Kohtumine Vikerkaare lastega

Sukeldumine kokku lepitud, loivasime tagasi oma territooriumile, otsustasime üüratus beduiini telgis lavatsil ennast kerra tõmmata, teed tellida, vesipiibu süüdata ning jaheda briisi käes seda kõike nautida. Meie esimesed tunnid Jordaanias tõid rahu. Minu hinge vähemasti küll. Ma ei tea, aga ka Iisraelis olles meeldib mulle rohkem Jeruusalem, kus tänavatel valitseb meeldiv segadus, inimesed rüselevad, et üksteisest ette saada ja kiiremini liikuda, kus ürdid lendlevad kõrgele peade kohale, iga kord kui pika abayaga naine nendest kaunilt sätitud tornidest möödub. Need ürdid segunevad ning langevad siis hoopis uute aroomidena segastele tänavatele. Mulle meeldib lihtsalt see araablaste way of life. Mõni peab seda vastikuks, pealetükkivaks, räpaseks, teine muidugi ei saa aru, mis soojad tunded mul terroristide vastu saavad olla. Jääge oma ignorantsuse juurde, ma ei vaevu küsimagi, kui palju te tegelikult neist rahvustest, keelest, usust ja kultuurist teate. Sest kui teaksite, siis ei mõtleks te nii piiratult.

Igal juhul jäin mina rahu ja beduiini telgi ja vesipiibu juurde.

Teel telgi nurka möödusime kahest pikajuukselisest hipist, heitsin silma nurgast neile pilgu, ühele oleks pakkunud äärmisel juhul, et sakslane, teine oli selline tume ja räsitud, võibolla Jeemen, Omaan, kuskilt lähedalt, näiteks beduiin?

"Me oleme kolm päeva oodanud siia noori inimesi!"

Ma keerasin end näoga kõnetaja poole ja naeratasin.

"Kui nii, siis me istume teie juurde."

Poisid tegid ruumi ja me istusime oma teetassidega kahe pikajuukselise hipi kõrvale. Lahe. Tuli välja, et tegemist on love and happiness meestega, kes on juudid, aga mitte tavalised. Nii nad ütlesid, sest neil on häbi oma riigi pärast, kes on kõik aegade algusest valesti teinud, et terve maailm neid vihkab, terve see maailm, kus need kaks vabahinge tahaksid rännata. Neil oli südamest kahju, et nad meiega Liibanoni ega Süüriasse ei saa tulla. Ega meiegi teadnud, kuidas piiriületus sujub, aga plaan meil oli jah.

Lõpuks jõime me meie teed ära, tõmbasime piibu ära, rääkisime kanepist ja paljalt ringi jooksmisest ning riigist, kus valitseb armastus. Ja kõige lõpuks otsustasime minna meie campimis platsi taha kõrbesse ning seal tähtede all pimedas olemasolevatest materjalidest lõke teha, teed keeta ja Armastuse Riiki planeerida.

Sellel sakslase moodi juudil (no pärast tegelikult sain aru, et ta on tiba tume ikka sakslase kohta) oli nimeks Or ning Oril oli hetkel pooleli väljapääsmatutest olukordades ellujäämisõpetuse raamat. Ta oli just läbinud peatüki, kuidas eimillestki tuld teha ja kuidas see põlema saada ka megatuulise ilmaga. Just selline ideaalne õhtu siis oligi, nii et Or sai oma teadmised proovile panna. Pärast seda, kui olime kõrvalt prügimäelt endale istumiseks peaaegu põhjata toolid leidnud ja pärast mitmeid kordi, mil meie lõke oli kustunud, saime siiski kogu loo põlema, sest Or määras tuulesuuna ning ehitas leitud vineerist seina tuule kaitseks. Tee sai valmis ja me leiutasime isegi tassid. Hea, et oli piisavalt pime, et mitte näha, kui puhtad olid meie tassid, kas mõned putukad äkki toolidel ronisid ja kas ümbruses meid mõned kõrbekoerad ei piilunud.Küll aga ei olnud piisavalt pime selleks, et mitte näha meie hotelli omaniku pervarist poega, kes taamal suitsu tõmbas ja meid jälgis. Harvade hetkede tagant süttis pimeduses jälle suits,millest ma aimasin tema kohalolekut.

Or ja tema Jeemeni päritolu sõber olid sellises äärmuslikud inimesed, keda ikka naljalt ei kohta. Nad olid ekstreemökovennad. Just! Or passis nonstop vikerkaare kogunemistel ja kui parasjagu mõnda ei olnud, siis ta korraldas selle oma sõpradega. Riiete pesemine ju reostab loodust alustades nende riiete tootmisega lõpetades nende pesemisega. Niisiis eelistas ta paljalt kuskil ürgses looduses ringi joosta. Istuda jalad harkis kuskil kivil ja lasta päikesel just sinna, kuhu vaja. Ilma igasuguse häbita. Ja mis seal siis häbeneda?

Kõige lõppeks otsustasid nad, et ei taha iial tööle minna, tahavad abielluda mõned vahva tüdrukuga, kes neid Iisraeli passidest vabastaks, et siis ükskõik, kus maailmas vikerkaare inimestega pidevalt ühineda, paljalt joosta, looduse eest hoolitseda, üksteist armastada ning nõnda oma riik luua. Armastuse Riik. Kas pole ilus mõte. Riik, kus valitseb armastus, inimesed ei varasta, ei eksisteeri halbasid mõtteid, keegi ei sõdi. Power to the peaceful!