Kihutades kahekesi takso esiistmel Süüriasse

Varahommikul laulis Lenny mulle kõrva sisse magusalt:   "Love is gentle as a rose and love can conquer any war...."
Toppisin eelmisest õhtust põrandale vedelema jäänud riided oma põhjatusse kotti, kugistasime teel hotelli bensiinijaamast ostetud jogurti ja shokolaadi alla ning oligi aeg minna.
Ronisime taaskord esimesel päeval ületatud kahte sõidusuunda eraldavast aiast üle ja lonkisime bussijaama. Nii nad, liibanonlased seda sillaalust ala kutsuvad, kus kaootiliselt seisavad suuremad ja väiksemad bussid ning erimoodi autod, kus kõikide ees keegi sihtkohti karjub. Damaskust ei karjunud keegi. Harjusime olukorraga, eristasime kaugmaaliinid, linnataksod ja kaugmaataksod ja hakkasime ise vaikselt moka otsast Damaskus pobisema.

Esimene mees oli kohe platsis, et meid oma tühja taksosse meelitada.Olime juba teel, kui esimesest mustast autost väljus mees, laiutas käis ja viipas meid siis enda juurde. Mehel oli esiiste veel vaba ja nagu ta näost näha võis olime ainult veel meie puudu ja sõit võinukski alata. Meie ideega läks ka kohene väljumine kokku, nii et otsustasime end kahekesi esiistmele sättida. Üks meist püüdis terve kurvilise mägitee mitte juhi käigukangile oma puusadega vastu minna ja teine hoidis väevõimuga ja kõhulihastega end paigal, et mitte ukse pihta toetuda, mis niigi logises. Ja usun, et väiksemagi toetuse korral oleks see lihtsalt lahti paiskunud. 50km mägedes end kõhulihastega paigal hoidnud, olin ma juba väsinud, meie kintsud kleepusid üksteise vastu ja nagu ma juba mainisin, siis kõhulihased valutasid. Lõpuks, pisut enne piiri tegime peatuse, saime natuke raha vahetada, ise üldse hoomamata, mis see kurss siis nüüd on. Ikka pagana frustreeriv on aru saada rahatähtedest, milllel numbrid 30 000 ja ülespoole, pluss on käibel veel kaks valuutat, milles mõlemas sulle raha tagasi tuuakse. Vahetasime natuke, et mitte tüssu saada ning kleepusime tagasi kohtadele. Trellidega kaetud poe akendest vaatasid meie eemalduvaid nägusid 5 meest, pruunid silmad säramas.

Piiripunkt asus ilmselgelt kõrgemal mägedes, nii et taksost väljudes tõmbusid mu varbavaheplätades varbad krampi ning sall nihkus nagu iseenesest kaelale ligemale. Piiripunkti ukse lahti löönud, pööras kõik see rahvamass oma 50 pead meie suunas. Tolliametnikud pidid neile lauale koputama, et neid taas asju ajama sundida. Muidugi tekkis ka tolliametnike seas sagimine ja lõpuks karjus just viimasesse kasti jõudnud tööline: "You, come here!"
Meie, valgete eurooplaste pärast avati eraldi kassa. Hea, et kiiremini saime, aga arusaamatuks jäi, kas seda tehti säästmaks meie närve või et kohalikud ei peaks meid kaua vaatama, unustades enda toimetused.
Esmamulje Süüriast oli selline nagu igast teisest Lähis-Ida riigistki, piirialadel palju püssidega mehi, peamiselt UN kottidest tornide vahel luuramas ja püssiga taevast uurimas. Küsisin juhilt, kaua veel läheb, mees vaid noogutas. In the middle of nowhere tegi ta siis peatuse ja palus väljuda, ulatas meile me kotid ja kadus. Me ei jõudnud isegi nõutult seista, kui juba oma 10 meest meid varrukatest rebisid ja pakkusid hinda. Ei saanud ma aru esiti, mille eest ma maksma pean. Siis libistasin silmadega üle autode ja peale rohuväljade, maantee ja tüki tühja maad ei olnud seal midagi. AGA KUS ON DAMASKUS? Mehed rebisid endiselt meie kotte.
Lõpuks saime teada, et see linnast eemal asuv bussijaam ja üks mees siis rabas meid oma odava hinnaga. Ütlesin hosteli nime, mees noogutas. 
Keset mäsu, teed suvaliselt ületavaid inimesi, sildu ja kauplemist pani ta meid siis maha ja tegi selgeks, et ei saa edasi sõita ja osutas umbmääraselt suunda, kus hostel asub.

