel luuramas ja püssiga taevast uurimas. Küsisin juhilt, kaua veel läheb, mees vaid noogutas. In the middle of nowhere tegi ta siis peatuse ja palus väljuda, ulatas meile me kotid ja kadus. Me ei jõudnud isegi nõutult seista, kui juba oma 10 meest meid varrukatest rebisid ja pakkusid hinda. Ei saanud ma aru esiti, mille eest ma maksma pean. Siis libistasin silmadega üle autode ja peale rohuväljade, maantee ja tüki tühja maad ei olnud seal midagi. AGA KUS ON DAMASKUS? Mehed rebisid endiselt meie kotte.
Lõpuks saime teada, et see linnast eemal asuv bussijaam ja üks mees siis rabas meid oma odava hinnaga. Ütlesin hosteli nime, mees noogutas. 
Keset mäsu, teed suvaliselt ületavaid inimesi, sildu ja kauplemist pani ta meid siis maha ja tegi selgeks, et ei saa edasi sõita ja osutas umbmääraselt suunda, kus hostel asub.

Kaks kanget astusid Damaskuse kihisevasse ellu, kaart nina ees lahti, püüdes aru saada, kus me üldse oleme. Siiani ei olnud ühtegi tõestust sellest, et ikka oleme 100% Damaskuses. Sammusime kord ühest sillast üle, teisest alla, ühest tänavast sisse ja siis jälle kolmandast ja juba kuuendast. Kuni meie juurde sammus 30ndates mees, prillid ninal ja küsis korralikus inglise keeles, kas me vajame abi millegi leidmisel. Ma armastasin seda meest seal samas suurte pistaatsia pähklitega kaetud laudade vahel ja juurikaturu kõrval. Temagi uuris meie kaarti ja sihtpunkti pikalt ja juhatas siis käega suunda. Tänasime ja juba oligi mees läinud. Vantsisime juhatatud suunas kuni käidud maa tundus liiga pikana. Seisatasime ja uurisime jälle kaarti. Siis oli meie juures hüppega uus mees, sedakorda 60ndates, kes tõstis ninal olevate prillide ette veel ühed ja vedas siis kaardil sõrmega joont. Veel kolm meest kogunes meie ümber, püüdes aru saada, kuhu me siis õigupoolest teel oleme. Äkki haaras kahe prillipaariga vanamees meie kaardi, viipas käega ja pani punuma, meie oma raskete kottidega tema järel, püüdes vanamehega sammu pidada, mis oli surmavalt keeruline. Pidevalt teda rahvasse kaotades jõudsime lõpuks suurelt maanteelt imearmsasse piirkonda, kus väikeste majade vahel looklevatel tänavatel istusid noored seljakotirändurid kohvikutes ja tõmbasid vesipiipu, jõid coca-colat ja nõksutasid araabia rütmide järgi oma päid.

Mees peatus, ulatas meie kaardi ja kadus. Olime lõpuks Damaskusesse jõudnud.

   

Telefoninumber salvrätiku serval e öö Beirutis

Televiisor käis endiselt, kui Nokia mobiil padja all püüdis meid, unimütse, äratada Lenny Kravitzi looga "Let Love Rule". Tööpäeva lõppu kuulutanud mööda maanteed looklev autode jada oli asendunud mõistliku liiklusega pimedal magistraalil, mis meie akna alt möödus. Grete vaatas mind oma uniste silmadega. Kohe algas meie viimane õhtu Beirutis, Lähis-Ida Pariisis, kus iga daam ja rikkam härra matkib prantsuse aktsenti ise araabia keeles kõneledes, kus nina lõikamine on levinum, kui hambaarsti külastus, kus ööelu on pöörane ja restoranid pakuvad toitu igast maailma otsast.
Kobisin kasti, mis meie toanurgas vannituba püüdis järele aimata. Viimase õhtu puhul laotasin terve 90l seljakoti sisu põrandale laiali ja passitasin selga hetke parimad riided. Venitasin oma ripsmed lopsakamateks kui ma neid tõenäoliselt viimaste nädalate jooksul siin värvinud olin, surts Flowerbombi kõrvataha ja minek. Lonely Planetit ei hakanud me kaasa vedama, aga püüdsime meelde jätta, vasak-parem-otse-parem-mošee-parem ja siis peakski olema kaks tänavat restoranidega. Kakerdasime õhtustel tänavatel, meist mõõdusid naised, uhkelt riides, täismeigis, jättes maha endist lõhnapilvesid, millest võiks lausa ekstaasi langeda. Autodest saatsid meid pilgud, tõmbasin oma suure Jeruusalemmast ostetud salli üle selja ja tagumiku. Tundsin end oma lõhkistes heledates teksades, pikemas topis ja käsi katvates varrukates ikka veel alasti. Usun, et asi ei olnudki selles, kes kui alasti on, sest kohalikud naised välgutasin ikka rindu meelalt. Me olime lihtsalt heledad, lõikamata ninadega ja pisut heledamate juustega. Võibolla nende paljaste kohalike tisside vahel olin ma ikka liiga riides?
Peas asetseva mälu GPSi järgi minnes avastasime end lõpuks tänavalt, kus ei suutnud poole tunni jooksul otsustada, kus pool teed käia, et kõikidesse restoranidesse ja baaridesse sisse näha ning siis muidugi ei suutnud me oma nälgivate magudega otsustada, mida me siis õigupoolest süüa soovime. See oli kindel, et hummusest, pitast, falafelist ja kebabist oli mõneks ajaks siiber. Valisime Itaalia köögi. Baklazaani-juustuvorm, kana pasta, pepperoni pitsa, hea vein, jumalik kohvi vahelduseks lahustuvale Nescafele. Sel hetkel ma lausa jumaldasin Itaalia toitu. Rohkem kui ei kunagi varem ka kõige paremate kogemuste juures.
Kuna ajakirjaniku härra oli söönud siis, kui mina õndsat und magasin ja otsustas nüüd ise uinaku teha, otsustasime Gretega Beiruti ööelu kaeda ja püüdsime välja sõeluda mõne laheda baari, kuhu end istuma sättida.
Kolm korda tänaval edasi-tagasi kõndinud astusime lõpuks ühte sisse, kus meid laua taha istuma ei lastudki enne kui me ei garanteerinud, et meie miinimumarve ületab õhtu lõpuks 700.- Me tegime suured silmad ja mäletan end omaette pobisevat, et ega me siis siia jooma ei tulnud. Vahva neiu juhatas meid siis otse baarileti äärde meeste vahele istuma. Baarmanide nägudele suutsime me kohe ühest kõrvast teiseni ulatuva naeratuse võluda. 
"Do u do Apple Martini?" küsisin ülima ettevaatlikusega ja enne kui ma sain oma lause lõpetada, haaras vilunud käsi tagataskust sheikeri ja hakkas sinna siis alkoholi mõõtma. Naeratasime. Vahva! Elu esimene alkohoolne jook islamimaal. Ok, jätame välja mingisuguse 30kraadise jõleduse, mida alt korruse taksojuht Marokos tõenäoliselt ise villis ja siis lapse joonistusi pudelile kleepis. 

