Kell on 13.54, mu läpakal saab kohe aku tühjaks, aga ma tahan selle sissekande ära kirjutada.
Berliinis algas eile öösel rongijuhtide streik, mis tähendab seda, et rongid käivad tavapärase 6-15 minuti tagant, iga 40 minuti tagant. Otsustasin riskida ja jõudsingi lennujaama. Kuna mingi sitapea varastas mu rahakoti, oli mul hostelist lennujaamani jõudmiseks üks pilet pluss 13 eurot sularaha. Takso jäi kohe mängust välja.
Nüüd ma istun siin kohvikus, mõnus võiku kõhus ja Coca-cola laua peal ning kirjutan. Ühtäkki on mu ümber tekkinud palju laudu, kus istuvad mehed, Eesti mehed. Mul peaks ju hea meel olema oma keelt ja oma inimesi kohata, aga üldse ei ole. Ma lihtsalt vaatan neid ja mul on häbi, et ma nendega ühte rahvust jagan. Eranditult kõik nad näevad välja nagu soomlased, näost hallid või õlle tagajärjel pisut punakad ja õhetavad, neil on õllekõhud, väljaveninud kampsunid ja t-särgid, nad lösutavad laua peal ja mugivad võileiba nii, et puru lendab. Kasimatud ja kasvatamata.
Muidugi võileivaga lauda tulles hädaldavad nad kõva häälega:
„Tra, ostan siin võileiva ja Coca ja maksan 7 euri, mine nagu vittu, eks.”
Teine teeb selle peale krooksu ja noogutab.
Väga härrasmehelik.
Mina kõrvallauas teesklen, et olen kuskilt mujalt. Mina neid ei tunne, mina ei ole samalt maalt.
„Tra, ikka nii kallis,” ei saa üks töllmokk võileiva hinnast üle.
Kusjuures need Berliini lennujaama Marche kohviku baquetted on alati jube head ja värsked. Mida nad kurat virisevad. Nii tüüpiline, mitte miski pole hea.
„Kle sa oled kuidagi näost ära.”
„No, kurat, vähese viina viga, eile oli esimene päev sel kuul, kus ma olin kaine, aga kurat, ma ütlen, et see oli ka viimane.” Hahhaaa, naeravad need töllmokad koos.
Teises lauas istuvad kaks „100 kilo mehe ilu” ja söövad punetavate nägudega pintsaku nööbid lahti neid võileibu ja muudkui ägisevad rõõmust. Vastik hakkab. Nagu kuradi sadamas oleks ja vaataks soomlaseid. Siis me räägime, et soomlased on veidrad ja joovad palju. Ega meie mees välismaa lennujaamas parem välja ei näe.
Esimese eestlaste laua kõrval on laud rootsi või norra mehi, väga lihtsad, joped seljas ja tennised jalas, aga nad räägivad vaikselt, joovad kohvi, ei krooksu ja naeratavad kenasti. Väga lihtsad ja meeldivad. Ju eestlase jaoks tähendab lihtsus kohe krooksumist, läkastamist ja räme olemist.
Ja siis nad imestavad, miks Eesti naised välismaa mehe üles leiavad ja neile naiseks lähevad. Hakake endi eest hoolitsema, lõpetage see kuradi vingumine kõige ja kõigi üle, püüdke naeratada ja teisi oma probleemides mitte süüdistada ning naistele meeste mitte koerte eest olla, kes kodus ei püsi, tilbendavad ühe posti juurest teise juurde ja märgistavad territooriumit, siis hakkavad naised teid ka austama ega lähe välismaale. Aga mida mina ka siin lennujaamas oma tühja akuga tean. Ja küllap on juba hilja ka, ega matslust välja ei juuri.
S9 rongis teel hostelisse kohtasin kahte Ameerika tsikki, kes õpivad Barcelonas ja kes oma mentaalset väärarengut kõva häälega demonstreerisid.
Tüdruk nr 1 (ilus pruunisilmne malbe iludus, pikkade pruunide juustega): „Is this to Alexanderplatz?” ise oma spordikotti ja veel suuremas jopes olevat sõbrannat kättpidi rongi tarides.
Üks veetlev saksa naine aitas neid, vastas küsimustele, mis kohati kõlasid väga piinlikult.
