Istusime maja ning õites põõsa vahel plastmasstoolidel, vaadates pilvitusse taevasse- sel hetkel me mõlemad ohkasime ja tänasime kõrgemaid jõude, et olime Eestimaa novembrikuu vihmade eest parimasse kohta pagenud. Talal jõudis 10minuti pärast, kui meie nahavahe oli juba magusmagusat musta teed täis. Grete täitis ankeedi oma tervise kohta ja hops autosse. Kaldal tegi Talal kiire briifi ja juba tatsasid need kaks hirmraskete balloonidega vette. Mõned minutid nägin ma nende peanuppe vee alla kadumas ja siis taas tõusmas ning siis nad kadusid, jäi vaid Punase mere kohal särav päike, 30kraadi sooja, virvendav veepind ning lai rannariba varjualuste ning kahe araabia perekonnaga terve ranna peale. Mina tõmbasin üle pea oma suure käterätiku, et mu juuksed ja hele nahk näha ei oleks ning teostasin siis vaatlust. Perekond 30 kraadiga rannas on siis nii, et kõikidel on pikad ürbid seljas, ei ole mingit erandit, et mina mees, sina naine. Kõik kaitsesid end päikese eest ning pidasid mõnusat piknikku. Naersid, mängisid lauamängu ja sõid. Vahepeal jooksis väike poiss lühemates pükstes veepiirini, kuid ema käheda karjatuse peale, oli ta kärmelt oma kohal tagasi ning naeris sealt edasi, kust enne pooleli jäi.
Pärast 40minutit tõusid peanupud taas pinnale. Gretel oli nii õnnis nägu peas, et ma kohe ei oska kirjeldada. Ma lootsin sisimas, et talle meeldis, sest mulle igastahes meeldis Jordaania poolel sukelduda ning Talali suur rahu meeldis ka.
Ma olin eelmisest õhtust peale öelnud vähemalt kolmel korral, et olen temaga varem sukeldunud, Talalilt noogutuse saanud, mõtlesin, et nojah, ju on tegu erilise araablasega, kes vana tuttavat nähes väga ei rõõmustagi. Aga neljas kord otsustasin talle teatada, et oleme tuttavad, seal samas Punase mere ribal, kui nad varustust seljast võtsid. Ja siis Talal plahvatas, oojaaa, talle tuli eelmine suvi meelde ja tal oli nii häbi. Ma siis ikka lõin käega ja ajasin kõik drastilise juuksevärvi muudatuse kaela.
Heastamiseks saime kutse temaga linna sööma minna, kell 18 pidime valmis olema, et linnas üks kräu teha.
Hästi, panime oma dressikad ja India püksid jalga ning mõtlesime, et mis eriline paik meid siis ikka ees ootab. Kell kuus ootasime Beduiini küla väravate ees nagu koolipeo eel plikad, Talali ei olnud kuskil. Pärast 10min tulid mööda kitsast liivateed tema uue sukeldumisküla poolt autotuled ja Talal jõudiski kohale.
Kihutasime tema kastikaga linna, araabia muss autos möirgamas. Meie sihtkohaks oli Seaview Bar. Liftiga kohale jõudes tervitas meid avar katuse terrass, baar, mille väikese leti taga seisid kaks pilukat, baari leti ääres sähvisid värvilised tuled, mängis muusika ning keset terrassi laiutas piljardilaud. Seaview on koht, kus kogu sukeldumiskamp igal õhtul kohtub, kõik teavad kõiki, kõik on sõbrad olenemata vanuses ja rahvusest. Istusime maha, tellisime teed, sest ikkagi araabia riik, kus alkoholi ei ole ilus küsida, seda enam, et Talalil oli maooperatsioon olnud ning alkohol oli tema jaoks big no-no!
Varsti astus sisse lumivalgete juustega araablane, Talali töökaaslane, noor sukeldumisinstruktor, keda arvaks tõesti Rootsist pärit olevat, aga mine võta sa kinni, on teine hoopis araablane, mis araablane. Siis tõi pilukas välja õlled ja meie olime sunnitud paarides piljardit togima hakkama. Oeh jeesus, mõtlesin alguses, aga pärast pudelit õlle, oli juba löök päris paigas. Ok, tegemist võis olla ka lihtsalt harjutamisega.