Siis palusime poistel endale shotid valada. Juba julgesime küsida,mis neil saadaval on. Poisid lugesid uhkelt üles kõik orgasmid ja spermad, mida kokteilinimed vähegi sisaldasid. Kuna ükski meile meelejärele ei olnud, rääkisime, kuidas Galliano shote tehakse. Nende valmistamise ajal tulid kihistavad baarmanid juba meie juurde ja uurisid, kust me pärit oleme ja mida nende maal teeme. Asi lõppes salvrätiku servale joonistatud telefoninumbriga Grete peos ja kutsega peole.

Arvet tasudes selgus muidugi, et olime nelja kokteili ja kahe napsuga 700kr ületanud, sest alkohol Beirutis on kallis. Tasusime arve ja jätsime korralikult jootraha, mille eest poisid nii tänulikud olid, et baari kulul meile veel ühed tillukesed roppused kokku keerasid. Neil olid imestusest suud pärani, kui nad nägid väikest shotti meie kurku korraga kaduvat. Lehvitasime ja lahkusime Härra Ajakirjaniku juurde, kes oli üles ärganud.

Kanadalase juures oli tuba rahvast täis ja arutleti muidugi taaskord nagu tavaliselt poliitika üle. Lõppeks selgus, et minek on samale peole, kuhu baarman oli meid kutsunud. Maksime sissepääsu ja mitte vähe mingisse meie mõistes laohoonesse, kus lava ümber loopisid käsi noored räpihundid ja laval vedasid riimi parimad värsisepad. Tõeline battle ja üks vihaselt vanduv tüdruk tegi kõikidele poistele silmad ette. Meie meelest. Härra Ajakirjanik ostis meile õlut ja nii me seal räpitaktis õõtsusime. Umbes 20minuti pärast teatasid mehed, et pidu on jama ja nemad enam ei viitsi olla. Me kas jääme või lahkume nendega. Meie meelest oli ka pidu jama, seda enam, et me ei ole kumbki teab, mis peohundid. Pluss polnud meil aimugi, kuhu me pärast taksol sõita peaksime laskma. Pressisime end neljakesi takso tahaistmele ja järgmisel hetkel olimegi kanadalase korteris. Nagu lendav vaip, ma ütlen. Istusin rõdul ja vaatasin vanu naisi, kes vastasmaja alumistel korrustel pesunööridel kuivad pesud märgade vastu vahetasid ja üle rõdude üksteisega midagi araabia keeles seletasid. Märgates minu piiluvaid silmi, osutasid nad kõik kätega paar korrust üles poole ja naeratasid. Naeratasin vastu. See oli kurbõnnelik naeratus, mis ühelt poolt väljendas südamerahu, sest sellel õhtul oli Beirut minu jaoks oma masendavalt kiire, heitgaasidest tulivil näo vahetanud armsa, vahetu ja hedonistliku ilme vastu. Teisalt oli see vaid viivu kestev värelus mu suunurgas, sest mind valdas kurbus siit lahkuda ja hüvasti jätta. Beiruti võlu ja Härra Ajakirjanikuga. Süda teadis, et taaskohtumistega läheb sel korral aega. Pikalt.