Tüdruk nr 1: „How is thank you in german?”
Tüdruk nr 2 (ka malbe tüdruk, aga mitte nii ilus ja sihvakas, kui esimene): „We know nothing about Germany, what so ever.”
Tüdruk nr 1: „Damn, do we need to validate our tickets?”
Naine: „Yes, outside are red boxes, there you can do it!”
Tüdruk nr 2: „Are you crazy, i´m not going to leave without you. Let´s pretend we are stupid tourists.”
Tundus, et tüdruk nr 2 hakkas asjale pihta saama, aga selle vahega, et nad ei pea teesklema, nad ongi lollid.
Mina: „This train is gonna stay here 8minutes more, you go quickly.”
Tüdruk nr 1 jooksis ja tegi asja ära, seni kuni nr 2 küüsi näris ja muretses, kas sõbranna jõuab ikka 2m kauguselt rongile tagasi.
Siis tuli välja, et nad õpivad Barcelonas, kus ka Naine oli aasta aega õppinud ja oma eluarmastuse leidnud ja nüüd pendeldabki kahe riigi vahet. Just, selle kõigeni siis meie jutt jõudis.
Tüdruk nr 2: „I know like what you feel, my boyfriend lives in New York, it is sooooo hard.”
Naine noogutab, õnneks heliseb ta telefon ja ta on neist tüdrukutest vabastatud.
Tüdruk nr 1 minu poole pöördudes: „So, you are from Germany?”
Mina: „No, from Estonia,” ise kapuutsi muiates, sest nagunii nad küsivad, mis firma või mis võileib see on.
Tüdruk nr 1 peaaegu kiljatades: „NOoooooooooooooo way, my good friend is from Estonia.”
Mina: „Oh, really, Estonia is so small, i probably know her.”
Tüdruk nr 1: „Her name is….her name is… what is her name? He….Heeee, Helga, Helgeee, something like that, i can´t remember at the moment.”Nii palju siis parimast sõbrast, kelle nime isegi ei suuda meenutada. Ma küll tean oma väga heade sõprade, osade nende sõprade ja ka paljude oma tuttavate nimesid. Aga noh, ma olen ka Eestist.
Ma ei jaksa kogu seda lolli juttu, mida need kaks malbet ajasid, siia kirja panna, aga ma sain täisülevaate nr 2 boyfriendist ja nende suhtest, sellest, kuidas nad mõlemad Barcelonas õpivad ja sellest, kuidas ühest saab elukutseline hispaania keele õpetaja.
Tüdruk nr 1: „You came from BCN?”
Mina: „Yes i did.”
Tüdruk nr 2: „Wow, why you where there?”
Mina: ”Spain is like my other home, you know, i have friends there.”
Tüdrukud punnitavad silmi ja muudkui imestavad, kui lahe ma olen.Tüdruk nr 2 pärast u 4 minutilist vaikust: „It is probably late to ask, but where is Estonia?”And there i was, sitting in S9 totally amazed. Ühel on sõbranna Eestist ja ta vaatab ka küsivalt mulle otsa. Jeeeeesus! Püha koraan küll!Mina: “It is fine that you don´t know, it is close to…”Tüdruk nr 2: “ Georgia ?”Mina: “Nooooo, it is close to Finland, Latvia, Lithuania, Russia .”Tüdruk nr 1 ilmselgelt segaduses, mis asi on Latvia ja Lithuania: ”OK, I know now, coz I know where Russia is.”Siis nad küsisid, kas ma tean, mis on couchsurfing, sest selle kaudu nad Berliinis öömaja saidki.Mina: “Yes, I know what couchsurfing is, i´m member.”Tüdruk nr 2: “OK, it is just that some people don´t know, we thought that you are one of those.”Mina: “Well, i´m not.” Minu väljapigistatud naeratus oli neile vist nähtav ja nad jäid omaette midagi arutama, kuni 5 minuti pärast nad ikkagi pidid minuga JÄLLE rääkima hakkama.Tüdruk nr 1: “Soooo, how many languages you know?”Tüdruk nr 2: “We know two- English and German.” No ja muidugi oli ta selle üle uhke. Mõelge ometi- kaks keelt! Huhh, must be hard!Mina: “Estonian, English, Finnish, Spanish, Russian and