Kaks kanget astusid Damaskuse kihisevasse ellu, kaart nina ees lahti, püüdes aru saada, kus me üldse oleme. Siiani ei olnud ühtegi tõestust sellest, et ikka oleme 100% Damaskuses. Sammusime kord ühest sillast üle, teisest alla, ühest tänavast sisse ja siis jälle kolmandast ja juba kuuendast. Kuni meie juurde sammus 30ndates mees, prillid ninal ja küsis korralikus inglise keeles, kas me vajame abi millegi leidmisel. Ma armastasin seda meest seal samas suurte pistaatsia pähklitega kaetud laudade vahel ja juurikaturu kõrval. Temagi uuris meie kaarti ja sihtpunkti pikalt ja juhatas siis käega suunda. Tänasime ja juba oligi mees läinud. Vantsisime juhatatud suunas kuni käidud maa tundus liiga pikana. Seisatasime ja uurisime jälle kaarti. Siis oli meie juures hüppega uus mees, sedakorda 60ndates, kes tõstis ninal olevate prillide ette veel ühed ja vedas siis kaardil sõrmega joont. Veel kolm meest kogunes meie ümber, püüdes aru saada, kuhu me siis õigupoolest teel oleme. Äkki haaras kahe prillipaariga vanamees meie kaardi, viipas käega ja pani punuma, meie oma raskete kottidega tema järel, püüdes vanamehega sammu pidada, mis oli surmavalt keeruline. Pidevalt teda rahvasse kaotades jõudsime lõpuks suurelt maanteelt imearmsasse piirkonda, kus väikeste majade vahel looklevatel tänavatel istusid noored seljakotirändurid kohvikutes ja tõmbasid vesipiipu, jõid coca-colat ja nõksutasid araabia rütmide järgi oma päid.

Mees peatus, ulatas meie kaardi ja kadus. Olime lõpuks Damaskusesse jõudnud.

   

Telefoninumber salvrätiku serval e öö Beirutis

Televiisor käis endiselt, kui Nokia mobiil padja all püüdis meid, unimütse, äratada Lenny Kravitzi looga "Let Love Rule". Tööpäeva lõppu kuulutanud mööda maanteed looklev autode jada oli asendunud mõistliku liiklusega pimedal magistraalil, mis meie akna alt möödus. Grete vaatas mind oma uniste silmadega. Kohe algas meie viimane õhtu Beirutis, Lähis-Ida Pariisis, kus iga daam ja rikkam härra matkib prantsuse aktsenti ise araabia keeles kõneledes, kus nina lõikamine on levinum, kui hambaarsti külastus, kus ööelu on pöörane ja restoranid pakuvad toitu igast maailma otsast.
Kobisin kasti, mis meie toanurgas vannituba püüdis järele aimata. Viimase õhtu puhul laotasin terve 90l seljakoti sisu põrandale laiali ja passitasin selga hetke parimad riided. Venitasin oma ripsmed lopsakamateks kui ma neid tõenäoliselt viimaste nädalate jooksul siin värvinud olin, surts Flowerbombi kõrvataha ja minek. Lonely Planetit ei hakanud me kaasa vedama, aga püüdsime meelde jätta, vasak-parem-otse-parem-mošee-parem ja siis peakski olema kaks tänavat restoranidega. Kakerdasime õhtustel tänavatel, meist mõõdusid naised, uhkelt riides, täismeigis, jättes maha endist lõhnapilvesid, millest võiks lausa ekstaasi langeda. Autodest saatsid meid pilgud, tõmbasin oma suure Jeruusalemmast ostetud salli üle selja ja tagumiku. Tundsin end oma lõhkistes heledates teksades, pikemas topis ja käsi katvates varrukates ikka veel alasti. Usun, et asi ei olnudki selles, kes kui alasti on, sest kohalikud naised välgutasin ikka rindu meelalt. Me olime lihtsalt heledad, lõikamata ninadega ja pisut heledamate juustega. Võibolla nende paljaste kohalike tisside vahel olin ma ikka liiga riides?
Peas asetseva mälu GPSi järgi minnes avastasime end lõpuks tänavalt, kus ei suutnud poole tunni jooksul otsustada, kus pool teed käia, et kõikidesse restoranidesse ja baaridesse sisse näha ning siis muidugi ei suutnud me oma nälgivate magudega otsustada, mida me siis õigupoolest süüa soovime. See oli kindel, et hummusest, pitast, falafelist ja kebabist oli mõneks ajaks siiber. Valisime Itaalia köögi. Baklazaani-juustuvorm, kana pasta, pepperoni pitsa, hea vein, jumalik kohvi vahelduseks lahustuvale Nescafele. Sel hetkel ma lausa jumaldasin Itaalia toitu. Rohkem kui ei kunagi varem ka kõige paremate kogemuste juures.
Kuna ajakirjaniku härra oli söönud siis, kui mina õndsat und magasin ja otsustas nüüd ise uinaku teha, otsustasime Gretega Beiruti ööelu kaeda ja püüdsime välja sõeluda mõne laheda baari, kuhu end istuma sättida.
Kolm korda tänaval edasi-tagasi kõndinud astusime lõpuks ühte sisse, kus meid laua taha istuma ei lastudki enne kui me ei garanteerinud, et meie miinimumarve ületab õhtu lõpuks 700.- Me tegime suured silmad ja mäletan end omaette pobisevat, et ega me siis siia jooma ei tulnud. Vahva neiu juhatas meid siis otse baarileti äärde meeste vahele istuma. Baarmanide nägudele suutsime me kohe ühest kõrvast teiseni ulatuva naeratuse võluda. 
"Do u do Apple Martini?" küsisin ülima ettevaatlikusega ja enne kui ma sain oma lause lõpetada, haaras vilunud käsi tagataskust sheikeri ja hakkas sinna siis alkoholi mõõtma. Naeratasime. Vahva! Elu esimene alkohoolne jook islamimaal. Ok, jätame välja mingisuguse 30kraadise jõleduse, mida alt korruse taksojuht Marokos tõenäoliselt ise villis ja siis lapse joonistusi pudelile kleepis. 

