Punasesse merre uppuma

Peab tõdema, et hipid need seal lõkkeplatsil eelmisel õhtul ei olnud. Oli hoopis kamp jõmpsikaid, kes pidutseid. Ja hommikusöögi lauas suures sööklas perekonnad, peamiselt venelased. Perekond nägi välja umbes täpselt nii: isa, kolm särginööpi lahti, karvkate higise keha taustal turritamas, naine, vähemalt kolm last süles, vaikselt huuli torutamas. Ja siis lapsed, need väikesed väänikud, kes üle omletihaisuse söökla kisasid nagu ratta peal. Meie, kaks hipit, laiad püksid jalas, rätikud peas, istusime ja vangutasime päid.

Ari, va meistermees, oli meile õnneks sukeldumisinstruktori sebinud, kes meid siis Meduza sukeldumisklubis ootas. Või pidi ootama, aga sellest kõigest kohe.

Tirisime 30 kraadises novembrikuumuses need suured seljakotid selga ja sõitsime kohale. Keda aga ei olnud, oli see sukeldumisinstruktor. Mis sest ikka, meid pandi laua taha ootama kuniks paberid korda aetakse, meile briifi mees leitakse ja siis muidugi instruktorid. Alguses ei olnud see ootamine üldse kohe meelt mööda, aga hetke pärast silmasime baari nurga taga mõnusaid valgeid diivaneid ning sättisime end sinna nagu laisad kassid.

Ja pisut pärast seda hakkas see Meduza klubi tõelise hipiparadiisina tunduma. Patsidega, patsideta, rõngastatud, rõngastamata, tattoodega, musklitega ja pruuuuuunide silmadega poolpaljad Mehed seilasid ringi, kes oli just veest tulnud, kes minemas, kes vaatas lihtsalt ringi, lootuses mõni Eva leida, aga kahjuks pidid nad kõik tõdema, et see oli paradiis vaid meile. Sest me olime pea ainsad naised ja ooo, milline silmailu. Mõnus muusika, tuuleke juustes sasimas ja poolpaljad kehad. Õhk sel lõunatunnil oli tunnetest tulvil.

Õigepea tegi meile briifingu üks vahva ca 50 aastane väga heas vormis ja päevitunud iirlane, siis ulatas meile üle leti silmapilgutuse saatel kogu varustuse väga sharmaant juut ning lõpuks tuli veest sukeldujate tandem: vanema ja viisakas nokamütsiga tüüp, tõenäoliselt Austraaliast või kuskilt sealt ning puhas juut, sünnimärgiga keset põske ja nii selgete näojoontega noormees, et mulle sai kohe selgeks, et temaga ma ei sukeldu, vastasel juhul tõmban vett kurku, upun ära ega näe teda enam kunagi. Grete nõustus minuga. Aga ikka sattusin mina olema see, kes selle tõelise Jahve kätetööga sukelduma läks.

Loetud minutitega olime juba Punase mere liivases põhjas, katsusime kalu, vaatasime korallide liikumist ja siis äkki, ma ei tea, mis juhtus, aga ma näitasin paaniliselt, et pean üles liikuma. Voolitud näojoontega noormees palus, et rahuneksin, aga ma ei saanud. Vesi imbus maskist sisse, toru vahelt suhu ja ma pidin hingama, aga ei olnud mingisugust võimalust, et siis kuidas. Lõpuks haaras mind täielik paanika, rebisin kätega toru suust ja hakkasin maski peast võtma, aga instruktor takistas ning näitas käega et viib mu üles. Ma ei tea, kui kaua see jändamine kestis, aga ülesminek oli pagana pikk, mu suu oli vett täis ja mul ei olnud enam midagi hingata. Ma usun, et tundsin seda, mida inimesed, kes kohe-kohe upuvad. Nägin vaid lähenevaid päikesekiiri ja lainetavat veepinda ja teadsin, et kohe olen pinnal, ellujäämisinstinkt oli nii suur. Kui ma siis lõpuks veest välja sain, rebisin maski lõpuks eest ja podisesin: Fuck, this water is fucking salty, fuck! Ja sülitasin mitmeid kordi tulisoolast vett suust, ent tundsin, kuidas see samal ajal mu hingetorus kõrvetas.

Kui ei oleks seda kuuma Hedonist olnud, ei oleks ma ka tõenäoliselt vetesügavustesse taas laskunud. Kuid tema õrnalt üle minu juuste libisev käsi oli kõik, mida vajasin, tatistasin maski täis, puhastasin oma vaatevälja ja moodustasin oma nimetissõrmest ja pöidlast rõnga, näitamaks, et kõik on kõige paremas korras.

Edasi oli kõik imeline, noormees ujus mu kõhu all, võttis toru suust ja puhus mulle vastu mu nägu, Grete möödus ja mina tegin pikka nina, mida ta muidugi ei julgenud seal 8m sügavusel vaadata, kartuses südamest naerma hakata.

Sukeldumast tulles oli päike keskpäeva ületanud ning Meduza rahulik atmosfäär veel enam sukeldujaid kohale toonud, kõik muidugi mehed.

Enam ma ei muretsenudki oma tulitava hingetoru ega ka uppumissurma pärast, lesisime seal valgetel diivanitel veel tunnikese, lastes soojal päikesel endid õrnalt paitada. Ja siis taksosse ja Jordaania piirini. HURRRRAAAAAA!