French, I study Portuguese and Arabic, of course I can´t speak them all fluently, but I can manage.”Tšikid olid vait.Tüdruk nr 1 pärast piinlikku vaikust teisele: “French sounds good, or Portuguese, it is also easy for us, since we know Spanish.”Tüdruk nr 2 tahtmata keele teemadel peatuda: “What do you think about boys in Spain ?”Ma olin muidugi pisut hämmeldunud, aga mis seal ikka.Mina: “They are fine, but since I have many Spanish friends and all of them are quite sexy and good looking, I don’t find Spanish men extremely sexy. And when somebody calls you Rubia or Guapa just ignore it or answer Moreno or Guapo and they will leave you alone.”Tüdruk nr 1: “Once I called one man abuelo, it means grandfather.”Siia otsa tuli veel paar hispaaniakeelset lauset, kõva aktsendiga. Mina muigasin ja muigas väga kena habetunud noormees, kes lennukis üle vahekäigu mu kõrval oli istunud.Õnneks tuli minu peatus, aga enne seda sain veel ühe pirni.Tüdruk nr 2: “Could you please tell us how many stops are left?”Mina: “Til´your stop?”Tüdruk nr 2: “Yes, we have no map.”Sellised tüdrukud siis. Esimest korda Berliinis, ei oska tere öelda, pärast seda, kui keegi neile seletanud on, kuidas see siis on, siis nad ei suvatse seda meelde jätta ja küsivad veel 3 korda, kuidas tere on. Siis ei ole neil kaarti. Aga püha jumal, oluline on see, et nad on New Yorkist, nad õpivad Hispaanias, räägivad suuuuuuuuuuuuuuure aktsendiga hispaania keelt, teavad, mis on coushsurfing ja oskavad veel ühte keelt- inglise keelt. Ja muidugi teadsid nad seda, et lumi on lahe ja et Berliinis on parim ööelu terves Euroopas.Jeiiii! Thumbs up, people!
Minu jaoks on Berliin alati lihtsalt koht, kus peatud öö ja siis edasi minna oma sihtkohta. Mulle Berliin ei meeldi, nii hall, nii kurblik, nii üksik. Võib-olla on selles süüdi muidugi see, et ma saabun alati pimedas, alati on külm aastaaeg, tavaliselt on sadanud vihma või lund ja ma olen oma tagumiku otsast külmetanud ja kõrvad vajavad toasoojusesse jõudes veel pisut hõõrumist. See kord siia tulles oli Kerttu see, kes mu päästis, olles lennukis ja kohe minuga nõus Berliinis öö veetma. Tulles Barcelonast olin enam kui kindel, et ühtegi sõpra ma teel ei „tee” (make friends), nii et pean selle õhtu ja öö uhkes üksinduses veetma. Jõudsin hostelisse, panin asjad ära, sidusid salli ümber pepu, sest külm oli hoolimata t-särgist, sviitrist, dressipluusist ja nahktagist, haarasin World Press Photo 2007 võistluse raamatu kaasa ja läksin sushit sööma.
Kitano on mu lemmik sushi koht, ettekandja oli jälle seesama naeratav noormees. Tellisin suure kannu jaapani rohelist teed ja sushi valiku. Tegevust jätkus koos lugemisega oma kaheks tunniks. Siis tuli uni ja ma otsustasin lendlevaid lumehelbeid trotsides hostelisse tagasi kõndida. Mitte ühtegi inimest, nii hall ja nii inetu. Just nii ma Berliini näen. Võib-olla on asi ka selles, et meil Eestis oli samamoodi ja kui praegu oma välismaa tuttavatelt küsin, et kuidas siis Eesti ja kuidas Tallinn meeldivad, siis nad noogutavad, imetlevad vanalinna, aga ülejäänu pidi ikka täis nõuka olema oma hallide suurte monstrumitega ja nii tegelikult ju ongi. Ja võib-olla sellepärast olengi ma Hispaaniasse armunud, et seal on nii värviline, kaasaarvatud inimesed, ka kõige hallimal päeval on tunne, et võiks kohe armuda esimesse vastutulevasse pruunisilmsesse poissi.