Varsti astus üle läve erinevaid inimesi ning baar täitus tasahilju ja nagu ma ütlesin, teadsid kõik kõiki, meie olime need, kelle vastu kõik kõrgendatud huvi tundsid. Kuni tuli üleni valgesse riietatud Safah, baari omanik, kelle ema on kreeklanna, isa jordaanlane ja ta ise on üldse kuskil USAs kasvanud. Üldiselt oli kõikide taust selline:üks vanematest araablane, teine kusagilt mujalt. Ja ma ei ole ennast kuskil nii hästi tundnud. Need inimesed olid nii vabad, vahetud ja lõbusad, et me lihtsalt naersime non-stop. Siis ostustas Safa, et tuleb hakata grillima ning meile Gretega avas ta ühe väga maitsva Jordaania veini. Nurgas särises grillil kana ning piprakaunad, millest pärast salsa tehti. Vein maitses hää ja seltskond oli veel parem. Pärast pudelit tuli teine, pluss söök. Talal sai vahepeal kõne, et üks suur turistide grupp saabus ning kõik 30inimest tahavad endale sukeldumisvarustust osta. Talal lahkus kell 9 ja rohkem me teda ei näinud, järgmisel päeval kuulsime, et ta jõudis alles peale südaööd koju, olles enne muidugi oma poe peaaegu tühjaks müünud. Hea diil hilisel õhtutunnil!
Safast mõtlesin teile rohkem rääkida, aga seda ei saa sõnadega kuidagi edasi anda, milline see mees on. Nii hea oli kohata 30 aastast, kellel olid samasugused naljad nagu meil ning kellega lihtsalt sai kämada lõputult. Milline peenelt labane ning sügavalt naljakas huumor. Safa õppis kunagi Leedus, nüüd impordib ja Baltimaadest Aqabasse puitu, sõidab Porchede ja ma ei tea, milledega, tal on veetlev naine ning kaks imearmsat araabia jõnglast, kaks tugevat poissi, kelledest kasvavad kindlalt sellised mehed nagu nende isa.
Pärast mõnda õlle, paari veini tegid kaks kutti igastahes ettepaneku meile linna näidata, siis kõrbesse tähti vaatama minna ning siis meid ära viia. Me olime nõus, kuigi keegi meist sõita ideaalis ei oleks tohtinud. Sel hetkel oli suva. Siiski väitis üks tüüp, et tema on ühe, võibolla ka kaks õlle teinud ning istus rooli. Rallisime läbi tuledes linna, ostsime poest kainenemiseks vett ning retk hakkas pihta. Linna läbisime me nii kiiresti, et ma ei jõudnud ausalt öeldes jälgida, aga meie beduiini küla taga kõrbes oli lahe, poisid näitasid oma jeepi juhtimise oskuseid. Rallides üle liiva, suurte kivide ja hüpates autoga üle küngaste. Mina karjusin eesti keeles, et paganad, mu neerud tulevad lahti! Ilmselgelt nad seda ei mõistnud vaid lisasid gaasi, arvates, et ma hüüan erutatult: kiiremini, i love it!
Alkohol oli oma töö teinud ja ühtäkki arvas blond araablane, et oleks aeg lõke teha, Mõeldud tehtud! Sõitsime mööda seda sama kitsast rada tagasi alla poole otsides puitu, mida põlema süüdata. Lõpuks nägime enda kõrval teepeenral selliseid kõrbetuuste veeremas. Blond araablane Ala´a hüppas välja, ladus kogu laadungi jeepi kasti ja läks tagasi rallimiseks. Mul käis hetkeks peast läbi, et need tuustid veerevad kiirelt mööda liiva tänu tuulele, mis neid küll seal kastis siis kinni hoiab, aga see oli vaid uitmõte. Me komberdasime siis pärast neerushake´i autost välja ja esimene asi, mis ma tegin, oli üle kõrbe kaikuv naerupurse, sest Ala´a seisis nõutult auto kõrval, põrnitsedes tühja kasti. Hahaa, need tuustid oli minema lennanud, daaaa!
Eesti naised haarasid siis ohjad, mehed tahtsid lõket, selle nad ka said. Ladusime Gretega kividest ringi, paari minutiga leidsime väikeseid oksi ning pitsakarbi ning lõke sai vapustav. Küll väike, aga vapustav. Ilmselgelt mitte nii romantiline nagu meie uued sõbrad oleksid lootnud, aga asi seegi. Lõpuks olime nii väsinud, et palusime end tagasi sõidutada, ees ootas veel Petra ja Ahmadi külastamine, Amman ning siis suur katsumus Liibanoni end kahe passiga smuugeldada.
Kell oli muidugi nii palju, et beduiini küla väravad olid suletud. Leiutasin siis süsteemi, kuidas sisse saada ja saime ka. Poisid valvasid, et me ikka turvaliselt sisse jõuame. Samal ajal kui Grete üle kivide ja aia hüppas, avastasin ma, et see aed libises eest, mitte ei olnud lükatavl. Saime veel pikalt naerda enne kui meie uued sõbrad auto käivitasid ja minema sõitsid. Hiilisime mööda basseini äärt, mille pinnal virvendas suur Lähis-Ida kuu, oma kuuti ning uinusime nagu beebid.
1 comment:
Kallikene, kuidas sul läheb???
Post a Comment