Siis palusime poistel endale shotid valada. Juba julgesime küsida,mis neil saadaval on. Poisid lugesid uhkelt üles kõik orgasmid ja spermad, mida kokteilinimed vähegi sisaldasid. Kuna ükski meile meelejärele ei olnud, rääkisime, kuidas Galliano shote tehakse. Nende valmistamise ajal tulid kihistavad baarmanid juba meie juurde ja uurisid, kust me pärit oleme ja mida nende maal teeme. Asi lõppes salvrätiku servale joonistatud telefoninumbriga Grete peos ja kutsega peole.

Arvet tasudes selgus muidugi, et olime nelja kokteili ja kahe napsuga 700kr ületanud, sest alkohol Beirutis on kallis. Tasusime arve ja jätsime korralikult jootraha, mille eest poisid nii tänulikud olid, et baari kulul meile veel ühed tillukesed roppused kokku keerasid. Neil olid imestusest suud pärani, kui nad nägid väikest shotti meie kurku korraga kaduvat. Lehvitasime ja lahkusime Härra Ajakirjaniku juurde, kes oli üles ärganud.

Kanadalase juures oli tuba rahvast täis ja arutleti muidugi taaskord nagu tavaliselt poliitika üle. Lõppeks selgus, et minek on samale peole, kuhu baarman oli meid kutsunud. Maksime sissepääsu ja mitte vähe mingisse meie mõistes laohoonesse, kus lava ümber loopisid käsi noored räpihundid ja laval vedasid riimi parimad värsisepad. Tõeline battle ja üks vihaselt vanduv tüdruk tegi kõikidele poistele silmad ette. Meie meelest. Härra Ajakirjanik ostis meile õlut ja nii me seal räpitaktis õõtsusime. Umbes 20minuti pärast teatasid mehed, et pidu on jama ja nemad enam ei viitsi olla. Me kas jääme või lahkume nendega. Meie meelest oli ka pidu jama, seda enam, et me ei ole kumbki teab, mis peohundid. Pluss polnud meil aimugi, kuhu me pärast taksol sõita peaksime laskma. Pressisime end neljakesi takso tahaistmele ja järgmisel hetkel olimegi kanadalase korteris. Nagu lendav vaip, ma ütlen. Istusin rõdul ja vaatasin vanu naisi, kes vastasmaja alumistel korrustel pesunööridel kuivad pesud märgade vastu vahetasid ja üle rõdude üksteisega midagi araabia keeles seletasid. Märgates minu piiluvaid silmi, osutasid nad kõik kätega paar korrust üles poole ja naeratasid. Naeratasin vastu. See oli kurbõnnelik naeratus, mis ühelt poolt väljendas südamerahu, sest sellel õhtul oli Beirut minu jaoks oma masendavalt kiire, heitgaasidest tulivil näo vahetanud armsa, vahetu ja hedonistliku ilme vastu. Teisalt oli see vaid viivu kestev värelus mu suunurgas, sest mind valdas kurbus siit lahkuda ja hüvasti jätta. Beiruti võlu ja Härra Ajakirjanikuga. Süda teadis, et taaskohtumistega läheb sel korral aega. Pikalt.