Eile olin kella 7ks oodatud Marju juurde päris Hispaania veinile ja tortillale. Marju kolis aprillis Barcelonasse, töötas 5 kuud hostelis ja nüüd naudib pereema rolli. Phillip ja kiisu Kribu, kelle need kaks hipit Sitgesest päästsid vajavad hoolitsevat naisekätt.
Hispaanias olemisega süveneb muidugi minul alati manana suhtumine kõigesse. Nii oligi, tegin viimaseid sisseoste Barcelonas- töötlemata öko oliiviõli, Jereze jerri, un poco de jamon ja jõudsin koju 15minutit enne seitset. Siis olin ma muidugi nii näljane, et pidin ilmatingimata ühe tomatisupi keetmise ette võtma. Sibulat, küüslauku, punast paprikat, peterselli jne jne, Adrian lösutas diivanil ja üritas inspiratsiooni leida, et oma koomiksitegelast Bubit erinevates versioonides joonistada, vahepeal käis köögis sibulat ja paprikat oma võikule varastamas. Lõpuks, kui supp valmis sai, oli kell juba ammu 7 läbi. Lüristasin supi kiirelt sisse, ampsasin Corte Inglesist ostetud oliivikukleid peale, vahetasin pluusi vähe värskema vastu, sidusin juuksed lohakalt pealaele krunni ja olin valmis. Siis aga ütles mister kunstnik, et tal tuli just 5 uut ideed ja ta peab need kohe kindlasti üles joonistama ja üles kirjutama, muidu läheb meelest ära. Niisiis, läksin ma Marju ja Phillipi juurde üksi. Adrian luges enne minekut sõnad peale:
„Vaata, ma tean, et sa saad endaga suurepäraselt hakkama, oled rännanud väga veidrates kohtades, aga nendel tänavatel elab palju immigrante Marokost, Pakistanist jne. Ma lihtsalt ütlen.”
Mina: „Üritad hirmutada, jah?”
Ja hakkasin astuma. Ühes käes vein külakostiks, teises hästi väikeseks kokku volditud kaart, kust vahepeal oma rajalpüsimist kontrollisin.
Ma ei tea, kas olid need Adriani sõnad või mis, igatahes nägin ma enda ümber tavapärasest rohkem purjus musti inimesi, kerjuseid, ka purjus, muideks.
Väikesed tänavad keerasid järjest paremale, aga seda, mis mul vaja oli, seda ei tulnud ega tulnud, aga purjus immigrantide ja jõllitavate silmapaaride arv järjest kasvas. Lõpuks ometi silmasin korralikku tänavat, just selle nimega, mis mul vaja oli, keerasin sisse ja imestasin, miks Adri nii halvasti oli rääkinud. Sellest vähe suuremast tänavast keeras vasakule tänav, kus Marju elab. Sammusin edasi. Hästi armas pikk ja väga kitsas tänav. Auto sinna sõitma ilmselgelt ei oleks mahtunud. Peakohal kõrgusid majad nagu tahaksid nad sulle kohe peale vajuda oma pesu täisriputatud rõdudega. Kahe vastastikku paikneva ühe maja rõdult oleks päris mugavalt teise maja rõdule saanud hüpata ilma erilisi akrobaatilisi oskusi omades.
Samal ajal, kui ma Sant Pere Mitja tänavasse armusin, armusin nendesse üksteise poole küünitavatesse rõdudesse, imetlesin vanasid rattakolusid, millega inimesed sellel kitsal tänaval kaarutasid. Ja siis kui ma oma armunud silmad taevalaotusest maapinnale tagasi tõin nägin teineteisele järgnevaid tuledes aknaid: ühes rippusid poolikud lehmakehad, lehk oli ilmselgelt ka see, miks mu silmad taevalaotuses enam ei olnud, teisest aknast paistis kamp mehi telekat vaatamas ja coca-colat joomas, kolmandas lõikas üks mees teisel juukseid väga algeliste vahenditega, neljandas ootas müüja oma poodi kundesid, number 38 maja juures mängis kari väikeseid poisse pooltühja valge-rohelise kirjut palli. Miks ma neist räägin nii nagu oleks siin tegu millegi erilisega? Sest Adrianil oli õigus. See oli täielik väike kitsas ja pikk Maroko, mis on enda territooriumile ka mõned pakistaanlased lubanud. Mehed olid mustad, väikesed poisid nendes samades villastes kampsunites, millega nad suvel Marokos 45 kraadiga kõrbekuumust nahavahele üritasid mitte lasta. Aga nad ei olnud oma maal, nad olid sellel veidral tänaval, mis tundus nii ilus ja millesse ma juba armunud olin. See ei tee nüüd muidugi seda tänavat kuidagi halvemaks, vastupidi lisab veel enam omapära ja värvi. Pigem hakkasin ma mõtlema sellele, kuidas ma koju lähen, üksi ja väga blond.
Marju juures oli vahva, jõime seda päris Hispaania vaadiveini, mida järgmise tänava vinoteegis müüakse 1,2 euri liiter. Jõime 2 liitrit ära ja sõime tortillat peale. Või oli see vastupidi. Kell 11 pidi Phillip hostelisse öövahetusse minema, otsustasin temaga koos välja minna, aga Marju ei lubanud. Lõpuks läksime pool tundi hiljem koos välja, et enne keskööd mu lempar Itaalia jäätise kohta jõuda, kus pakutakse tumeda šokolaadi ja pipra jäätist ning ehtsaid Sitsiilia cannolisid, mida ma viimati pea kaks aastat tagasi Sitsiilias sõin, mmmmm!
Marju on pisut hull, heas mõttes. Selline teistsugune ja eriline, massist eristuv. Ja kui keegi midagi ütleb, siis ei jää ta kunagi ühtki sõna võlgu. Panime nende maja ukse kinni ja hakkasime mööda seda nunnut tänavat sammuma, minu pilk jäi pidama ees passivatele mustadele immigrandi poistele. Marju rõkkas rõõmust ja nii me aeglaselt aga kindlalt selle kamba suunas liikusime. Meeste juures tegi Marju mingi häälitsuse, mis neis tekitas tunde nagu nad peaksid kuidagi sekkuma. Ja nii oligi.
Nemad, üksteise võidu: „Slut! Come and suck my dick! How much? Bitches!”
Ja nagu ma juba ütlesin, ei jää Marju kunagi midagi võlgu ja seegi kord ei olnud erandiks.
Marju tervele kambale: „Go back to Africa!”
Ma ei ole kindel, kas nad peale koledate sõnade ja how muchi midagi oskasid, aga sellele lausele jäi vastus tulemata.
Võtsime 2 Cannolit ja ühe piprajäätise ning jalutasime edasi, teadmata kuhu.
Marju: „Kas sa Q Bar´i tead?”
Mina: „Jah, ma käisin seal oma sõpradega paar päeva tagasi peale sushi söömist.”
Marju: „Mulle hullult meeldib see koht, sinna lähemegi.”
Q ees seisab turvamees ja vaatab, kuidas me oma Cannolisid sisse vehime, Marju, ise sõrmi puhtaks lakkudes: „Hola!”
Turvamees: „Pues, tienes tickets?”
Marju: ”Que, how much, cuanto es?”
Põhimõtteliselt olid mõlemad välismaalased, kes teineteist hispaania keeles üle tahtsid trumbata. Lõpuks saime sisse niisama, haarasime õlle ja coca ja läksime teisele korrusele punastele nahktoolidele istuma. Kuna kõik teised kohad olid kinni, siis meie kõrvallauda potsatasid varsti kolm sellist pisut üle 30 aastast Hispaania meest, üks oli päris kena. Noh igatahes hakkasid nad meiega varsti rääkima, sest me olime just väga tulises vestlushoos ja oli ju vaja teada saada, kust heledad tüdrukud tulevad. Mina soperdasin oma hispaania keeles ja üks arvas, et ma elan Barcelonas, sest ma pidavat hästi rääkima. Nojah, õnneks ta ei hakanud minuga ajaloost ega poliitikast rääkima, siis ta oleks aru saanud, et enda ja oma maa tutvustamisega mu keeleoskus ka piirdub, hea aktsent on hispaaniakeelse muusika ja teleka kuulamise tulemus.
Kuna Hispaanias võib siseruumides suitsetada, siis oli see Q tol õhtul nagu udulooriga kaetud heinamaa ja minu läätsedega silmad kuivasid. Lahkusin baarist kunstniku (selle kena, kes meie kõrvallauas istus) visiitkaardiga. Võite vaadata ta kunsti http://www.artleg.com/
Marjul oli ilmselgelt hoog sees ja me läksime tema vanasse töökohta hostelisse Kabul. Tema haaras õlle, mina hängisin niisama ja mõtlesin, kuidas kurat ma üksi mööda jahisadama äärt nüüd siis koju jõuan. Just seda sama kohta, kus see Jamaica You Know What I Mean mees oli.
Otsustasin oma veini ja tortillat täis kõhu ette punnitada ja rasedat teeselda, äkki siis ei tülitata. Õnneks jõudsin pärast paari hüüet ja vilistamist koju, kõndides sõiduteede vahele jääval haljasalal, et saaksin kohe bussile ette hüpata kui mingi tont jälle küsima tuleb: „Slut, how much?”
Ja üldse, kas ma näen välja nagu minu käest saaks midagi?
Kõige ohtlikumad ja ka kõige kiiremad tol ööl olid kell 3 spordiriietes vastu jooksvad korralikud mehed. Kui päeval oled töömees, tuleb spordiks aega leida öösel. Õige suhtumine, selle asemel, et baaris end seaks juua ja õllekõhule pekki kasvatada.
Adri läks esmaspäeva õhtul pärast tööd sõpradega IKEAsse, mina ei viitsinud, otsustasin turule viinamarju ja tomatisupi materjali ostma minna ja ühe mõnusa jalutuskäigu teha. Muidugi pärast turgu ja poodi olin ma jälle nii väsinud, et otsustasin mitte kodus süüa teha, härra kunstnik läks nagunii sõpradega näksima ja mida ma siis üksi seal kokkan ja Hispaania reality showsid vaatan. Ühes käes poekott, teises viinamarjad läksin, Sushiya-sse sushit sööma. Sushiya on selline kiirsushi koht, aga väga maitsev. Minu taldrik lõhe maki ja tuna maki ning kahe toore kaheksajala tükiga ning klaasi veiniga läks maksma 11,60, mis on Barcelona kohta väga odav värk. Kõht täis, vein peas sumisemas, jalutasin mööda tillukesi tänavaid mere poole ning ületasin tee ja mõtlesin pisut lõigata. Läksin mööda vee, jahtide ja pargi vahelist ala, kus päeval on palju inimesi, aga pimedas kogunevad seal mingid kambad ning vaid tervisesportlased lippavad sealt kiiresti mööda.
Silmasin enda ees ööpimeduses välkuvaid valgeid silmi musta näo taustal. Esimene karjus juba: Hola! See ei mõjunud, karjus teine: Hello! See ka ei mõjunud, otsustasid nad kõik koos Hola ja Hello läbisegu karjuda. Ikka ei mõjunud, olin neist peaaegu möödas, kui viimane seni vaikuses istunud ja kamraadide viimse päeva hüüdeid kuulanud tüüp püsti hüppas ja neegrikombel loivates kaasa hakkas minuga kõndima. Mina kiirendasin sammu oma poekoti ja viinamarjadega, tema muudkui seletas.
Ma kirjutan siia meie dialoogi, tema puhul kujutage ette sellist rahulikku neegri jou jou juttu, pisukese jamaica aktsendiga, minu puhul naeratavat nägu, et ta mulle jumala eest nuga ei annaks või putka taga oma nokut ei käsiks katsuda.
Tema: Wheeere are you from, my sweet lady?”
Mina: „From Estonia.”
Tema: „Oooh, i know people from Estonia, sweet people, sweet, you know what i mean?”
Mina: „Yes, how come you know people from Estonia?”
Tema: „You think i don´t have friends? I met them couple of days ago.”
Mina: „Mhm, it means you know whole Estonia now.”
Tema: „How is Estonia, how are people?”
Mina: ”Estonia is cold, you would probably freeze to death there and people also have cold hearts!”
Tema: „You are hot as fire, you know what i mean, i want to come and visit your country.”
Mina: ”I told you, it is cold!”
Tema: You are my heating, you know what i mean?”
Mina: „Sooo, where are you from and what are you doing in here?”
Tema: „I´m from Jamaica, have you been there? But i live in Sudan at the moment. I came here couple of months ago to see the life. You know what i mean?”
Ju ma teadsin, mida ta mõtles, tuli siia inimestelt raha välja pressima ja parema elu lootuses, tõenäoliselt „kohtas” neid eestlaseid ka siis, kui nende rahakotid pihta pani ja hiljem dokumente vaatama hakkas.
Edasi püüdsin ma talle rääkida, kui mõjuvõimsad sõbrad mul siin on, töötavad pangas ja puha ja et ma ise olen ajakirjanik ja et ma reisin jne, noh et impressida teda ja panna ta arusaama, et tal ei ole mingit lootust. Aga tema arvas, et me oleme kokku loodud.
Tema: „You know, i´m sad i met you so late, i´m dreaming about a party with you, you know what i mean.”
Mina: Well, i assume i know. But life is unfair sometimes, nothing to do.”
Minu maja ette jõudes muutus mees eriti julgeks, oma hambavahet paljastades hakkas mu telefoninumbrit nuiama. Mitte enam stiilis you know what i mean, aga umbes nii, et kui sa ei anna, siis tulen vägisi sinuga sinna üles kaasa. Ma läksin riskile välja, andsin oma numbri, ta küsis, kas ma tema oma ei tahagi, ma siis kobasin kotis, tegin kurba nägu ja ütlesin, et telefon on kodus, kuigi see selles pisikeses kotis mulle üha uuesti ja uuesti pihku sattus. Riskisin ja palusin tal endale kõll teha, et ta numbri saaksin. Ja nagu ma arvanud olingi, ei olnud tal krediiti, et helistada, nii et ma ei jäänud vahele ei sellega, et mul tegelikult telefon kotis oli ja ma ei ole nüüd vastutav selle eest, et kas ma võtan temaga ühendust või ei. Kuna tal krediiti pole, siis ta minuga tõenäoliselt kunagi ühendust ei võta. Võib-olla saadab ühe sõnumi, jäädes vastuseta, loobub.
Tõmbasin maja ukse kinni ja lihtsalt vaatasin pimedast koridorist, kuidas ta mööda mereäärset sõprade juurde tagasi lonkis. Pisut kahju ka, aga no sellise mehega küll pidu ei taha panna, vahet pole mis sorti peoga meil tegu on ja kus see toimub, kas Jamaical, Barcelonas või Sudaanis.
Pühapäeval lasi Sofia mulle ja Adrianile uksekella, helin kajas üle valgusküllase korteri ja vaat et veel suurtest rõduustest välja üle jahisadama, oeh, Barcelona. Lippasime alla üht mõnusat jalutuskäiku tegema. Sofia on üliarmas ja veetlev brasiilia neiu. Õpib praegu Barcas, enne seda oli Itaalias. Jalutasime päris pikalt, nautisime päikest ja vaatasime rannaliival raamatut lugevaid inimesi. Pärast paari tundi vantsimist olid kõhud tühjad ja läksime sööma. Mina sõin hiiglasliku sooja võileiva jamon serranoga ja maitsetaimedega, Adri ja Sofia näksasid kana metsiku riisi ja ürtidega. Söögi lõpetanud ja plaaninud koju minna, kohtasime Sofia sõpru, kes olid teel Bornis toimuvale stiiliturule, kus noored disainerid oma asju müüsid, DJ plaate keerutas ja bändid muusikat tegid. Läksime nendega kaasa. Soetasin kaks vahvat hipipluusi ja nautisin muusikat. Pärast läksime Adrianiga lahku- tema koju, mina veel ostukeskusesse oma lemmikpoodi Love Store. Mõni minut poes tiirutanud ja kehamaalinguteks mõeldud šokolaadi otsustanud osta avastasin, et mul pole rahakotti. Tõstsin oma kaamera, telefoni, passi ja muud jubinad kotist välja, ainus mis puudu oli, oli mu pruun rahakott koos raha ja kaartidega. Mis tähendas, et no dinero! Eksole!
Hea oli, et olin Adri juures, mu ema ja Grete kandsid raha talle, ta võttis mulle välja, aga tobe olukord ikka. Nagu rahatu hunt. Ja mitmes kord see juba on, kui mind paljaks varastatakse. Aga esimene kord Hispaanias. Sitapead!
